Asehaldur oli ajalooliselt mingi maa-ala kõrgeim riigivõimu esindaja, ühtlasi võis olla maahärra asemik[1].

Eestis

muuda

Eesti alal on asehaldurid olnud järgmistel perioodidel[1]:

Taani kuninga asehaldurid

muuda

Poola kuninga asehaldurid

muuda

Moskva tsaari asevalitsejad

muuda

Liivimaa sõja ajal Moskva tsaari vägede kontrolli all olevates valduskeskustes: Narvas, Tartus, Rakveres olid vene asevalitsejad (vene k. namestnik, pomestnik) või vojevoodid. Nt. Pjotr Šuiski Tartus, Rakvere, Laiuse ja Viljandis vojevood Pavel Zabolotski.

Rootsi kuninga asehaldurid

muuda

Kubermangu nimetati Eestimaa kuberner/Eestimaa kindralkuberner Rootsi kõrgaadli seast, kuberneri põhiasetäitjaks oli asehaldur, kes ka provintsi igapäevaelu reaalselt juhtis ning asehaldur (rootsi keeles ståthållare) oli provintsis kohapeal, samas kui kuberner ise oli sageli kas oma valdustes Rootsis või välislähetustel.

1584. aastal ühendati Rootsi valdused Põhja-Eestis Eestimaa hertsogkonnaks. Provintsi eesotsas oli asehaldur, keda nimetati ka kuberneriks. Provints jagunes seitsmeks linnuselääniks: Tallinna, Paide, Rakvere, Narva, Haapsalu, Koluvere ja Lihula linnuselääniks, mida juhtisid asehaldurid: Tallinnas, Paides, Rakveres, Narvas, Haapsalus, Koluveres ja Lihulas.

Rootsi ja Vene aja asehaldurid

muuda

Rootsi ja Vene ajal täitsid Eestis asehaldurite ülesandeid ka Eestimaa ja Liivimaa kindralkubernerid ja kubernerid[1].

Vaata ka

muuda

Viited

muuda
  1. 1,0 1,1 1,2 Eesti entsüklopeedia. 12. köide: Eesti A–Ü. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2003, lk 26.