Lehekülje Lõunaslaavlased lähteteksti vaatamine

{{ToimetaAeg|kuu=veebruar|aasta=2015}}
{{Lisaviiteid|kuupäev=veebruar 2015}}

{{Infokast etniline grupp
|pilt        = South Slavs map.svg
|etnos       = Lõunaslaavlased<br> ''Južni Slaveni'' <small>([[Serbia-horvaadi keel|sh]])</small><br> ''Јужни Словени'' <small>([[Serbia-horvaadi keel|sh]]/[[Makedoonia keel|mk]])</small><br> ''Južni Slovani'' <small>([[Sloveeni keel|sl]])</small><br> ''Южни славяни'' <small>([[Bulgaaria keel|bg]])</small>
|rahvaarv    = ~40 miljonit
|piirkond1   = [[Bosnia ja Hertsegoviina]], [[Bulgaaria]], [[Horvaatia]], [[Põhja-Makedoonia]], [[Montenegro]], [[Serbia]], [[Sloveenia]]
|pop1        = enamusrahvus 
|ref1        = 
|piirkond2   = [[Albaania]], [[Kreeka]], [[Kosovo]] <small>([[Kosovo tunnustamine|vaidlustatud staatus]])</small>, [[Rumeenia]], [[Türgi]], [[Itaalia]], [[Ungari]], [[Austria]]
|pop2        = vähemusrahvus
|ref2        = 
|piirkond3   = 
|pop3        = 
|ref3        = 
|piirkond4   = 
|pop4        = 
|ref4        = 
|piirkond5   = 
|pop5        = 
|ref5        = 
|piirkond6   = 
|pop6        = 
|ref6        = 
|piirkond7   = 
|pop7        = 
|ref7        = 
|piirkond8   = 
|pop8        = 
|ref8        = 
|piirkond9   = 
|pop9        = 
|ref9        = 
|piirkond10  = 
|pop10       = 
|ref10       = 
|piirkond11  = 
|pop11       = 
|ref11       = 
|keeled      = Idalõunaslaavi keeled:<small><br>[[Bulgaaria keel|bulgaaria]], [[Makedoonia keel|makedoonia]]</small><br>Läänelõunaslaavi keeled:<small><br>[[Bosnia keel|bosnia]], [[Horvaadi keel|horvaadi]],  [[Montenegro keel|montenegro]], [[Serbia-horvaadi keel|serbia-horvaadi]], [[Serbia keel|serbia]], [[Sloveeni keel|sloveeni]]</small>
|religioonid = [[Õigeusk]], [[Katoliku kirik]], [[Islam]]
|seotud      = [[slaavlased]]
|allmärkused = 
}}

'''Lõunaslaavlased''' on [[slaavlased|slaavlaste]] allrühm, kes räägivad [[Lõunaslaavi keeled|lõunaslaavi keeli]]. Nad asustavad pidevat piirkonda [[Balkani poolsaar]]el, [[Pannoonia tasandik]]u lõunaosas ja Ida-[[Alpid]]es ning on [[Lääneslaavlased|lääneslaavi]] ja [[Idaslaavlased|idaslaavi]] rahvastest [[Rumeenlased|rumeenlaste]], [[Ungarlased|ungarlaste]] ja [[Austerlased|austerlastega]] geograafiliselt eraldatud. Nende hulka kuuluvad [[bosnialased]], [[bulgaarlased]], [[horvaadid]], [[makedoonlased]], [[montenegrolased]], [[serblased]] ja [[sloveenid]]. Nad on [[Kesk-Euroopa|Kesk-]] ja [[Lõuna-Euroopa]] riikide [[Bulgaaria]], [[Bosnia ja Hertsegoviina]], [[Horvaatia]], [[Põhja-Makedoonia]], [[Montenegro]], [[Serbia]] ja [[Sloveenia]] põhirahvastik. Nende territooriumid on alates 15. sajandist eraldatud ülejäänud slaavi rahvastest mitteslaavi riikide [[Austria]], [[Ungari]] ja [[Rumeenia]]ga, mis on viinud lõunaslaavi rahvaste erinevale ajaloolisele edenemisele võrreldes [[Lääneslaavlased|lääne-]] ja [[Idaslaavlased|idaslaavlastega]].

[[Jugoslaavia]] ("Lõuna-Slaavia") riik ühendas ühte riiki lõviosa piirkonnast, kus enamus lõunaslaavi rahvaid olid põlised (väljaarvatud [[Bulgaaria]] ja bulgaarlased). Mõiste ''Jugoslaavia'' kui üks riik kõigile lõunaslaavlastele, tekkis 17. sajandi lõpul ja tõusis esile 19. sajandi [[illürism]]i kaudu. Nimi moodustati slaavi sõnade ''jug'' (lõuna) ja ''sloveni'' (slaavlased) liitmisega.

== Ajalugu ==

=== Varajased kirjeldused ===

{{vaata|Varaslaavlased}}

Vähe on slaavlaste kohta teada enne 5. sajandit. Nende ajalugu enne seda on vaid tinglikult hüpoteetiline läbi eel-Indo-Euroopa arheoloogiliste ja keeleliste uuringute. Enamus, mis me teame nende ajaloost pärast 6. sajandit, on [[Bütsants]]i ajaloolaste töödest. Oma töös "De Bellis" kirjeldab [[Prokopios]] ''sclavini'' (peaksid olema slaavlased) kui ebatavaliselt pikki ja tugevaid, päevitunud jume ja [[punakasblond]]ide juustega, kes elasid karmi ja lihtsat elu. Nad elasid onnides, sageli üksteisest eemal, ja muutsid sageli oma elukohta. Neid ei valitsenud üks juht, vaid nad elasid pikka aega "demokraatias". [[Ioannis Ephesusest]] kirjeldab oma töös "Ecclesiastical History" slaavlasi kui eriti vägivaldseid inimesi. Arvatavasti uskusid nad paljudesse jumalatesse, kuid Prokopios vihjab, et nad uskusid [[henoteism|ühte, võib-olla peajumalasse]]. Sageli on selleks olnud [[Perun]], välgulooja. Slaavlased läksid lahingusse jalgsi, rünnates otse oma vaenlast, relvastatud oda ja väikese kilbiga, kuid nad ei kandnud turvist.

Selle informatsiooni on välja tõrjunud pseudo-Maurikiose töö "[[Maurikiose Strategikon|Strategikon]]", mis kirjeldab slaavlasi kui arvukat, kuid korratut ja juhita rahvast, vastupidavat raskustele ja end orjastada või vallutada mittelaskvat. Mõistmatus võib olla tingitud lõunaslaavlaste seas harrastatud emaliinis pärimisest.

[[Pilt:Southeastern Europe in 520, showing the Byzantine Empire under Justin I and the Ostrogothic kingdom.png|thumb|right|350px|Ühiskond Kagu-Euroopas u. 520 pKr]]

Nad rajasid oma eluasemed metsadesse, jõgede ja märgalade äärde. [[Jordanes]] märgib, et slaavlaste "kodumaa on [[Doonau]]l, mitte kaugel põhjakaldast". Järgnev informatsioon varajaste slaavi riikide kohta ja slaavlaste kokkupuudetest kreeklastega põhineb keiser [[Konstantinos VII]] Porphyrogennetose teosel "[[De Administrando Imperio]]", kogumikul "[[Miracula Sancti Demetrii]]", [[Theophylaktos Simokates]]e "Ajalool" ja teosel "[[Annales regni Francorum]]".

=== Ränded ja eeldatud kodumaa ===

{{vaata|Slaavi asustus Ida-Alpides}}

Teadlased on slaavi ''[[Urheimat]]'' paigutanud traditsiooniliselt [[Pinski sood]]esse [[Ukraina]]s, või teise võimalusena [[Bug]]i ja [[Dnepr]]i vahele. 5. sajandil on slaavlasi selle ajastu kirjalikes allikates mainitud elavat Doonaust põhjas. Alates 5. sajandist levisid nad väidetavalt kõigis suundades. Balkani poolsaar oli üks piirkondi, mis asus slaavlaste rännuteedel.

Seoses 6. sajandi Bütsantsi kroonikute mainitud slaavlastega märgib Florin Curta, et nende 'kodumaa' oli Doonaust põhjas ja mitte Valgevene-Ukraina piirialadel. Ta selgitab, et nende reisimisega põllumajanduse vorm (neil puudusid teadmised külvikordadest) "võis julgustada piirkondlikku liikumist". Materiaalne kultuur Doonau äärest viitab sellele, et 7. sajandi alguse ja 8. sajandi vahel oli seal slaavi ühiskonna evolutsioon. Kui bütsantslased taastasid 6. sajandi keskpaigas Doonau kaitse, langes slaavlaste rüüstatud kaupade saak. Vastukaaluks sellele majanduslikule isolatsioonile ja välisele ohule (s.o. avaaride ja bütsantslaste poolt) toimus poliitiline ja sõjaline mobilisatsioon. Arheoloogilised paigad 7. sajandi lõpust näitavad, et varajane asustus, mis oli pelgalt külade mittespetsiifiline kogum, hakkas arenema suuremateks liigendatud valdkondadega kogukondadeks (s.o. määratud alad avalikuks pidutsemiseks, samuti 'tööstuslik' ala käsitöölistele). Kui kogukonna eliit tõusis esile, hakkas see "kehastama grupi ühishuvi ja vastutust". "Kui seda grupiidentiteeti pidada rahvuseks ja kui seda rahvust pidada slaavlasteks, siis moodustus see kindlasti [[Justinianus I|Justinianuse]] kindluste varjus, mitte Pinski soodes."

Bütsantslased rühmitasid arvukad slaavi hõimud üldjoontes kaheks rühmaks: [[sklaviinid]] ja [[antid]]. Mõlemaid neid kohati esmalt Doonau alamjooksu piirkonnas. Mõned, nagu bulgaaria õpetlane [[Vasil Zlatarski]], viitavad, et esimene rühm asus elama Balkani poolsaare lääneossa, olles üks eelkäijaid keelerühmale, millest tekkisid bosnialased, serblased ja horvaadid, samas antide võsud asusid elama idapiirkondadesse (jämedalt öeldud), saades üheks [[Bulgaarlased|bulgaarlaste]] esivanemateks. Doonault alustasid nad rüüsteretki Bütsantsi, alates 520. aastatest igal aastal. Nad laiendasid rüüstamist, röövisid saagi ja karja, võtsid vange ja hõivasid linnuseid. Sageli pidi Bütsants kaitsma oma rikkaid Aasia provintse araablaste, pärslaste ja türklaste eest. See tähendab, et isegi vähearvukate, korratute varaslaavlaste rüüsteretked olid võimelised põhjustama palju häda, kuid ei suutnud vallutada suuremaid kindlustatud linnu.

Suuremahuline slaavi asustus Balkani poolsaarel algas 570. aastate lõpul ja 580. aastate algul. [[Menander Protektor|Menander]], 6. sajandi lõpu ajaloolane räägib 100 000 slaavlasest, kes valgusid [[Traakia]]sse (kuigi tõenäoliselt mõningase liialdusega) ja [[pretoriaanide prefektuur Illyricum|Illyricumi]], võtsid üle linnu ja asusid sinna elama. Seda suuremahulist rahvastiku kolimist seostatakse [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]] piirkonda saabumisega, türgi rändrahvas, mis oli kaotanud sõja teiste nomaadide vastu kaugemal idas ja asus elama Pannoonia tasandikule, allutades paljud väikesed slaavi hõimud. Slaavlasi aitas ka asjaolu, et Bütsants oli sel ajal mässitud [[Bütsantsi–Sassaniidide sõda (572–591)|sõdadesse]] [[Sassaniidide riik|Sassaniidide Pärsiaga]] ja ei saanud saata vägesid Balkani poolsaarele.

580. aastateks, kui slaavi kogukonnad Doonaul said suuremaks ja organiseeritumaks ja kui avaarid avaldasid oma mõju, muutusid rüüsteretked suuremaks ja lõppesid püsivalt elama jäämisega. Enamus õpetlasi peab perioodi 581–584 suuremahulise slaavi asustuse alguseks Balkani poolsaarel. Umbes sel ajal räägib kroonika "Miracula Sancti Demetrii" suuremahulisest slaavi asustusest Thessaloniki ümbruses, kuigi slaavlased ei suutnud kunagi linna ennast võtta. Aastal 591 lõpetasid bütsantslased oma sõja pärslastega ja [[Maurikiose Balkani-kampaaniad|tõsise katse taastada põhjapiir]] tegi [[Maurikios (keiser)|keiser Maurikios]], kogenud strateeg. Kuigi suuresti edukas, ei suutnud Maurikios täielikult kõrvaldada avaare ning kukutati lõpuks ja mõrvati aastal 602 (osalt tema keeldumise tõttu lunarahast suure arvu vangide eest, kes siis avaaride poolt hukati). Varsti [[Bütsantsi–Sassaniidide sõda (602–628)|puhkes taas]] sõda pärslastega ja põhjapiir varises taas.

[[Pilt:Iron Gate Danube.jpg|thumb|left|300px|[[Raudvärav]] Serbia-Rumeenia piiril]]

Avaarid saabusid Euroopasse 550. aastate lõpul. Kuigi nad ei jäänud püsima, mõjutasid avaarid suuresti sündmusi Balkani poolsaarel. Nad asusid elama Pannoonia tasandikule, peamisest slaavi asualast läänes. Nad purustasid [[Gepiidid|gepiidide kuningriigi]] (germaani hõim) ja surusid [[langobardid]] Itaaliasse, avardades sisuliselt Balkani poolsaare lääneosa. Nad panid maksma oma võimu paljude slaavlaste üle, kes olid jagunenud arvukateks pisihõimudeks. Paljud slaavlased asusid avaaride baasi Pannoonia tasandikul ja moodustasid tõhusa jalaväe. Teised slaavi hõimud jätkasid rüüsteretki sõltumatult, koordineerides mõnikord rünnakuid avaaride liitlastena. Veel mõned sattusid keisri maadele, kui põgenesid avaaride eest. Avaarid ja nende slaavi liitlased kaldusid keskenduma Balkani poolsaare lääneosale, samas sõltumatud slaavi hõimud olid ülekaalus idas. Pärast edutut Konstantinoopoli piiramist aastal 626 avaaride maine vähenes ja liitu vaevasid kodusõjad avaaride ning nende bulgaari ja slaavi vasallide vahel. Nende võim ahenes Pannoonia tasandiku piirkonnani. Arheoloogilised tõendid näitavad, et oli slaavi, avaari ja isegi gepiidi kultuuride segunemine, viidates, et hilisemad ''avaarid'' olid eri rahvaste sulam. Avaaride khaaniriik kukkus kokku pärast jätkuvaid kaotusi [[frangid|frankide]], [[bulgaarid]]e ja slaavlaste käest (u aastal 810) ning avaarid hääbusid. Järelejäänud avaarid sulandati slaavlaste ja bulgaaride poolt.

Teoses "De Administrando Imperio" mainib Bütsantsi keiser [[Konstantinos VII]] [[Valge Horvaatia|Valget Horvaatiat]] (originaalis Βελοχρωβάτοι i Χρωβάτοι) kui kohta, kust 7. sajandil alustas osa [[Horvaadid|horvaadi hõime]] oma teekonda [[Balkani poolsaar]]ele (täpsemalt, tänapäeva [[Horvaatia]]sse ja Bosnia-Hertsegoviinasse) [[Bütsants]]i kutsel (keiser Herakleios I) piiride kaitseks. Varaseim Horvaadi riik oli Dalmaatsia vürstkond. Dalmaatsia vürsti [[Trpimir I]] kutsuti aastal 852 horvaatide [[hertsog]]iks. Aastal 925 ühendas [[Tomislav|Dalmaatsia hertsog Tomislav]] kõik horvaadid ja ülendas Horvaatia kuningriigiks. Ta organiseeris riigi, annekteerides [[Pannoonia]] vürstkonna, säilitades samuti tihedad sidemed [[Pagania]] ja [[Zahumlje]]ga.

Aastaks 700 asustasid slaavlased enamust Balkani poolsaart, Austriast Peloponnesoseni ja [[Aadria meri|Aadria merest]] [[Must meri|Musta mereni]], välja arvatud rannikualad ja mõned mägised piirkonnad Kreeka poolsaarel. Asustusmuster oli siiski kaugel ühtsest, peateede juures (nagu Morava org) oli suurem asustus. Kaugelt väiksem arv slaavlasi asus elama nendesse Kreeka osadesse, kus slaavlasi asus, ja kaugetesse mägipiirkondadesse, nagu Bosnia ja Montenegro. Siiski on arheoloogilised jäljed slaavlaste tungimisest Balkani poolsaarele vähesed, eriti perioodil enne 8. sajandit. See on viinud õpetlasi seadma kahtluse alla ajalooliste allikate õigsust, mis sageli kirjeldavad slaavlaste suuremahulist asumist kogu Balkani poolsaarele, sealhulgas Lõuna-Kreekasse.

=== Koosolemine Balkani rahvastikuga ===

Enne Rooma võimu tulekut elas Balkani poolsaarel iidsetest aegadest mitmeid põlisrahvaid. Lõuna pool [[Jirečeki joon]]t olid [[kreeklased]]. Põhja pool olid [[illüürlased]] lääneosas ([[pretoriaanide prefektuur Illyricum|Illyricum]]), [[traaklased]] Traakias (tänapäeva Bulgaaria ja Ida-Makedoonia) ning [[daaklased]] [[Möösia]]s (Põhja-Bulgaaria ja Kirde-Serbia) ja [[Daakia]]s (tänapäeva Rumeenia). Nad olid peamiselt hõimulised ja ei olnud üldiselt teadlikud suurtest etno-poliitilistest kuuluvustest. Klassikalisel ajal sekkusid, vallutasid ja mõjutasid neid aeg-ajalt [[keldid]], [[kreeklased]] ja [[roomlased]]. Rooma mõju piirdus esialgu siiski linnadega piki Dalmaatsia rannikut, laienedes hiljem väheste hajutatud linnadena Balkani sisemaale, eriti piki Doonau jõge ([[Sirmium]], [[Belgrad]], [[Niš]]). Rooma kodanikud kogu keisririigist asusid nendes linnades ja külgnevates maapiirkondades. Valdav tagamaa oli ikka veel asustatud põlisrahvastega, kes tõenäoliselt säilitasid oma hõimulise olemuse.

Pärast Rooma langust ja arvukaid barbarite sõjakäike rahvastik Balkani poolsaarel vähenes, nagu ka äri ja peamised elustandardid. Palju rahvast tapeti või võeti sissetungijate poolt vangi. See demograafiline langus oli eriti omane põliste talupoegade arvu langusele, kes elasid maapiirkondades. Nemad olid röövretkedel kõige haavatavamad ja ka kõige mõjutatavamad rahanduskriisist, mis vaevas languses keisririiki. Siiski ei olnud Balkani poolsaar hüljatud; märkimisväärne arv põlisrahvast lihtsalt jäi. Vaid teatud piirkonnad said rüüsteretkedest mõjutatud (näiteks maad suurte kaubateede ümbruses, nagu Morava koridor). Eelslaavi asukad põgenesid kindlustatud linnadesse ja saartele, samas teised põgenesid kaugemale mägedesse ja metsadesse, ühinedes oma romaniseerumata sugulastega ja võttes omaks rändkarjakasvatajate elustiili. Suuremad linnad suutsid läbi raskete aegade püsida, isegi õitseda. Arheoloogilised tõendid viitavad, et kultuur linnades muutus, kusjuures Rooma stiilis foorumitest ja suurtest avalikest hoonetest loobuti ja linnad muutusid (s.o ehitati mägede või kaljude otsa ja kindlustati müüridega). Selliste linnade keskpunkt oli kirik. See muutumine Rooma kultuurist Bütsantsi kultuuriks toimus rööbiti uue valitseva klassi tõusuga: vana, maadomav aristikraatia andis teed sõjaväelise eliidi ja vaimulikkonna võimule.

Lisaks põlisrahvastele olid slaavlaste saabudes seal jäänukid eelmistest sissetungijatest, nagu [[hunnid]] ja erinevad [[germaanlased]]. [[Sarmaadid|Sarmaadi hõimud]] (nagu [[jazõõgid]]) on ürikute järgi samuti [[Banaat]]i piirkonnas Doonaul elanud.

Kui slaavlased laienesid lõunasse Balkani poolsaarele, puutusid nad seal kokku arvukate rahvaste ja kultuuridega. Kuna nende elustiil pöörles põllumajanduse ümber, asusid nad eelistavalt elama maapiirkondadesse piki suurte maanteede võrku, mida mööda nad liikusid. Kuigi nad ei suutnud võtta suuri kindlustatud linnu, rüüstasid nad maad ja võtsid palju vange. Oma teoses "Strategikon" märgib pseudo-Maurikios, et slaavlaste puhul oli tavaline võtta äsjavõetud vangid oma ridadesse. Vaatamata Bütsantsi kirjeldustele "laastamisest" ja "rüüstamisest" on võimalik, et paljud põlisrahvad sulandusid vabatahtlikult slaavlastega. Slaavlastel puudus organiseeritud keskvõim, mis tegelikult kiirendas tahtliku slaavistamise protsessi. Tugevaim tõend sellisele koosolemisele on arheoloogilised leiud piki Doonaud ja Daakias, tuntud kui ''Ipoteşti-Cândeşti kultuur''. Sealsed külad, mis ulatuvad tagasi 6. sajandisse, esindavad järjepidavust varaslaavi ''[[Antid|Penkovka kultuuriga]]''; muutununa seguna [[daaklased|daakia]]-[[getid|geti]], [[daakia-rooma]] ja/või [[bütsants]]i elementidest samas külas. Selline koostoime andis eelslaavi elanikkonnale kaitset valitsejate ridadest, uue hõimu. Vastutasuks aitasid need kaasa lõunaslaavlaste geneetilisele ja kultuurilisele arengule. See fenomen viis lõpuks eri laensõnade vahetamiseni. Näiteks slaavipärane "kreeklaste" nimetus, ''Grci'', tuleneb ladina sõnast ''Graecus'', mis tekkis arvatavasti läbi kohaliku romaniseerunud elanikkonna. Ümberpöördult laenasid valahhid palju slaavi sõnu, eriti põllumajandusmõistetega seotud. Kas mõni algne traakia või illüüria kultuur ja keel oli slaavlaste saabumise ajal alles, on vaidluste teema. On raske analüüsida ülekaaluka kreeka ja rooma mõju tõttu piirkonnas. Siiski on kindel, et traakia ja illüüria identiteedid kadusid ajaloost sel perioodil.

Aja jooksul slaavistusid suure arvu slaavlaste tõttu enamuse Balkani poolsaare põlisrahvaste järeltulijad, peale Kreeka, kuhu hajus väiksem arv slaavlasi ja kes järgnevate sajandite jooksul kreekastusid (abiks olid aja jooksul 9. sajandil Kreekasse naasvad paljud kreeklased ning kiriku ja halduse roll). Romaanikeelsed kindlustatud Dalmaatsia linnades suutsid säilitada oma kultuuri ja keelt pikka aega, kuni Dalmaatsia romaani keelt kõneldi kuni kõrgkeskajani. Siiski sulandati ka nemad lõpuks slaavlaste hulka. Vastupidi suutsid roomadaaklased Valahhias säilitada oma ladina-põhise keele, vaatamata suurele slaavi mõjule. Pärast sajandeid rahulikku koosolemist sulandusid rahvusrühmad kokku [[Rumeenlased|rumeenlasteks]].

=== Suhted Bütsantsiga ===

{{vaata|Sklaviinid}}

Bütsantsi kirjalikud allikad (näiteks [[Ioannis Ephesusest]] jne.) mainivad slaavlasi rüüstamas Kreeka alasid 580. aastatel. Hilisemate allikate, nagu ''Miracula [[Demetrios Thessalonikist|Sancti Demetrii]]'', järgi piirasid [[dragoviidid]], [[sagudaadid]], [[velegeziidid]] ja [[berziidid]] aastatel 614–616 [[Thessaloniki]]t. Siiski oli see sündmus tegelikult kohaliku tähtsusega. Avaaride ja slaavlaste [[Thessaloniki piiramine (617)|ühised jõupingutused]] linn kaks aastat hiljem võtta nurjusid samuti. Aastal 626 piiras [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]], [[bulgaarid]]e ja slaavlaste ühisarmee [[Konstantinoopoli piiramine (626)|Konstantinoopolit]]. Piiramisrõngas purustati, mis mõjutas avaaride khaaniriigi võimu ja prestiiži. Slaavlaste surve Thessalonikile nõrgenes pärast 617./618. aastat, kuni [[Thessaloniki piiramine (676–678)|Thessaloniki piiramiseni (676–678)]] [[rinhiinid]]e, sagudaadide, dragoviidide koalitsiooni poolt. Sellel korral velegeziidid ei osalenud ja tegelikult varustasid ümberpiiratud Thessaloniki kodanikke viljaga.

Arvukad keskaegsed allikad kinnitavad slaavlaste kohalolu Kreekas. Olles aastal 732 teel [[Püha maa|Pühale maale]], [[Willibald]] "jõudis [[Monemvasia]] linna [[Sklaviinid|Slavinia]]s". Seda konkreetset lõiku teosest "Vita Willibaldi" on tõlgendatud viitena slaavi kohalolekust [[Peloponnesos]]e tagamaal. Viidates 744.–747. aasta katkule, kirjutas [[Konstantinos VII]] 10. sajandil, et "kogu [Peloponnesose] maa oli slaavistunud". Teine selle perioodi allikas, "[[Monemvasia kroonika]]", slaavlaste asumisest Lääne-Peloponnesosele, kuid Ida-Peloponnesos koos Ateenaga jäi sel perioodil Bütsantsi kätte. Siiski on sellised allikad kaugel ideaalist ja nende usaldusväärsus on vaieldav. Näiteks, kui bütsantsist [[Peter Charanis]] usub "Monemvasia kroonika" olevat usaldusväärse, siis teised õpetlased rõhutavad, et see tegelikult ülehindab slaavi ja avaari rüüsteretkede mõju Kreekasse sel ajal.

[[Max Vasmer]], silmapaistev keeleteadlane ja indoeuropist, täiendab hiliskeskaegseid ajaloolisi ürikuid, loendades 429 slaavi kohanime ainuüksi Peloponnesoselt. Mil määral nende kohanimede olemasolu peegeldab kompaktset slaavi asustust, on vaidluste teema, ja võib esindada kuhjuvat kohanimede kihistut, selle asemel, et omistada esmaasustuse etapp.

Kuigi keskaegsed kroonikud kinnitavad Bütsantsi territooriumite okupeerimist slaavi "hordide" poolt, on arheoloogilised tõendid tegelikust slaavi kohalolekust ja selle dateerimisest tänapäeval vaieldavad. [[Florin Curta]] juhib tähelepanu, et tõendeid olulisest slaavi kohalolekust ei ole enne 7. sajandit ja need jäävad kvalitatiivselt erinevaks sellest "slaavi kultuurist", mis leitud [[Doonau]]st põhja pool. Mõned autorid juhivad tähelepanu kiirele kohaliku Balkani kultuuri omandamisele varajaste slaavikeelsete rühmade poolt teatud kohtades, nagu [[Dalmaatsia (teema)|Dalmaatsia]]. Matushaudade ja kalmistutüüpide uuringud näitavad seal traditsioonide katkematut järjepidevust [[Hilisantiikaeg|hilisantiikajast]], peegeldades piirnevat demograafilist levikut, mis kronoloogiliselt klapib slaavikeelsete rühmade saabumisega. Veelgi enam, kui keskaegsed allikad räägivad paikade "üleminekust slaavlastele", võiks see eelkõige tähendada, et Bütsantsi võim kadus, mitte et need piirkonnad oleks tunnistanud suuremahulist rännet; kahtlemata valitsesid paljud kohalikud rahvad lihtsalt iseendid. Tõepoolest, pärast Rooma kokkuvarisemist said kogukonnad Balkani sisemaal põhiliselt "slaavlasteks", luues uue identiteedi ja võttes omaks uue keele, mis orienteeritud Ida- ja Kesk-Euroopa suunas, mitte Kreeka-Vahemere maailma suunas.

Suhted slaavlaste ja kreeklaste vahel olid ilmselt rahumeelsed, peale (oletatavate) esimeste asustuste ja hootiste ülestõusude. Olles põllupidajad, kauplesid slaavlased kreeklastega ilmselt linnades. Veelgi enam, slaavlased kindlasti ei hõivanud kogu sisemaad ega kõrvaldanud kreeka rahvastikku; mõned kreeka külad jätkasid olemist sisemaal, valitsedes end ilmselt ise, võib-olla makstes slaavlastele makse. Mõned külad olid ilmselt segakülad ja üsna tõenäoliselt sai juba sel ajal alguse Peloponnesose kreeklaste poolt slaavlaste mõnel määral kreekastamine, enne kui Bütsantsi keisrid selle lõpule viisid.

Kui bütsantslased ei võidelnud oma idaterritooriumitel, said nad aeglaselt taastada keisri kontrolli. See saavutati[[Teema (haldusüksus)| teemasüsteemi]] kaudu, viidates haldusprovintsile, kuhu oli koondatud armeekorpus, mida juhtis ''[[strategos]]'' ("kindral"). Teemasüsteem ilmus esmakordselt 7. sajandi algul, keiser [[Herakleios I]] valitsusajal, ja kui Bütsants taastus, määrati see kõigile aladele, mis läksid Bütsantsi kontrolli alla. Esimene Balkani teema oli [[Traakia (teema)|Traakias]], aastal 680. Aastal 695 loodi teine teema, [[Hellas (teema)|Hellas]], ilmselt [[Kesk-Kreeka]] idaosas. Slaavlaste alistamine nendes teemades oli lihtsalt slaavi eliidi vajaduste rahuldamise küsimus ja pakkudes neile stiimulit nende kaasamisel keisri haldusesse.

Alles 100 aastat hiljem loodi kolmas teema. Aastatel 782–784 asus eunuhhkindral [[Staurakios (eunuhh)|Staurakios]] Thessalonikist sõjakäigule lõunasse Tessaaliasse ja Peloponnesosele. Ta püüdis kinni palju slaavlasi ja kolis need mujale, peamiselt [[Anatoolia]]sse (need slaavlased said tuntuks kui ''[[Väike-Aasia slaavlased|slaveesialased]]''). Siiski pole teada, kas mõni territoorium läks selle kampaania tulemusel tagasi keisri võimu alla, kuigi tõenäoliselt mõni läks. Millalgi 790. ja 802. aasta vahel loodi [[Makedoonia (teema)|Makedoonia teema]] keskusega [[Edirne|Adrianoopolis]] (s.o. ida pool [[Makedoonia (piirkond)|tegelikust geograafilisest üksusest]]). Tõsine ja edukas taastamine algas [[Nikephoros I]] (802–811) ajal. Aastal 805 loodi [[Peloponnesos (teema)|Peloponnesose teema]]. Monemvasia kroonika järgi sõdis Bütsantsi Kórinthose kuberner aastal 805 slaavlastega, ajas nad minema ja lubas põliselanikel naasta; Pátra linn saadi tagasi ja piirkond taasasustati kreeklastega. 9. sajandil jätkasid uued teemad tekkimist, kuigi paljud olid väikesed ja eraldatud algsetest, suurematest teemadest. Uued teemad 9. sajandil olid [[Thessaloniki (teema)|Thessaloniki]], [[Dyrrhachion (teema)|Dyrrhachion]], [[Strymon (teema)|Strymon]] ja [[Nikopolis (teema)|Nikopolis]]. Nendest teemadest valgus Bütsantsi õigus ja kultuur sisemaale. 9. sajandi lõpuks oli enamus Kreekat kultuuriliselt ja halduslikult taas Kreeka, välja arvatud mõned väikesed slaavi hõimud mägedes, nagu [[Melingoi]] ja [[Ezeritai]]. Kuigi need jäid suhteliselt autonoomseks kuni [[Osmanite riik|Osmanite]] aegadeni, olid sellised hõimud erand, mitte reegel.

[[Pilt:Cyril-methodius-small.jpg|right|thumb|Pühakuid Kyrillost ja Methodiost on tunnustatud [[glagoolitsa]] väljatöötajatena, esimene tähestik, mida kasutati [[vanakirikuslaavi keel]]e kirjutamisel]]

Pärast sõjaretki slaavlaste vastu kujunes Nikephoros I ajal alustatud taaskreekastamise protsess (sageli vägivaldselt) rahvaste küüditamiseks. Paljud slaavlased kolisid keisririigi teistesse osadesse, nagu Anatoolia, ja asusid sõjaväeteemistusse. Omakorda paljud kreeklased Sitsiiliast ja Väike-Aasiast toodi Kreeka sisemaale, et suurendada kaitsjate arvu keisri käsutuses ja vähendada slaavlaste osakaalu. Isegi mittekreeklasi toodi Balkani poolsaarele, nagu [[armeenlased]]. Kuna paljud Bütsantsi äärealad järgnevatel sajanditel kaotati, näiteks Sitsiilia, Lõuna-Itaalia ja Väike-Aasia, tulid nende kreekakeelsed asukad omal käel tagasi Kreekasse. Et Kreeka taaskreekastamine rahvastiku küüditamise ja kiriku kultuurilise tegevuse kaudu oli edukas, viitab, et slaavlased sattusid paljude kreeklaste keskele. On kaheldav, et selline suur arv oleks võidud siirata Kreekasse 9. sajandil; seega jäi kindlasti palju kreeklasi Kreekasse ja jätkas kreeka keele kõnelemist läbi kogu slaavi okupatsiooni perioodi. Taaskreekastamise edu viitab ka slaavlaste arvule Kreekas, mis oli palju väiksem, kui nende arv endise Jugoslaavia ja Bulgaaria alal. Näiteks ei kreekastatud Bulgaariat, kui aastal loodi 1018 Bütsantsi haldus bulgaarlaste üle, mis kestis üle sajandi, aastani 1186.

Lõpuks taastasid bütsantslased keisririigi piiri põhjas tänapäeva [[Makedoonia (piirkond)|Makedoonia piirkonnas]] (mis teenis Bütsantsi põhjapiirina aastani 1018), kuigi sõltumatud slaavi külad jäid. Kuna slaavlased hõivasid oletatavasti kogu Balkani sisemaa, oli Konstantinoopol ära lõigatud Dalmaatsia linnadest, mis olid (nominaalselt) tema kontrolli all. Seega sõlmis Dalmaatsia tihedad sidemed [[Apenniini poolsaar]]ega, kuna säilis kontakt mere kaudu (siiski oli ka seal häda slaavi piraatidega). Lisaks lõigati Konstantinoopol ära [[Rooma]]st, mis aitas kasvatada kultuurilist ja poliitilist eraldatust Euroopa kahe [[kristlus]]e keskuse vahel.

Kontroll slaavi hõimude üle oli nominaalne, kuna nad säilitasid oma kultuuri ja keele. Siiski ei moodustanud Makedoonia slaavi hõimud kunagi oma riiki ja ala käis sageli käest kätte Kreeka (Bütsantsi), [[Bulgaaria tsaaririik|Bulgaaria]], [[Raška (riik)|Serbia]] ja ajutiselt isegi [[normannid]]e vahel. Bütsantslased ei suutnud Makedooniat täielikult kreekastada, kuna nende edenemisele põhja seisis vastu Bulgaaria tsaaririik ja hiljem Serbia kuningriik, mis mõlemad olid slaavi riigid. Siiski valgus Bütsantsi kultuur kaugemale põhja, mida tänapäeval näitab [[Bulgaaria]], [[Põhja-Makedoonia]] ja [[Serbia]] olemine [[Õigeusu kirik|ortodoksi]] maailma osa. Isegi Dalmaatsias, kus Bütsantsi mõju oli asendunud [[Veneetsia vabariik|Veneetsia]] ja [[Kirikuriik|Rooma]] mõjuga, Bütsantsi kultuuri mõju säilis.

=== Slaavi riigid ===

==== Karantaania ====

[[Pilt:Sámova říše.png|thumb|Slaavi territooriumite piirid kuningas [[Samo]] valitsemisajal aastal 631]]

7. sajandi lõpuks okupeerisid slaavlased enamust Balkani poolsaarest. Kui nad aastal 720 langobardide poolt Laurianas võideti, lõppesid nende püüded tungida läände, kus nüüd on Itaalia [[Friuli]]. Aastal 623 mässasid ühendatud slaavi hõimud [[Avaarid (Euraasia)|avaaride]] vastu, kes olid nõrgenenud kaotusega Konstantinoopoli all. Seda juhtis esimene ajalooliselt tuntud slaavi ühiskonnakorraldus – ''[[Samo]] hõimuliit''. Pärast Samo surma kaotas [[Slaavi asustus Ida-Alpides|slaavlaste ja teiste asukate]] väike [[Karantaania]] vürstkond oma sõltumatuse ja muutus poolfeodaalse [[Frangi riik|Frangi riigi]] osaks avaari hõimude ohtliku surve pärast idast.

==== Bosnia ====

[[Pilt:Poveljakulinbana.png|thumb|160px|left|[[Baan Kulini harta]] on vanim omataoline dokument [[lõunaslaavi keeled|lõunaslaavi keeltes]] ja asub praegu [[Peterburi]] muuseumis]]

Tänapäeva teadmised poliitilisest olukorrast Balkani poolsaare lääneosas varakeskajal on segased. Oma saabumisega tõid slaavlased kaasa hõimu sotsiaalse struktuuri, mis 9. sajandi lõpul frankide piirkonda tungimisega ilmselt lagunes ja andis teed feodalismile. Umbes sel ajal slaavlased ka ristiti. Bosnia ja Hertsegoviina oli oma geograafilise asukoha ja maastiku tõttu tõenäoliselt üks viimaseid alasid selle protsessi läbiviimiseks, mis arvatavasti lähtus linnadest piki Dalmaatsia rannikut.

Kõrgkeskaja poliitiline olukord viis Bosnia ala vaidlusaluseks Ungari kuningriigi ja Bütsantsi vahel. Pärast järjekordset võimunihet nende kahe vahel 12. sajandi algul leidis Bosnia end väljaspool mõlema kontrolli ja kujunes sõltumatuks riigiks kohalike baanide võimu alla.

[[Baan Kulin|Kulin]], kuigi nominaalselt Ungari vasall, oli esimene Bosnia valitseja, kes oli ''de facto'' suverään. Kulini valitsemist tähistas vaidluse algus [[Bosnia kirik]]uga, mis oli põlismaine [[bogomiilid]]e usulahk, mida pidasid ketserlikuks nii Rooma katoliku kui ka Serbia õigeusu kirik, kellel oli riigis lubatud tegutseda. Vastuseks Ungari katsetele kasutada kiriku poliitikat nõudmaks suveräniteeti Bosnia üle, korraldas Kulin kohaliku kiriku juhtidele kogunemise, et need loobuks ketserlusest, ja võttis aastal 1203 omaks katoliikluse. Vaatamata sellele jäid Ungari ambitsioonid muutmatuks kaua pärast Kulini surma aastal 1204, vähenedes alles pärast edutut sissetungi aastal 1254.

[[Pilt:Bosnia kingdom in the XIV c.jpg|thumb|160px|right|Kaart, mis näitab [[Bosnia kuningriik|Bosnia kuningriigi]] laienemist]]

Bosnia ajalugu sealt kuni 14. sajandi alguseni tähistas võimuvõitlus [[Šubićid|Šubići]] ja [[Kotromanićid|Kotromanići]] perekondade vahel. See konflikt jõudis lõpule aastal 1322, kui baaniks sai [[Stjepan II Kotromanić]]. Kuni oma surmani aastal 1353 oli ta edukas vallutama territooriume põhjas ja läänes, samuti Zahumlje ja Dalmaatsia osi. Tema järglaseks oli tema vennapoeg [[Tvrtko I Kotromanić|Tvrtko]], kes pärast pikka võitlust aadli ja pereliikmetega saavutas aastal 1367 täieliku kontrolli riigi üle. 26. oktoobril 1377 kroonis [[Tvrtko I Kotromanić|Tvrtko I]] end "Serbia, Bosnia, [[Pomorje]] ja lääne maade" kuningaks. Arheoloogiliste leidude põhjal krooniti ta Miles Visoko lähistel, kirikus, mis ehitati Stjepan II Kotromanići valitsusajal, ja kuhu ta oma onu Stjepan II kõrvale ka maetud on. Pärast tema surma aastal 1391 vajus Bosnia siiski pikka langusperioodi. Osmanite riik oli juba alustanud vallutusi Euroopas ja kujutas suurt ohtu Balkani poolsaarele läbi kogu 15. sajandi esimese poole. Lõpuks, pärast kümneid aastaid poliitilist ja sotsiaalset ebastabiilsust lõpetas Bosnia kuningriik aastal 1463 olemise.

==== Bulgaaria ====

{{vaata|Esimene Bulgaaria tsaaririik}}
{{vaata|Teine Bulgaaria tsaaririik}}

Pärast [[Suur-Bulgaaria]] kokkuvarisemist saabusid [[Asparuch]]i [[bulgaarid]] aastal 680 [[Väike-Sküütia]]sse ja asusid liitu kohaliku slaavi rahvastikuga, et moodustada Bulgaaria. Slaavlased nõustusid oma valitsejateks bulgaaride khaane, kuid säilitasid märkimisväärse autonoomia. Mõlemad rahvad kaitsesid riiki bütsantslaste eest lõunas ja [[Avaari khaaniriik|Avaari khaaniriigi]] eest loodes. Bütsantslased olid uuest ohust teadlikud, kuid said [[Ongali lahing]]us täielikult lüüa ja tunnistasid aastal 681 ametlikult Bulgaariat suveräänse riigina, mis tänapäeval on tuntud kui [[Esimene Bulgaaria tsaaririik]]. 9. sajandi keskpaigaks laienes Bulgaaria peamiselt slaavlastega asustatud Balkani poolsaare aladele Traakias, Möösias, Makedoonias ja Daakias. Khaan [[Omurtag]] (814–831) tegi haldusreformi, mille eesmärk oli riigi tsentraliseerimine, ja võttis slaavlastelt nende autonoomia. Seetõttu mõned slaavi hõimud loodes mässasid, kuid nad rahustati kiirelt maha.

Pärast [[Bulgaaria ristiusustamine|Bulgaaria ristiusustamist]] ning [[glagoolitsa]] ja [[kirillitsa]] loomist ja [[vanakirikuslaavi keel|bulgaaria kirjakeele]] moodustumist sulandusid bulgaarid ja slaavlased lõpuks bulgaaria rahvaks. Aastal 927 tunnustasid ka bütsantslased Bulgaaria valitsejate [[tsaar]]itiitlit (bulgaaria ''цар'') ja [[Bulgaaria õigeusu kirik|Bulgaaria patriarhaati]]. Bulgaaria muutus 9. ja 10. sajandil slaavi ortodoksi maailma kultuuriliseks keskuseks. Pärast [[Esimene Bulgaaria tsaaririik|Esimese Bulgaaria tsaaririigi]] purustamist Bütsantsi keisri [[Basileios II]] poolt aastal 1018 läks Bulgaaria aastal 1018 Bütsantsi võimu alla. [[Teine Bulgaaria tsaaririik]] saavutas oma sõltumatuse Bütsantsist 1185. aastal ja kestis 1396. aastani, kui selle vallutasid osmanid.

[[Pilt:Balkans850.png|200px|left|thumb|Balkani poolsaar, 9. sajandi teine pool]]

==== Horvaatia ====

{{vaata|Horvaatia kuningriik (925–1102)}}

Balkani poolsaare lääneosas moodustasid 7. sajandi hõimukoosseisud lõpuks aluse algriigikestele, kahtlemata mõjutatuna lääne feodalismist. Slaavlased Põhja-[[Pannoonia]]s ([[Drava]]st põhjas) arvati [[Balatoni vürstkond]]a, mille frangid andsid pagendatud Nitra vürstile, samas Dravast lõuna poole jäänud 'Savia' territooriumi osast on vähe teada. Algul võitlesid frangid ja bulgaarid selle kontrolli üle, hiljem muutus ala konfliktiks [[Ungari]] ja [[Horvaatia]] vahel. [[Horvaadid]] olid frankide vasallid kuni eduka mässuni 850. aastatel, kui Põhja-Dalmaatsias moodustati [[Dalmaatsia Horvaatia vürstkond|horvaatide vürstkond]].

==== Duklja (Zeta) ====

{{vaata|Duklja}}
{{vaata|Zeta vürstkond}}

==== Serbia ====

{{vaata|Serbia vürstkond}}
{{vaata|Serbia kuningriik (keskaegne)}}
{{vaata|Serbia tsaaririik}}

Arheoloogilised tõendid näitavad, et serblased olid osa 5.-6. sajandi slaavlaste lainest. Bütsantsi allikate järgi asustasid valged serblased tänapäeva [[Serbia]], [[Montenegro]], [[Horvaatia]] ja [[Bosnia ja Hertsegoviina]] maad keiser [[Herakleios I]] (610–641) valitsemisajal. Serblastest said bütsantslaste föderaadid ja nad valvasid vasallidena piiri (algul sklaviinid, hiljem župad), saades [[Višeslav I]] (768–814) ajal suurema autonoomia ja [[Vlastimir]]i (836–850) ajal täieliku sõltumatuse. Serbia oli Bütsantsi liitlane enamuse keskajast ja tagas oma sõltumatuse suurepärase diplomaatiaga Bütsantsiga. 14. sajandil tõusis [[Stefan Dušan]]i juhitud Serbia riik Balkani poolsaare lõunaosas esile, muutudes [[Serbia tsaaririik|Serbia tsaaririigiks]]. See langes pärast [[Kosovo lahing]]ut aastal 1389 [[Osmanite riik|osmanite]] vastu.

=== Osmanite periood ===

Nii kaua, kui mitteslaavi [[Bütsants]] oli tugev, pakkus see tõhusat puhvrit osmanite sissetungile Kagu-Euroopasse ja omakorda lõunaslaavlaste maadele. Lõpuks tema võim vähenes teiste riikide vallutuste tõttu ja tõusev Türgi impeerium leidis Kagu-Euroopas ühe nõrkuse teise järel.

Osmanid vallutasid aastal 1387 veneetslastelt [[Thessaloniki]]. Osmanite võit [[Kosovo]] väljal aastal 1389 tähistas tõhusalt Serbia võimu lõppu piirkonnas, tehes võimalikuks Osmanite laienemise Euroopasse. Serbia [[Stefan Lazarević]] muutus Osmanite riigi vasalliks. [[Nikopoli lahing]] aastal 1396, mida üldiselt peetakse viimaseks suuremahuliseks keskaja ristisõjaks, ei suutnud peatada võidukate Osmani türklaste edenemist ja tegi lõpu [[Teine Bulgaaria tsaaririik|Teisele Bulgaaria tsaaririigile]].

=== Uusaeg ===

==== Montenegro ====

{{vaata|Montenegro piiskopkond}}
{{vaata|Montenegro vürstkond}}
{{vaata|Montenegro kuningriik}}

== Lõunaslaavlased ==

Lõunaslaavlased on jagunenud piki keelepiire kaheks rühmaks – ida ja lääne.

Lõunaslaavlaste ja rahvusrühmade loend, sealhulgas rahvastiku hinnangulised arvud (2001):

* [[serblased]] = 10 kuni 10,5 miljonit
* [[bulgaarlased]] = 9 miljonit
* [[horvaadid]] = 6 kuni 7,5 miljonit
* [[bosnialased]] = 3,5 miljonit
* [[sloveenid]] = 2,5 miljonit
* [[makedoonlased]] = 2,2 miljonit
* [[montenegrolased]] = 340 000
* [[jugoslaavlased Serbias]], [[muslimid (etniline rühm)|muslimid (rahvuselt)]] ja teised väikesed rahvusrühmad

Kõik kokku: umbes 40 miljonit koos väikerühmadega

== Riigid ==

On 7 riiki, kus lõunaslaavlased on põhirahvastik:

* {{Pisilipp|Bulgaaria}} (84,8% [[bulgaarlased|bulgaarlasi]])

* {{Pisilipp|Serbia}} (83,3% [[serblased|serblasi]], 2% bosnialasi, 0,8% horvaate, 0,5% montenegrolasi)

* {{Pisilipp|Horvaatia}} (90% [[horvaadid|horvaate]], 4% serblasi)

* {{Pisilipp|Bosnia ja Hertsegoviina}} (46% [[bosnialased|bosnialasi]], 37% serblasi, 15% horvaate)

* {{Pisilipp|Põhja-Makedoonia}} (64% [[makedoonlased|makedoonlasi]], 2% serblasi, 1% bosnialasi)

* {{Pisilipp|Sloveenia}} (83% [[sloveenid|sloveene]], 2% serblasi, 2% horvaate, 1% bosnialasi)

* {{Pisilipp|Montenegro}} (45% [[montenegrolased|montenegrolasi]], 29% serblasi, 13% bosnialasi ja [[Muslimid (etniline rühm)|muslimeid]], 1% horvaate)

Lisaks on kohalikke lõunaslaavi vähemusi mitteslaavi naabermaades, näiteks:

* [[Albaania]] ([[Albaania bulgaarlased|bulgaarlased]], [[Albaania makedoonlased|makedoonlased]], [[Albaania serblased|serblased]], [[Albaania montenegrolased|montenegrolased]])
* [[Austria]] ([[Burgenlandi horvaadid|horvaadid]], [[Kärnteni sloveenid|sloveenid]])
* [[Kreeka]] ([[Kreeka slaavlased]], [[pomakid]])
* [[Ungari]] ([[Ungari horvaadid|horvaadid]], [[Ungari serblased|serblased]], [[Ungari sloveenid|sloveenid]])
* [[Itaalia]] ([[sloveenid]], [[Molise horvaadid|horvaadid]])
* [[Rumeenia]] ([[krašovanid|horvaadid]], [[Banati bulgaarlased|bulgaarlased]], [[Rumeenia serblased|serblased]], [[Rumeenia makedoonlased|makedoonlased]]),
* [[Türgi]] ([[Türgi bulgaarlased|bulgaarlased]], [[bosnialased]], [[makedoonlased]])

== Religioon ==

Piirkonna lõunaslaavlastest asukate usulisel ja kultuurilisel mitmekesisusel on olnud märkimisväärne mõju nende religioonile. Algselt polüteistlikud paganlikud rahvad, on lõunaslaavlased säilitanud ka palju oma iidseid kombeid ja traditsioonilist folkloori, segades seda sageli hiljem omandatud religiooniga.

Tänapäeval on enamus lõunaslaavlasi [[õigeusk]]likud – enamus [[bulgaarlased]], [[makedoonlased]], [[serblased]] ja [[montenegrolased]], samas enamus [[sloveenid]] ja [[horvaadid]] on [[Katoliiklus|katoliiklased]]. [[Bosnialased]], teised väikesed rahvusrühmad ([[goranid]], [[muslimid (rahvuselt)]]) ja alamrühmad ([[torbešid]] ja [[pomakid]]) on [[Islam|muslimid]]. Mõned lõunaslaavlased on [[Ateism|ateistid]], [[Agnostitsism|agnostikud]] ja/või mitteusklikud].

Lõunaslaavi rahvusrühmad religiooni järgi:

* Peamiselt [[õigeusk]]likud
** [[bulgaarlased]]
** [[serblased]]
** [[makedoonlased]]
** [[montenegrolased]]

* Peamiselt [[Katoliiklus|katoliiklased]]
** [[horvaadid]]
** [[sloveenid]]

* Peamiselt [[muslimid]]
** [[bosnialased]]
** [[pomakid]]
** [[goranid]]
** [[torbešid]]

== Keel ==

{{vaata|Lõunaslaavi keeled}}

Lõunaslaavi [[standardkeel]]ed on

* [[Bosnia keel|bosnia]],
* [[Bulgaaria keel|bulgaaria]],
* [[Horvaadi keel|horvaadi]],
* [[Makedoonia keel|makedoonia]],
* [[Montenegro keel|montenegro]],
* [[Serbia keel|serbia]],
* [[Sloveeni keel|sloveeni]].

Lisaks on ka teisi lõunaslaavi keeli, mis ei oma ametlikku staatust üheski vabariigis, kuid on tunnistanud standardvorminguid ja on laialdaselt kasutusel kõnelejate poolt. Levinuim neist on [[bunjevaki murre]]. Lisaks oli [[šokaki keel]] varem loetletud [[Austria-Ungari]] halduse ajal läbi viidud rahvaloendusel. Tänapäeval on ka [[montenegro keel]] saamas kiirendatud korras [[Montenegro]]s seaduslikuks. On aeglaselt muutumas, võttes omaks kohaliku kõne, jälgides jooni, mille [[bosnia keel]] võttis pärast [[Bosnia ja Hertsegoviina]] sõltumatust [[Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik|Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist]].

Standardkeelte jaotus on ortogonaalne jaotusega, mis põhineb [[Geneetiline suhe (lingvistika)|geneetilis]]-[[Dialektoloogia|dialektoloogilisel]] kriteeriumil. Kohalike murrete nimetamist raskendab fakt, et Austria ja Itaalia sloveenid on seotud kõige kaugemate lõunaslaavlastega – [[Ida-Traakia|Euroopa Türgi]] pomakid ja bulgaarlased – ajaloolise murdekontiinumi poolt. 9. sajandil moodustasid kõik slaavi murded ühe murdekontiinumi, mis katkes järgnevalt pärast ungarlaste saabumist Kesk-Doonau alale; järgnenud germaani-, kreeka- ja romaanikeelsete levik eraldas lõunaslaavi rühma lääne- ja idaslaavi rühmadest, jättes selle jämedalt tänapäeva levikualale.

Veelgi enam, Osmani türklaste sissetungi põhjustatud rände tulemusel katkes murdekontiinum mitmes paigas, eriti niinimetatud "kesklõunaslaavi" alal, kus mõned slaavi murded, nagu [[čakavski murre|čakavski]] ja [[kajkavski murre]], suruti [[štokavski murre|štokavski murde]] arvel alla, ja mõned "ülemineku"-murded, nagu [[torlaki murre]], mis algselt kuulus läänelõunaslaavi rühma, kuid kogedes mitmeid ühiseid uuendusi bularo-makedoonia murretega, kuulub nüüd idalõunaslaavi rühma.

Suuremad slaavi murderühmad:

* [[kajkavski murre]] – nime saanud interrogatiivi "kaj" järgi (eesti keeles "mis, mida"); seda murret kõneldakse Horvaatias ja on lähedalt sugulane sloveeni keelele (samuti "kaj" keel).
* [[čakavski murre]] – nime saanud interrogatiivi ''ča'' järgi (eesti keeles "mis, mida"); samuti üksnes horvaadi murre
* [[štokavski murre]] – suurim ja keerulisim murdeahel, nime saanud interrogatiivi "što" järgi (eesti keeles "mis, mida"), ise varieerub kauguse suurenedes. Selle alammurre, uusštokavski, on aluseks [[Serbia keel|serbia]], [[Horvaadi keel|horvaadi]], [[Bosnia keel|bosnia]], [[Montenegro keel|montenegro]] ja [[Bunjevaki keel|bunjevaki]] standardkeelele, kuigi veidi erineval kujul
* [[torlaki murre]] – mittestandardne murdeahel, mis eraldab läänelõunaslaavi ja idalõunaslaavi keelrühmi radikaalsete erinevustega, kõneldakse Lõuna-Serbias (sealhulgas Kosovos), Põhja-Makedoonias ja Loode-Bulgaarias, ja kõigi piirkonna kohalike slaavi rahvusrühmade poolt, selle tunnusteks on lääne ja ida keeletrendide segu. Seda kõneldakse ka [[krašovanid]]e kogukonnas Rumeenias, mis peegeldab nende eelmist geograafilist asuala.
* [[makedoonia murded]] – kõneldakse peaaegu kogu Makedoonias. Makedoonia standardkeel põhineb lääne-kesk alammurdel. On mitu piirkondliku murret.
* [[šopi murre]] – läänebulgaaria murderühm, mis piirneb torlaki murdealaga loodes, makedoonia murretega edelas ja idabulgaaria murretega idas.
* [[bulgaaria murded|idabulgaaria murded]] – bulgaaria standardkeel põhineb keskpiirkondadel. On mitu piirkondlikku murret.
* [[Slaavlased Kreekas|slaavi (Kreeka)]] – seda kõneleb Kreeka slaavi rahvastik, eeskätt Traakia pomakid. Sageli vaieldakse, kas kuulub makedoonia või bulgaaria keele juurde; sellel mittestandard keelel on hõredalt murdeid, kui need erinevad vastavalt geograafilisele asukohale; traakia murded (''trakiya'') on lähemal bulgaaria keelele ning [[florina]] (''lerin'') ja [[édessa]] (''voden'') murded on lähemal makedoonia keelele.
* flazdim on lõunaslaavi murre, mida kõneldakse Põhja-Albaanias.

== Vaata ka ==
* [[Slaavlased]]
* [[Idaslaavlased]]
* [[Lääneslaavlased]]
* [[Keskaegsete slaavi hõimude loend]]

[[Kategooria:Slaavlased]]
[[Kategooria:Lõunaslaavlased| ]]