Eesti Kunstimuuseum
Eesti Kunstimuuseum (EKM) on 1919. aastal asutatud muuseum, mis kogub ja tutvustab Eesti kunsti keskajast tänapäevani.
Eesti Kunstimuuseumi juhib Sirje Helme, Kumu kunstimuuseumi Kadi Polli ning Kadrioru kunstimuuseumi Aleksandra Murre.[1]
2023. aastal külastas Eesti Kunstimuuseumi üle 350 000 inimese.[2]
Muuseumist
muudaEKM-i koosseisu kuuluvad Kumu kunstimuuseum, Kadrioru kunstimuuseum, Mikkeli muuseum, Niguliste muuseum ja Adamson-Ericu muuseum. Ajaloolist kirikukunsti eksponeeritakse Niguliste kirikus, 16.–20. sajandi väliskunsti Kadrioru lossis, Johannes Mikkeli kunstikogu Mikkeli muuseumis, eesti 20. sajandi modernistliku kunstniku Adamson-Ericu loomingut tema isikumuuseumis ning eesti kunsti 18. sajandist tänapäevani Kumu kunstimuuseumis.[3]
Läbi aegade on Eesti Kunstimuuseumis korraldatud üle 1000 näituse.[4] Aktiivselt osaletakse iga-aastasel Eesti muuseumide aastaauhindade konkursi, kus Eesti Kunstimuuseum on ainuüksi näituste kategoorias võitnud 2007. aastast alates seitse auhinda.[5] Eesti Kunstimuuseumis on läbi aegade eksponeeritud selliste maailmakuulsate kunstnike nagu Pablo Picasso (1968; 2024) [6], Albrecht Dürer (1971)[7], Francisco de Goya (1977), Joan Miró (2007), Michael Sittow (2018)[8], Peter Paul Rubens (2021)[9] jt. teoseid.
Eesti sajandal juubeliaastal 2018. aastal korraldas Eesti Kunstimuuseum 32 näitust Eestis ja 6 näitust välisriikides, mis olid osa Eesti Vabariigi 100. aastapäeva rahvusvahelisest kultuuriprogrammist. Aasta alguses nägi Rahvusgaleriis Washingtonis ja seejärel juba Kumu kunstimuuseumis suurnäitust "Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades", mida külastas rekordarv külastajaid. Kolme Balti riigi koostöös sündinud kõrgetasemeline näitus "Vabad hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis" oli esmalt eksponeeritud Pariisis Orsay muuseumis ja seejärel Kumus. Eesti Kunstimuuseumi näitusi välismaal külastas rohkem kui 330 000 inimest.[10]
2019. aastal sai näha kolme Eesti Kunstimuuseumi välisnäitust: "Üle voogava silmapiiri" Nantes’is Prantsusmaal, "Eesti mütoloogiline maailm Kaljo Põllu loomingus" Okuni pühamus Jaapanis ja "Piiride poeetika. Sajand Eesti kunsti 1918‒2018" Moskvas, Tretjakovi galeriis.[10] Eesti Kunstimuuseumit külastas 2018. aastal 440 000 inimest, mis on alates Kumu avamisest suurim külastajanumber.[10]
Traditsiooniliselt ilmub Omniva, Eesti Kunstimuuseumi ja Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi koostöös Eesti Kunstimuuseumi sünnipäevaks „Eesti Kunstimuuseumi kullafond“ sarja postmark. Sarja postmargil on seni reprodutseeritud Nikolai Triigi, Henn-Olavi Roode, Lepo Mikko, Elmar Kitse, Herbert Luki, Karl Pärsimägi, Valve Janovi, Ülo Soosteri, Johann Köleri, Konrad Mägi, Karin Lutsu ja Felix Randeli, Pieter Brueghel noorema ateljee, Ado Vabbe, Gustav Adolf Hippiuse ja Adamson-Ericu teoseid.[11]
Ajalugu
muudaPärast Noor-Eesti suurt kunstinäitust Tartus 1910. aastal hakati arutama alusepanekut Eesti kunsti muuseumile. Erinevatel andmetel peetakse mõtte algatajaks, kas Eesti Rahva Muuseumi asutamisel olulist rolli mänginud Kristjan Raud või Eesti Kunstiseltsi asutajat Ants Laikmaad. Igatahes oli aeg kunstimuuseumiks küps, näiteks Lätis oli kunstimuuseum asutatud juba 1869. aastal. Aastatel 1912–1913 ostis Tallinna linn kunstnik August Weizenbergilt 80 skulptuuri, mis olid mõeldud rajatava kunstimuuseumi kogude nurgakiviks[12]. Esialgu plaaniti muuseum avada Eesti Rahva Muuseumi Tallinna osakonnana. Alanud esimese maailmasõja tõttu toimus osakonna pidulik asutamine alles 15. aprilli 1918.[4]
5. oktoobril 1919 peeti Tallinnas haridusministeeriumi ruumides pealinna iseseisva Tallinna Eesti Muuseumi asutamise koosolek. 17. novembril peeti ühingu avamise peakoosolek, mida loetakse Eesti Kunstimuuseumi asutamisajaks. Põhikirja järgi oli uue muuseumi näol tegu riigi, Tallinna linna ning Tallinna Eesti Muuseumi Ühingu kureerimise alla kuuluva asutusega, mille ülesandeks oli kultuurilooliste, etnograafiliste, arheoloogiliste ja loodusteaduslike materjalide kogumine ning rahvale ja uurijatele kättesaadavaks tegemine.[13]
1919. aasta sügisel asutatud Tallinna Eesti Muuseumil ei olnud oma maja. ERM-i Tallinna osakond tegutses August Pulsti ateljees Estonia teatris ning esialgu jäi sinna ka TEMÜ muuseum. 1919. aasta suvel vaatasid siseministeeriumi ja haridusministeeriumi esindajad üle Kadrioru lossi ning otsustasid, et hoone on "nii asukoha kui ruumide suuruse ja laadi poolest sobilik muuseumihooneks"[14] ja 1921 sai Tallinna Eesti Muuseum selle oma kasutusse. Lossi põhjapoolne tiib jäi skulptor August Weizenbergi kasutusse, keldris olid laoruumid ja üks korter, lõunapoolse tiiva ruume kasutati riigi väliskülaliste majutamiseks.[4]
1921. aastaks oli muuseumil 5000 eksemplarine kogu ajakirjanduslikke väljaandeid ja ligi 10 000 esemeline etnograafiakogu. Esimene Tallinna Eesti Muuseumi püsinäitus avati 1922. aastal. Lossi vestibüülis olid välja pandud altarid ja aadlike vapid. Teise korruse tubades seisid "vanaaegsed mööblid, mis Eesti linnades ehk maal mõisates tarvitatud" ning klaaskappides serviisid, vaasid. 1923. aastal hakkas muuseum lisaks riiklikule abirahale saama toetust ka riigivanemalt ja Tallinna linnalt. 1925. aastal pikendati Kadrioru lossi üürilepingut kolme aasta võrra ning 1927–1928 toimus lossis remont, mille käigus kohandati hoone muuseumi vajadustele vastavaks.[4]
Suureks probleemiks oli see, kuidas muuseumi kokku toodud esemeid säilitada, eriti puudutas see kogutud vanavara. Juba 1921. aastal oli minister Friedrich Sauer teinud ettepaneku lahutada Tallinna ja Tartu muuseumide ülesanded. Tallinna jääks kunstimuuseum ja Tartusse tuleks teadusmuuseum.[15] 1925. aasta kujunes muuseumi ajaloos pöördeliseks. Osavõtjate arvult aegade suurimal Tallinna Eesti Muuseumi Ühingu liikmete koosolekul 22. novembril 1925 võeti vastu põhikirja muutmise otsus arendada muuseum kunstimuuseumiks.[4]
1929. aastal nimetati Tallinn Eesti Muuseum ümber Eesti Kunstimuuseumiks. Mai keskel saabus riigivanem August Rei korraldus vabastada loss juunis toimuvaks Rootsi kuninga riigivisiidiks. Muuseum kolis Kadrioru lossist endisse Lindeni restorani Narva mnt 4. Osa varasid paigutati Toomkirikusse ja Vene tänava aita. 1930 loodi sihtasutus Eesti Kunstimuuseum, et alustada uue muuseumihoone ehitust. Uue hoone asukohaks valiti Kanuti Gildilt riigistatud nn Rahvaaed – krunt Mere puiestee 6 ja Aia tänava vahelisel alal. Projektivõistlusel sai esikoha Edgar Kuusiku ja Erich Jacoby projekt. Projekt jäi aga puhkenud teise maailmasõja tõttu teostamata.[4]
Augustis 1941 muutus kunstivarade hoidmine Tallinnas riskantseks, sest puudusid tule- ja pommikindlad varjendid. Aasta pärast tuli Haridusdirektooriumilt korraldus kunstimuuseum evakueerida. Varjenduskohtadeks valiti Vasalemma, Järlepa, Munalaskme, Kuusalu, Pikavere ja muud kohad. Oli puudus kastidest, tööjõust ja veokitest. Tallinnas läksid kasutusse Kiek in de Köki torn, Eesti Panga varakamber ning maja Vabaduse puiesteel. 1944. aasta märtsipommitamisel süttis kõrvahoonetest kunstimuuseumi ajutine hoone. Hävis 3000 eksponaati (hinnaline mööbel, Lääne-Euroopa portselan, rahvuslik tarbekunst, skulptuur), raamatukogu, dokumentatsiooni ja inventari. Evakueerida oli selleks ajaks jõutud 10 000 kunstieset.[4]
Novembris 1944 sai muuseumi nimeks Eesti NSV Tallinna Riiklik Kunstimuuseum. Tollane muuseum allus Eesti NSV Rahvakomissariaatide Kunstide Valitsuse kujutavkunsti osakonnale. Pärast sõja lõppu algas kogude reevakueerimine, mis lõpetati põhiliselt 1945. aasta suvel. 1946 paigutati muuseum taas Kadrioru lossi. 1950. aastaks olid välja kujunenud kogud, mis võeti neil aastatel uuesti arvele vastavalt Moskvast saadetud juhtnööridele. Kogud jaotati tehnikapõhiselt: maalikogu, graafikakogu, skulptuurikogu, tarbekunsti- ehk rakenduskunstikogu.[4]
1969. aastal möödus 50. aastat kunstimuuseumi asutamisest. Muuseumi taotlusel nimetati Eesti NSV Tallinna Riiklik Kunstimuuseum ümber Eesti NSV Riiklikuks Kunstimuuseumiks. Arenguplaan järgmiseks viieks aastaks, perioodil 1970–1975 nägi ette avada vana kunsti ekspositsioon Niguliste kirikus, tarbekunsti filiaal Aida tänaval ning Adamson-Ericu muuseum. Nähti ette ka kahe uue osakonna, masspropaganda osakonna ning iseseisva näituste osakonna loomist. Tarbekunstimuuseum avati 1980. aasta 18. juulil, olümpiaregati eelõhtul, Adamson-Ericu muuseum 2. detsembril 1983 – päeval, mil möödus 15 aastat kunstniku surmast. 1984. aastal avati taastatud Niguliste kirikus Niguliste muuseum-kontserdisaal ja Kristjan Raua kodumajas Nõmmel Kristjan Raua tänaval Kristjan Raua majamuuseum. Viimane suleti 31. märtsil 2008. 1996. aastal avati näitustesaal Rotermanni soolalao esimesel korrusel. See lõpetas tegevuse 2005. aasta mais.[4]
1989. aasta kevadel tegi Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi töökollektiiv Eesti NSV Riikliku Kultuurikomitee kolleegiumile taotluse ennistada muuseumi sõjaeelne nimi Eesti Kunstimuuseum, millega viimane ka nõustus. 1991. aasta augustiks oli Kadrioru loss nii amortiseerunud, et see tuli külastajatele sulgeda. Suure ühiskondliku surve all tegi Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsuse, et uuel Eesti Vabariigi Valitsusel tuleb tagada Eesti Kunstimuuseumile uue hoone ehitamine. 1992. aasta detsembris sai muuseum manööverpinnaks Rüütelkonna hoone. 1993 avati seal Eesti Kunstimuuseumi püsiekspositsioon. 1993 kuulutati välja rahvusvaheline arhitektuurivõistlus Eesti Kunstimuuseumi uue hoone ehitamiseks. Arhitektuurivõistluse võitis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori töö "Circulos". Ehitustööd algasid ligi 10 aastat hiljem, 2002. aasta oktoobris. Eesti Kunstimuuseumi uus hoone – Kumu kunstimuuseum – valmis 2005. aasta sügisel ning avati publikule 18. veebruaril 2006.[4]
2000. aasta suvel avati taas restaureeritud Kadrioru loss, ent nüüd enam mitte muuseumi peamajana, vaid filiaalina – Kadrioru kunstimuuseumina, kus eksponeeritakse Eesti Kunstimuuseumi väliskunsti kogu.[4]
9. juunil 2016 muudeti Eesti Kunstimuuseum sihtasutuseks.[3]
Endised nimetused
muudaMuuseum on kandnud järgmiseid nimesid:[16]
- 1919–1928 Tallinna Eesti Muuseum
- 1928–1940 Eesti Kunstimuuseum
- 1940–1941 Eesti NSV Kujutava Kunsti Keskmuuseum
- 1941–1944 Eesti Kunstimuuseum
- 1944–1970 Tallinna Riiklik Kunstimuuseum
- 1970–1989 Eesti NSV Riiklik Kunstimuuseum (lühend RKM)
- 25. mail 1989 taastati nimi Eesti Kunstimuuseum
Filiaalid
muuda- 1978 – avati EKM-i Jõhvi filiaal, mis suleti 2000. aastal
- 1980 – avati EKM-i filiaalina Tarbekunstimuuseum. 1. veebruarist 2004 jätkas filiaal tegevust iseseisva riigimuuseumina, uue nimega Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum.
- 1983 – avati Adamson-Ericu muuseum
- 1984 – avati Kristjan Raua majamuuseum, mis suleti 2008. aastal
- 1984 – avati Niguliste muuseum-kontserdisaal, praegune Niguliste muuseum
- 1996 – avati näitusepinnad Rotermanni soolalao (praeguse Eesti Arhitektuurimuuseumi) esimesel korrusel
- 1997 – avati Mikkeli muuseum
- 2000 – avati restaureeritud Kadrioru loss, praegune Kadrioru kunstimuuseum
- 2006 – avati Kumu kunstimuuseum
Tunnustus
muuda- 2023 - Tallinna aasta turismitegu. Suurarendus „Taevale lähemal! Klaasliftiga Niguliste torni“.
- 2022 - Eesti Pimedate Liidu „Aasta tegu 2022“. Maalidele eesti- ja esmakordselt ka venekeelse kirjeldustõlke valmistamise eest
- 2020 - Parim muuseumimeene EMMA 2020. Kaardipaki „Kunstimemo“ eest
- 2015 - Eesti Pimedate Liidu “Aasta tegu 2015”. Nägemispuudega inimestele skulptuurinäituste kättesaadavaks muutmise eest
- 2014 - Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu “Aasta tegu 2014”. Avaliku ruumi planeerimisel erivajadustega inimestega arvestamise eest
- 2011 - EASi preemia Turistisõber 2011 hea koostöö eest turismikorraldajatega
- 2006 - Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu auhind „Aasta parim 2006“ Kumu valmimise ja avamise eest.
- 2006 - Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu "Aasta tegu 2006" sõbraliku keskkonna pakkumise eest liikumisraskustega inimestele.
- 2006 - UNICEFi „Sinilinnu” aastapreemia 2006 laste heaks tehtud töö eest
Viited
muuda- ↑ "Eesti Kunstimuuseumi töötajad". Eesti Kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ kristjanr (1. jaanuar 2024). "Eesti Kunstimuuseumi külastas mullu üle 350 000 kunstihuvilise". Kumu kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ 3,0 3,1 "Tutvustus". Eesti Kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ 4,00 4,01 4,02 4,03 4,04 4,05 4,06 4,07 4,08 4,09 4,10 Helme, Sirje; Jõemägi, Ulrika; Kuldna-Türkson, Kersti; Nilp, Grete; Kreem, Tiina-Mall; Komissarov, Eha; Soomre, Maria-Kristiina; Levin, Mai (2019). Eesti Kunstimuuseum 100. Sada aastat kunstiga (Tallinna Raamatutrükikoda trükk). Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.
- ↑ "Eesti Kunstimuuseumi tunnustused". Eesti Kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ ERR (19. aprill 2024). "Kadrioru kunstimuuseumis näeb Picasso varast loomingut". ERR. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ "Albrecht Düreri graafikašedöövrid". Kodumaa: nädalaleht. 13.10.1971.
- ↑ "Michel Sittow. Eesti maalikunstnik Euroopa õukondades". Eesti Kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ "Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu". Eesti Kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ 10,0 10,1 10,2 Eesti Kunstimuuseumi sündmusterohke aasta 2018, Eesti Kunstimuuseumi pressiteade, 8.01.2019
- ↑ Roos, Kristjan (14. november 2023). "Eesti Kunstimuuseumi 104. sünnipäev: kingitus kunstisõpradelt, uus kullafondi mark ning soodsa hinnaga aastakaart ja raamatud". Eesti Kunstimuuseum. Vaadatud 29. mail 2024.
- ↑ Heini Paas, ENSV Riikliku Kunstimuuseumi ajaloost, Kogude teatmik, 1980, lk 31–53
- ↑ ERA, 1108-5/80, lk. 31
- ↑ ERA, 1108-5/80, lk 1
- ↑ ERA 1108-5/81
- ↑ Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn, 1996. Lk 620
Välislingid
muudaPildid, videod ja helifailid Commonsis: Eesti Kunstimuuseum |