Juudas Iskariot

16. sajandi fresko, kus kujutatakse Juudast, kellele makstakse Jeesuse reetmise eest kolmkümmend hõberaha

Juudas Iskariot oli üks Jeesuse kaheteistkümnest jüngrist. Uue Testamendi pärimuse kohaselt reetis Juudas Jeesuse pärast püha õhtusöömaaega. Evangeeliumites on teda kujutatud negatiivselt, reeturina. Jeesus teadis tema tegu ette ja evangeeliumite kirjutajad viitavad talle lisanimega "see kes ta reetis". Johannese evangeeliumi järgi oli Juudas jüngrite varalaeka hoidja, ning Saatan olevat enne reetmist tema sisse läinud.

Reetmise eest sai Juudas palgaks kolmkümmend hõberaha (Mt 26:15). Ta siiski kahetses oma tegu, kui kuulis, et Jeesus oli mõistetud surma. Apostlite tegudes on kirjas, et ta "kukkus ülepeakaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja." (Ap 1:18) ja Matteuse evangeeliumis on kirjas, et Juudas viskas hõberahad maha, eemaldus, läks ära ja poos ennast üles (Mt 27:5).

Tema asemele valiti Mattias.

Juudast on peetud kristlikus mütoloogias negatiivseks tegelaseks, Dante põrgus on ta näiteks pandud kohe Saatana kõrvale.

Nime "Iskariot" tähendus

Nimi Iskariot lisati Juudase nimele alles hiljem, et nimetatud Juudast eristada teistest Piiblis esinenud Juudastest. Samas on spekuleeritud nime päritolu kohta, ning välja on tulnud neli suuremat hüpoteesi, mida nimi Iskariot tähendada võiks.

On arvatud, et Juudas kuulus pistoda kandvate palgamõrvarite, Sicariide gruppi, millest tuleneks siis nimi Iskariot.

Veel on arvatud, et nimi Iskariot tuleneb heebreakeelsest sõnast Sheqer (שֶׁקֶר), mis tähendab valelikku.

Rääkides tähendustest, siis sõnadel "kohale toimetaja" või "äraandja", kr paradidomi, on tüvi škr, mis viiks nimeni Iskariot.

Kõige levinum tõlgendus nime Iskariot tähendusele on siiski palju loogilisem, sest Juudamaal asus Kerioti küla, ning arvatavasti oli Juudas lihtsalt pärit sealt külast, mis teeb lisanime Iskariot tähenduseks lihtsalt "Keriotist".

Juudas Iskariot Uues Testamendis

Matteuse 26: 14-16; 20-25

Siis läks Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, ülempreestrite juurde ja ütles: „Mis te tahate mulle anda, kui ma tema teie kätte annan?” Nemad pakkusid talle kolmkümmend hõberaha. Ja sellest alates otsis Juudas parajat hetke, et Jeesust ära anda.

Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega. Ja kui nad sõid, ütles tema: „Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära.” Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: „Ega ometi mina see ole, Issand?” Tema aga vastas: „See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära. Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud.” Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: „Olen siis mina see, rabi?” Jeesus ütles talle: „Need on sinu sõnad.”

"Juuda suudlus", Giotto maal. Juudas suudles Jeesust, et sõdurid Jeesuse ära tunneks ja vahistaks.

Luuka 22: 21-23; 47-48

Siiski, vaata, minu äraandja käsi on minuga lauas, sest Inimese Poeg läheb küll ära, nii nagu see on määratud, ometi häda sellele inimesele, kes ta ära annab!” Ja nemad hakkasid omavahel arutama, kes see küll võiks nende seast olla, kes seda kavatseb teha.

Kui Jeesus alles rääkis, vaata, tuli rahvajõuk, ja see, keda hüüti Juudaks - üks neist kaheteistkümnest -, käis nende ees ja astus Jeesuse juurde talle suud andma. Aga Jeesus ütles talle: „Juudas, kas sa annad Inimese Poja suudlusega ära?”

Johannese 1: 64-65; 70-71

„Kuid teie seas on mõned, kes ei usu.” Jeesus teadis ju algusest peale, kes on need, kes ei usu, ja kes on see, kes tema reedab. Ja ta ütles: „Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa.”…

…Jeesus vastas neile: „Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, ent üks teie seast on kurat.” Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta, sest see kavatses teda reeta, üks neist kaheteistkümnest.

Johannese 13: 2-4; 21-30

Ja õhtusöömaajal olles, kui kurat oli juba pannud Juudas Iskarioti, Siimona poja südamesse, et ta tema reedaks, ja kui Jeesus teadis, et Isa on andnud tema kätte kõik ning et ta on pärit Jumala juurest ja läheb tagasi Jumala juurde, tõusis ta õhtusöömaajalt üles, pani oma kuue ära, võttis rätiku ning sidus selle endale vööle.

Seda öelnud, võpatas Jeesus vaimus ja tunnistas: „Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast reedab minu.” Jüngrid vaatasid nõutuses üksteisele otsa ega osanud arvata, kelle kohta ta seda ütleb.´ Üks ta jüngritest, see, keda Jeesus armastas, oli tema kõrval lauas. Siimon Peetrus noogutas nüüd peaga selle poole, öeldes: „Küsi temalt, kes see on, kellest ta räägib?” See jünger nõjatus siis Jeesuse rinnale ja ütles talle: „Issand, kes see on?” Siis vastas Jeesus: „Seesama, kelle jaoks ma kastan palakese ja annan talle.” Siis ta kastis palakese ja andis Juudas Iskariotile, Siimona pojale. Ja palakese järel läks saatan temasse. Jeesus ütles talle nüüd: „Mida sa teed, tee kiiresti!” Lauasistujatest ei taibanud aga keegi, mille kohta Jeesus talle nii ütles, sest mõned arvasid, kuna Juudas oli kukruhoidja, et Jeesus ütles talle: „Osta, mida vajame pühadeks!” või et ta käskis anda midagi vaestele. Kui siis Juudas oli võtnud palakese vastu, lahkus ta kohe.

Johannese 18: 1-3

Kui Jeesus seda oli rääkinud, lahkus ta oma jüngritega üle Kidroni jõe. Seal oli aed, kuhu ta läks oma jüngritega. Aga seda paika teadis ka tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud koos oma jüngritega. Võtnud kaasa terve väeosa ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas nüüd sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega.

Juudase surm

Juudas poob end üles - James Tissoti maal Brooklyni muuseumis

Apostlite tegude raamat 1: 16-19

„Mehed-vennad! Täide pidi minema kirjasõna, mis Püha Vaim on Taaveti suu läbi ette kuulutanud Juuda kohta, kellest sai Jeesuse kinnivõtjate teejuht. Ta oli ju meie sekka arvatud ja sama teenimine oli temagi osa. Just tema hankis ülekohtu palgast enesele põllu, aga ta ise kukkus ülepeakaela alla, lõhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja. See on saanud teatavaks kõigile Jeruusalemma elanikele, nii et seda põldu nende murdes kutsutakse Hakeldamaks, see tähendab Verepõlluks.

Matteuse 27: 3-5

Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud. Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!” Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles.

Ajaloolis-kriitilised hüpoteesid

Juudas oli "võitleva messia" aate pooldaja. Jeesust templipolitseile andes lootis ta provotseerida sõjategevust roomlaste vastu. Jeesus aga ei asunud sõjategevusele vaid lasi end hoopis kinni võtta.

Jeesuselt oodati poliitilist pääsemist, mida ei tulnud. Viimaks järk-järgult rahva seas Jeesuse järgijate hulk vähenes, sest pettusid need, kes olid oodanud sõjalist messiat. Lõpuks reetis Jeesuse isegi üks tema kaheteistkümnest lähimast jüngrist. Selle asemel et kuulutada end rahva juhiks, astus Jeesus välja kehtiva templikorralduse vastu ja vahetas teravusi usuvõimudega, kuid ta tegevuses polnud midagi Rooma vastast. Lõpuks juutide juhid vangistasid Jeesuse temas pettunud jüngri, Juuda abiga ja tema üle mõisteti kohut juudi seaduse kohaselt. Randar Tasmuth: Vanima pärimuse kohaselt Markuse järgi läks Juudas ise omal algatusel ülempreestrite juurde, et Jeesust reeta. See näis tulevat ülempreestreile üllatusena, nad rõõmustasid ja saame teada, et alles seepeale lubasid nad Juudale raha anda (Mk 14:10–11).

Johannese evangeeliumis on kirjakoht, kus Maarja (Laatsaruse ja Marta õde) võidis Jeesuse jalgu hinnalise pardisalviga, mis tegi Juudase kadedaks, kuna see maksis kolmsada teenarit. Juudast on nimetatud vargaks, ning on mainitud et kukruhoidjana poetas ta kõrvale. Samas on arvatud, et käesolev kirjakoht on Johannese poolt hiljem lisatud, kuna ta üritas Juudast demoniseerida.

2006. aastal kujunes sensatsiooniks leid, kus päevavalgele tuli koptikeelsena säilinud Juuda evangeelium, mis paigutub gnostilise kirjanduse hulka. Ilmselt teise sajandi teisel poolel kirjalikult vormistatud tekst ei anna täiendavat teavet ajaloolisest aspektist, vaid esitab Jeesuse ja Juuda dialooge.