Vastulause Eesti teadusagentuurile

Eesti Teadusagentuurile Vastuväited projekti hindamisel menetlusprotseduuride käigus sooritarud vigade ning retsensioonis ja lõpphinnangus esitatud faktiliste vigade ja valeväidete korrigeerimiseks PRG1512 Formative Tendencies in Sumero-Akkadian Mythology and Religion. Diachronical Perspective Peeter Espak Käesolev dokument on koostatud Eesti Teadusagentuurile esitatud projekti taotluse menetlustoimingutes ja ühes retsensioonis ning lõpphinnangus esinevate rohkete menetlus- ja faktivigade välja toomiseks, menetlusreeglite rikkumisele viitava ainese selgitamiseks, nende lahtiseletamiseks ning vaidlustamiseks. Iga küsimuse alla seatud fakt või menetlustoiming on illustreeritud konkreetsete tsitaatidega nii retsensioonidest, lõpphinnangust kui vajadusel ka projekti taotlusest. Ülevaatamiseks on esitatud retsenseerimisprotseduuri üldiste põhimõtete ja kõikide taotluste võrdse kohtlemise nõude võimalik mittejärgimine, ühe retsensiooni osas on välja toodud üheksa faktilist eksimust või faktiliselt valet väidet ning lõpphinnangu kohta on esitatud seitse faktilist eksimust või faktiliselt valet väidet, osalt seonduvalt ka menetlustoimingute võimaliku ebakorrektse või arusaamatu järgimisega. Ühtlasi peab uurimisrühm tõdema ja ka selgitusena mainima, et käesoleva menetlusreeglistiku ja ka faktivigade kirjelduse üpriski suure mahu ja ka pikkuse on tinginud vajadus kõik kirjeldatud rohked võimalikud rikkumised ja vead ning ka relevantsetest dokumentidest tekstiliste väljavõtetega esitatud tõestused ja selgitused võimalikult arusaadavalt ka mitteerialastele spetsialistidele samuti mõistetavalt välja tuua. Kui käesolev tekst koosneks Retsensioonis nr 3 ja eriti Lõpphinnangus esinenud faktiliselt ja teaduslikult täpsetest, õigetest ja korrektsetest ning ka teaduslikult arusaadavatest väidetest ja lausetest, oleks see dokument olnud nende üpriski mittesuure hulga tõttu märgatavalt lühem ja pigem isegi väikese mahuga. Mõned ülekordused tulenevad aga vajadusest korduvalt samu faktiliselt valesid väiteid, mis samuti esinevad mitu korda, aga eri kontekstides, faktiliselt ikkagi uues kontekstis ümber lükata, välistamaks uues kontekstis esitatud faktilise vea tähelepanuta jäämist. Ülevaade menetlusvigadest retsenseerimise protseduuris Menetlusvigade lühikokkuvõte retsenseerimise korraldusel Retsensioon nr 1 on dokumendi päises oleva teabe kohaselt „sisestatud“ (Date created) 17.06.2021 ning „kinnitatud“ (Date of confirmation) 17.06.2021. Retsensioon nr 2 on dokumendi päises oleva teabe kohaselt sisestatud 4.06.2021 ning kinnitatud 17.08.2021. Retsensioon nr 3 on sisestatud 22.09.2021 ning kinnitatud 29.09.2021. Eestikeelse lõpphinnangu kuupäevi ei ole eraldi päises ära toodud, kuid failis sisaldub kuupäev oktoobri algusest 2021-05-10 ning otsuse kinnitamise kuupäevaks on mainitud 1. november 2021. Seega selgub, et viimastel septembri päevadel vahetult enne otsustuskoosolekute ja -toimingute läbiviimist oktoobris on sisestatud retsensioonide hulka lisaks kahele juunis sisestatud ning juunis/augustis kinnitatud retsensioonile viimasel võimalikul hetkel kolmas retsensioon. Sealjuures on kaks esimest retsensiooni olnud hinnangutes ja ka suhtumises vägagi positiivsed ning kolmas retsensioon sisaldab väga suurel määral faktiliselt ebatäpset ja ka täiesti valeväiteid esitavat materjali. Ühtlasi põhineb eestikeelses lõpphinnangus väidetav pea valdavalt Retsensioon nr 3 kriitilistele väidetele ja seal leiduvatele kriitikat võimaldavatele lausetele, mis on eraldi analüüsitud ja selgelt välja toodud käesoleva dokumendi alaosas nr 2 ja nr 3. Kahele positiivselt nõustuvale retsensioonile lisaks kolmanda võtmine on kõikide teadaolevate varasemate taotlejatele väitel nagu ka menetlejatele teadaolevalt (nendega konsulteerimisele ja nende hinnangutele põhinedes, sh käesoleva taotleja kogemusest tulenevalt) enneolematult tavatu protseduur. Veelgi tavatum on aga olukord, et säärane kolmas retsensioon on sisestatud ja kinnitatud lühikese aja vältel septembri viimastel päevadel vahetult mõned päevad enne otsustuskoosolekute algust oktoobris. Kui ka kõik kolm retsensiooni olid tellitud ühel ajal (mis peaks olema selgelt tuvastatav), oleks ikkagi tegu tavatu ja arusaamatu olukorraga (sh vajadus ja põhjendatus kolmanda retsensiooni järele) eriti just võttes arvesse selgelt vahetult enne otsustuskoosolekuid laekunud ja kinnitatud kolmanda retsensiooni suurt faktivabadust ning ka lõpphinnangu põhinemist väga suures osas kolmandas retsensioonis esitatud faktiliselt erakordselt vääral infol ja väidetel. Ka Eesti Teadusagentuuri grandi taotluste hindamise juhend sätestab, et „Kõiki taotlusi hinnatakse samade kriteeriumide alusel ning tuginedes samadele menetlusreeglitele, tagades kõikide taotluste võrdse kohtlemise“. https://www.etag.ee/wp-content/uploads/2021/02/PRG-hindamise-juhend-2021.pdf Antud juhul on vastava nõudega tekkinud selge vastuolu. Ühtlasi on Retsensioon nr 3 olnud aluseks kahe eelneva retsensiooni positiivsete hinnangute alandamiseks ning seal sisalduv kriitika on olnud eestikeelse lõpphinnangu suure osa kritiseerivate väidete baasiks, kusjuures kahe eelneva retsensiooni vastupidised seisukohad ei kajastu lõpphinnangu kritiseerivates väidetes ega üldistes järeldustes proportsionaalselt, vaid pigem on need suuresti kõrvale jäetud ning eelistatud on Retsensent nr 3 kõikidest kriitilistest (ja sealjuures faktiliselt ekslikest) väidetest konstrueerida kesksed probleemid projekti teostamise juures (ka siis, kui Retsensent nr 3 ise neid otse probleemideks või eksimusteks ei peagi). Toimunud protseduurid viitavad võimalikule teadlikule ja tahtlikule tegutsemisele projekti hinnete alandamiseks ning ühtlasi tippkonkurentsist välistamiseks kaheldaval viisil. Menetlusvigade selgitused Kuna kaks esimest retsensenti mõlemad on oma nõusoleku retsenseerimiseks andnud juba hiljemalt suvel juunis 2021 (vt sisestamise ja kinnitamise kuupäevad), on varasemalt tõenäoliselt sama projekti detailides retsenseerinud ja analüüsinud – asjaolu, mis tuleb välja retsensentide enda väidetest retsensioonides – peab tõdema, et retsensente on Eesti Teadusagentuur eelnevalt sobivate ekspertidena tunnustanud ja nende arvamust adekvaatsena arvestanud. Kuna mõlemad retsensendid on olnud ilmselgelt kättesaadavad pikema aja jooksul, on seega välistatud ka võimalus, et selle perioodi jooksul pole olnud teadusagentuuril võimalust neile edastada korrektseid hindamisjuhiseid või millegi valesti tegemisel mitte meelde tuletada või selgitada protseduurilisi reegleid. Ehk kui põhjendada oma lõppotsuste tuginemist eelkõige just kolmanda retsensendi väidetele, nagu on pea eksklusiivselt toimunud lõpphinnangus; ning ka kolmanda retsensendi võtmist lisaks kahele esimesele üldse, peaks olema tekkinud olukord, kus kaks esimest retsensenti on oma hinnangutes selgelt lahknenud (üks positiivne, teine negatiivne väga suures ulatuses) või oma töös selgelt eksinud moel, et nende eksimusele tähelepanu juhtimine ja nõuetekohasele hindamisele instrueerimine pole osutunud võimalikuks. Kaks esimest retsensiooni on aga olnud mõlemad positiivsed ning üldjoontes oma seisukohtades nõustuvad. Kuigi aega kõikide formaalsete aspektide ja hindamisviiside selgitamiseks retsensentidele on olnud ilmselgelt piisavalt, on teadusagentuur aga lähtunud oma lõpphinnangute kujundamisel ja kriitikas peaaegu valdavalt kolmandast ja viimasest retsensioonist kasutades lõpphinnangu kriitikana suuresti seal leiduvat faktiliselt ebatäpset materjali jättes kaks eelnevat retsensiooni ühtlasi kui mitte tühistatud siis täiesti selgelt allahinnatud staatusesse. Retsensent nr 1 mainib taotluses eraldi ära, et retsenseeris projekti ka eelmisel aastal: „NB I reviewed this application previously, and thought very highly of it then. I have little to add to my previous comments, which I reproduce below with minor updated“. Kui antud hinnangutes on tema aastal 2020 laekunud retsensioonides (hindamiskategooriate järjestuse lõikes nummerdatud) 1. Outstanding; 2. Very Good-Outstanding; 3. Very good-Outstanding; 4. Outstanding – on tema 2021 saadetud retsensioonis järjestus järgnev: 1. Outstanding; 2. Outstanding; 3. Very Good-Outstanding; 4. Outstanding. Retsensent nr 2 on oma retsensioonis maininud, et „The archaeological element is now properly emphasized, and I hope it will be paramount, especially in that our knowledge of burial practices may flesh out what we know about the issue of the person's place in the religious world“. Sellest nähtub suure tõenäosusega, et on samuti kasutatud sama retsensenti, keda eelnevalt ning retsensent on võtnud muude projekti edasiarenduste kõrval arvesse ka just käesoleva konkursi taotluses meeskonna poolt esitatud lubadust võtta laiema vaatluse alla ja endisest märksa olulisemaks osaks ka arheoloogiline materjal, mida enne religioossete praktikate ning just rohkem päris-maailma konteksti (real-world context) uurima kutsuma võinud (nüüdses retsensioonis eraldi lisaks matmiskombestikke analüüsida soovitav) retsensent on oma hinnangu võimalikul kõrgemaks muutmisel ilmselt arvesse võtnud. Kui aastal 2020 antud Retsensiooni nr 2 hinnanguteks on (hindamiskategooriate järjestuse lõikes nummerdatud) 1. Outstanding; 2. Very good-Outstanding; 3. Outstanding; 4. Outstanding – siis aasta 2021 retsensioonis nr 2 põhineb retsensent tõenäoliselt asjaolule, et selgemalt esitatud arusaamad arheoloogilisest materjalist on arvesse võetud ning hindab taotlust kõikides neljas kategoorias hindega Outstanding. Võimalik, et hindetõusud retsensioonide eri kategooriates on osalt tulenenud ka kohe taotluse algusse lisatud lubadusest suurendada arheoloogilise ainese osakaalu analüüsis (taotluses esitatud lubadusena: „the great importance of archaeological information certainly intended to form an important part of the current project“), sest mõlemad retsensendid on rõhutanud eelnevalt või ka praegu kas primaarse materjali või siis nn pärismaailma ainese arvessevõtmise olulisust, mida piiratud tekstimahu ulatuses üritas taotlus ka saavutada. Sealjuures olid Retsensent nr 3 poolt antud hinded eri kategooriates järgmised: 1. Very good; 2. Good; 3. Very good-Outstanding; 4. Very good. Samades neljas kategoorias on teadusagentuur hinnanud projekti lõpphinnangus hinnetega: 1. Very good-Outstanding; 2. Very good; 3. Outstanding; 4. Very good-Outstanding. Ka siinkohal on lõpphinnangus näha hinnete kaldumist pigem Retsensent nr 3 poolt esitatud hinnete kohaselt. Eelmisel aastal 2020 saadud lõplik punktisumma koondhinnangus kujunes kahe retsensiooni põhjal 24,6 punkti 26-st maksimumpunktist. Sellel aastal eelotsuse lõpphinnangus esitatud punktisumma – oludes, kus oldi eelnevalt retsenseerinute poolt tunnustanud selgelt projekti edasist arengut kõrgemate hinnangutega mitmes kategoorias – kujunes aga lõplikuks punktisummaks 23,3 punkti. Sellega antakse otseselt mõista, et projekti parandamine ja edasiarendamine eelmisel aastal esitatud retsensiooni(de) soovitusi arvesse võttes mitte ei suurenda projektile antavat hinnangut ja ka lõpp-punktisummat, vaid hoopis vähendas seda 1,3 punkti võrra. Eesti Teadusagentuur on langetanud oma eelmisel aastal antud punktisummat märgatavalt olukorras, kus retsensendid on tunnustanud (ühtlasi ka seda ise välja tuues) projekti muutumist paremuse poole võrreldes eelmise aastaga. Selline teguviis muudab edaspidisel projektide taotlemisel ükskõik millised katsed muuta projekti vastavalt teadusagentuuri enda poolt saabunud retsensioonidele ja soovitustele täiesti kasututeks ja isegi ohtlikeks. Kriitikat arvesse võttes muudetud projekti esitamine toob kaasa hoopiski madalama hinnangu kui eelmisel aastal, mis on nii teaduslikust kui ka menetluslikust perspektiivist arusaamatu. Kuna rühmagrandi taotluste kvaliteedilävend on 23,2 punkti ning taotlus sai selle aasta konkursi lõpphinnanguna 23,3 punkti, mis vaevu ületab kvaliteedilävendit, võib seega ühemõtteliselt järeldada, et retsensioonides esitatud märkuste põhjal projekti paremaks ja selgemaks tegemine töörühma poolt võib kaasa tuua hoopiski võimaluse langemiseks alla kvaliteedilävendit, mis toob omakorda kaasa olukorra, kus Tartu Ülikool ei pruugi taotlust kvalifitseerida sobivaks iga-aastaste humanitaaria valdkonna baasfinantseerimiste toetuste konkursil, mille hindamine ja rahastamine on otseses seoses teadusagentuuri poolt projektidele antud hindega. Kui kasutatud on eelmise aasta projektitaotlusega samu retsensente (millega nõustumiseks tegi taotleja projektitaotlusse ka märke) on ühtlasi ka loomulik, et projekti hindamisel, mis on osaliselt täiendatud ja muudetud (sh võimalikku kriitikat arvestades), võetakse uuel aastal hindamisprotseduuri käigus seda arvesse. Ometigi aga väidetakse eestikeelses lõpphinnangus tuginedes tõenäoliselt eelmise aasta kriitikale „empiirilise materjali tähelepanuta jätmise osas“, mida on nüüdseks arvesse võetud – et tegu olla puudusega projektis. Mitte miskit sellist – ehk vajadust keskenduda rohkem empiirilisele materjalile – ei heida ette ka kolmas hiljem kahele lisaks tekkinud retsensioon, mistõttu on vastava kriitika lähtekohaks saanud olla pigem eelnevad võimalikud retsensioonid ja eriti eelnev lõpphinnang, milles kritiseeritu on aga töörühm uuel aastal korrigeerinud ning sellega jäävad nõusse uuel aastal ka retsensendid ise. Seega on võimalik, et toimunud on meelevaldne eelmise aasta retsensiooni või lõpphinnangu kriitikal põhineva etteheite ülekandumine uue aasta lõpphinnangusse ikkagi moel, et mitte ükski retsensent (sh Retsensent nr 3) vastavat etteheidet käesoleval aastal ei tee, vaid hoopis väidetakse tunnustavalt vastupidist. Lõpphinnang on koostatud teadlikult eesmärgiga projekti „kompromiteerida“ erineva kättesaadava või leitava kriitikaga sõltumata asjaolust, et kritiseeritud aspektid on uuel aastal juba parandatud. Lõpphinnangus on pea eranditult kriitikana kasutatud viimasel hetkel lisatud kolmandas retsensioonis esitatud faktiliselt väärat infot ning jäetud suuresti kaalumata asjaolu, et kaks esimest retsensenti vastavat kriitikat pole esitanud ning on olnud täiesti vastupidisel seisukohal. Ainuüksi kolmanda retsensendi kaasamine viimasel hetkel olukorras, kus kaks esimest ja varem tellitut on olnud lõpphinnangus kritiseeritu osas hoopiski positiivsel seisukohal, on menetlustoimingute erapooletuse ja mittekorrumpeerituse seisukohalt juba arusaamatu. Sellele lisaks on veelgi arusaamatum selle kolmanda ja faktiliselt ebaadekvaatse (vt käesoleva dokumenti teine ja kolmas osa) retsensiooni kriitika kasutamine pea ainsa või valdava kaalukeelena eestikeelses lõpphinnangus. Toimunu on seniste protseduurireeglite rakendamise seisukohalt tavatu ning võib viidata otsustusprotsesse teadlikule kallutamisele projekti suunas negatiivselt. Ülevaade kolmanda retsensiooni faktilistest vigadest Kolmandas retsensioonis esitatud väited on valdavalt kas projektis juba leiduva taotlejate endi poolt koostatud iseenesestmõistetavate väidete uuesti esitamine retsensendi poolt; või väljaspool neid ja lihtsalt tehnilisi detaile – tihti faktiliselt valed. Järgnevalt on vead loetletud tuues välja igaühe juures ka selgitused ja kommentaarid vajadusel koos viidetega ja näidetega projektis päriselt esitatud tekstile. Kuna Retsensent nr 3 faktiliselt valedel väidetel põhineb pea suurem osa lõpphinnangus esitatud väiteid ning sellest tulenevalt ka lõpphinne, siis on järgnevalt välja toodud faktiliste vigade tuvastamine ja korrigeerimine essentsiaalselt oluline erapooletu hindamise võimaldamiseks. Nende kõikide eraldi kaalumine on töörühma meelest vältimatu. Faktiline viga 1 Faktiliselt vale on väide, et projektis väljapakutud kronoloogilist lahendust ei ole varasemalt pakutud ja et „üks spetsialist“ väidab, et see on võimatu. Retsensent väidab: 4.2. A chronology of the type the applicant proposes to present has not been presented before and according to one specialist it is an impossible task. Thus, if the applicant succeeds then it is largely noteworthy. Erinevaid lahendusi kronoloogilistele küsimustele nagu ka visandeid kronoloogiatest on pakkunud väga mitmed erinevad autorid, eriti muuhulgas ka käesoleva projekti taotleja Peeter Espak (kuid ka projektis viidatud Vladimir Emelianov; ja mitmed teised) oma mitmetes uurimustes, visandades ka saada loodetud kronoloogia algse ja lõpuni väljatöötamist vajava mudelikirjelduse oma muuhulgas ka projekti taotluses viidatud uurimuste näitel. Peeter Espak, „On the Time of Composition of the Hitherto Undated Sumerian Myths“. Studia Orientalia Tartuensia VIII 2019/2020 https://www.academia.edu/40342018/On_the_Time_of_Composition_of_the_Hitherto_Undated_Sumerian_Myths Ühtlasi on aastal 2019 kavandatava kronoloogia ühe osa või fragmendi kohta alles hiljuti Peeter Espaki avaldatud uurimust „The Transformation of the Sumerian Temple Hymns“ (Literary Change in Mesopotamia and Beyond and Routes and Travellers between East and West. Münster (2019): 15-22. Melammu Symposia) rahvusvaheliselt tuntud teemale lähedaste uurijate poolt juba ka rahvusvahelises teaduskirjanduses tsiteeritud: https://scholar.google.com/scholar?cluster=1269936904373393887&hl=en&oi=scholarr Taotluse põhjenduses väidetakse ühtlasi ka, et üks maailma tuntuimad Lähis-Ida uurijaid ja kaasaegse assürioloogia rajajaid A. Leo Oppenheim (1904–1974, keda on ainsana võimalik pidada kogu projekti teksti põhjal Retsensendi nr 3 viidatud „one specialist“iks) on rohkem kui pool sajandit tagasi Ka projektis viidatud Oppenheimi uurimus on ilmunud postuumselt. Talle viitamine terminiga „one specialist“ (mis tuleb tekstist ka ainsa võimalusena selgelt välja) – „üks spetsialist“ – viitab retsensendi täielikule mittekursisolemisele eriala ja ka laiemalt kogu valdkonna kõige olulisemate teedrajavate autorite ja (küll nüüdseks vananenud, kuid mõttelooliselt oluliste) seisukohtadega (võrreldav kaudselt näiteks Einsteini presenteerimise või nimetamisega „üheks spetsialistiks“ füüsikateaduses). väitnud (küll juba toona rohkelt vastuväiteid saanuna), et „süstemaatilist ülevaadet Mesopotaamia religioonist ei saa ega peaks koostama“: Although several relatively recent studies /.../ have appeared during the past decades, there is still no recent larger treatment of the Ancient Near Eastern history of religion or mythology available. In fact, some scholars have been very sceptical about the possibility of writing such a history of religion, most prominently A. Leo Oppenheim who wrote that "a systematic presentation of Mesopotamian religion cannot and should not be written" (1977: 172). Without underestimating the important points made by this scholar, the current research team is of the opinion that this quote is an overstatement, and it is indeed possible as well as essential to keep synthesizing and summarizing the constant influx of ancient Mesopotamian (textual and archaeological) evidence in a comprehensive form. Seega on retsensent segamini ajanud kaks teineteisest erinevat olulist küsimust – „Mesopotaamia religioonilugu“ ja „Mesopotaamia mütoloogia ning kirjanduse vanem kronoloogia“. Nimetades vastavate kesksete küsimuste kunagist peamist püstitajat ja teadusdistsipliini kaasaegsetel alustel üht rajajat A. Leo Oppenheimi, kelle teooriad nagu ka nimi on üleüldiselt teada igale erialast haridust saanud tudengile rääkimata teadlastest, nimetusega „according to one specialist“, kes omakorda olevat väitnud, et väljakäidud kronoloogia loomine olla „võimatu ülesanne“ (impossible task), eksib retsensent rängalt ja faktiliselt kogu kõne all oleva teadusala arusaamade nagu ka projekti põhjenduses esitatud väidete vastu. Projektis ei soovita mitte luua ka otse „eraldi kronoloogiat“, vaid „religioonilugu“, kus mütoloogilised ja religiooniloolised ideed on paigutatud „kronoloogilisele teljele“ vastavalt nende võimalikule ilmumise ajale. Retsensent on aga järeldanud, et peamine fookus ongi isepärase „kronoloogia koostamisel“ (mis olla aga ühe spetsialisti meelest võimatu), mis tegelikkuses on projektis aga hoopiski tähendanud diakroonilist religiooniloolist ja kirjanduslikku analüüsi – ehk kronoloogilise järjestuse leidmist religiooniloo ja mütoloogia ning kirjanduse (sh ideede) ajaloos. Selline diakrooniline laiapindne kaasaegne analüüs on seni puudunud, keegi pole aga väitnud, Kuna A. Leo Oppenheim on juba pool sajandit surnud, siis ükskõik milline tema kindel väide ei oleks aga kaasaja metoodika ja uute lahenduste ning teadmiste taustal enam ka otseselt relevantne. Oppenheimi ideede ja arusaamade üle arutletakse tänapäeval tihti kui teoreetiliste lähtekohtade ning arusaamade ajaloo üle, mitte aga kui kaasaegse teaduse spetsialisti arvamuste üle. et seda ei saaks taotluses esitatud meetodi kohaselt luua Just kronoloogilise ideede ja tekstide järjestuse täpsema väljavisandamise ideed peavadki kaks esimest retsensenti projekti tugevaimaks ning teostatavaks ideeks. Retsensent nr 1: „This application's justification seems to me to meet all the criteria for 'Outstanding'. The applicants are right that the religion of Early Mesopotamia is under- studied and poorly understood, and also that the aspect they have singled out, namely to try and reconstruct a chronology of unfolding religious ideas in terms of selected variables, would be a major scientific contribution. What the applicants say seems to me carefully thought through, and their statements are well backed up by detail and appropriate bibliographical references. Overall, this is an ambitious, original and important research programme - essentially, a historical anthropology of early Mesopotamian religion. Nothing like it in scope or detail currently exists.“ Retsensent nr 2: „This is a brilliant formulation, and the emphasis on the chronology of relevant texts is most welcome, and, as the investigators point out, basically missing in earlier treatments.“ Huvitaval kombel on lõpphinnang aga valinud üheks peamiseks „rünnatavaks“ kontseptsioonis terve lõpphinnangu koostamisel just Retsensent nr 3 poolt esitatud sh valeväitel põhineva kommentaari, mis ei ole olnud Retsensent nr 3 jaoks üldsegi keskne küsimus. Lõpphinnang on seega kasutanud seda valeväitel põhinevat argumenti aga just kahe eelneva retsensiooni kohaselt kõige kindlama ja teaduslikult hiilgavama lahenduse vastu ja selle tühistamiseks. või vastavaid visandeid nagu ka lühemaid uurimisi poleks läbi viidud enne. Retsensioonis toodud väidet „kronoloogia koostamise võimatusest“ ei ole mitte keegi esitanud, vastav taust on projekti taotluses lahti seletatud ning retsensent teeb suure faktilise vea ajades segamini kaks täiesti erinevat teemat ja kontseptsiooni – „religioonilugu“ ja „kronoloogia“. Retsensendi vastavad väited ja vead kajastuvad aga ühtede peamistena ka eestikeelses lõpphinnangus ja seega on mõjutanud ülioluliselt projekti lõpphinnangut. Kuna kronoloogia loomise võimalikkus on eraldi välja toodud lõpphinnangu üldkokkuvõttes (vt täpsemaks analüüsiks ka selle dokumendi 3.1. Faktilised (ja menetluslikud) vead 1 ja 7) nagu ka esimeses teaduslikku põhjendatust hindavas punktis ühe peamise argumendina projekti puuduste tõestuseks, on see küsimus, mis polnud ka Retsensent nr 3 hinnangutes üldsegi keskne või kuidagi ka peamine, saanud selgelt üheks peamiseks ja keskseks argumendiks kogu projekti pädevuse hindamisel ja teostatavuse kahtluse alla seadmisel lõpphinnangus; sealjuures kahe esimese retsensiooni just kronoloogilise perspektiivi loomist heaks kiitnud hinnangute tühistamiseks ja ignoreerimiseks. Lõpphinnangu kokkuvõte väidab: „Taotlejad on esitanud laiahaardelise, ambitsioonika ja huvitava projektitaotluse, millel oleks tõenäoliselt, selle eesmärkide teostudes, teadusvaldkonnale märkimisväärne mõju. Teisalt ei esita see täpsemat analüüsi või vastuväiteid seisukohtadele, et sellist laiaplaanilist kronoloogiat ei olegi võimalik koostada“. Retsensent nr 3 terminite segiajamisest ja faktilistest valeväidetest on kujunenud projekti kriitika ja kahtluse alla seadmise peamine alus lõpphinnangus. Faktiline viga 2 Täielikult faktiliselt vale on retsensendi väide (ja samased muud edasised väited), mille kohaselt olla projekti tööplaanides välja käidud publitseerimise hulk ning konverentside sagedus „ebamõistlik“ või „ebarealistlik“, mis mõjutavat publikatsioonide kvaliteeti. Vastav väide ja ka retsensioonis korduvalt esitatud väide liialt suurest või ambitsioonikast publitseerimiskavast ei ole tõlgendatav mitte „relatiivse või ka subjektiivse hinnanguna“, vaid on faktiliselt kontrollitav statistiliselt nii käesoleva projekti põhitäitjate kui ka rahvusvahelisel tasemel humanitaarteadustes tegutsevate uurijate teaduslikku CVd või ka varasemate ülikooli tööplaani täitmise aruandeid analüüsides ja vastavaid publitseerimiste ja ka konverentsidel osalemiste või nende korraldamiste statistikat kõrvutades: 2.2. The research-plan is definitely purpose-driven, but is there are some concerns with being reasonable. According to the research plan and data in the budget, every year there is: - a conference or a workshop/2 workshops organised by the research team; - an Acta Orientalia Taruensis number to be published; - every participant will take part in 4-5 conferences; - and other publications related to the topic. This does not seem to be too realistic or even if it is common to the field, it may start to reflect in the quality of the publications. Välja käidud tööplaani mahukuse, mille teised retsensendid hindavad teostatavaks, on Retsensent nr 3 lugenud ebarealistlikuks või ebamõistlikuks faktiliselt kinnitatavalt valesti. Nimelt on projekti tööplaanis välja käidud humanitaarteadustele rahvusvaheliselt kõikjal maailmas tavapärane publitseerimise ja ka konverentside korraldamise / neil osalemise plaan ja maht. On iseenesestmõistetav, et suuremate projektide korral avaldatakse iga-aastaselt teemakohaseid kogumikke ning korraldatakse ka vähemalt mõned konverentsid ning workshopid. Erandiks on siin koroonakriisi periood, mil viimase kahe aasta jooksul on valdav osa kontaktseid üritusi ära jäänud (kuid konverentside esinemisi ja korraldamisi üldiselt ei sisestata maailmas tihti ka alati avalikesse CVdesse juba nende rohkuse ja regulaarsuse tõttu – vaid pigem instituutide tööplaanide aruannetesse). Teemakohase konverentsikogumiku/rahvusvahelise teadusajakirja erinumbri väljaandmine mahus üks kogumik/eriväljaanne aastas on rutiinne tegevus, mida töörühma liikmed toimetajatena viiks läbi nagunii ka seda projekti mitte omades. Suurema projekti saamisel muutuks aga eelkõige vastavate teemade ja kogumike fookus otseselt seotuks projektiga. Retsensent on seega nimetanud humanitaarteaduste tavapärast töörutiini teostamatuks ja väitnud, et töö, mida projekti põhitäitjad ligikaudu lähedases mahus oleks teostanud ja ka teostavad rahvusvahelist mõnd teadusprojekti või ka ülikooli tööülesandeid täites teiste fookustega nagunii, olla ebarealistlik. See on faktiliselt valeväide, sest kirjeldatud maht ongi humanitaarteadustes tavapärane (teaduskogumiku toimetamine ja väljaandmine, 4-10 konverentsikülastust aastas, vähemalt 2-3 konverentsi korraldamine koostöös töörühmaga, monograafia ligikaudu 5 aasta sees projekti olemasolul ning sellele lisaks tavapärane iga-aastane publitseerimine rahvusvahelistes väljaannetes). Lisaks sisaldab antud väide faktilisi vigu veel ka kirjavigadega ühildatult (nii inglise kui ladina keeles): projektis nimetatud Tartu Ülikooli teadusväljaanne ei ole mitte Acta Orientalia Tartuensis, vaid ka Web of Science’is kogumikuna indekseeritud Studia Orientalia Tartuensia, mille üks väljaandjatest ja toimetajatest on ka käesoleva projekti taotleja ise. https://www.kvak.ee/files/2021/03/Studia_Orientalia_8_veebifail.pdf Kuigi retsensendi väidetust saab lugeda välja kriitikat väidetavalt liialt suurele publitseerimismahule, pole ka vastavad valeväited esitatud ilma kirjavigadeta, et ka neid oleks võimalik lõpuni arusaadavalt analüüsida, sest lause „The research-plan is definitely purpose-driven, but is there are some concerns with being reasonable“ on sõltuvalt sõna- või kirjavea iseloomust tõlgendatav nii väite kui ka küsimusena. Antud faktilisel ja retsensioonis korduval veal – humanitaarteadustes tõestatavalt rutiinse töötempo lugemisel liialt ambitsioonikalt mahukaks või teostamatuks – põhineb kaalukas osa eestikeelse lõpphinnangu väiteid ning seega olulisel määral ka lõpphinnang ja hinne üldiselt. Faktiline viga 3 Retsensent väidab, et projekt ei ole interdistsiplinaarne. Selline väide on faktiliselt ja oletatavasti ka mitteerialaspetsialisti poolt selgelt ümberlükatav ja vale, sest interdistsiplinaarsuse kohta on projektis selged kirjeldused (sh mida kinnitab ka eelmise aasta projekti Lõpphinnang eesti keeles 2020): 4.3. I do not consider this project interdisciplinary. Kogu projekt ongi oma olemuselt just „interdistsiplinaarne“, milles seisnebki projekti üks peamisi rõhuasetusi. Käesolevat projekti on võimalik läbi viia ainult kasutades nii metodoloogiat kui ainest keeleteadustest, vana-aja ajaloost, üldajaloost, religiooniajaloost, kirjandusteadustest, võrdlevast mütoloogiast, arheoloogiast, jne. Projekt poleks mitteinterdistsiplinaarsena isegi mõeldav rääkides adekvaatsest teostusest. Retsensendi väide on täielikult vale ja vastuolus kogu projekti loogikaga, mis tuleb selgelt välja ka taotluse tekstist nagu ka teistest retsensioonidest. Faktiline viga 4 Faktiliselt valeks tuleb pidada retsensendi väidet (või väiteid), et projekt ei kaalutle erinevaid probleeme, mis võivad esile kerkida projekti täitmise käigus: 2.5. I could not find any risk assessment. If the outcome is too hypothetical and the researchers actually need more time than just 5 years (also taking into consideration the plan to publish in this really extensive way), would they still continue with the original plan. 2.3. I could not find any back-up plan. Näiteks on ka eraldi projekti taotluse lisadena esitatud dokumendis „Project Schedule“ lahti seletatud nii planeeritud ajakava olemus kui ka võimalike probleemide puhul ettetulevad võimalikud muudatused: It is not possible to give exact titles of already planned publications and also the conferences several years in advance. They might change during the work in progress and by the new needs, ideas and perspectives arising. However, we can already give an outline of the most essential activities such as conferences and planned volumes for the next five years. /.../ A systematic analysis of all the proposed points of interest and study topics combined with the planned extensive publishing should be achievable during the proposed five-year period. Kuna projektis on esitatud realistlik ja mõistlik publitseerimise ja muude tegevuste detailne kava ning ka tõdetud projekti eraldi failina lisatud ajakavas nagu ka projekti taotluse põhjenduse tekstis, et ühtegi takistust ettepandu mittetoestamisele viieaastastes ajalistes raamides ei oska töörühm välja tuua, ei ole juba korduvalt lisatud realistlikule tööplaanile võimalik lisada ka ühtegi riskihinnangut veel lisaks juba olemasolevale nii projekti põhjenduses kui ajakava eraldi dokumendis, sest rahvusvaheline tavapärane humanitaarteaduslik töötegemine ja publitseerimine ei sisalda endas suuri riske, mis võiks projekti selle käigus muuta teostamatuks või teostatavust olulisel määral raskendada. Nagu töörühm mainis – fookused eri teemadel võivad uue informatsiooni ja uute ideede pealetulles nihkuda või muutuda (nagu muidugi ka publikatsioonide vorm ja ka projekti täitjad) – põhiline suund nagu ka tegevused aga mitte. Ainsa võimalusena projektis plaanitu mitteteostamiseks oleks võinud veel eraldi ära tuua põhitäitja surma või raske haigestumise, kuid ka sellisel juhul oleks teised projektis osalejad saanud edukalt projekti jätkata; vajadusel kedagi teist rahvusvaheliselt kaasates. Kuid sääraste riskistsenaariumide lisamine projekti oleks olnud juba iseenesest ebaadekvaatne või ka absurdne, sest erinevaid force-majeure stsenaariume ei lisata rutiinse inimtegevuste etteplaneerimiseks erinevatesse projektidesse ning tegevuskavadesse ette ära, sest vastavad põhjused ongi ettenägematud ja ka osalejatest sõltumatud. Kuna projekti ajalisteks raamideks ongi viis aastat ning kuuendaks aastaks rahastuse pikendamine või sama projekti jätkamine ei ole teadusagentuuri reeglistiku kohaselt võimalik, pole võimalik ka planeerimine pikemasse ajavahemikku. Kõikidele ettetulevatele nn võimalikele riskidele on projekti eri dokumentides ja põhjendustes osundatud – seega on retsensendi vastavad seda eitavad väited (eriti: „I could not find any risk assessment“) faktiliselt valed ning tõenäoliselt ei ole retsensent projektiga kaasas olnud dokumente ja ajakavasid läbi töötanud. Taaskord on vastuväidete ja võimaliku mitteteostatavuse väited Retsensent nr 3 poolt olnud aga ühtedeks põhilisteks mõjutajateks lõpphinnagu koostamisel ja seega ka lõpliku hinde määramisel. Retsensent nr 3 valeväited, mille kohaselt justkui ei oleks esitatud projekti olemusega seonduvaid vajalikke hinnanguid ja kaalutlusi, on valeväidetena selgelt mõjutanud projekti lõpphinnangut ja hinnet. Faktiline viga 5 Retsensent väidab, et uurimisküsimused viivad uurimise tagasi eriala täiesti baasterminoloogiani: 1.2. The research questions are clear in the extreme and bring the research back to the very basic terminology of the field. Antud väide on küll esitatud (tõenäoliselt) positiivse kommentaarina ning töörühm jääb nõusse, et uurimisküsimused on selged, kuigi mitte siiski „ekstreemselt“, mis humanitaarteadustes on üldiselt ka parimal juhul suure mõõdetamatuse tõttu võimatu. Baasterminoloogiani tagasiviimist aga projekti taotluses ei ole soovitud ega ka taotletud. Projekt ei vii uurimust ühelgi tasandil „tagasi baasterminoloogiani“ – kuigi loomulikult ja iseenesestmõistetavalt peab just ka „baasterminoloogia“ olema igas realistlikus projektis korrektselt paigas. Väitena on aga tegu valeväitega. Faktiline viga 6 Retsensent väidab, et proovitakse teha miskit, mis pole olnud võimalik kogu eriala uuringutes enne ning seda üritatakse nüüd teha viie aastaga, mis omakorda muutvat tulemused „hüpoteetiliseks“: 1.3. The objectives are highly ambitious, somewhat even too much. It seemes that the researcher has had the idea in his plans for some time, but to do something that has not been possible during all the research carried out in the field and only in 5 years usually means that the outcome will lean mostly towards the hypothetical side. Väide, et töörühm proovib teha miskit, mis pole olnud võimalik kogu senise uurimise käigus ja ainult viie aastaga, ei vasta faktiliselt tõele (vt ka faktiviga nr 1). Projekti taotluses on selgelt mainitud, et eri nurkade alt on lähedasi uurimusi ette võetud pidevalt: The needs and motives for the proposed systematic and diachronical study became clear in interaction with several scholars of different relevant topics and at interdisciplinary conferences, where the need for such a larger comprehensive study of mythology and religion became clear. Although several relatively recent studies about the gods Enlil (Wang 2011), Enki (Ea) (Galter 1983, Espak 2015), Ninurta (Annus 2002), Nanna (Su’en) (Hall 1985), Marduk (Sommerfeld 1982, Oshima 2011), Asar/Asalluhi (Johandi 2019, supervised by the current project leader), Ninegal (Bēlet-ekallim) (De Clercq 2003), the mother-goddess (Rodin 2014) and an abundance of new text editions (among some of the most important Ceccarelli 2016, Lambert 2013, George 2016a) and analyses (Annus 2016, George 2016a) have appeared during the past decades, there is still no recent larger treatment of the Ancient Near Eastern history of religion or mythology available. Nimelt on seotud uurimusi ette võetud korduvalt, käesolev töörühm on tõepoolest aga viimastel aastatel planeerinud ning täiendatult ka Eesti Teadusagentuuri projektikonkursile vastavat uudsemat ja taotlejate põhjendustes just metodoloogiliselt ja ka teostatavuselt paremat võimalust uurimuse teostamiseks esitanud, millega retsensent näib olevat eelnevalt taotlejale teadmata asjaoludel (eelinfona) kursis. Projekti uudsus – eriti just selle läbiviimine kronoloogilises ja diakroonilises perspektiivis ning interdistsiplinaarselt on aga samuti selgelt projekti taotluses esitatud – kuskil pole aga kirjas, et vastava iseloomuga uurimusi pole varem õnnestunud teha: The lack of more general but still scientifically sound studies offering a chronological timeline of the development and nature of even the most important and central mythological ideas and motifs is also conspicuous when a scholar of Assyriology wants to introduce his field to the researchers of other regions and periods, including Biblical Studies, Comparative Mythology/Religion and History of Literature. There is not much to offer as an introduction or a comprehensive overview except “The Treasures of Darkness” by Thorkild Jacobsen (published in 1976 and still widely quoted as a "primary source" for studying the topic in case of wide range of scholars from other fields; see Sallaberger 2020) and a book by Jean Bottéro (1998/2001). From newer material, only the introductory monograph or study-book by Ivan Hrůša (2015) “Ancient Mesopotamian Religion: A Descriptive Introduction" can be taken into consideration (cf. Clifford 1994). Most of the widely used and available books or study materials are either very short and elementary popular scientific treatises or dictionaries (Groneberg 2004, Krebernik 2012) of culture, mythology and religion often presenting shorter though certainly adequate summaries about the phenomena in question (Snell 2010, Schneider 2011). Not always, but certainly in too many studies, scholars of other fields take the information and statements presented in short dictionaries and very short introductions as a “granted fact” and quote the contents of these very short treatises meant for general public interested in history of culture as scientific fact or sound information. The monograph will make several detailed and highly specific studies necessary, which will be published in international journals. The articles will give the detailed discussion for Assyriologists intersted in specific topics while the book will remain readable for researchers from other fields. Ehk väljakäidud uurimusi monograafia näol (mis oli käesoleva projekti üks olulisi komponente) on küll varasemalt ette võetud – aga mitte töörühma meelest metodoloogiliselt kindlatel alustel põhinevalt ning ka kronoloogilist perspektiivi vajalikult arvesse võttes. Retsensendi väide, mille kohaselt pole kogu teadusala ajaloo jooksul üldse miskit sarnast ette võetud või tehtud – mis ühtlasi aga muudaks ka käesoleva projekti liialt hüpoteetiliseks, on seega faktiliselt vale. Taaskord on käesolev valeväide mõjutanud eestikeelse lõpphinnagu väiteid ning seega ka lõplikku hinnet. Ühtlasi on aga retsensent lisaks faktiliselt valele väitele väljendanud oma arvamust ka keeleliselt ebakorrektselt: It seemes that the researcher has had the idea in his plans for some time, võttes arvesse, et korrektses inglise keeles peaks olema „it seems“. Faktiline viga 7 Retsensent üritab väita, et töörühm soovib luua struktuuri või raamistikku „juba eksisteerivale“ materjalile ning seeläbi vastata küsimustele, mis pole andnud „kindlat vastust“: 1.4. By its nature, the idea is not so much original as structuring, forming a framework or a structure and at the same time turning to questions which have not yet found a definitive answer. This concerns the question about the creation of humans etc. 1.5. In every field there comes a point where the researchers find it important to form a framework or design a structure to already existing findings. Here the idea is to form the framework and reassess the already existing material and findings, which seemes to be the modus operandi in the given field. Siinkohal on retsensent segi ajanud terminid „already existing material“ ehk „juba eksisteeriv materjal“ projektis tegelikult väidetud terminiga „actually existing material“ ehk „päriselt eksisteeriv materjal“. Nimelt on need kaks määratlust või arusaama täiesti erinevad ning vastavale loogikale on viidatud ka projekti taotluses: The principal methodology of the project can be defined as a diachronical analysis of the available material resulting in a synthesis achieved by using the new information and insights obtained through a philological and socio-cultural analysis of the studied sources. The study does not claim to be only problem-based, i.e. to make such a research possible, the sources have to be systematised and interpreted correctly in their temporal frames and socio-cultural context beforehand. The research is not only descriptive, and poses several questions and problems stemming from the current state of knowledge and research. It is intended to first investigate the essence and nature of the topic based on the actually existing sources, followed by the elaboration of further theories and concepts to explain and illustrate the actually existing material. This is the basic and also the only accepted methodology in Ancient Near Eastern studies in general. The sources that the project members will be dealing with are mainly textual written in various genres, e.g., royal inscriptions, myths, epics, legends, hymns, prayers, incantations, ritual texts, laments, lamentations, god lists, administrative texts, theophoric elements of personal names, offering lists, etc. However, archaeological material will also be taken into account when any information from visual depiction (art), the nature of offerings, structure and placement of cultic buildings, etc. is available. Projekti eesmärgiks ei ole mitte analüüsida „juba olemasolevat materjali“ ja selle põhjal saavutada mingit uut sünteesi või raamistikku, vaid eelkõige just ka saada täiesti uusi teadmisi ning materjali ja analüüsida seni mitte analüüsitud materjali. Nimelt annab ka olemasolevate filoloogiliste ja arheoloogiliste allikate analüüs, mida väga suuresti paljude allikate puhul pole enne veel üldse läbi viidud, justnimelt „uusi ja seniteadmata teaduslikke tulemusi“, mitte ei aita ainult „juba olemasolevat materjali“ asetada juba olemasoleva põhjal konteksti. Lähis-Ida uuringutes leitakse pidevalt uut tekstimaterjali ja arheoloogilist ainest nii tänu Lähis-Idas eri piirkondades pidevalt toimuvatele väljakaevamistele kui samamoodi tuleb püsivalt uut ja senitundmatut materjali peale ka muuseumiladudest ja ülikoolidest läbi seni uurimata materjali esmakordsele läbiuurimisele või süstematiseerimisele. Sellele aspektile on uurimisrühm ka taotluses viidanud väites: „...and it is indeed possible as well as essential to keep synthesizing and summarizing the constant influx of ancient Mesopotamian (textual and archaeological) evidence in a comprehensive form“. Retsensendi väide, et talle tundub, et (tema poolt kirjeldatud töömeetod) ongi erialale iseloomulik – „...which seemes to be the modus operandi in the given field“ – on seega samuti (sh faktiliselt) vale, sest taandab kogu teadusliku uurimistöö lihtsalt varem olemasolnud info süstematiseerimisele või sellele uue raamistiku loomisele. Sellise lähenemise kohaselt poleks aga tõsiseltvõetav teadustöö, mis alati peab keskenduma kogu materjali paljususele ja just uue väljatoomisele ja leidmisele, isegi võimalik. Retsensendi väide töö olemusest on faktiliselt täiesti vale – sest fookus on „kogu olemasoleval ja ka juurdetuleval ning ka uurimuse käigus saadaval täiesti uuel materjalil“ – mitte „juba olemasoleval materjalil ja selle süstematiseerimisel või sellele raamistiku loomisel“. Tegu ei ole mitte eksimusega „hinnangus“, vaid ka faktilise valeväitega projekti kohta, mis retsensendi poolt kirjeldatud või mõistetud vormis tähendaks projekti olemuse täiesti teistsugust fookust, uurimisküsimusi ja ka rõhuasetusi. Retsensendi faktiline eksimus terminites ja rõhuasetustes jätab seega kogu projektist täiesti äraspidise mulje või hinnangu, mida lugedes võib ka kellelegi eriala mitte süvitsi tundvale, kuid humanitaarteadustes pädevale teadlasele-hindajale jääda projektist, selle metodoloogiast ja sihtidest täiesti äraspidine arusaam. Ühtlasi on retsensent taaskord esitanud sama kirjavea seoses verbiga „tunduma“ / „to seem“ – „seemes“ keeleliselt korrektse „seems“ asemel: Here the idea is to form the framework and reassess the already existing material and findings, which seemes to be the modus operandi in the given field. Faktiline viga 8 Retsensent väidab arusaamatult, kuid samas ka faktiliselt valesti, et kaasatud välised kompetentsid olevat isegi „liialt mugavad“ („too comfortable“): 3.4. The external competences seem to be a exactly what the applicant needs for the success. Maybe even too comfortable. Selline väide on faktiliselt vale juba seetõttu, et välised pädevused ei saa olla „täpselt vajalikud“, kuid samas „liialt“ mugavad (sic!) üheaegselt. Kaasatud on just need välised kompetentsid ja partnerid, kes esmalt on projekti läbiviimisel omal alal maailmas pädevaimad või vajalikumad, kuid ka nõus projekti töös osalema – sh näiteks Lähis-Ida religiooniloo, vana-aja ajaloo ning ka arheoloogia emeriitprofessor Viini ülikoolist NN. Tema kaasamine on olnud põhjendatud just seeläbi, et tegu on Tartu Ülikooliga pikki sidemeid omava teadlasega, kellel on käesoleva taotleja uurimishuvidega maailmas kõige lähedasemad uurimissuunad ning ühtlasi ka pikaajaline varasem koostöö. Võrdleva usundiloo emeriitprofessor NN on lisatud projekti konsultandiks ja ka välispartneriks põhjusel, et just religiooniloolise teadusloogika hindamiseks võrdleva pilgu ja perspektiiviga on olemas selge vajadus. The Melammu Project on suurim erialane teadusselts, kelle hallata on nii erialased olulisemad konverentsid kui ka olulisimad teadusväljaanded – ühtlasi on taotleja vastava organisatsiooni nõukogu liige. The Baltic Alliance for Asian Studies (BAAS) on aga just regionaalselt olulisim erialane akadeemiline organisatsioon, mille läbi on võimalik rohkem olla kaasatud kui ka nähtav meie enda ja lähimate naaberriikide teaduslikul ja populaarteaduslikul maastikul. Ühtlasi on Tartu Ülikooli Orientalistikakeskus (käesoleva taotleja töökoht) vastava organisatsiooni partner ja liige. Kõik välised kompetentsid on kaasatud seetõttu, et nad on väljakäidud uurimisteemaga seonduvalt vajalikud ja ka erialaselt seotud ühed parimad spetsialistid või organisatsioonid – ning seeläbi ei saa nad olla mitte üheski sõnastuses „võibolla liiga mugavad“ valikud, mida iganes selline väide ka ei tähendaks. Selline väide on vastuolus ükskõik millise faktilise tõesuse või ka teadusliku olukorraga. Faktiline viga 9 Retsensent väidab, et viimase kümne aasta jooksul on taotleja olnud seotud kolme projektiga ning on rahvusvahelise Mulamma projekti nõukogu liige: 3.2. ...During the past 10 years hea has been involved in three projects. He has been the PI of one of them. He is a member of the international Mulamma project's board.... Viimase kümne aasta jooksul on taotleja olnud siiski osaline neljas Eesti teadusprojektis – nendest kolme puhul põhitäitja ja ühe puhul personaalse uurimistoetuse PUT vastutav täitja ja grandihoidja. Ühtlasi on käesolev taotleja Peeter Espak rahvusvahelise keskse Lähis-Ida uurijaid koondava erialaorganisatsiooni the Melammu Project nõukogu liige – ning mitte mitteeksisteeriva „the international Mulamma project“ nõukogu liige. Kuigi tõepoolest eksisteerib sõna „mulamma“ eri tähendustes terminina vist urdu, araabia jne kontekstides, siis vastavate väga kaugete teiste teadusalade uurijate poolt asutatuna ka sellise nimega projekti teadaolevalt ei eksisteeri. Faktilised ja menetluslikud vead eestikeelses lõpphinnangus Faktilised vead eestikeelses lõpphinnangus põhinevad peamiselt ja valdavalt Retsensent nr 3 väidetel, mida on käesolevas dokumendis eri alalõikudes eelnevas punktis eraldi välja toodud. Sealjuures Retsensent nr 1 ja Retsensent nr 2 poolt välja toodud vastupidiseid väiteid lõpphinnangus esitatud kriitikas arvesse võetud valdavalt ei ole. Eestikeelne lõpphinnang on oma olemuselt tihti eelkõige Retsensent nr 3 poolt esitatud faktiliselt valede väidete ülekordamine rõhutatult ja veidi muudetud sõnastuses. Kuigi eestikeelses lõpphinnangus on ka mõned paikapidavad laused ja väited, on kaalukas osa lõpphinnangu väidetest faktiliselt täiesti valed. Kuna lõpphinnangus esitatud valeväited põhinevad suuresti Retsensent nr 3 poolt tehtud faktivigadele või mittepaikapidavatele väidetele, siis võib vastavaid vigu lugeda ühtlasi nii menetluslikeks kui faktilisteks vigadeks üheaegselt kui peaks selguma, et projekti menetlemine viimasel hetkel kolmandat retsensenti kaasates (ühildatult kolmanda retsensendi selgete faktivigadega ja faktiliselt valede väidetega, mida omakorda kasutab peamise argumendina lõpphinnang) ei ole olnud menetluslikult korrektne. Kindlasti võib aga menetlusveaks ja ka faktiliseks veaks üheaegselt lugeda lõpphinnangu väiteid, mille kohaselt olla projekti meeskond liialt väike. Kuna ühtegi eeskirja projekti meeskonna suurusele (või võimalikult suuremale hulgale) kui ühele olulisele hindamiskriteeriumile ei ole mitte kuskil avalikult kinnitatud juhendites ja kordades esitatud ning kõik kolm retsensenti (sh Retsensent nr 3) leiavad, et taotleja ja tema meeskond on adekvaatne ja piisav kõikides kategooriates, oleks tegu nn varjatud või salajase hindamiskriteeriumiga, mis oleks tulnud teha taotlejatele selgelt ja ametlikult avalikuks enne konkursi väljakuulutamist. 3.1. Faktilised (ja menetluslikud) vead 1 Lõpphinnangu punktis „1. Uurimisprojekti teaduslik põhjendatus“ väidetakse järgmist: Taotlus on väga selgelt koostatud, k.a. panus valdkonna hetketeadmistesse. Samuti on selgelt sõnastatud uurimisküsimused, ehkki need on äärmiselt laiahaardelised ning tõstatavad küsimusi projekti teostatavusest antud ajalises raamistikus. Ühelt poolt on projekti eesmärgid väga ambitsioonikad, teisalt eelkõige sünteesivad. Taotlus oleks võinud pikemalt peatuda põhjustel, miks sääraste „suurte küsimuste“ kronoloogiat valdkonnas senini koostatud ei ole (seda mainitakse, aga täpsemalt ei analüüsita). Väide, et väidetavad selgelt sõnastatud laiahaardelised uurimisküsimused „tõstatavad küsimusi projekti teostatavusest antud ajalises raamistikus“ on faktiliselt vale ning põhineb eelkõige Retsensioonis nr 3 esitatud faktiliselt valedel väidetel, mis on eraldi välja toodud käesoleva dokumendi lõikes „2.1. Faktiline viga 1“, „2.2. Faktiline viga 2“ ja „2.6. Faktiline viga 6“. Ainult kolmas retsensent esitab faktiliselt valelt väiteid, nagu oleks publitseerimise maht esitatud liialt ambitsioonikalt ning see tekitavat küsimuse projekti teostatavusest viie aasta ette antud raamides. Väide, et töörühm proovib teha miskit, mis pole olnud võimalik kogu senise valdkonna uurimise käigus, ei vasta faktiliselt tõele. Projekti taotluses on selgelt mainitud, et eri nurkade alt on lähedasi uurimusi ette võetud varem, sh käesoleva taotleja enda poolt. Välja käidud tööplaani mahukuse, mille teised retsensendid hindavad siiski igati sobivaks ja ka õigeks, on Retsensent nr 3 lugenud ebarealistlikuks või ebamõistlikuks faktiliselt kinnitatavalt valesti. Projekti tööplaanis on välja käidud humanitaarteadustele rahvusvaheliselt kõikjal maailmas tavapärane publitseerimise ja ka konverentside korraldamise ja neil osalemiste plaan ja maht. Lisaks Retsensendile nr 3 on seega ka lõpphinnang nimetanud humanitaarteaduste tavapärast töörutiini potentsiaalselt teostamatuks ja väitnud, et töö, mida projekti põhitäitjad ligikaudu lähedases mahus teostaks rahvusvahelist nagunii mingit projekti omades, olla ebarealistlik. See on faktiliselt valeväide, sest kirjeldatud maht ongi humanitaarteadustes tavapärane. Kõik vastavad küsimused koos selgituste ja ka tekstinäidetega olid selgelt arutelu all Retsensent nr 3 faktilisi vigu käsitlevas käesoleva dokumenti osas. Väide, et „Taotlus oleks võinud pikemalt peatuda põhjustel, miks sääraste „suurte küsimuste“ kronoloogiat valdkonnas senini koostatud ei ole (seda mainitakse, aga täpsemalt ei analüüsita)“ on faktiliselt vale ja põhineb Retsensent nr 3 faktiliselt valedele väidetele, mida on analüüsitud muuhulgas käesoleva dokumendi alalõikes „2.6. Faktiline viga 6“ ja 2.1. Faktiline viga 1“. Väide on faktiliselt vale juba seetõttu, et kronoloogiaid on senini ikka koostatud paljude poolt ja iseäranis just ka käesoleva taotleja enda poolt. Väide, et töörühm proovib teha miskit, mis pole olnud võimalik kogu senise uurimise käigus, ei vasta faktiliselt tõele. Projekti taotluses on selgelt mainitud, et eri nurkade alt on lähedasi uurimusi ette võetud. Lõpphinnang aga väidab: „seda mainitakse, aga täpsemalt ei analüüsita“. Projekti põhjenduses on muuhulgas (teiste selgituste seas) aga eraldi järgnev pikem lõik, kus on viidatud nii Peeter Espaki varasematele teemakohastele uurimustele nagu ka Vladimir Emelianovi uurimusele ning ka mainitud, et soovitakse luua varasemast „rohkem täpset“ ja „kindlamat“ nn ideede ilmumise kronoloogilist järjestust: The previous research of Espak (2015: 95–102, 2019c) has allowed to date several Sumerian myths such as "Enki and the World Order", "Enki's Journey to Nippur", etc. to give a more specific possible date of composition by comparing several mythological and philological aspects (see also Emelianov 2009: 298–9). One of the goals of the project is therefore an attempt to develop a more precise chronology for the possible emergence and development of the abovementioned “formative tendencies” as well as an attempt to place several Sumero-Akkadian mythological texts to a more sound chronological order of appearance. Projekti uudsus – eriti just selle läbiviimine kronoloogilises ja diakroonilises perspektiivis ning eriti just interdistsiplinaarselt on aga samuti selgelt projekti taotluses esitatud. Ka väljakäidud uurimusi monograafia näol (mis oli käesoleva projekti üks komponente) on küll varasemalt ette võetud – aga mitte metodoloogiliselt kindlatel alustel põhinevalt ning ka kronoloogilist perspektiivi vajalikult arvesse võttes. Koostatud ei ole kronoloogilist süsteemi meetodite ja uurimisküsimuste kaudu moel, nagu on välja käidud käesolevas taotluses. Kuid ka sel juhul ei ole tegemist „suurte küsimuste“ kronoloogiaga, millise termini või konstruktsiooni kasutamine on täiesti arusaamatu ja teaduslikult mõistetamatu ning võib viidata, et retsensent ei ole aru saanud, mida üldse uuritakse, kuigi vastav info on selgelt taotluses kirjas. Lõpphinnangus esinevad segadused ja arusaamatused tulenevad suure tõenäosusega Retsenent nr 3 poolt uurimisteemade, projekti (sh sünteesiva) olemuse valestitõlgendamise (vt 2.7. Faktiline viga 7) ja fookuste ning terminite täielikust segiajamisest ja möödatõlgendamistest, mida on detailselt käsitletud käesoleva dokumendi teises punktis Faktiline viga 1 all, kus retsensent on segi ajanud terminid „kronoloogia“ ja „religioonilugu“. Ning on ekslikult ja eeldatavasti seeläbi ka kogu retsensiooni koostamise käigus täielikult segi ajanud kaks eri uurimisküsimust ja fookust ning pole olnud võimeline eristama ja seeläbi ka hinnangut andma, mida õigupoolest üldse uuritakse. Sellest võivad omakorda tuleneda ka lõpphinnangus esinevad täiesti arusaamatud ja faktiliselt valed väited. Lõpphinnangu (ja Retsensent nr 3 eelpool ümberlükatud) väited, mille kohaselt pole kogu valdkonna ajaloo jooksul üldse miskit sarnast ette võetud või tehtud on faktiliselt valed, kuid seda kontekstis kus lõpphinnangu koostaja võttes aluseks Retsensent nr 3 valeväited ja terminite ja uurimisteemade korduva segiajamise, pole olnud ka ise võimeline täpselt järeldama, mida õigupoolest uuritakse. Vastavad küsimused olid aga üpriski selgelt vastatud esimestes retsensioonides. Ühtlasi ei ole ka kõige parema tahtmise juures võimalik vastata, miks ei ole teadlased säärast just käesolevas projektis planeeritud kronoloogilist lahendust (mis on küll suurema uurimisplaani kõigest üks komponent, mitte kogu uurimus) varem suurema uurimusena välja käinud. Kõige tõenäolisemaks vastuseks oleks sellisele küsimusele – „nad pole vastava originaalse idee peale kas enne tulnud, mille teostatavust ja ka vajalikkust just põhjendaski käesolev taotlus, mis sellise idee peale tuli“; või ka eeldada, et teadlased pole senini vastavasisulise tegevuse jaoks saanud projekti. Kuna vastav taotlus on samuti koostatud Eesti Teadusagentuurile ning teistele organisatsioonidele seda esitatud pole, ei peaks seega ka teadusagentuuri lõpphinnang mitte küsima just äsja vastavasisulise projekti väljakäinud meeskonnalt, miks ei ole teemat ettepandud moel varasemalt võibolla uuritud, vaid sellise küsimuse peaks esitama eelkõige ikka teadusagentuurile endale, kes teeb otsuseid uurimisteemade vajalikkuse või perspektiivikuse kohta. Faktiline (ja menetluslik) viga 2 Alalõikes „2. Uurimisprojekti teostatavus“ on eestikeelses lõpphinnangus väidetud järgmist: Meetodid ja uurimistöö plaan on üldiselt sobivad. Üks retsensent toob välja, et see oleks võinud täpsemalt analüüsida ka empiirilise materjali kasutamist. Üheks peamiseks riskiks on töö teaduslike ambitsioonide teostatavus viie aasta jooksul, eriti arvestades meeskonna väiksust. Riskianalüüs puudub. Ekslik väide „Üks retsensent toob välja, et see oleks võinud täpsemalt analüüsida ka empiirilise materjali kasutamist“ on faktiliselt vale, sest mitte ükski retsensent ei too välja, et oleks võinud täpsemalt analüüsida ka empiirilise materjali kasutamist. Küll võib aga antud juhul olla tegu eelmisel aastal käesoleva muudetud ning edasiarendatud projekti esialgsemale versioonile eestikeelses lõpphinnangus aastal 2020 saadud väite „Arvestades projekti ambitsioonikust võiks analüüsi ulatuda ka enam materiaalse kultuuri ainest“ edasikandumisega uude lõpphinnangusse. „Empiirilise materjali kasutamine“ võib olla käesoleva projekti raames, kus puudub igasugune võimalus vanade sumerlaste ja teiste väljasurnud rahvaste küsitlemiseks või ka jälgimiseks nn empiirilise kogemuse ja vaatlusteabe saamiseks, seotud ainult materiaalse, ainelise või arheoloogilise materjaliga. Antud lõpphinnangus esitatud väide on aga vale ka siis, kui empiirilist materjali tõlgendatakse esemelise kultuurina, sest projekti taotluse selgituses (sh metodoloogia osas) on korduvalt välja toodud, et materiaalse kultuuri aines kuulub loomulikult analüüsimisele. Eelmise aasta projektikonkursi eestikeelses lõpphinnangus seisnevale kommentaarile, et analüüsitud olla liialt vähe materiaalset kultuuri, esitas käesolev taotleja ka kommentaari-tagasiside (mille näol ei olnud tegu sooviga väga positiivset otsust vaidlustada, vaid ainult kommenteerida ja tähelepanu nn formaalsetele probleemidele juhtida tagasiside vormis) Eesti Teadusagentuurile, milles tõi välja asjaolu, et „Väga pikad ja detailsed selgitused materiaalse kultuuri ainese kohta projekti põhjenduses oleks saanud esitada juhul, kui projekti taotluses lubatud tähemärkide piiratud arv oleks olnud suurem. Kuna aga tegu ei ole arheoloogia valdkonda kuuluva projektiga, vaid teadlikult lingvistilis-kultuuriloolise uurimusega, siis ei ole omakorda võimalik piiratud tähemärkide kontekstis esitada selgitusi mitteessentsiaalsetel teemadel, mis omakorda tooks kaasa olukorra, kus projekti põhirõhuks olevat temaatikat detailselt lahti kirjutada ei saakski“. Kuna projekti edasiarendatud versioonis oli just materiaalsele kultuurile arheoloogilist materjali rõhutades rohkemalt tähelepanu juhitud, vastavalt enne soovitule, ning ka selgitatud tähemärkide piiratuse teemat projekti taotluses, on selgelt ka näha retsensentide hinnangute tõusmine vastavas küsimuses ja kategooriates. Nii Retsensent nr 1 kui ka Retsensent nr 2 kinnitavad, et näiteks arheoloogilise või primaarse materjali lisamisega projektis on kõik korras muuhulgas rõhudes uue projekti vastavasisulistele muudatustele või ka projektis välja toodud asjaolule, et taotluse tähemärgiline ruum on piiratud: Retsensent nr 1: Ideally, I might also have liked a greater sense from the proposal of how the research questions will be tied to the primary evidence. But the applicants make the point very reasonably that they have limited words, and that their own publications act as examples of this. Retsensent nr 2: The archaeological element is now properly emphasized, and I hope it will be paramount, especially in that our knowledge of burial practices may flesh out what we know about the issue of the person's place in the religious world. Taotluses endas on aga kohe alguses ka esitatud lubadusena väide, et „the great importance of archaeological information certainly intended to form an important part of the current project“; sama kinnitatakse ka projektis edaspidi. Kolmas retsensent aga vastavat teemat ei maini üldse, millest järeldub, et eestikeelses lõpphinnangus on omakorda kasutatud kahe esimese retsensendi positiivseid väiteid hoopiski negatiivses kontekstis või põhinetud on hoopis ühe võimalusena ka eelmise aasta (sh eriti eestikeelse lõpphinnangu sõnastuses) retsensiooni või lõpphinnangu kriitikal, mis uues projekti verisoonis on selgelt vastavalt eelnevatele soovitustele ka korrigeeritud. Seega väide, et üks retsensent toob välja, et „oleks võinud täpsemalt analüüsida ka empiirilise materjali kasutamist“ on selgelt faktiliselt vale ning ka arusaamatu päritoluga, sest mitte ükski retsensent miskit sellist ei väida. Faktilised (ja menetluslikud vead) 3 Täiesti faktiliselt valed on ka järgnevad väited lõpphinnangus: „Üheks peamiseks riskiks on töö teaduslike ambitsioonide teostatavus viie aasta jooksul, eriti arvestades meeskonna väiksust. Riskianalüüs puudub.“ Põhjendus, miks on töö teaduslike ambitsioonide teostatavuse kohta esitatud väited otseselt ja faktiliselt valed on esitatud nii Retsensioon nr 3 juures olnud faktiliste vigade väljatoomise käesoleva dokumendi eri alalõikudes kui ka eestikeelse lõpphinnangu esimese alapunkti faktilise ümberlükkamise juures käesolevas dokumendis. Töö teostamine sellisel kujul viie aasta jooksul on rahvusvahelise humanitaarteadusliku töö ajakava mõttes pigem tavapärane rutiin ning Retsensent nr 3 on ainsana vastavad kahtlused välja käinud ning need on selgelt faktiliselt valeks osundatud. Retsensendid 1 ja 2 vastavaid väiteid ei esita – küll aga esitab neid korduvalt faktiliselt tõestena eestikeelne lõpphinnang, mis on faktiliseks aluseks võtnud pea eranditult Retsensioonis 3 öeldu jättes arvestama Retsensioonides 1 ja 2 väidetu. Näiteks Retsensent nr 2 väidab hoopiski just edukale senisele publitseerimisele tuginedes, et „the five-year time line seems doable“ ning Retsensent nr 1 omakorda tõdeb, et „The results of five year's collaborative work on the topic promise to be a great leap forward“. Lõpphinnang on aga eranditult arvestanud Retsensendi nr 3 arvamust täielikult kahte esimest retsensiooni ignoreerides ning teinud teostatavusest ainult ühe retsensiooni hinnangu baasil keskse probleemi kogu projekti adekvaatsuse hindamisel. Veelgi suurem faktiline valeväide või menetluslik arusaamatus aga seisneb väite „Üheks peamiseks riskiks on töö teaduslike ambitsioonide teostatavus viie aasta jooksul, eriti arvestades meeskonna väiksust“ teise poole juures, nagu oleks uurimismeeskond liialt väike. Uurimismeeskonna on sobivaks ja oma ülesannetes kompetentseks ning adekvaatselt komplekteerituks kuulutanud kõik kolm retsensenti. Meeskonna suurusele puuduvad etteheited terves olemasolevas retsensioonide paljususes. Meeskond on arvestades grandi etteantud mahtu – kolm täistööajaga töötajat ning vajaminevad muud kulud (publitseerimine, konverentsid jne), kaks konsultandist emeriitprofessorit – peaaegu ainumõeldavalt optimaalne. Etteantud grandimahtu arvestades suurema meeskonna palkamine poleks tõenäoliselt ka võimalik, sest rahvusvahelise tasemega spetsialistide ja maailmas tunnustatud teadlaste Tartu Ülikooli tööle võtmiseks – milleks pikalt just Põhjamaade ülikoolides töötanud ja ka Tartu Ülikoolis juba ametlikult külalisõppejõuna töötanud põhitäitja XXXX kodanik N N andis ka oma selge nõusoleku – oleks töötasusid madalamalt planeerides sisuliselt võimatu. Projekt ei olnud koostatud mitte eesmärgiga katta mõne instituudi tööjõukulusid asjade ja uurimise jaoks, mida vastavad juba enne olemasolevad töötajad teeks nagunii – ehk eesmärgi või suhtumisega tavapäraselt lihtsalt katta auke instituudi eelarves väites, et toimub „originaalne uus projekt“ – vaid ka päriselt eesmärgiga originaalne projekt vastavalt sinna kõige paremini sobivate inimeste kaasamisega (keda olude muutudes saab alati kaasata ka uusi) teostada. Kolm täistöökohaga uurijat ja neile lisaks kaks emeriteerunud professorit konsultantidena on vastava projekt jaoks optimaalne ning ühtlasi vastasid kõik uurijad justnimelt ka uurimustöö olemusele sellega, et nad on omal alal maailmas tuntud ning planeeritud uurimustöö olemuse ja rutiiniga tuttavad. Väide, et meeskond on liialt väike, ei põhine mitte ühegi retsensendi hinnangul, vaid on esitatud eestikeelse lõpphinnangu koostajate poolt eesmärkidel, millel puuduvad igasugused faktilised, loogilised või ka teaduslikud põhjendused. Meeskonna suurusele võimaliku negatiivse aspektina ei viita ükski konkursi ametlik juhis või selgitus. Kui vastavad kriteeriumid on kuskil paika pandud, kuid neid ei ole enne projektikonkursi toimumist taotlejatele avalikustatud, on tegu lubamatu varjatud hindamisega läbipaistmatute ja taotlejatele teadmata kriteeriumide alusel. Menetluslik (ja faktiline) viga 4 Väide, mille kohaselt võiks projekti meeskond olla suurem, on edastatud ka lõpphinnangu punkti 3. juures „Taotleja pädevus ja potentsiaal“: Projekti meeskond võiks olla suurem ning edaspidi võiks soovitada ka naisteadlaste kaasamist, aga ilmselt on seda keeruline selles valdkonnas Eestis teostada. Sama väide on esitatud ka eestikeelse lõpphinnangu punktis 4. „Projekti potentsiaalne teaduslik mõju“: Projektil - kui vaadata mööda teostatavuse küsitavusest - võiks olla märkimisväärne teaduslik mõju. See võiks huvi tekitada enda spetsiifilisemas valdkonnas, aga ka seotud valdkondades, nt religiooniajaloos, Vana Testamendi uuringutes, jne. Publitseerimine ja konverentsidel esinemine on samuti tegevuskavas sees, ent nagu juba mainitud, tulemusteni jõudmine sedavõrd mahukas projektis ja nende tulemuste laialdane levitamine oleksid lihtsamad, kui tuummeeskond oleks suurem kui kaks teadlast pluss üks doktorant. Käesolevad lõpphinnangu väited esitavad ainult ühe retsensendi poolt väljatoodud kriitikal põhinenud ja korduvalt siinses dokumendis faktiliselt valeks väidetud väidet projekti ambitsioonikusest kui faktist „teostatavuse küsitavuse“ kohta (kuigi kaks esimest retsensiooni nii ei väida). Teostatavuse küsitavust on siinses lõpphinnangu lõigus aga juba maininud kui „ümberlükkamatut“ fakti, millest justkui võiks ka „mööda vaadata“ juhul, kui projekt kvalifitseeruks. Tuummeeskonna suurust heidetakse nüüdses sõnastuses ette juba kui tõendamist leidnud kindlat fakti, kuigi retsensendid pole ise miskit sellist väitnud. Seega on ilma ühegi põhjenduseta retsensentidelt ning ka grandi hindamisjuhendist ühtegi võimalikku põhjendust leidmata ette ära võetud seisukoht, et tuummeeskond on liialt väike. Taotluses on selgete rollijaotustega ära näidatud vajadus kahele täistööajaga vanemuurijale – Peeter Espak, projekti põhitäitja N N ning ühele nooremteadurile – N N, kes on plaanitud pärast doktorikraadi kaitsmist samuti kaasata doktorikraadiga „vanemspetsialistina“. Sellele lisaks on töörühma konsultantidena, kes osalevad kindlate rollidega tuumikmeeskonna töös emeriitprofessoritena ära toodud ka Viini Ülikooli emeriitprofessor NN ja Tartu Ülikooli emeriitprofessor NN. Kuna enam ei ole lubatud emeriitprofessorite lisamine projekti täitjate hulka – kus mõlemad emeriitprofessorid olid eelmise aasta taotluses esitatud ilma töötasuta täitjateks – lisati nad käesoleval aastal selle vajadust ka projekti taotluse tekstis selgitades projekti konsultantideks-koostööpartneriteks. Sealjuures nende funktsioon ja ülesanded jäid projekti raames täpselt samaks. Kui eelmisel korral peeti aga meeskonda piisavaks – siis praegusel juhul on lõpphinnang seda lugenud väikseks. Kuigi kõik rollijaotused ja ülesanded on samad ning mõlemal juhul palgafondi suurust emeriitprofessorite osalus poleks puudutanud, on aga hinnang meeskonnale muutunud negatiivseks ilma ühegi olulise muudatuseta meeskonna tööjaotuses või ka koosseisus. Selline hinnangu muutus näib menetlusliku põhjuse või argumendi otsimisena projekti mitte rahastamiseks mitte tuginedes sisulistele või ka teaduslikele argumentidele, vaid puhttehnokraatlikele aspektidele ning isikute paiknemisele, ümberpaiknemisele või mittepaiknemisele teatud formulari teatud lahtris toetudes teaduslike hinnangute andmisena. Nähtub, et Eesti Teadusagentuuri hinnang ei ole koostatud mitte eesmärgiga hinnata projekti vastavalt kõigi kolme retsensendi meeskonda sobivaks pidavast lähenemisest, vaid mitte ühtegi faktilist kinnitust esitades allikale viitamata esitatakse väide, mille kohaselt peaks olema meeskond edaspidi suurem. Meeskonda saab aga projektile valida eelkõige pädevuse ning ka vajaduse alusel – sõltuvalt sellest, kui palju on võimalik teatud granditüübi puhul taotleda vahendeid – mitte aga kunstlikust vajadusest paisutada projekt ilma ühegi põhjuseta personali osas suuremaks. Sellised soovitused saavad tuleneda ainult mingist valdkondlikust avalikkusele mitte teada olevast „hindamiskriteeriumist“, mis ei hinda teadusprojekti mitte selle meeskonna pädevuse, sobivuse või ka kompetentsuse alusel, vaid võivad käsitleda teadusgrante pigem nn institutsionaalse toetusena taotlevale instituudile näiteks nagunii olemasolevate isikute palgafondi katmiseks. Käesolev projekt on aga koostatud silmas pidades teaduslikku kvaliteeti ja teostatavust ning selle juures ka rahvusvaheliselt optimaalseid kulusid; mitte aga kalkuleerides vajadust hoida tööl või ka tekitada „palgafondi“ inimestele, keda teadusliku teostatavuse või ka kvaliteedi mõttes pole tarvilik antud projekti ambitsioonide saavutamiseks rakendada. Rohkem inimesi ja teadlasi on kahtlemata alati parem, aga selleks on siis ühtlasi tarvilik ka adekvaatsete vahendite olemasolu. Ilma ühelegi retsensendi kriitikale või ka menetluslikule juhisele viitamata meeskonna nimetamine liialt väikseks on selgelt menetluslik viga, kuid ebatõene ka faktiliselt. Faktiline viga nr 5 Eestikeelse lõpphinnangu punktis 7. „Olulisus Eesti kultuurile, ühiskonnale ja/või majandusele“ on väidetud järgnevat: Taotluses on teadusvälise mõju suurendamisega seotud tegevusi küll pikalt kirjeldatud, aga suhteliselt üldsõnaliselt, st rohkem oleks võinud tuua konkreetseid näiteid, mis tegevusi Kavandatakse ning kuidas need paigutuvad projekti üldisesse ajakavasse. Samuti on need mõjutegevused selmet proovida laiemale üldsusele läheneda loovamal ja konkreetselt selle projekti tegevustega seotud viisil. Eesti laiemale avalikkusele on Mesopotaamia kultuurid ja ajalugu suhteliselt tundmatud, nii et selleteemaline teavitustegevus on alati tänuväärne. Antud kriitika ei põhine faktidel ja on ka faktiliselt vale, sest projekti taotluses on selgelt ära mainitud, et „The main monograph of the project is written in English but it is planned to translate and publish the book also in Estonian language.“ Vastav idee publitseerida projekti lõppmonograafia (küll lühendatud ja populariseerivamas vormis) just ka eesti keeles oli selgelt projektis kajastatud ning see oli plaanitud teostada paralleelselt ingliskeelse peamonograafiaga. Ühtlasi on faktiliselt vale ka väide, et tegevused ei olnud planeeritud ajakavasse, sest populariseerivate tegevuste tutvustav osa annab ülevaate nii iga-aastasest süstemaatilisest populariseerimistegevusest Eesti ühiskonnas, mida taotleja Peeter Espak on püsivalt ja süstemaatiliselt nii raadios kui ajakirjanduses ja eestikeelses teaduskirjanduses läbi viinud kui eraldi failina esitatud „Projekti ajakavas“ on veel ka eraldi ära toodud populariseerimist täpsustavalt iseloomustavad väited ja laused: „It is hoped to translate the main monograph of the Project written in English also to the local Estonian language (in somewhat shortened and popular-scientific form) and publish the results of the final volume also in Estonian. This is important to make the results of the project also available and relevant to the wider general public of the country that is financing the project.“ Vastavat eestikeelset väljaannet on juba taotleja koostama asunud. Käesoleva töörühma teaduse populariseerimise alased tegevused on alati olnud rohked, süstemaatilised, püsivad ning üpriski faktiliselt kinnitatuks võib lugeda ka asjaolu, et Mesopotaamia kultuurid on Eesti ühiskonnas vägagi tuntud ja püsivalt esil just ka meedias. Väide: „Samuti on need mõjutegevused selmet proovida laiemale üldsusele läheneda loovamal ja konkreetselt selle projekti tegevustega seotud viisil. Eesti laiemale avalikkusele on Mesopotaamia kultuurid ja ajalugu suhteliselt tundmatud, nii et selleteemaline teavitustegevus on alati tänuväärne“ on selgelt faktiliselt ebatõene. Heaks näiteks loovate ja ka selle projektiga konkreetselt seotud tegevusteks, mida ei olnud võimalik ette planeerida, võib ka lugeda projekti konsultandi ja välispartneri Viini Ülikooli emeriitprofessori NN poolt Tartu Ülikoolile annetatud aja- ja kultuurilooliselt maailmamõjuga olulise kiilkirjateksti annetamist ülikooli kunstimuuseumile, millest kujunes ka Eesti meedias (hoolimata koroonaviiruse tõttu ära jäänud esitlusest annetaja loenguga) märkimisväärne sündmus. https://tartu.postimees.ee/6876706/ulikooli-kunstimuuseum-eksponeerib-muuseumi-koige-vanemat-eset Ühtlasi on annetatud objekt nüüdsest Tartu Ülikooli kunstimuuseumi vanimaks esemeks ning üldse vanimaks kirjalikuks tekstiks Eesti muuseumis. Populariseerimine ja projekti tutvustamine oli mõeldud töörühma poolt teostada püsivalt – seonduvalt ka töörühma kaudu hangitud uute tuhandeid aastaid vanade museaalide annetustena juurdehankimise kaudu tulevastel aastatel. Populariseerivate tegevuste täpne etteplaneerimine detailideni ei ole aga kunagi võimalik, vaid kujuneb välja vastavalt võimalustele ja olukordade sobivustele. 3.6.Faktiline (ja menetluslik) viga 6 Faktilisi vigu sisaldas aga ka eestikeelse lõpphinnangu kokkuvõte: Taotlejad on esitanud laiahaardelise, ambitsioonika ja huvitava projektitaotluse, millel oleks tõenäoliselt, selle eesmärkide teostudes, teadusvaldkonnale märkimisväärne mõju. Teisalt ei esita see täpsemat analüüsi või vastuväiteid seisukohtadele, et sellist laiaplaanilist kronoloogiat ei olegi võimalik koostada. Samuti jäid eksperdid kahtlevale seisukohale, kas sedavõrd väike meeskond suudab nii mahukat projekti ellu viia viie aasta jooksul. Taaskord on esitatud faktiliselt mittepaikapidav väide projekti teostamatusest väidetavalt liialt väikse meeskonna argumentidele tuginedes. Ühtlasi on mainitud, et antud teemal olla eksperdid jäänud kahtlevale seisukohale. Mitte ükski retsensent selliseid kahtlusi ei esita ning lõpphinnangu kokkuvõte on seega võinud põhineda näiteks kas mitteavalikul hindamisjuhisel, mida ei ole taotlejatele ametlikult teatavaks tehtud, mida omakorda võib lugeda menetlusreeglistiku rikkumiseks; või kellegi isiklikul arvamusel. Retsensioonid leiavad, et meeskond on eesmärkideks täiesti sobiv ning ülesanded on loogiliselt jaotatud. Püsivalt ja läbivalt ühes lühikeses tekstis kasutatud argument meeskonna väiksusest on välja mõeldud või välja töötatud faktivabalt. Taaskord on segamini aetud terminid ja tuginetud „laiapõhjalise kronoloogia“ loomise raskustele kui projekti peamisele sisulisele ja teostuslikule probleemile. See tuleneb taaskord suure tõenäosusega Retsensent nr 3 poolt korduvalt käsitletud terminite „kronoloogia“ ja „religioonilugu“ segiajamisest. Faktiline ja menetluslik viga 7 Väide (et projektitaotlus) „Teisalt ei esita see täpsemat analüüsi või vastuväiteid seisukohtadele, et sellist laiaplaanilist kronoloogiat ei olegi võimalik koostada“ on faktiliselt ja loogiliselt võimatu nõue, sest mitte keegi ei ole mitte kuskil sellist väidet esitanud; vähemalt mitte käesoleva projektiga seonduvalt. Ka korduvalt väljatoodud ja tsiteeritud A. Leo Oppenheimi väide käis konkreetselt „religiooniajaloo“ kohta, mitte käesolevas projektis väljapakutud või neile sarnaste kronoloogiliste mudelite või „kronoloogia“ kohta. Nagu juba eelpool seletatud korduvalt, tuleneb selline projektifookuse ja uurimisteema absoluutne valestimõistmine Retsensent nr 3 poolt kahe teadusliku termini „religioonilugu“ ja „kronoloogia“ segiajamisest ja sellega seonduvast massiivsest ja filigraansest eksimusest. Sellest tulenevalt on ka Lõpphinnangu koostaja kahetsusväärselt oma kogu aruteluloogikas nagu ka hinnangus ainult Retsensioonile nr 3 tuginedes ning mitte analüüsides kahes eelnevas retsensioonis sisalduvat, mis oleks aidanud olukorda ja eksimust ehk mõista – sooritanud ka ise väga suure faktilise, kuid ainult üht retsensiooni arvesse võttes ka menetlusliku vea. Lõpphinnangu koostaja faktiline ja seonduvalt ka menetluslik viga seisneb sellest, et pole võimalik esitada täpsemat analüüsi või vastuväiteid seisukohtadele, mida pole mitte keegi esitanud. Sellise väite esitab aga Retsensent nr 3 ainult ühe korra järgnevas retsensiooni lõigus: „4.2. A chronology of the type the applicant proposes to present has not been presented before and according to one specialist it is an impossible task. Thus, if the applicant succeeds then it is largely noteworthy“ ning mida on eelnevalt korduvalt analüüsitud ja väide faktiliselt vääraks ja ekslikuks tunnistatud. Sellele ainult ühele väitele tuginedes ehitatakse aga Lõpphinnangus üles üks peamisi argumente projekti problemaatilisuse osas ja teostatavuse kahtluse alla seadmiseks. Sealjuures kaks esimest retsensiooni pidasid justnimelt projektis esitatud kronoloogilisi mudeleid, mis olid projekti üheks osaks teiste kõrval, projekti tugevaimaks küljeks. Miks on Lõpphinnangu koostaja kogu oma vastava ja Lõpphinnangus pea kaalukaima kriitika aluseks võtnud ühe kõige hiljem saabunud retsensiooni ühe väite ning jätnud kaks täiesti vastupidist väitvat retsensiooni tähelepanuta, ei ole teaduslikult või ka loogiliselt mõistetav või seletatav. Kuigi vastav väide on välja käidud ainult ühe korra ühes retsensioonis ühes lauses ning projektis endas sellist väidet ei eksisteeri, väidab aga Lõpphinnangu koostaja veel lisaks, et vastuväited olevat mitmuses. Heidetakse ette mitme vastuväite puudumist projektis: soovides „analüüsi või vastuväiteid seisukohtadele“. Seega on projektis mitte kunagi esinevale väljamõeldud väitele, mille kohaselt olevat vastava kronoloogia koostamine võimatu, nõutud mitte ühte, vaid lausa mitut vastuväidet ning ka analüüsi. On loogiliselt võimatu esitada olgu analüüsi või ka vastuväiteid (iseäranis mitmuses) seisukohtadele, mida ei ole mitte keegi esitanud. Seega nõutakse lõpphinnangus projekti esitajalt loogiliselt võimatu ja maailma reaalsusega vastuolus oleva ülesande täitmist. Kokkuvõtlikult nõutakse võimatut absurdi. Eestikeelne lõpphinnangu kokkuvõte laskub mitte ainult täielikku faktivigade rägastikku oma loogikas, vaid esitab ka nõudeid või soovitusi, mis ei ole mitte ainult faktiliselt valed, vaid ka teaduslikult absurdsed või lausa naeruväärsed. Terve projekt ongi põhjendus sellele, miks ja kuidas on just võimalik ja vajalik „säärast laiaplaanilist kronoloogilist süsteemi“ ning eelkõige „religioonilugu“ koostada muuhulgas tuues välja ka võimalikke vastuargumente ja esilekerkivaid probleeme. Väiteid, et sellist kronoloogiat aga ei saavatki luua, pole mitte keegi esitanud. Käesolevas dokumendis vaidlustatud faktivigade, faktiliselt valede väidete ja võimalike menetlusreeglite rikkumiste suur hulk ja nende rägastik on siinkirjutaja kogemustes enneolematu. Niivõrd paljude arusaamatuste ja selgete võimaluste kohta kallutatuseks või ka paha tahte esinemisele menetlustoimingutes ühildatult täiesti elementaarsete faktiliselt valede väidetega Retsensioonis nr 3 ja nende vigaste väidete väljavalitud ja eksklusiivse võimendamisega kahte esimest retsensiooni välistades eestikeelses lõpphinnangus on taotlejale ja uurimismeeskonnale mõistetamatu ja arusaamatu mistahes ratsionaalse järelekaalumise või teaduslikku mõtte plaanis või tulemusena. Kõikidele esitatud võimalikele menetlusreeglite rikkumistele ja faktilistele vigadele ja faktilistele valeväidetele soovitakse ja palutakse saada ratsionaalne vastus nagu ka ümberhindamine. Käesolev vastulause on kooskõlastatud TÜ grandikeskusega ning esitatud Tartu Ülikooli teadmisel ja nõusolekul. Lugupidamisega, Peeter Espak, PhD Kaasprofessor Tartu Ülikool Orientalistikakeskus Kultuuriteaduste instituut /....../ Allkirjastatud digitaalselt 18. novembril 2021 1