Emma Hamilton

Emma, leedi Hamilton (sünninimega Amy Lyon, hiljem ka Emma Hart; 26. aprill 1765 – 15. jaanuar 1815) oli inglise modell ja näitleja.

Eelkõige on ta tuntud Briti admirali lord Nelsoni armukese ja maalikunstnik George Romney muusana.

Lapsepõlv ja noorus

Ta sündis Nessi külas Nestoni aleviku lähedal Chesires Inglismaal. Tema isa sepp Henry Lyon suri, kui tüdruk oli kahekuune. Tema ema, neiupõlvenimega Mary Kidd, kasvatas teda Hawardenis, kus ta sai tavalise hariduse.

Emma varasema elu detailid on ebaselged, kuid on teada, et 12-aastaselt töötas ta Hawardenis doktor Honoratus Leigh Thomase ja tema naise juures. Seejärel töötas ta Londonis Chantam Place'il perekond Buddide juures, kus ta tutvus teenijanna Jane Powelliga, kelle unistuseks oli saada näitlejaks. Kuna Emma oli sel ajal alla 16-aastane, töötas ta arvatavasti ilma palgata. Jane ja Emma harjutasid majapidamistöid tehes mitmeid rolle. Pärast Buddide juurest lahkumist läks ta Drury Lane'i teatrisse Covent Gardenis, kus töötas näitlejannade, sealhulgas ka Mary Robinsoni, teenijannana.

Emma järgmine töökoht oli show-mehe James Grahami Tervisetemplis Tervisejumalannana. Tervisetempli peamiseks atraktsiooniks oli "taevane voodi", millest juhiti läbi elektrivool, jagades inimestele kergeid šokke. Grahami sõnul pidi voodi tagama rasestumise igale naisele. Selline reklaam meelitas paljusid hädas paare.

15-aastaselt tutvus Emma Sir Harry Fetherstonaugh'ga, kes palkas ta mõneks ajaks võõrustaja ja seltsidaamina oma maamõisa Upparki. Räägitakse, Emma lõbustas Sir Harryt ja tema sõpru neile toitu serveerides ja alasti tantsides. Emmast sai hiljem Fetherstonaugh' armuke, kuid mees veetis temaga harva aega ning nautis pigem koos sõpradega jahtimist ja joomist. Peagi leidis Emma endale Sir Harry külaliste seast sõbra, Charles Francis Greville'i (1749–1809), Warwicki krahvi teise poja. 1781. aasta juunis või juulis avastas Emma, et on Fetherstonaugh'st rase.

Sir Harry oli tahtmatu raseduse pärast maruvihane ja saatis Emma Londonisse, kus asus üks tema paljudest residentsidest. Varsti pärast seda teatas Emma Greville'ile, et on mehesse kiindunud. Greville tegi naisest oma armukese. Kui Emmal sündis tütar Emma Carew, andis naine lapse kasuvanematele, Blackburnidele. Emma tütar nägi vanemaks saades ema üpris harva ning Emma tundis end tema ees süüdi, kui tütar välismaale guvernandiks läks.

Emmal oli Greville'i soosing ning näitamaks, kui väga see talle korda läheb, muutis ta oma nime Emma Hartiks. Greville hoidis teda oma majas Edgeware Row'l, kuid mees oli Emmasse kõrvuni armunud ja tahtis temast portreed, mida ta võiks oma kodus seinal vaadata ja millega sõprade ees uhkustada. Ta pöördus oma sõbra kunstnik George Romney poole. Sellest ajast palus Romney Emmat mitmete oma portreede muusaks. Emmast sai Romney kinnisidee ja kunstnik tegi naisest visandeid paljudes poosides, nii riides kui ka alasti. Romney tööd ja Emma oskuslik poseerimine sillutasid naisele teed kõrgseltskonnas, kus ta sai tuntuks kui Emma Hart. Emmat peeti vaimukaks, intelligentseks, kiireks õppijaks, elegantseks ja nagu ka maalid tõestasid, äärmiselt ilusaks.

George Romney oli vaimustuses Emma pilgust ning võimest kohaneda erinevate olukordadega, mida mees oma maalidel kujutas. Peale Romney maalisid Emmat ka teised tolle aja kunstnikud.

1783. aastal hakkas vaesuses virelev Greville endale kiirelt rikast naist otsima, et tema varandusega oma rahakotti täita. Greville leidiski sobiva naise, Henrietta Middletoni, kuid oli üks probleem – Emma. Greville ei tahtnud, et kõrgseltskond, eelkõige Henrietta ja tema pere, peaks Emmat tema armukeseks.

Et Emmast vabaneda, veenis Greville oma onu Sir William Hamiltoni, Briti saadikut Napolis, et too teda naise haardest päästaks. Greville'i abielu Henrietta Middletoniga oli ka Sir Williamile kasulik, kuna see oleks päästnud ta Greville'i-taolisest vaesest sugulasest. Greville soovitas Sir Williamil Emma oma armukeseks võtta ja lubas, et kui on Henriettaga abielus, võtab ta Emma jälle tagasi. Kuuldused Emma ilust olid Sir Williami kõrvu jõudnud ning teda nii tugevalt mõjutanud, et mees oli nõus Emma reisikulud katma, et tagada neiu kiire saabumine. Antiigi ja teiste iluesemete kogujana huvitus ta Emmast kui veel ühest omandist. Sir William oli olnud kaua õnnelikult abielus, kuni tema naine 1782. aastal suri, seetõttu ei öelnud ta Emma seltskonnast ära. Tema Napoli kodu oli tuntud külalislahkuse ja peene majapidamise poolest. Ta vajas oma salongi võõrustajat ja leidis, et Emma oleks selles rollis ideaalne.

Emmale Greville oma plaanist ei rääkinud, vaid soovitas naisel Napolisse puhkama sõita, kuniks ta ise Šotimaal äriasju ajab. Nii saadeti Emma Napolisse, eeldatavasti kuueks kuni kaheksaks kuuks, teadmatuses, et temast tehakse oma võõrustaja armuke. Kui aga selgus, mis plaanid Greville'il temaga olid, sai ta maruvihaseks.

"Poosid"

Napolis elades hakkas Emma Sir Williami külaliste meelt lahutama tema enda väljamõeldud programmiga "Poosid", mille loomisel ta kasutas Romney ideid ja kombineerides klassikalisi poose oma näitlejaoskusega. Emma lasi oma õmblejal teha sellised kleidid, mille eeskujuks olid võetud Napoli lahe äärsete elanike avarad rõivad, lisades mõned kaunistused, mida ta oli Romney maalidel kandnud. Mässides end tuunikasse, salli või mõnda muusse riideesemesse, matkis ta kreeka-rooma mütoloogia tuntud tegelasi. Esimene tantsu, pooside ja näitlemisega "etendus" mängiti 1787. aasta kevadel Sir Williami kodus Euroopast tulnud turistidele. Kui Emma poose võttis, püüdis publik arvata, keda naine matkib.

Emma "Poosid" oli sensatsioon, mida tulid vaatama inimesed üle terve Euroopa. Sallide abil sai Emma enda välimust kiirelt muuta, kehastades ühel hetkel Medead, teisel Kleopatrat. Tema etendus hämmastas aristokraate, kunstnikke, näiteks Élisabeth-Louise Vigée-Le Bruni, kirjanikke, kelle sekka sattus ka Johann Wolfgang von Goethe ning isegi kuningaid ja kuningannasid, kes tegid kaasa tantsusamme ja imetlesid vanakreeka stiilis riideid.

Emma oli ka hea harrastuslaulja. Ta laulis Joseph Haydni "Nelson Massist" ühe osa, lõbustades nii Sir Williami külalisi. Kord tuli talle isegi Madridi ooperist tööpakkumine, nad tahtsid teda üheks hooajaks värvata, kuid sellele kutsele ütles ta ei.

Abielu Sir William Hamiltoniga

Pärast mitut kuud ootamist mõistis Emma, et Greville enam tema juurde ei tule ning alustas afääri Sir Williamiga, kes oli selleks ajaks viiekümnene, kaks korda vanem kui Emma. Nad pandi paari St Maylebone'i kirikus Inglismaal Middlesexis.

Emma oli kohustatud tseremoonial ütlema oma sünninime, millest sai abielludes Leedi Hamilton. Sir Williami maine oli jälle tõusuteel ning nende külastuskäigul Inglismaale võeti ta Salanõukogusse.

Elu Napolis

Leedi Hamiltonist sai Napoli kuninganna Maria Carolina, Marie Antoinette'i õe ja Napoli kuninga Ferdinand I abikaasa, lähedane sõber. Peagi rääkis ta soravalt nii prantsuse kui ka itaalia keelt ja hakkas tegelema laulmisega. Jagades Sir Williamiga ühist huvi antiigi vastu, korraldas ta "Pooside" seeriaid, esinedes briti turistide ees erinevate asendite ja tegelastega.

Kohtumine Nelsoniga

Suurbritannia saadiku naisena tervitas Emma 1793. aastal oma kodus admiral Nelsonit, kes oli tulnud Napolisse prantslaste vastu abivägesid koguma. 22. septembril 1798 naasis Nelson Napolisse, olles selleks ajaks Niiluse lahingu võitja.

Nelsoni arvukad võidud olid meest räsinud: ta oli kaotanud käe ja enamuse hammastest, lisaks piinasid teda pidevad köhahood. Emma heitis end tema ees imetlusse, hüüdes: "Issand jumal, on see võimalik?" ja minestas mehe ees. Nelson kirjutas ülevoolavalt Emmast oma naisele, leedi Fanny Nelsonile. Sir William ja Emma eskortisid lord Nelsoni tema koju – Palazzo Sessasse.

Oma abikaasa katuse all hoolitses Emma lord Nelsoni eest ja korraldas mehe 40. sünnipäeva auks peo, kuhu oli kutsutud 1800 inimest. Peagi armusid nad teineteisesse, Sir William suhtus nendevahelisse afääri sallivalt, ehk isegi pooldas seda, kuna tema tervis oli halvenenud ja mees ihkas pensionile jääda.

Hamilton näitas Nelsoni vastu üles austust ja lugupidamist, nagu seda tegi Nelson tema vastu. Sestpeale olid Emma Hamilton ja Horatio Nelson kuulsaimad britid kogu maailmas. Nad ei olnud ainult armunud, vaid ülistasid teineteist meeletult.

Selleks ajaks ei olnud Emma mitte ainult kuninganna hea sõber, vaid ka poliitiline nõuandja. Leedi Hamilton andis Maria Carolinale nõu, kuidas reageerida Prantsuse revolutsioonile ja saada üle Marie Antoinette'i kaotusest.

1799. aastal puhkes aristokraatide revolutsioon, lihtrahvas sellega nõus ei olnud. Veel ei ähvardanud väed, aga ohutuse mõttes kolis kuningapere Sitsiiliasse. Sellest ajast peale proovis Nelson monarhe revolutsiooni peatamisega aidata. Briti valitsuselt ta abi ei saanud. Tal õnnestus isegi üks revolutsiooni juhte, admiral Francesco Caracciolo, hukata.

Nelsoni Suurbritanniasse pöördumine toimus umbes samal ajal, kui valitsus lord Hamiltoni kauaoodatud pensionile lubas. Nii reisisid Emma, Sir William ja Nelson koos Suurbritanniasse, võttes ette võimalikult pika teekonna, et jõuda kangelase vastuvõtuks Londonisse. Seejärel elasid kõik kolm koos, kuuldused levisid kiiresti ja nende suhe tuli välja. Admiraliteet saatis Nelsoni kiirelt merele, et teda Emmast eemale saada.

Lord Nelsonil tekkis ilmselt idee, et ta saaks oma naisest lahutada ja Emmaga koos elada. Üheks takistuseks jäi Sir William. Nii Emma kui ka Nelson austasid Hamiltoni ja otsustasid oodata, kuni mees hinge heidab, sest Emmal polnud plaaniski Sir Williamist lahutada. See rüvetanuks nii teda kui ka Nelsonit, kuid eelkõige oli Emmale tähtis, et see ei rüvetaks Nelsonit.

28. jaanuaril 1801 sünnitas Emma Sir Williami renditud kodus Nelsonile tütre, kelle ta nimetas lord Nelsoni järgi Horatiaks. Sama aasta sügisel ostis Nelson Merton Place'i, väikese kokkuklopsitud maja tänapäeva Wimbledoni äärelinnas. Seal elas ta koos Emma, Sir Williami ja Emma emaga.

Ajalehed andsid teada igast nende liigutusest, jälgisid, mida Emma kannab, kuidas kodu sisustab ning isegi nende pidusöökide menüüd, kuid Emma hiilgeaeg oli juba möödas. Ta oli tüsenenud ja Nelsonile ei meeldinud seltskond, kus ta viibis. Emma oli Madridi Ooperile ära öelnud, et nad saaksid Nelsoniga rahulikumat elu elada.

1803. aastal suri Sir William ning Nelsonil tuli merele tagasi minna, et Napoleoniga sõdida. Emma jäi koju Nelsoni teist last ootama. Ta oli meeleheitlikult üksik ja hõivatud kodu kujundamisega, et anda Nelsonile kodu, mis oleks tema tagasitulekuks suursugune ja sõjasangarile kohane. Nende teine laps, tüdruk, suri mõni päev pärast sünnitust 1804. aastal. Emma püüdis end laristamise ja hasartmängudega muremõtetest eemale viia. Nüüd sai ta Nelsoniga abielluda, kuid mees vajas lahutust oma esimesest naisest.

21. oktoobril 1805 hävitas Nelsoni laev Trafalgari lahingus Prantsuse-Hispaania mereväeüksuse. Lahingus sai Nelson raskelt haavata ning suri kolm tundi hiljem. Kui uudised Londonisse jõudsid, läks käskjalg Merton Place'i leedi Hamiltonile uudiseid edastama.

Elu lõpuaastad

Pärast Nelsoni surma 1805. aasta Trafalgari lahingus oleks Sir Williami mõisa aastarent kindlustanud Emmale mugava elu. Siiski suutis ta selle raha kiirelt ära raisata ning jäi peagi suurtesse võlgadesse. Nelson oli oma mõisa pärandanud vennale, kes andis selle Emmale, kuid naisel jäi mõisast mehele mälestusmärgi loomisel vähe raha kätte. Hoolimata Nelsoni kangelasestaatusest jäid valitsusele jäetud juhised Emma ja Horatia kohta täitmata. Nende asemel puistas valitsus üle Nelsoni venna.

Emma istus aasta koos Horatiaga võlgade eest vanglas ning pärast väljasaamist reisis, hoolimata jätkuvatest sõdadest, Prantsusmaale, et võlausaldajate eest põgeneda. Emma hakkas jooma ja elas vaesuses, mis põhjustas tema surma tõenäoliselt tuberkuloosi tõttu 1815. aasta jaanuaris. Emma oli siis 49-aastane. Ta maeti Calais'sse, kuid sõja laastamistöö tõttu on tema haud hävinud.

Välislingid

Emma Hamilton – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis