Saksi-Weimar
 | See artikkel vajab toimetamist. (September 2016) |
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (September 2016) |
|
Herzogtum Sachsen-Weimar 1572–1809 | |
  Lipp
Vapp
| |
 Saksi-Weimar teiste Ernestiinide hertsogkondade seas ja Saksi-Jena, mis ühendati Saksi-Weimariga aastal 1690 | |
| Valitsusvorm | feodaalmonarhia |
|---|---|
| Osa |
Saksa-Rooma riigi osariik, seejärel Reini Liidu liikmesriik |
| Pealinn | Weimar |
Saksi-Weimar (saksa: Sachsen-Weimar) oli üks Saksimaa hertsogkondi Wettinite dünastia Ernestiinide harust tänapäeva Tüüringis. Peamine linn ja pealinn oli Weimar. Weimari haru oli genealoogiliselt kõige vanem säilinud Wettinite haru.
Ajalugu
Leipzigi jagamine
15. sajandi lõpul omasid enamust sellest, mis nüüd on Tüüringi, sealhulgas Weimari ümbrus, Wettini Saksimaa kuurvürstid. Vastavalt 1485. aasta Leipzigi jagamisele jaotati Wettini maad Saksimaa kuurvürsti Ernsti ja tema noorema venna Albrecht III vahel, kusjuures läänepoolsed Tüüringi maad koos kuurvürstitiitliga läksid perekonna Ernestiinide harule.[viide?]
Ernsti pojapoeg, Saksimaa kuurvürst Johann Friedrich I minetas kuurvürstitiitli 1547. aasta Wittenbergi kapitulatsiooniga pärast seda, kui oli ühinenud luterliku Schmalkaldeni liidu mässuga Habsburgist keiser Karl V vastu, kaotas, püüti kinni ja pandi riigivande alla. Siiski anti talle vastavalt 1552. aasta Passau rahule andeks ja tagasi tema maad Tüüringis. Pärast tema surma aastal 1554 sai "Saksimaa hertsogiks" tema poeg Johann Friedrich II, resideerides Gothas. Tema püüded kuurvürstitiitli tagasisaamiseks nurjusid: 1566. aasta röövelparun Wilhelm von Grumbachi algatatud mässu käigus pandi hertsog keiser Maximilian II poolt riigivande alla ja eluajaks vangi.[viide?]
Erfurdi jagamine
Johann Friedrich II järglane oli tema noorem vend Johann Wilhelm Weimarist, kes langes lühikeseks ajaks samuti keisri soosingust välja oma liidu tõttu Prantsusmaa kuninga Charles IX-ga. Aastal 1572 jõustas Maximilian II Erfurdi jagamise, millega jaotati Ernestiinide maad hertsog Johann Wilhelmi ja kahe vangistatud Johann Friedrich II elusoleva poja vahel. Johann Wilhelm sai Saksi-Weimari hertsogkonna, kui tema noored vennapojad said lõuna- ja lääneterritooriumid ümber Coburgi ja Eisenachi.[viide?]
See jagamine oli esimene arvukatest jagunemistest; järgmise kolme sajandi jooksul jagati maid, kui hertsogitel oli rohkem kui üks poeg pärijaks, ja taasühendati, kui hertsogid surid ilma otseste pärijateta, kuid kõik maad jäid Wettini perekonna Ernestiinide harule. Seetõttu vähenes ja kasvas Saksi-Weimari hertsogkond rohkem kui korra. Tüüringi riigid koosnesid sel perioodil tüüpiliselt mitmest erineva suurusega lahusterritooriumist. Seistes silmitsi poliitilise võimu puudumisega, ehitasid nende pisiriikide valitsejad oma residentsides üles hiilgavad monarhistlikud majapidamised ja edendasid suuremaid kultuurilisi saavutusi.[viide?]
Hertsog Johann Wilhelm, ärritudes kaotusest, suri aastal 1573, talle järgnes tema poeg Friedrich Wilhelm I. Pärast tema surma 1602. aastal jagati Saksi-Weimar taas tema noorema venna Johann III ja Friedrich Wilhelmi alaealise poja Johann Philippi vahel, kes sai Saksi-Altenburgi territooriumi. Johanni poeg, Saksi-Weimari hertsog Johann Ernst I asutas aastal 1617 oma ema Dorothea Maria von Anhalti matustel kirjandusliku Viljakandva ühingu.[viide?]
Kolmekümneaastane sõda
Kolmekümneaastase sõja puhkedes toetas hertsog Johann Ernst I protestantlikku Böömimaa seisusi, keda juhtis "Talvekuningas" Pfalzi Friedrich V, kes said 1620. aasta Valgemäe lahingus kaotuse. Oma tiitlist keiser Ferdinand II poolt ilmajäetuna jäi ta katoliikliku Habsburgide dünastia ägedaks vastaseks ja suri Ernst von Mansfeldi Ungari kampaanias aastal 1626.[viide?]
Tema noorem vend Wilhelm, regent aastast 1620, võttis tiitlid pärast tema surma endale. Olles alguses samuti protestantide murede eestkõneleja, valis ta pärast kuningas Gustav II Adolfi surma leppimise 1635. aasta Praha rahuga, mida tema Albertiini nõod keisriga läbi rääkisid – oma noorema venna, kindral Bernhard von Sachsen-Weimari vastuseisu vastu, kes astus kardinal Richelieu Prantsusmaa teenistusse. Sellest hoolimata, nagu paljud Saksa riigid, laastati Weimari maad sõjategevusega, samuti katkuepideemiaga.[viide?]
Kui aastal 1638 Ernestiinide Saksi-Eisenachi ja Saksi-Coburgi harud pärast hertsog Johann Ernst surma hääbusid, päris Saksi-Weimari Wilhelm suure osa nendest valdustest. Kuid aastal 1640 pidi ta kaasama oma nooremad vennad Ernst I ja Albrecht IV, (taas)rajades seeläbi Saksi-Gotha ja lühiealise Saksi-Eisenachi hertsogkonnad, mis taaskaotati pärast hertsog Albrechti surma aastal 1644.[viide?]
Veel üks Ernestiinide maade ümberjagamine toimus pärast Johann Philippi järeltulija Saksi-Altenburgi hertsogi Friedrich Wilhelm III pärijateta surma 1672. aastal, mil tema nõbu hertsog Johann Ernst II päris maa-alasid tema hertsogkonnast, mis olid aastal 1602 eraldatud Saksi-Weimari territooriumist. Johann Ernst II jagas kohe laienenud Saksi-Weimari maad enda ning oma nooremate vendade Johann Georg I ja Bernhard II vahel, kes said Saksi-Eisenachi ja Saksi-Jena hertsogkonnad, mis läksid Saksi-Weimarile tagasi pärast Bernhardi poja, hertsog Johann Wilhelmi surma aastal 1690.[viide?]
Weimari klassitsism
Pärast Johann Georgi järglase Wilhelm Heinrichi surma aastal 1741 päris Saksi-Weimari hertsog Ernst August I ka Saksi-Eisenachi hertsogkonna. Ta valitses mõlemat hertsogkonda personaalunioonis ja edendas otsustavalt oma valduste arengut meesliinis esmasünniõiguse printsiibi rakendamisega.[viide?]
Tema poeg Ernst August II, kes järgnes talle aastal 1748, suri aastal 1758. Pärast seda nimetas keisrinna Maria Theresia tema noore lese, hertsoginna Anna Amalia riigi regendiks ja oma alaealise poja Karl Augusti vardjaks. Energilise Anna Amalia regentlus ja Karl Augusti valitsemine, keda ülistas kirjanik Christoph Martin Wieland, moodustasid kõrgpunkti Saksi-Weimari ajaloos. Intelligentsed kirjanduse ja kunsti patroonid Anna Amalia ja Karl August meelitasid oma õukonda juhtivaid Saksa õpetlasi, sealhulgas Johann Wolfgang von Goethe, Friedrich Schiller ja Johann Gottfried von Herder, ning tegid oma residentsi Weimari oluliseks kultuurikeskuseks ajastul, mida kutsutakse Weimari klassitsismiks.[viide?]
Aastal 1804 astus hertsog Karl August Euroopa poliitikasse, korraldades oma poja ja pärija Carl Friedrichi abielu suurvürstinna Maria Pavlovnaga, keiser Aleksander I õega. Kuid samal ajal ühines ta Preisimaaga Neljanda koalitsiooni sõjas Prantsuse keisririigi vastu, ning oli pärast kaotust Jena ja Auerstedti lahingus sunnitud aastal 1806 ühinema Napoleoni Reini Liiduga. Aastal 1809 liideti Saksi-Weimar ja Saksi-Eisenach, mida ühendas vaid hertsogi isik, ametlikult Saksi-Weimar-Eisenachi hertsogkonnaks.[viide?]
Saksi-Weimari hertsogid
Pikemalt artiklis Wettinid
- Johann Wilhelm (1554–73)
- Friedrich Wilhelm I (1573–1602), Johann Wilhelmi poeg
- Johann III (1602–1605), vend
- Johann Ernst I (1605–1620), Johanni poeg
- Wilhelm (1620–1662), vend
- Johann Ernst II (1662–83), Wilhelmi poeg
- Wilhelm Ernst (1683–1728), Johann Ernst II poeg
- Johann Ernst III (1683–1707), Johann Ernst II poeg
- Ernst August I (1707–1748), Johann Ernst III poeg
- Ernst August II (1748–1758), Ernst August I poeg
- Karl August (1758–1809), Ernst August II poeg
Liideti Saksi-Eisenachiga, moodustus Saksi-Weimar-Eisenach