Vikipeedia

Elvis Presley

 See artikkel on muusikust; tema albumi kohta vaata artiklit Elvis Presley (album), teiste sama eesnime kandjate kohta vaata artiklit Elvis (eesnimi), teiste tähenduste kohta Elvis (täpsustus).

Elvis Aaron Presley (sünninimega Elvis Aron Presley; 8. jaanuar 1935 Tupelo, Mississippi osariik – 16. august 1977 Memphis, Tennessee osariik) oli USA laulja, meelelahutaja ja filminäitleja.

Elvis Aaron Presley
Elvis Presley 21. detsembril 1970
Elvis Presley 21. detsembril 1970
Sünninimi Elvis Aron Presley
Tuntud kui The King
The King of Rock 'n' Roll
Hillbilly Cat
Boppin' Hillbilly
Memphis Flash
Elvis the Pelvis
Sündinud 8. jaanuar 1935
Tupelo, Mississippi, USA
Surnud 16. august 1977 (42-aastaselt)
Memphis, Tennessee, USA
Stiilid rock'n'roll
rockabilly
rhythm and blues
gospel
kantri
Tegev 1953–1977
Plaadifirma Sun Records
RCA Victors
Veebileht http://www.elvis.com

Teda on nimetatud rock'n'roll'i kuningaks (The King of Rock 'n' Roll, The King). Sageli kasutatakse tema kohta ainult eesnime Elvis. 1950. aastatel olid ta hüüdnimed Hillbilly Cat, Boppin' Hillbilly ja Memphis Flash, meedias ka natuke halvustav Elvis the Pelvis.

Enam kui 20 aasta pikkuse karjääri jooksul lõi ta rekordeid nii plaadimüügis kui ka kontserdipubliku hulgas. Paljud neist rekorditest püsivad tänapäevani.[viide?] USA singlimüügi edetabeli esimese 40 loo hulka jõudis 120 Elvise singlit, neist üle 20 esikohale.[viide?] Praeguseks on tema plaate maailmas müüdud üle miljardi.[viide?]

Ajakirjas Rolling Stone on öeldud, et Elvis muutis rock'n'roll'i popkultuuri rahvusvaheliseks keeleks. Nimelt oli tema see, kes ainuisikuliselt[viide?] muutis 1950. aastate keskel muusika- ja kultuurisuundumusi. Tema plaadid, lavaliikumine, ellusuhtumine ja riietus said rock'n'roll'i kehastuseks.

Elvise esituses kõlas nii kiireid ja käredaid rockabilly ja rock'n'roll'i laule kui ka aeglasi ja meelad ballaade – nii lõi ta oma laulude valiku ja esitusviisiga aluse kõigile järgnenud rock'n'roll'i viljelenud muusikute stiilile. Ta laulis kuulsaks mitme USA mustanahalise laulja (näiteks Little Richardi ja Chuck Berry) loomingu ning aitas sellega kaasa nende omaksvõtmisele valgete noorte seas.[viide?] Paljud muusikud ja ansamblid, nagu Jerry Lee Lewis, Roy Orbison, The Everly Brothers, The Beatles ja Buddy Holly, alustasid oma karjääri Elvisest inspireerituna.[viide?]

Vanemad ja esivanemad

muuda

Elvise isa Vernon Elvis Presley sündis 1916. aastal Fultonis Mississippi osariigis. Vernoni isa oli farmer Jessie D. McClowell Presley (1896–1973) ja ema Minnie Mae Hood Presley (1893–1980). Jessiel ja Minnie Mael oli viis last, kellest Vernon oli esimene. Nende esivanemate seas on šotlasi ja ka muid Põhja-Euroopa rahvaste esindajaid.

Elvise ema Gladys Love Smith sündis 1912. aastal Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Gladyse isa oli Robert Lee Smith (surnud 1932) ja ema Octavia Luvenia (ehk Doll) Mansell (1876–1935). Robertil ja Octavial oli üheksa last, kellest Gladys oli viies. Nende esivanemate seas leidub tšerokiisid ja juute. Gladys ja Elvis olid oma juudi päritolu üle väga uhked.

Elvise esivanemate seas arvatakse olevat ka waleslasi, inglasi, iirlasi, prantslasi, taanlasi ja sakslasi.

Vernon ja Gladys tutvusid kirikus Tupelos Mississippi osariigis ja abiellusid 17. juunil 1933 Veronas Pontotoci maakonnas Mississippi osariigis. Kuna Vernon oli sel ajal alles 17-aastane, siis Tupelos nad abielluda ei saanud. Elama hakkasid nad siiski Tupelo idaosas vaesemate linnajaos väikses kahetoalises majakeses (shotgun house), mille Vernon ise 1934. aastal üles ehitas. Pere elas väga vaeselt. Vernon teenis raha maad harides ja juhutöid tehes, Gladys oli õmblusvabrikus õmbleja.

Elulugu

muuda

Sünd

muuda

Elvis Aaron Presley sündis 1935. aastal vaesemate inimeste linnajaos Tupelo linnas Mississippi osariigis. Tema ühemunakaksikvend Jesse Garon Presley sündis pool tundi varem surnult.

Lapsepõlv ja noorus (1935–1960)

muuda

Elvis oli vaikne ja häbelik emast sõltuv poiss, kel oli vähe sõpru. Presleyde pere oli usklik ja nad käisid regulaarselt kirikus, seega olid nad muusikaga väga seotud. Kui Elvis sai 11-aastaseks, ostis ema talle sünnipäevaks kitarri, mida poiss õppis iseõppijana raadiost kuuldud muusika järgi mängima. 1948. aastal kolis pere Memphisesse Tennessee osariiki, kus Elvist mõjutas peale kirikus kuuldud laulu veel mustade rhythm and blues tänavalt.

1953. aasta suvel veoautojuhina töötades astus Elvis sisse Sun Studiosse, kus salvestas emale hilinenud sünnipäevakingiks kaks laulu: "My Happiness" ja "That's When Your Heartaches Begin". Stuudio omanikku Sam Phillipsit ei olnud parasjagu kohal, aga kui Elvis aasta pärast uuesti stuudiosse sattus, oli Phillips temast väga huvitatud. Sam pani Elvise kõrvale pillimeesteks Scotty Moore'i ja Bill Blacki. Nad üritasid tulutult üht-teist salvestada, kuni kogemata juhtus hoogne "That's All Right" olema just see õige, millest saigi Elvis Presley esimene singel.

Sealt said alguse singlijada ja esinemised siin-seal. 1955. aastal sai Elvis Presley mänedžeriks kurikuulus Kolonel Tom Parker, ahne suli, kes oli raha nimel valmis igasugusteks trikkideks. Järgnesid teleesinemised saadetes "The Dorthy Brothers' Show", "The Milton Berle Show", "The Steve Allen Show" ja "The Ed Sullivan Show". Teles seati küsimärgi alla Elvise esinemiste eetilisus, sest vanema põlvkonna hulgas tõusis suur kisa, et Elvis on seksistlik ja hävitab inimeste moraalitaju. Ka noorem põlvkond tõstis kisa, aga hoopis erutusest Elvist nähes.

Kuna Elvis oli sügavalt sisse võetud gospelmuusikast, hakkas talle alates 1956. aastast tausta laulma gospelmuusika ansambel The Jordanaires, kellega kestis koostöö kuni 1960. aastate lõpuni.

 
"Jailhouse Rock" (1957)

Aastal 1956 sai filmiga "Love Me Tender" alguse Elvise filminäitlejakarjäär. Sellele järgnesid 1957. aastal "Loving You" ja "Vangimaja rokk" ("Jailhouse Rock"). Samal aastal ostis Elvis maja Gracelandis, siis aga saabus sõjaväekutse. Vaatamata sellele, et Elvisele pakuti sõjaväest vabastust, otsustas ta selle teekonna läbi käia. 1958. aastal lõpetati neljas film "King Creole", mis jäi viimaseks kvaliteetseks mängufilmiks, milles Elvis kaasa lõi.

 
Elvis Presley mälestusmärk Friedbergis Hesseni liidumaal Saksamaal (taustal kunagised sõjaväebarakid)

1958. aasta kevadel hakkas Elvis sõjaväkke aega teenima. Siis aga suri tema ema Gladys. Elvis oli väga löödud, kuid naasis peagi teenistusse, mis jätkus Saksamaal. Teenistuse jooksul ei võtnud ta vastu peaaegu ühtegi talle pakutud eelist. Ainsana kasutas ta ära võimaluse kutsuda oma isa Vernon ja sõbrad Saksamaale kaasa, et siis koos vahetpidamata pidutseda.

1959. aastal tutvus Elvis Saksamaal Priscilla Beaulieuga, kes oli tol ajal alles 14-aastane ja kellest sai hiljem tema abikaasa. Üldiselt ei olnud sõjaväeteenistus Elvisele kerge, kuid ta tegi selle auga läbi. Kuna tal oli raskusi õigel ajal ärkamisega, hakkas ta teiste soovitusel ja eeskujul kasutama erguteid. 1960. aastal hakkas Elvis sõjaväes tegelema karatega.

Hollywoodi-aastad (1960–1968)

muuda

1960. aastal naasis Elvis sõjaväest. Tom Parker, hüüdnimega Kolonel, oli vahepeal Presley kuulsust Ameerika Ühendriikides üleval hoidnud, nii et vastuvõtt kodumaal oli soe. Sel puhul tegi ABC telekanal erisaate "The Frank Sinatra Timex Show: Welcome Home, Elvis". Sellele järgnes hulk mängufilme, neist esimene "G.I. Blues". Kunstilises mõttes ei olnud need filmid midagi väärt, Elvis teadis seda isegi ega sallinud neid. Pärast sõjaväge 1961. aastal oli tal vaid mõni üksik live-esinemine ja edaspidi ilmusid ainult filmid – kõik ühelaadsed muusikal-komöödiad, kus on palju naisi ja autodega kihutamist. Elvis tegi neid filme vaid kahel põhjusel: need tõid raha sisse ja elu Hollywoodis oli lõbus.

Koos meestega, kes Elvist ümbritsesid ja keda ajakirjandus hakkas kutsuma Memphis Mafiaks, peeti maha suur pidu, aeti filmitegijatel närve mustaks ning nauditi kõike, mida maine elu pakkuda võib. Selline elustiil nõudis palju erguteid, et teistega järge jõuaks pidada, ja unerohtu, et õigel ajal magama jääda. See oli aga raske Saksamaalt tulnud ja Gracelandi elama asunud Priscillale, kellega Elvis nüüd ametlikult käis. Eriti häirivad olid arvukad naised, kellega Elvis ja maffia nii võtteplatsil kui ka erapidudel suhtles. Sellegipoolest viis Priscilla kannatusterada lõpuks abieluni. Elvis ei olnud endas kindel, aga isa Vernon oli andnud Priscilla isale lubaduse ning armastustki jätkus, seega abiellusid nad 1. mail 1967. Täpselt päeva pealt üheksa kuu pärast, 1968. aasta 1. veebruaril, sündis tütar Lisa Marie.

Selleks ajaks oli filmide menu tunduvalt vähenemas ja ka Elvis ise oli neist tüdinenud. Ta oleks tahtnud osa võtta mõnest asjalikumast linateosest, kuid Kolonelil oli oma visioon sellest, kus Elvis peab mängima ja millisena välja paistma. Elvis tahtis elavale publikule laulda ja ka Kolonel oli nõus, et muutused oleksid teretulnud, sest filmid ei toonud enam nii metsikult sisse. Nii otsustaski Kolonel, et 1968. aasta jõuludel tehakse televisiooni meelelahutussaade, kus Elvis laulab mõne jõululaulu. Elvis tegi sellest aga rokisaate. Ta oli riietatud Bill Belew' disainitud musta nahkkostüümi ja esines valitud publikule, kes istus ümber väikese nelinurkse lava. Toimus kaks kontserti, kus Elvis istus koos mõne sõbrast muusikuga laval toolidel, ja kaks kontserti, kus Elvis esitas üksinda oma tuntumaid hitte uues kuues püstijalu.

Telesaade lõppes klipiga, kus Elvis seisis valges kostüümis mustas ruumis, mille taustal oli punastest tulukestest maalitud nimi "ELVIS", ning laulis laulu "If I Can Dream". See oli koostatud just selle telesaate tarvis spetsiaalselt Elvise maailmavaadete põhjal. Kava kandis pealkirja "Elvis", tänapäeval tuntakse seda pealkirja "'68 Comeback Special" all. Ühelgi kriitikul ei olnud saate kohta midagi halba öelda ning võis julgelt väita, et Elvis on tagasi.

Pärast comeback'i (1968–1977)

muuda

Comeback'ile järgnesid kontserdid Las Vegases. Esimene periood algas 31. juulil 1969 ja kestis augusti lõpuni, iga päev kaks kontserti. Bill Belew disainis selleks puhuks uut tüüpi kostüümid, mis sarnanesid väga karate kimonoga, et Elvisel oleks laval mugav liikuda. Taustabändiks pani Elvis kokku spetsiaalse ansambli, mida hakkas nimetama TCB Bandiks, samuti oli laval orkester (Bobby Morris Orchestra, hiljem Joe Guercio Orchestra) ja mitu vokaalansamblit (Imperials, Sweet Insipirations, hiljem vahetas Imperialsi välja J. D. Sumner & Stamps). 1970. aastal jätkusid kontserdid Las Vegases, vahepeal mõni Houstonis ja veel kuu aega Las Vegases, iga päev kaks kontserti, ning sügisel kaks turneed. Elvise asendamatud abimehed olid unerohi ja ergutid, et korralikult välja puhata ja kiiresti erksaks saada. Suvisest Vegase perioodist tehti film "Elvis – That's The Way It Is".

 
President Nixon ja Elvis Valges Majas 21. detsembril 1970

21. detsembril 1970 käis Elvis Valges Majas kohtumas president Richard Nixoniga. Selleks kirjutas ta lennujaamas käsitsi kuuelehelise patriootliku kirja, kus rääkis Ameerika Ühendriikide narkoprobleemist ja soovist saada föderaalagendiks (Federal Agent at Large), et narkootikumide leviku vastu võidelda. Samuti küsis Elvis luba, et presidendiga silmast silma kohtuda.

Kohtumisel näitas ta presidendile oma politseimärke ja perekonna pildialbumit ning andis üle kingituse – teisest maailmasõjast pärineva püstoli Colt 45. Kohtumise lõpus tutvustas Elvis presidendile oma turvamehi Jerry Schillingut ja Sonny Westi. Kohalviibijate sõnul käitus Elvis visiidi ajal ettearvamatult. Jäi mulje, nagu president külastaks Elvist, mitte vastupidi. Peagi sai Elvis soovitud föderaalagendi märgi (Bureau of Narcotics and Dangerous Drugs) oma märgikollektsiooni juurde.

1971. aasta jätkus samas vaimus: kuude kaupa Las Vegast, päevas kaks sõud. Ka kostüümid muutusid aina sädelevamaks. Sellest aastakäigust hakkas nende valmistamisel kaastööd tegema Gene Doucette, kes aasta hiljem võttis kõik lavakostüümidega seotud tööde ohjad enda kätte.

1972. aastal muutus Vegas tüütuks, mistõttu käidi rohkem turneedel. Tihe kontserdigraafik ja vähene tähelepanu oma naisele viis lõpuks lahutuseni. Priscilla leidis uue elukaaslase, Mike Stone'i, kes oli tema karatetreener. Abielulahutus mõjus Elvisele väga rängalt, kuid Elvis ja Priscilla jäid sõpradeks, tänu sellele ei tekkinud suuri probleeme tütre Lisa Marie hooldusõiguse pärast. Lahutus jõudis lõpule alles 1973. aasta sügisel.

1972. aasta kevadel tehti järgmine kontsertfilm "Elvis on Tour" ja suvel anti mõni kontsert esimest korda New Yorgis.

1973. aasta alguseks plaaniti Hawaiil suurt kontserti, mida näidata satelliidi vahendusel üle kogu maailma. See oli esimene omataoline. Valmistuti hoolega ja tulemusega oldi rahul – seda kontserti võib nimetada Elvis Presley karjääri tipuks. Filmiti kahte kontserti. Kaks päeva enne suursündmust toimus ka alternatiivkontsert. Projekt kandis nime "Aloha From Hawaii". Jätkusid kontserdid Las Vegases ja Lake Tahoes ning turnee paljudes linnades. Elvis leidis ka uue naise, Linda Thompsoni.

1974. aastal pälvis Elvis karates musta vöö. Sel ajal oli ta väga innustatud, et panna kokku karatefilm "New Gladiators", aga see jäi mitmel põhjusel pooleli.

1975. aastal halvenes Elvise tervis märgatavalt. Karate jäi pooleli, uuesti hakkas ta sellega tegelema alles oma viimasel eluaastal. Ta viidi esimest korda pikemaks ajaks haiglasse, sest ta kannatas paljude tõsiste haiguste käes, muu hulgas glaukoomi, suhkurtõve ja kehvveresuse, välistatud ei olnud ka luuvähk. Seepärast oli ta sunnitud kasutama tohutus koguses väljakirjutatud ravimeid, lisaks kõikvõimalikke valuvaigisteid, unerohtu, erguteid. Narkootikume ta ei tarbinud, samuti ei pruukinud alkoholi.

Probleemi tõsidus ilmnes 1974. aasta sügisel, kui ta ilmus lavale ebaadekvaatsena. Terviseprobleemide keskel vallandati isa Vernoni, karatetreeneri Ed Parkeri ja veel paljude inimeste tungival soovil Memphis Mafia liikmed Red West, Sonny West ja Dave Hebler. Probleemid süvenesid järsult. Kõige hullemad kontserdid leidsid aset 1976. aasta suvel, sügiseks tervislik seisund väheke paranes. Vallandatud sõbrad kirjutasid raamatu "Elvis – What Happened?", mis räägib Elvis Presley elu negatiivsematest külgedest, sealhulgas uimastisõltuvusest. Elvis püüdis küll raamatu ilmumist takistada, kuid tulutult. Ka senine tüdruksõber Linda Thompson lahkus, asemele tuli Ginger Alden.

1977. aasta 19. ja 21. juuni kontserdid filmiti ja neist pandi kokku uus kontsertfilm "Elvis In Concert", mis jõudis ekraanile 1977. aasta sügisel. 26. juunil 1977 toimus Indiana osariigis Indianapolises Elvis Presley viimane kontsert. Elvis ja Ginger Alden plaanisid abielluda 1977/1978 aastavahetuse paiku. Ellu oodati palju uusi positiivseid muudatusi.

 
Elvise haud Gracelandis

16. augusti hommikul 1977 suri Elvis Gracelandi vannitoas raamatut lugedes infarkti, mis oli tal juba vähemalt neljas.

Pärast Elvise surma (1977–...)

muuda

18. augustil 1977 saadeti Elvise surnukeha Gracelandist viimsele teekonnale ja maeti Memphise Forest Hilli kalmistule. 29. augustil 1977 üritasid vandaalid puusärki välja kaevata ja sellesse sisse murda, mistõttu 2. oktoobril 1977 maeti Elvis ja ta ema Gladys ümber Gracelandi meditatsiooniaeda.

26. juunil 1979 suri Elvise isa Vernon, kes maeti samuti Gracelandi meditatsiooniaeda Elvise ja Gladyse vahele. Nende kõrvale on maetud ka 1980. aastal surnud Vernoni ema Minnie Mae ja paigaldatud mälestusplaat Jessie Garonile.

Nimi

muuda

Esimese eesnime sai Elvis oma isa Vernon Elvis Presley järgi. Teine eesnimi pandi isa hea sõbra Aaron Kennedy järgi. Arvatakse, et nimekuju Aron valiti selleks, et see sobiks kokku kaksikvenna teise eesnimega Garon.

Elvis ja tema vanemad kasutasid suurema osa Elvise eluajast nime Aron. See on ka näiteks tema kooli lõputunnistusel ja abielutunnistusel. Elu lõpu poole püüdis Elvis oma teist eesnime ametlikult traditsiooniliseks ja piibellikuks Aaroniks muuta, kuid selgus, et ta ongi juba ekslikult selle nimega ametlikult arvel vaatamata sellele, et sünd oli registreeritud nimega Aron. Ka Elvise hauakivil on tema nimesoovi arvestades teine eesnimi Aaron.

Tervislik seisund

muuda
 
Elvis Presley mälestusmärk Bad Nauheimis Saksamaal

Elvise tervislikud probleemid said alguse juba sündimisel. Geneetiliselt sai ta kaasa väändunud käärsoole ja mõningatel andmetel olevat tema üks südamepool kaks korda suurem kui teine, just nagu ta emal ja emapoolsel vanaisal. Samuti päris ta isalt kuutõbisuse: nooruses ärkas Elvis tänaval aluspesus, mis oli tema jaoks väga piinlik. Hiljem pidi keegi teda alati valvama või temaga koos magama, et ta kõndima ei läheks.

Sõjaväes hakkas ta tarvitama unerohtu ja erguteid, et õigel ajal magama jääda ja üles ärgata, ning seda meetodit kasutas ta oma elu lõpuni. Sama süsteemi olid sunnitud kasutama ka Memphis Mafia liikmed, et üksteisega sammu pidada. Unerohuta ei suutnud Elvis magama jääda, tal oli kliiniline unetus. Teda vaevasid ka luupainajad.

1960. aastate lõpus sai tema isiklikuks arstiks dr Nick (dr George Constantine Nichopoulos) ja jäi selleks kuni Elvise surmani 1977. aastal. Dr Nick on kurikuulus selle poolest, et ta kirjutas nii Elvisele kui ka Jerry Lee Lewisele ja veel 12 patsiendile liiga kergekäeliselt ravimeid välja. Teda on süüdistatud Elvise surmas ja ta sai selle eest ka karistada (sh võeti ära arstilitsents). Tegelikult nõudis Elvis ise, et need rohud talle välja kirjutataks, ja kui dr Nick seda ei teinud, leidis Elvis mõne teise arsti. Elvis tahtis rohud kätte saada legaalselt, sest tal oli väärarusaam, et kui arst on need välja kirjutanud, teevad need ainult head. Illegaalseid medikamente ta ei sallinud.

Rohkesti medikamente, kaasasündinud terviserikked ja elustiil (sh ebatervislikud toitumisharjumused) moodustasid tõsiste haiguste ahela: väändunud ja suurenenud käärsoole tõttu olid tal probleemid kõhukinnisusega, samuti hüpertoonia ehk kõrgvererõhktõbi (vahetult pärast kontserti vererõhk 180–200 mm Hg), tappev aneemia (keha ei metaboliseerinud B-rühma vitamiine, oletatud on ka leukeemiat) ja vedelikupeetus, mille tõttu keha aeg-ajalt tursus ja jättis paksu inimese mulje. Ka põhjustasid meeletut piina glaukoom (teine aste; avastatud 1971. aasta märtsis) ja diabeet. Maksaga oli samuti probleeme, arvatud on isegi maksavähki. Elvis uskus – tema sõnul olevat ka üks arst seda diagnoosinud –, et tal oli luuvähk, kuid tõenäoliselt nad eksisid.

Tõsised terviserikked põhjustasid Elvisele 1970. aastatel piinu ja kannatusi, mis paistsid suurepäraselt silma ka laval, vaatamata sellele, et Elvis hoidis oma tervist rangelt saladuses. Ta ei tahtnud, et inimesed vaataksid teda kui surevat meest.

Elvise tervislik seisund muutus märgatavalt 1975. aastal, kõige rängemad ajad olid 1976. aasta suvel ja 1977. aasta kevadel. Neil aastatel elas ta üle vähemalt kolm müokardi infarkti, kuid suri neljanda tagajärjel. Viimastel aastatel magas ta palju (nii Gracelandis kui ka turneedel lennukis ja hotellis), vahel isegi mitu ööpäeva järjest. Alkoholi ei tarbinud Elvis terve oma elu jooksul, samuti ei olnud ta ahelsuitsetaja, kuigi sigar tema suus ei olnud just harukordne vaatepilt.

Karate

muuda

Karate oli Elvise üks suurimaid kirgi läbi aastate. Karate mõju võib leida tema 1960. aastate filminäitlejakarjäärist, eriti tähtis koht on sel aga 1970. aastate kontsertidel ("The Elvis Presley Show"). Elvise eestvedamisel alustasid treeninguid ka paljud ta lähikondlased, Memphis Mafia ja isegi bändiliikmed. Tol ajal oli Elvis üks vähestest mitte Aasia päritolu mustadest vöödest karates. Ta toetas igal võimalikul moel karate edendamist, sh rahaliselt. Karatet ja selle olemust tutvustas ta tihti oma sõudel, pidades loenguid ja demonstreerides katasid. 1970. aastatel avas ta oma karatekooli Tennessees.

Treenima hakkas Elvis sõjaväes 1959. aastal Saksamaal. Tema esimene treener oli Jürgen Seydel (karatestiil Shotokan), kellele järgnes jaapani Shotokani sensei Tetugio Murakami. Esimese musta vöö pälvis ta Chitō-ryū treeneri Hank Slemansky käe all 1960. aastal, mil Elvis naasis USA-sse. Musta vöö teise astme (2. dan) pälvis ta 1963. aastal, kolmanda astme (3. dan) jättis vahele ja neljanda (4. dan) 1960. aastatel.

1970. aastal alustas ta Pasaryu treeninguid Kang Rhee käe all ning 1971. aastal pälvis viienda musta vöö (5. dan) ja 1973. aastal kuuenda (6. dan). Elvise karate loomanimetuseks sai Tiiger (alul Panter, aga see muudeti ära poliitilistel põhjustel).

1972. aastal jätkas Elvis treeninguid Ed Parkeri juures, kellega ta tutvus juba 1960. aastal. Nad olid head sõbrad kogu ülejäänud elu. Pärast Red Westi, Sonny Westi ja Dave Hebleri lahkumist oli ta ka Elvise ihukaitsja. 1974. aastal andis Ed Parker honorarina Elvisele kaheksanda musta vöö (8. dan), mis jäi talle kõrgeimaks astmeks.

1974. aastal oli Elvisel kindel plaan kokku panna film, mis tutvustaks karatet ja seletaks lahti karate tõelise olemuse. Film pidi saama pealkirja "New Gladiators", kuid vaatamata Elvise suurele huvile jäi projekt pooleli.

1975. aastal, mil Elvise tervis märgatavalt halvenes, jäid karatetreeningud pooleli, kuigi ta huvi polnud kuhugi kadunud. Taas jätkas neid veidi enne surma.

Kitarrid

muuda

Kay

muuda

Esimese kitarri sai Elvis 1946. aastal 11. sünnipäevaks Tupelo Hardware'i poest (müüja Forrest L. Bobo). Ta oleks selle asemel soovinud hoopis jalgratast, mis käis perekonna rahakotile üle jõu, või püssi, mida ta ema Gladys pidas liiga ohtlikuks. Läbi pisarate nõustuski noor Elvis Kay kitarriga, mis maksis 7,75 dollarit, pluss 2% maksudeks, kuigi paberite järgi oleks kitarr pidanud maksma 12,50 dollarit.

Sellel kitarril õppis ta oma esimesed akordid. Tõenäoliselt kasutas ta seda ka esimestel lindistustel 1953. aastal Sun Studios ning 1954. aasta suvel laval, misjärel andis ta kitarri Red Westile.

Martin 000-18

muuda

1954. aasta suve lõpul või sügise algul ostis Elvis O. K. Houck Piano Co. poest Memphises Tennessee osariigis (müüja Sid Lapworth) 79,50 dollari eest kasutatud kitarri Martin 000-18.

Kitarri kõlakastile kleepis ta diagonaalis tähed "ELVIS". Kitarr oli mõne kuu kasutusel nii laval kui ka stuudios, kuni ta vahetas selle samas poes Martin D-18 vastu. Hiljem müüdi pill edasi järgmisele kliendile täpselt sama hinnaga.

Martin D-18

muuda

Kuigi Elvis vahetas oma eelmise pilli Martin D-18 vastu (seerianumbriga 80221, valmistatud 15. jaanuaril 1942 Martini tehases Nazarethis Pennsylvania osariigis) midagi peale maksmata, oli kitarri hind tegelikult 175 dollarit.

Kõlakastile kleepis ta oma nimetähed samuti nagu eelmisele pillile, seekord horisontaalselt. Pill oli kasutuses nii laval kui ka stuudios kuni suveni 1955.

Nüüdseks on pill vaatamiseks välja pandud DMX Musicus Seattle'is Washingtoni osariigis, kuid kleebitud nimetähtedest on kadunud "S".

Martin D-28

muuda

1955. aasta suvel ostis Elvis jälle samast poest eelmise pilli asemele Martin D-28 (valmistatud kas 1954. või 1955. aastal).

Ka sellele pillile kleepis ta oma nimetähed, seekord kõlakasti ülemisele osale kõlaava kohale. Peagi lasi ta aga kitarrile valmistada nahast ümbrise, millelt ei puudunud ka tema täisnimi. Nahkümbrise valmistas Marcus Van Story, kes töötas O. K. Houcki poe keldris klaveriparandajana. Nüüdseks arvatakse nahkkate asuvat Jaapanis.

Vähemal või rohkemal määral kasutas Elvis Martin D-28 instrumenti novembrini 1956.

Gibson J-200N

muuda

1956. aasta oktoobris ostis Elvis Scotty Moore'i abiga uue kitarri Gibson J200N (seerianumbriga A22937).

Kitarri kasutas ta kontsertidel, samuti filmides "Loving You" ja "King Creole". Detsembris sai pill nahkkatte, mille valmistas Elvise sõber Charles Underwood.

Pärast sõjaväge lasi Elvis Scottyl pilli Chicagosse Illinois' osariiki parandusse värskendusele saata. Kuna pill salvestuse ajaks valmis ei saanud, saadeti uus identne 1960. aasta J-200N asemele.

Vana kitarr uue uhke disainiga saadeti parandusest tagasi. Kõlaava ümbritsev lilleline kaunistus oli asendatud moodsa musta ehisega ning kitarri kaelale oli lisatud nimi Elvis Presley. Scotty aga avastas, et kitarri seerianumber polnud sama mis sellel, mis parandusse saadeti.

Pillist sai Elvise isiklik lemmik ja ta kasutas seda elu lõpuni, laval aga 1969. aastast kuni 1971. aasta septembrini.

Gibson J-200N

muuda

Elvis sai uue Gibson J-200N (seerianumbriga A32944) asenduseks teise samatüübilise kitarri eest, mille värskenduskuuri ei saadud salvestussessiooni ajaks valmis. Instrumendi sai Elvis kätte kaks päeva enne sessiooni algust, 18. märtsil 1960.

Seda pilli kasutas ta ka filmi "G.I. Blues" võtetel ja "'68 Comeback Specialis", kus peale tema mängis seda Scotty. Sama pilli kasutas tihti ka Charlie Hodge 1970. aastatel kontserdisarjas "The Elvis Presley Show".

Pill jäi Elvise kätte tema elu lõpuni ning on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Al Casey Hagstrom Viking II

muuda

Punane elektrikitarr Hagstrom Viking II on pill, mille andis Elvisele filmi "'68 Comeback Special" stseenideks kasutada Al Casey, kes ka ise comeback'ist osa võttis.

Nüüdseks kuulub pill ühele kasiinokorporatsioonile Illinois' osariigis.

Scotty Moore'i Gibson Super 400 CES

muuda

Scotty Moore'ile kuuluv elektrikitarr Gibson Super 400 CES (seerianumbriga 62713; valmistatud 1963. aastal) on enim tuntud filmist "'68 Comeback Special", kus Elvis vahetas selle istumissõu ajal oma Gibson J-200N-i vastu välja. Intsident ei olnud varem kokku lepitud ja Scotty polnud selle üle kuigi õnnelik, sest ta oli harjunud oma pillide eest hästi hoolitsema, Elvisel oli aga seevastu kombeks neid tihti maha pillata.

Nüüdseks on Gibson Super 400 CES vaatamiseks välja pandud Hard Rock Cafes Beale'i tänaval Memphises Tennessee osariigis.

Gretsch Country Gentleman

muuda

Elektrikitarri Gretsch Country Gentleman (mudel 6122, seerianumbriga 80736; valmistatud 1964. aastal) kasutas Elvis koos oma 1956. aasta J-200N-iga kontserdisarjas "The Elvis Presley Show" aastatel 1969–1970.

Nüüdseks on instrument vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Ebony Custom Gibson Dove

muuda

Alates 5. novembrist 1971 kasutas Elvis laval musta spetsiaalselt tema jaoks kohandatud kitarri Ebony Custom Gibson Dove (seerianumbriga 539461; valmistatud 1969. aastal).

Kitarril olid kullast häälestuskruvid, must traditsiooniline tuvikujuline kaunistus ümber kõlaava, roosipuust roop koos kaunistuste ja reguleeritava sadulaga, Kenpō karate embleem kõlakastil ning nimi Elvis Presley roosipuust kaelal.

1970. aastate kontsertidel oli Elvisel kombeks kitarri esimese paari loo ajal kaelas hoida ja lõpunoodi ajal see üle pea visata. Instrumendi pidi kinni püüdma Charlie Hodge. 17. aprillil 1972 Little Rockis Arkansase osariigis turnee eelviimasel kontserdil see Charliel ei õnnestunud ja pill lendas vastu lavalaudasid puruks. Kitarr aga parandati kiiresti ja turneed jätkusid sama instrumendiga.

Seda kitarri kasutas Elvis kuni 3. septembrini 1973. Erandkorras tuli seda kasutada ka 1975. aasta juulis, kui ta jäi oma tolleaegsest pillist ootamatult ilma. 24. juulil 1975, turnee viimasel kontserdil, kinkis ta Ebony Custom Gibson Dove'i õnnelikule pealtvaatajale esimesest reast – Mike Harrisele, kelle käes on see praeguseni.

Ebony Gibson J200

muuda

Alates 1974. aastast kasutas Elvis laval musta kitarri Ebony Gibson J200 (seerianumbriga 618195; valmistatud 1968. aastal). Ka selle kõlakastile lisati 1974. aasta septembris Kenpō karate embleem.

15. juulil 1975 Springfieldis Massachusettsi osariigis läks kitarril kontserdi ajal üks keel katki, mistõttu viskas Elvis pilli suure kaarega lava taha, tabades sellega käsipuud, mis piiras publikut. Õnnelik pealtvaataja Lawrence Long püüdis kitarri kinni ja ulatas selle oma naisele Heatherile. Elvis ütles, et loodab, et see naist ei tabanud, ja et too võib pilli endale jätta.

Abielupaar parandas kitarri purunenud kaela ja asendas katkise keele. Pilli müüsid nad 2002. aasta oksjonil maha, katkine keel on nende käes praeguseni.

Gibson Dove Custom

muuda

18. augustist 1975 kuni 27. aprillini 1976 kasutas Elvis laval kollakaspunakat (cherry sunburst) värvi kitarri Gibson Dove Custom.

Guild F50

muuda
 
Kitarr Guild F50 ja esinemiskostüüm Gold Vine Gracelandis

27. maist kuni 8. septembrini 1976 kasutas Elvis laval kollakasmusta (sunburst) värvi kitarri Guild F50 (seerianumbriga 96648; valmistatud 1974. aastal Westerlys Rhode Islandi osariigis).

Nüüdseks on kitarr vaatamiseks välja pandud Gracelandi auhindade saalis.

Martin D35

muuda

Alates 14. oktoobrist 1976 hakkas Elvis kasutama laval kitarri Martin D35.

14. veebruaril 1977 St. Petersburgis Florida osariigis sõu ajal kitarririhm purunes ja instrument kukkus vastu lavalaudasid, millest tekkis kõlakasti sisse teine auk. Elvis küsis publiku käest, kes ootas tema esinemist kõige kauem, ning kinkis pilli ühele noorele naisele.

Nüüdseks kuulub pill Robert Johnsonile ning on vaatamiseks välja pandud Rock 'n' Souli muuseumis Memphises Tennessee osariigis.

Martin D28

muuda

1977. aasta veebruarist kuni oma viimase sõuni 26. juunil 1977 Indianapolises Indiana osariigis kasutas Elvis laval kitarri Martin D28. Sama kitarri pidi ta kasutama ka turneel, mis oleks alanud päev pärast tema surma.

Martin D28 on vaatamiseks välja pandud Gracelandis.

Elvis Presley kontserdid

muuda

Kontserdid sarjast "The Elvis Presley Show" toimusid 31. juulist 1969 kuni 26. juunini 1977. Need leidsid aset kas Las Vegases Internationali (hilisem Hilton) hotellis, Lake Tahoes või USA linnades. Ükski sõu ei toimunud väljaspool USA-d, Elvis on esinenud kaugemal vaid ühel korral – Kanadas 1957. aastal.

Repertuaar

muuda

Kõigil sõudel olid ühised tunnusjooned ja ülesehitus, mis aastatega varieerusid. Elvis kasutas kindlat ava- ja lõpulugu ning ka teistel lauludel oli oma kindel koht.

1969

muuda

Sõud algasid väikse orkestrisoologa, misjärel astus Elvis lavale ja hakkas laulma laulu "Blue Suede Shoes". Juba esimesest sõust alates järgnes avalaulule "I Got a Woman", mis püsis seal kuni viimase sõuni 1977. aastal. Pärast laulu "I Got a Woman" andis ta kitarri oma abilisele Charlie Hodge'ile. Järgnes hulk rock'n'roll'i numbreid ja muid lõbusamates toonides lugusid (üldiselt varasemad hitid "All Shook Up", "Love Me Tender", "Jailhouse Rock / Don't Be Cruel", "Heartbreak Hotel", "Hound Dog" jne). Sõu keskpaigas istus ta toolile ja pidas pika (umbes 10 minutit) kõne sellest, kuidas ta muusikamaailma sattus, Hollywoodi üle elas ja lõpuks Las Vegasesse jõudis. Kõne lõpus võttis ta kätte elektrikitarri, millel demonstreeris kitarrimänguoskust, lauldes mõne loo: "Baby What You Want Me to Do", "Runaway", "Are You Lonesome Tonight?" ja "Yesterday / Hey Jude".

Seejärel pani ta elektrikitarri käest ja laulis mõne rahulikuma loo, millele järgnes tollane esihitt "Suspicious Minds", mis oli ühtlasi sõu tipphetk. Järgnes "What'd I Say", mille ajal Elvis lahkus veidikeseks lavalt, et siis naasta ja esitada lisapalana sõu lõpulugu "Can't Help Falling in Love", mis jäi lõpulooks kuni viimase sõuni 1977. aastal. Üldiselt Elvis lisapalasid ei esitanud (tagasitulek "What'd I Say" ajal oli ette planeeritud), sest Kolonel arvas, et publik tuleb alati nälga jätta, sest siis tulevad nad seda järgmine kord rahuldama. "Can't Help Falling in Love'i" viimase noodi ajal langesid lavakardinad.

1970

muuda

1970. aastal püüdis Elvis leida paremat avalugu, millena eksperimenteeris laule "All Shook Up" ja "That's All Right", kuid otsustas viimase kasuks. Sõule lisandus hulk uusi ja isegi üsna haruldasi lugusid. Ilmavalgust nägid lood, mis kerkisid tulevikus tähtsale kohale ("Bridge over Troubled Water", "Funny How Time Slips Away" jne).

Senine hittlugu "Suspicious Minds" leidis endale konkurendi "Polk Salad Annie" näol. Laulu "What'd I Say" ei kasutatud enam lisapalana, selle asemel laulis Elvis enne viimast lugu mõne rahulikuma loo, mis venitaks sõu pikemaks ja kuulutaks peatselt saabuvat lõppu varakult ette.

1971

muuda

1971. aastast hakati Elvise kontsertidel signatuurina kasutama orkestrisoolot "2001: A Space Odyssey" ehk "Also Sprach Zarathustra", mis andis märku Elvise peatsest lavaletulekust. Kohe pärast orkestrisoolo lõppu algas trummisoolo, misjärel tuli Elvis lavale ja kõlas "That's All Right". Repertuaar muutus tundmatuseni.

Lisandus hulk uusi lugusid ja senine korrapärasus kadus. Aasta esimesel poolel katsetas Elvis uue lõpuloona laulu "Impossible Dream", kuid otsustas lõpuks, et ainus õige lõpulugu on siiski "Can't Help Falling in Love". Pärast seda pole ükski kontsert lõppenud mõne muu looga. Kombeks sai lõpunoodi ajal põlvele toetudes keep kahele poole laiali tõmmata ja bändisoolo ajal kiirel sammul lavalt lahkuda.

1972

muuda

1972. aastast alates sai meelelahutuskava avalauluks "See See Rider" ja nii jäi see kuni viimase kontserdini 1977. aastal. Ilmavalgust nägi uus sõu tipphetk "American Trilogy". Vastupidi "Suspicious Mindsile" on see lugu võrdlemisi aeglane, kuid kõlab võimsalt. Sestpeale hakkas tema kaval olema kaks tipphetke: üks kiireloomuline lugu (näiteks "Suspicious Minds" või "Polk Salad Annie") ja teine aeglane, kuid võimas (näiteks "American Trilogy" või "Bridge over Troubled Water").

1973

muuda

12. ja 14. jaanuaril 1973 toimunud Aloha kontsertide repertuaar oli üsna omapärane, kuid järgis siiski põhireegleid: algas looga "Also Sprach Zarathustra", avalauluks "See See Rider", tipphetkeks "American Trilogy", seejärel üks kiireloomuline rock'n'roll'i lugu enne lõppu ja lõpulugu "Can't Help Falling in Love". Sõu lõpetas bändisoolo. See-eest oli nimekirja lisandunud lugusid, mida ta tavaliselt polnud esitanud ("Welcome to My World", "I'm So Lonesome I Could Cry" jne).

1973. aastast oli sõu teine lugu taas "I Got a Woman", kusjuures selle otsa põimiti jupp laulust "Amen", milles Elvis demonstreeris bassilaulja J. D. Sumneri hääleulatust (J. D. Sumner on saanud Guinnessi rekordi kõige madalama inimhääle eest, mis on helilindile salvestatud). Laulule "I Got a Woman" järgnes "Love Me". Taustalauljaid, bändi ja orkestrit tutvustati pärast laulu "Suspicious Minds". Viimase loo lõpus põlvele heitmine ja keebi laialitõmbamine hakkas aga end ammendama.

1974

muuda

1974. aastal jätkusid ja süvenesid senised traditsioonid. Üha tähtsamat osa repertuaaris hakkas kandma gospel. Laval olijate tutvustusele lisandusid pillimeeste ja lauljate soolod. Loo "If You Talk in Your Sleep" saatel näidati karatet ning Elvis rääkis karatest ja muudel isiklikel teemadel.

1975

muuda

Suuri muudatusi 1975. aasta repertuaaris ei esinenud. Elvis hakkas rõhku pöörama aeglasematele ja võimsamatele lugudele, mitte rock'n'roll'ile. Kunagised hitid, nagu "Hound Dog", "Blue Suede Shoes", "All Shook Up", olid end ammendanud, kuid püsisid siiski publiku nõudel esinemiskavas. Süvenes komme lihtsamate lugude (nagu "Teddy Bear / Don't Be Cruel") ajal massiliselt kaelarätikuid jagada. Kontserdid lõppesid viimase noodi ajal kaks kätt üleval.

1976

muuda

Üha tähtsamat osa hakkasid kandma lood "'O Sole Mio / It's Now or Never" ja "Hurt". Elvis mängis klaveril ja laulis lugu "Unchained Melody". Üsna tavaliseks vaatepildiks sai eelviimase loona põimik "Mystery Train / Tiger Man".

1977

muuda

Kuna Elvise tervis oli 1977. aastaks viletsaks jäänud, muutusid kontserdid üksluiseks ja repertuaari enam ei uuendatud. Põhirõhk oli pööratud võimsate lugude võimsamatele nootidele, et kompenseerida see, milleks jõudu enam ei jätkunud.

Esinemiskostüümid

muuda

Elvis Presley lavakostüümide loojad olid algul Bill Belew ja 1972. aastast Gene Doucette, kelle olemasolust Elvis kunagi teada ei saanudki. Lihtsast kimono tüüpi rõivaist arendasid nad välja suursugused, ülekullatud, vääriskiviküllased kostüümid. Disainielemente lisati aegamööda, ettevaatlikult ja publiku reaktsiooni järgi.

Iga Elvise kostüüm kannab kindlat nime ja mitut hüüdnime, aga originaalnimed jäid tollal vaid disaineri teada.

1968

muuda

Esimesed spetsiaalsed lavakostüümid Elvisele lõi Bill Belew 1968. aasta comeback'i tarvis. Neid oli kaheksa ja neist kõige tuntum on kahtlemata kõrge kraega must nahkülikond.

1969

muuda
 
Navy Blue Cossack Top

Kuna nahkülikond oli kitsas, selles oli raske liikuda ja see kippus higistades naha külge kleepuma, valiti 1969. aasta Las Vegase sõudeks karate kimono stiilis rõivastus. Elvis oli karatest vaimustuses ja ta soovis selle tehnikat ka laval kasutada. Selleks vajas ta aga riietust, milles oleks end kerge liigutada.

Kostüümid olid kaheosalised, värvivalikust must, valge ja tumesinine, ning väljanägemiselt olid nad üsna lihtsad. Vahel lisati vöö ja kaelarätt.

1970

muuda
 
Chain Suit

Kuna tume toon ei paista lavalt hästi silma, õmmeldi 1970. aastal peamiselt valgeid kostüüme. Et vältida pükste alla langemist, hakati kasutama üheosalisi kostüüme (püksid ja ülemine osa on ühendatud). Lisandusid mõningad disainielemendid, mis peamiselt ümbritsesid avatud rinnaesist. Vöö ja kõrge krae said mõningate eranditega kostüümi lahutamatuks osaks.

1971

muuda
 
Cisco Kid

1971. aastal muutusid kostüümid tunduvalt suursugusemaks ja sädelevamaks.

Aasta vältel oli kasutusel sarnase disainiga kostüümide sari (Cisco Kid), mille põhitunnus oli suur õlgu kattev reväär, mis oli teist värvi kui ülejäänud ülikond. Neid oli nii ühe- kui ka kaheosalisi, eri värvilahendustega, üldjuhul must eri värvi revääridega.

Aegamööda tekkis aga Bill Belew'le aina rohkem tellimusi teistelt esinejatelt, mispärast oli ta sunnitud kasutama abitööjõudu, kelleks sai Gene Doucette. Tema ülesanne oli katta kostüümid mustritega. Bill oli nii hõivatud, et lõpuks langes kogu vastutus Gene'i õlule. Ta viis kostüümides sisse mõningad väiksed muudatused: alandas natuke kraed, laiendas püksisääri jne. Samuti kasutas ta igal kostüümil kindlat teemat. Eelistatuks said üheosalised ülikonnad, samuti tulid kasutusele keebid, mis olid väidetavalt Priscilla idee ja mida inspireeris tolleaegne koomiksikangelane kapten Marvel. Sagedaseks muutus kaelarätt (sall), mida lahkelt publiku sekka heita.

1972

muuda
 
Eyelet

Põhivärvidele valgele ja mustale hakkasid 1972. aastal lisanduma helesinine, tumesinine ja ühe eksemplari näol isegi punane. Kuigi nüüdseks olid üheosalised kostüümid põhilised, esines ka omapärane seeria kaheosalisi, kus ülemine osa koosnes pintsakust, mille all kandis Elvis eestnööbitavat särki. Rohkem suuri muudatusi võrreldes 1971. aasta lõpu kostüümidega ei olnud.

1973

muuda
 
Aloha Bald Headed Eagle

Vaieldamatult tuntuim Elvise kostüüm on pärit kontserdilt "Aloha From Hawaii", mida näidati 14. jaanuaril 1973 satelliidi vahendusel üle kogu maailma. Elvis tahtis selleks puhuks kostüümi, mis esindaks selgelt tema USA patriootlikkust. Otsustati kotkadisainiga kostüümi kasuks (Aloha Bald Headed Eagle).

Sellest kostüümist on kolm eksemplari: üks Aloha peaproovi kontserdi tarvis, teine Aloha kontserdi ja kolmas hilisema turnee jaoks. Samuti on kolm keepi: esimene versioon oli kohmakas ja raske ning ulatus maani, teise, normaalpikkuses ehk poole keha ulatuses, heitis Elvis Aloha kontserdi viimase noodi ajal publiku sekka ning kolmas eksemplar jäi hilisema turnee tarvis.

Kolmest vööst esimese kinkis Elvis enne kontserte ära, teise viskas Aloha kontserdi ajal publiku sekka ning kolmanda hoidis hilisema turnee tarvis. Samal aastal loodi ka teine sarnase disainiga kotkakostüüm (American Eagle). Suuri muudatusi disainielementides sel aastal ei olnud.

1974

muuda
 
Chinese Dragon

Tänu uutele masinatele sai 1974. aastal kostüümidele mustreid tikkida. Aastakäigule on iseloomulik tikitud loomamustritega kostüümide sari (Peacock, Mad Tiger, Chinese Dragon). Uutele tikitud mustritega kostüümidele keepi enam ei loodud.

Augusti lõpus kasutas Elvis kostüüme, mis ei olnud spetsiaalselt tema jaoks loodud ja mille autor polnud ei Bill ega Gene. Kostüüme oli viis, need olid beežid, kaheosalised ja erisuguse kujundusega, ostetud Los Angelese poest North Beach Leather.

1975

muuda
 
Eskimo Totem Pole

Kuna Gene polnud seni kostüümide eest tunnustust pälvinud ja Elvis isegi ei teadnud, et tegelikult polegi nende taga Bill, läksid mehed omavahel tülli ning Gene lõpetas töö, mistõttu pidi Bill disainimise enda peale võtma. Nii sündisidki 1975. aasta kevadeks kaheosalised ülikonnad, mis ei läinud tol ajal rahvale eriti peale, Elviski ei tundnud neis end mugavalt.

Elvis ähvardas Billi lahti lasta, kui ta millegi paremaga välja ei tule. Nii oligi Bill sunnitud Gene'i tööle tagasi paluma. Maikuus sai Elvis oma uued kostüümid: käputäis üheosalisi eri värvilahendustega fööniksikujutisega kostüüme ning mõni süngemas, kuid see-eest veelgi suursugusemas stiilis kostüüm (Eskimo Totem Pole, Chicken Bone).

1976

muuda
 
Blue Egyptian Bird

1976. aastal kandis Elvis peamiselt 1975. aasta linnukujutistega kostüüme. Juurde loodi vaid kaks uut kostüümi: Blue Egyptian Bird ja Colorful Flame Suit.

1977

muuda
 
Mexican Sundial

Oma viimasel eluaastal ei jõudnud Elvis kanda ühtegi uut kostüümi. Põhiliselt kandis ta sel aastal vaid kahte: Chief 1975. aastast ja Mexican Sundial 1974. aastast. Ka oma viimasel kontserdil 26. juunil Indianapolises Indiana osariigis oli ta sunnitud uute kostüümide puuduse tõttu kandma Mexican Sundialit.

Järgmise, 17. augustil Portlandist Maine'i osariigist algama pidanud turnee jaoks oli valmis saanud viis uut kostüümi, millest avalikkusele on vaatamiseks välja pandud vaid üks, Light Blue Paisley Jumpsuit, mis asub Gracelandis.

Teostumata ideeks jäi ülikond, mis pidi sisaldama palju väikseid peegleid, mis peegeldaksid lavavalgustust ja annaks seeläbi mulje laserkiirtest.

Helisalvestised

muuda

Albumid

muuda
  • "Elvis Presley" (1956)
  • "Elvis" (1956)
  • "Loving You" (1957)
  • "Elvis' Christmas Album" (1957)
  • "Elvis' Golden Records Volume 1" (1958)
  • "King Creole" (1958)
  • "For LP Fans Only" (1959)
  • "A Date With Elvis" (1959)
  • "50 000 000 Elvis Fans Can't Be Wrong (Elvis' Golden Records Volume 2)" (1959)
  • "Elvis Is Back" (1960)
  • "G.I. Blues" (1960)
  • "His Hand in Mine" (1960)
  • "Something for Everybody" (1961)
  • "Blue Hawaii" (1961)
  • "Pot Luck" (1962)
  • "Girls! Girls! Girls!" (1962)
  • "It Happened at the World's Fair" (1963)
  • "Elvis' Golden Records vol 3" (1963)
  • "Fun in Acapulco" (1963)
  • "Kissin' Cousins" (1964)
  • "Girl Happy" (1965)
  • "Elvis for Everyone" (1965)
  • "Harum Scarum" (1965)
  • "Frankie and Johnny" (1966)
  • "Paradise, Hawaiian Style" (1966)
  • "Spinout" (1966)
  • "How Great Thou Art" (1967)
  • "Double Trouble" (1967)
  • "Clambake" (1967)
  • "Elvis' Golden Records Volume 4" (1968)
  • "Speedway" (1968)
  • "Elvis NBC-TV Special" (1968)
  • "From Elvis in Memphis" (1969)
  • "Elvis in Person (From Vegas to Memphis)" (1969)
  • "Back in Memphis" (1969)
  • "On Stage" (1970)
  • "That's The Way It Is" (1970)
  • "Elvis Country" (1971)
  • "Love Letters From Elvis" (1971)
  • "Elvis Sings the Wonderful World of Christmas" (1971)
  • "Elvis Now" (1972)
  • "He Touched Me" (1972)
  • "Elvis as Recorded at Madison Square Garden" (1972)
  • "Aloha From Hawaii via Satellite" (1973)
  • "Elvis (Fool)" (1973)
  • "Raised on Rock" (1973)
  • "Good Times" (1974)
  • "Elvis as Recorded Live on Stage in Memphis" (1974)
  • "Promised Land" (1975)
  • "Elvis Today" (1975)
  • "From Elvis Presley Boulevard in Memphis" (1976)
  • "Moody Blue" (1977)

Kogumikud

muuda
  • "Elvis Forever" (1974)
  • "Inspirations" (1980)

Singlid

muuda
  • "That's All Right Mama" / "Blue Moon of Kentucky" (1954)
  • "Good Rockin' Tonight" / "I Don't Care if the Sun Don't Shine" (1954)
  • "Milkcow Blues Boogie" / "You're a Heartbreaker" (1955)
  • "Baby Let's Play House" / "I'm Left, You're Right, She's Gone" (1955)
  • "Mystery Train" / "Forgot to Remember to Forget" (1955)
  • "Heartbreak Hotel" / "I Was the One" (1956)
  • "My Baby Left Me" / "I Want You I Need You I Love You" (1956)
  • "Hound Dog" / "Don't Be Cruel" (1956)
  • "Blue Suede Shoes" / "Tutti Frutti" (1956)
  • "I Got a Woman" / "I'm Counting on You" (1956)
  • "I'll Never Let You Go" / "I'm Gonna Sit Right Down and Cry" (1956)
  • "Trying to Get to You" / "I Love You Because" (1956)
  • "Blue Moon" / "Just Because" (1956)
  • "Money Honey" / "One Sided Love Affair" (1956)
  • "Shake Rattle and Roll" / "Lawdy Miss Clawdy" (1956)
  • "Love Me Tender" / "Any Way You Want Me" (1956)
  • "Too Much" / "Playing for Keeps" (1957)
  • "All Shook Up" / "That's When Your Heartbreak Begins" (1957)
  • "Loving You" / "Teddy Bear" (1957)
  • "Jailhouse Rock" / "Treat Me Nice" (1957)
  • "Don't" / "I Beg of You" (1957)
  • "Wear My Ring Around Your Neck" / "Doncha' Think It's Time" (1958)
  • "Hard Headed Woman" / "Don't Ask Me Why" (1958)
  • "King Creole" / "Trouble" / "Young Dreams" / "Crawfish" / "Dixieland Rock" (1958)
  • "One Night" / "I Got Stung" (1958)
  • "A Fool Such as I" / "I Need Your Love Tonight" (1959)
  • "A Big Hunk O' Love" / "My Wish Came True" (1959)
  • "Stuck on You" / "Fame and Fortune" (1960)
  • "I'ts Now or Never" / "Mess of Blues" (1960)
  • "Are You Lonesome Tonight" / "I Gotta Know" (1960)
  • "Surrender" / "Lonely Man" (1961)
  • "Wild in the Country" / "I Feel So Bad" (1961)
  • "His Latest Flame" / "Little Sister" (1961)
  • "Can’t Help Falling in Love" / "Rock-A-Hula Baby" (1961)
  • "Good Luck Charm" / "Anything That's Part of You" (1962)
  • "She’s Not You" / "Just Tell Her Jim Said Hello" (1962)
  • "Return to Sender" / "Where Do You Come From?" (1962)
  • "One Broken Heart for Sale" / "They Remind Me Too Much of You" (1963)
  • "(You're The) Devil in Disguise" / "Please Don't Drag That String Around" (1963)
  • "Bossa Nova Baby" / "Witchcraft" (1963)
  • "Kissin' Cousins" / "It Hurts Me" (1964)
  • "Kiss Me Quick" / "Suspicion" (1964)
  • "Viva Las Vegas" / "What'd I Say" (1964)
  • "Such a Night" / "Never Ending" (1964)
  • "Ask Me" / "Ain't That Loving You Baby?" (1964)
  • "Blue Christmas" / "Wooden Heart" (1964)
  • "Do The Clam" / "You'll Be Gone" (1965)
  • "Crying in the Chapel" / "I Believe in the Man in the Sky" (1965)
  • "(Such an) Easy Question" / "It Feels Right" (1965)
  • "(It's a) Long Lonely Highway" / "I'm Yours" (1965)
  • "Puppet on a String" / "Wooden Heart" (1965)
  • "Blue Christmas" / "Santa Claus Is Back in Town" (1965)
  • "Tell Me Why" / "Blue River" (1966)
  • "Joshua Fit the Battle" / "Known Only to Him" (1966)
  • "Milky White Way" / "Swing Down Sweet Chariot" (1966)
  • "Frankie and Johnny" / "Please Don't Stop Lovin' Me" (1966)
  • "Love Letters" / "Come What May" (1966)
  • "Spinout" / "All That I Am" (1966)
  • "If Every Day Was Like Christmas" / "How Would You Like to Be?" (1966)
  • "Indescribably Blue" / "Fools Fall in Love" (1967)
  • "Long Legged Woman" / "That's Someone You'll Never Forget" (1967)
  • "Judy" / "There's Always Me" (1967)
  • "Big Boss Man" / "You Don't Know" (1967)
  • "Guitar Man" / "High Heel Sneakers" (1968)
  • "U.S. Male" / "Stay Away" (1968)
  • "We Call on Him" / "You'll Never Walk Alone" (1968)
  • "Let Yourself Go" / "Your Time Hasn't Come Yet Baby" (1968)
  • "A Little Less Conversation" / "Almost in Love" (1968)
  • "If I Can Dream" / "Edge of Reality" (1968)
  • "Charro" / "Memories" (1969)
  • "How Great Thou Art" / "His Hand in Mine" (1969)
  • "In the Ghetto" / "Any Day Now" (1969)
  • "Clean Up Your Own Back Yard" / "The Fair Is Moving On" (1969)
  • "Suspicious Minds" / "You'll Think of Me" (1969)
  • "Don't Cry Daddy" / "Rubberneckin'" (1969)
  • "Kentucky Rain" / "My Little Friend" (1970)
  • "The Wonder of You" / "Mama Liked the Roses" (1970)
  • "I've Lost You" / "The Next Step Is Love" (1970)
  • "You Don't Have to Love Me" / "Patch It Up" (1970)
  • "I Really Don't Want to Know" / "There Goes My Everything" (1970)
  • "Rags to Riches" / "Where Did They Go Lord" (1971)
  • "Life" / "Only Believe" (1971)
  • "I'm Leavin'" / "Heart of Rome" (1971)
  • "It's Only Love" / "The Sound of Your Cry" (1971)
  • "Merry Christmas Baby" / "O Come All Ye Faithful" (1971)
  • "Until It's Time for You to Go" / "We Can Make the Morning" (1972)
  • "He Touched Me" / "Bosom of Abraham" (1972)
  • "An American Trilogy" / "The First Time I Ever Saw Your Face" (1972)
  • "Burning Love" / "It's a Matter of Time" (1972)
  • "Separate Ways" / "Always on My Mind" (1972)
  • "Fool" / "Steamroller Blues" (1973)
  • "Raised on Rock" / "For Ol' Times Sake" (1973)
  • "I've Got a Thing About You Baby" / "Take Good Care of Her" (1974)
  • "Help Me" / "If You Talk in Your Sleep" (1974)
  • "Promised Land" / "It's Midnight" (1974)
  • "My Boy" / "Thinking About You" (1975)
  • "T-R-O-U-B-L-E" / "Mr Songman" (1975)
  • "Pieces of My Life" / "Bringing It Back" (1975)
  • "Hurt" / "For the Heart" (1976)
  • "Moody Blue" / "She Thinks I Still Care" (1976)
  • "Way Down" / "Pledging My Love" (1977)

EP-d

muuda
  • "Elvis Presley" (1956)
  • "Elvis Presley" (kaksik-EP; 1956)
  • "Heartbreak Hotel" (1956)
  • "Elvis Presley" (1956)
  • "The Real Elvis" (1956)
  • "Anyway You Want Me" (1956)
  • "Elvis Volume 1" (1956)
  • "Love Me Tender" (1956)
  • "Elvis Volume 2" (1956)
  • "Strictly Elvis" (1957)
  • "Peace in the Valley" (1957)
  • "Just for You" (1957)
  • "Loving You Volume 1" (1957)
  • "Loving You Volume 2" (1957)
  • "Jailhouse Rock" (1957)
  • "Elvis Sings Christmas Songs" (1957)
  • "King Creole Volume 1" (1958)
  • "King Creole Volume 2" (1958)
  • "Elvis Sails" (1958)
  • "Christmas With Elvis"
  • "A Touch of Gold Volume 1" (1959)
  • "A Touch of Gold Volume 2" (1959)
  • "A Touch of Gold Volume 3" (1960)
  • "Elvis by Request" (1961)
  • "Follow That Dream" (1962)
  • "Kid Galahad" (1962)
  • "Viva Las Vegas" (1964)
  • "Tickle Me" (1965)
  • "Frankie and Johnny" (1966)
  • "Paradise, Hawaiian Style" (1966)
  • "Spinout" (1966)
  • "Easy Come, Easy Go" (1967)

Filmid

muuda

Mängufilmid

muuda

Kontsertfilmid

muuda

Erisaated televisioonis

muuda

Tunnustus

muuda

Kirjandus

muuda

Välislingid

muuda
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elvis_Presley&oldid=6729234"