Imestus
Imestus on inimese seisund, mille kutsuvad esile ebatavalised nähtused.
Imestuse määratlused ja tõlgendused filosoofias ja filosoofilises psühholoogias
[muuda | muuda lähteteksti]René Descartes ütleb: "Niipea kui meile tuleb ette mõni harjumatu objekt, mida me peame uueks või väga erinevaks sellest, kuidas me varem teadsime või vääralt arvasime, et peab olema, paneb ta meid enda üle imestama ja jahmatuma" ("Hinge passioonid", II, 53).
Étienne Bonnot de Condillaci järgi tekib tema väljamõeldud "kujul" imestus (étonnement), "kui ta satub järsku seisundist, millega ta oli harjunud, täiesti teistsugusesse seisundisse, millest tal veel aimu (idée) pole olnud" (Traité des sensations I, ptk 2, § 17). "See imestus annab hinge toimingutele rohkem aktiivsust" (samas, § 18).
Ernst Platneri järgi on imestus "tähelepanu kiire ja tugev vapustus uuele ootamatule esemele, millest hing esialgu ei tea, kas ta on hea või kuri, st ei tea selle ilmnemise esimesel silmapilgul tema suhet iseendaga".
Immanuel Kant ütleb: "Imestus (Verwunderung) aga on meelemõistuse (Gemüts) pahameel (Anstoß) selle üle, et mingi ettekujutus ja selle läbi antud reegel ei ole ühendatavad temas juba aluseks olevate printsiipidega, seega [pahameel], mis kutsub esile kahtluse, kas on ka õigesti nähtud või otsustus tehtud. Imetlus (Bewunderung) on aga üha korduv imestus hoolimata selle kahtluse kadumisest. ("Puhta mõistuse kriitika, § 62).
Gottlob Ernst Schulze järgi saab imestus alguse "meie mõtlemise takistatuse tundest ning on seetõttu midagi ebameeldivat. Kui see takistus aga möödas on, läheb ta üle meeldivaks tundeks, mida kutsub esile kõik uus ja meie teadmiste laiendamist tõotav."
Wilhelm Jerusalem nimetab imestust kõige algsemaks intellektuaalseks tundeks. See tekib, "kui meile astub vastu uus nähtus, mida me ei suuda paigutada oma seni omandatud kogemusringi, oma maailmapilti." Arenenud tunnetustung tekitab kartuseta imestuse, "teoreetilise imestuse".
Imestus kui filosoofia algus
[muuda | muuda lähteteksti]Platoni dialoogis "Theaitetos" ütleb Sokrates, et imestus on filosoofia (philosophia) ainus algus (155d).
Aristoteles ütleb "Metafüüsika" 1. raamatus: "nagu enne, nii ka nüüd ärgitab inimesi filosofeerima imestus" (982b).
Francis Baconi järgi on imestus "teaduse seeme".
Imestus kurja üle
[muuda | muuda lähteteksti]Arthur Schopenhaueri järgi tekib maailmas oleva halva ja kurja nägemisest "jahmunud ja kurb" filosoofiline imestus.