Mine sisu juurde

Ērgļi vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia
Ērgļi vasallilinnus
Vaade linnusetornile ja mõisale (19. sajand)
Vaade linnusetornile ja mõisale (19. sajand)
Asukoht Ērgļi, Läti
Tüüp vasallilinnus
Koordinaadid 56° 53′ 41,4″ N, 25° 38′ 29,5″ E
Kaart

Ērgļi vasallilinnus (eesti Erla, saksa Erlaa,[1] Erlaa an der Oger) oli vasallilinnus Riia peapiiskopkonna lätlaste aladel. See oli läänistatud Tiesenhausenite perekonnale. Linnuse varemed paiknevad Lätis Vidzeme kultuuriajaloolises piirkonnas Madona piirkonnas Ērgļi külas Ogre jõe (Oger – Fluss) paremkalda lookes (30 m jõest), Ērgļi katoliku kirikust ja haiglast (300 m) põhja pool.[2]

Muinasaja maakondade piirid on Lätis teada üsana oletuslikult, kuid Ērgļi võis kuuluda Autine maakonna kaguserva. Üsna kindlasti kuulus ta aga Jersika vürsti võimupiirkonda ja maksu alla. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Võnnu (Cesis) maakonna Ērgļi kihelkonnas[3] (Kirchspiel Erla või Erlaa und Ogerhof).

Piirkond asub väga künklikul maastikul umbes 180 m üle merepinna, Ogre jõgi voolab Ērgļist läände ja suubub 65 km kaugusel Ogre linna juures Väina jõkke. Baltisakslased kutsusid kogu mägist Kesk-Lätit Liivimaa Šveitsiks.

Nimekujud

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1382 – Erle
  • 1444 – Erla
  • 1510 – Eеrlle
  • 1560 – Arla
  • 1585 – Orlinski (poola), Orlens (ladina)
  • 1597 – Erlau[4]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Linnuse algusaegadest Liivi sõjani

[muuda | muuda lähteteksti]

Ērgļis Ogre jõe ääras asus muinasajal üks suurimatest latgalite linnustest.

1211 läks piirkond Mõõgavendade ordule ja hiljem Riia peapiiskopkonnale.

1322 oli selles piirkonnas kanda kinnitanud juba Tiesenhausenite perekond.[5] Tegemist on ühe varaseima Tiesenhausenite valdusega Vana-Liivimaal. Ērgļi olevat asutanud Koknese rüütel Engelbrecht von Tiesenhausen, Johanni poeg (1314–1367), kelle abikaasaks oli Elisabeth Ropa.

1341. aastat olevat ajaloolane Arndt 1753. aastal pakkunud linnuse ehitamisdaatumiks, kuid dokumentaalset kinnitust selle kohta pole. Siiski on seda aastat mainitud asutamisaastana 1397. aasta ürikus ja rajajana on nimetatud Koknese rüütli Johanni nooremat poega Engelbrecht Tiesenhausenit,[6] kes oli abielus Elisabeth Ropaga. On arvatud, et 1341. aastal alustatud linnus ehitati puidust ja alles 1397. aastal lubati kivilinnusega jätkata.[7] Tõenäoliselt ehitati ta ikka kohe algselt kivist ning linnuse väljaehitamine kestis seega järjepanu üle 50 aasta[8]

1382 on esimest korda mainitud dokumentides Ērgļi vakust, kui 16. oktoobril toimus päranduse jagamine Bartholomaeus Tiesenhauseni ja tema vennapoja Johanni (rüütel Hans) vahel, kes oli abielus Mechtildis von Warendorpiga. Pärandiobjektid olid Ērgļi ja Bērzaune vasallilinnused,[9] viimane jäi selle asutajale Bartholomäusile.

1397. aasta 4. juulil on ürikus kirjutatud linnusest, kui Bartolomaeus ja Johann Tiesenhausen said Riia peapiiskop Johann von Wallenrodelt loa kindlus segamatult lõpuni ehitada.[6] Samas jäid nad läänitruuduse murdmise tõttu ilma 1396 peapiiskopi poolt neilt ära võetud Koknese linnusest, kuid säilitasid õiguse Bērzaunele ja väiksematele maamõisatele.[10]

1452 kuulusid Erlas (Ērgļi) resideerivale rüütel Engelbrechti poeg Engelbrecht Tiesenhausenile (1410–1479, kes abielus Anna Tiesenhauseniga) ka Jummerdeni ja Sausseni vakused ja Festeni ja Tolckenhofi mõis. Viimased kaks olid varem Heinrich Tolcke omanduses. Samuti oli Fehtelni mõis Kalsnava (Calzenau) kihelkonnas Engelberti oma. 1455 kuulus kogu kihelkond Tiesenhausenitele.[11] 1457 kinnitas ka peapiiskop Sylvester Tiesenhausenite õigused Ērgļile ja Jummurdele.[12]

1500 oli ka Zirsten Tiesenhausenite pärusmõisana Ērgļi linnusevalduste hulgas, hiljem läks see Vana-Pebalgi linnuselääni koosseisu, kuna viimase poolaaegne omanik Mathias Dembinsky pantis Zirsteni Claus Paykullile.

1510 toimus päranduse jagamine vendade Engelberti, Theodori, Johanni ja Bertrami vahel, millega Ērgļi jäi esimesele. Linnus kaotas ümberkaudsed mõisad, mis jäid teistele vendadele.

1555 on mainitud Ērgļi kihelkonda.[13]

Liivi sõjast tänapäevani

[muuda | muuda lähteteksti]

1577. aasta juunis tungis tsaar Ivan Groznõi 50 000 mehega Pihkvast Lutsi ja Räisaku kaudu Vana-Liivimaale ja hõivas pärast Krustpilsi langemist raskusteta ka mitmed Tiesenhausenite linnused, nagu Laudona, Berzaune ja Ērgļi. Ivan Groznõi kätte langesid kõik Ida-Läti ja Keskmaa linnused kuni Väinani jõeni välja.[14] Ērgļi staarostiks oli sellal Maciej Dembiński.[15] Ērgļi vallutati 28. augusti paiku, suurvürsti väed tulid Koknesest (Kokenhusen) ja suundusid Jaunpilsi (Jürgensburg) ja Araiši (Arrasch) kaudu Võndu (Cesis, Wenden)[16]

1578 vallutasid poolakad selle venelastelt tagasi.[17]

1585–1589 elas linnuses staarost Woitcheh Dembinski. 1589 anti Ērgļi Tiesenhausenitele tagasi.

1599 oli Ērgļi Detleff Tiesenhauseni omand.[18] Detleffi isa Johann sai surma Võnnus venelaste piiramise ajal 1577, Johanni viimane naine koos enamiku lastega viidi tookord Ērgļist vangidena Venemaale.

1601 üritas tulevane Rootsi kuningas hertsog Karl Rootsi-Poola(1600–1611) sõjas Põhja-Lätit vallutada. Pärast Võnnu ja Volmari vallutamist jaanuaris suundub ta vägede eesotsas Rauna kaudu Koknesesse. Tee peal vallutas ta veebruaris ka Vana-Pebalgi ja Ērgļi. Lühikeseks ajaks jääb linnus rootslaste valdusse.[19] Märtsist alates piirasid rootslased Kokneset ja vallutasid linna, kuid mitte linnust. Piiratuile jõudsid appi Poola väed suurhetman Krzysztof Mikołai Radziwiłłi ja Jan Karol Chodkiewiczi juhtimisel. Piirajad piirati linnas sisse. Vahepeal üritas Berzaune pärushärra Johann Tiesenhausen 100 ratsamehe ja 500 jalaväelasega piiratuile appi minna, kuid lüüakse tee peal poolakate poolt puruks. Siis läks Karl Gyllenhielm hertsog Karli käsul 4000 ratsa- ja 800 jalamehega piiratuid päästma. 23. mail toimus Ērgļi all kokkupõrge, milles 300 rootslast langes ja ülejäänud põgenesid. Viimaks tehti rootslaste poolt veel kolmas katse Koknese piiratuid vabastada, kuid juunikuus Koknese all toimunud lahingu rootslased kaotasid ja siis alistusid ka linnas olijad.[20] On teateid, et linnus rüüstati – ilmselt poolakate poolt.[21] Ērgļi all hukkus poolakate käe läbi ka Fabian von Tiesenhausen.

1624 kinnitas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Ērgļi ja Akenhofi leitnant Hans Heinrich von Tiesenhauseni (1592–1662) omandusse. Hiljem sai Hans kindralmajoriks, Eestimaa maanõunikuks ja võis kasutada tiitleid Ērgļi vabahärra (Freiherr zu Erla) ning Herr auf Borchholm (Porkuni), Neuenhof und Pernigel. Tema poeg Hans Heinrich kutsus end 1672 Ērgļi ja Rakvere vabahärraks (Freiherr zu Erla und Wesenberg).

1734. aasta 22. veebruaril müüs Eestimaa rüütelkonna peamees Hans Heinrich Freiherr zu Tiesenhausen pärandi jagamisel saadud Ērgļi mõisa võla katteks Päri Bergide, Luiste suguvõsaliini Liivimaa maanõunik Gotthard Wilhelm von Bergile.

1776 teatas pastor Bergmann oma ajalooraamatus, et lossist on säilinud veel ainult kõrge torn.[22]

1782. aasta 26. aprillil müüs maanõunik Friedrich Reinhold von Berg mõisa ülemleitnant Otto Johann von Transehele.

1829. aasta paiku joonistas Ērgļi linnust markiis Paulucchi. Linnusest polnud palju alles – vaid varemetes seinad ja kõrge väravatorn.[21]

20. sajandi I poolel oli veel säilinud linnuse võimas tellistest peatorn ja osaliselt ka ringmüüri.

1944 osutus Ērgļi olevana keset rindejoont ja allesjäänud varemed, sealhulgas ka torn, purustati lahingutes vundamentideni.

Stavenhageni gravüür Ērgļi 19. sajandi algul

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Plaanil meenutab linnus ruutu küljepikkustega 44 × 44 meetrit, linnuse edelanurgas asus elukorpus mõõtudega 10*12 meetrit. Keset linnuse lõunakülge seisis võimas värav – valdustorn, mis kaitses ka sissekäiku lossi ja mille sisekorruste küljepikkused olid u 7*8 meetrit. Linnus oli arvatavasti varustatud ka idaküljel asuva eeslinnusega, mis meenutas kolmnurka küljepikkusega 30 meetrit.[4]

Ehitustüübilt on tegemist tornlinnusega, mille suure telliskivitorni müüridega külgnes nelinurkne müüriga ümbritsetud majandusruumidega linnusehoov. See põhjaliku tellisetehnikaga ehitatud torn järgis XIV sajandi Liivimaa linnuseväljapääsude ehitustraditsioone; ka ürikud viitavad samale ehitusajale: nii on teada, et juba Engelbrecht Tiesenhausen alustas linnuse ehitust ja tema poeg Johann jätkas töid 1397. aastal. Võrreldes tavapäraste vasallilinnuste tornidega on selle ehitus laiem; torni mass läheneb neile tornidele, mida rajas XIV sajandi lõpus ordu Lutsi (Ludza, Ludsen). Ērgļi torni ülemine osa valmis lõplikult XV sajandil; sellest ajast pärinevad ka ümmargused petiknišid ja tulirelvade jaoks määratud võtmeaugu kujulised laskeavad.[23] Torni ülemist osa oli laotud ka maakividega. Müür oli väljastpoolt pikitud väikeste õhutusavadega.

Praegune seisukord

[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu linnusealal on säilinud ainult mõned vundamendimüürid, mis on kohati kuni 2 m kõrgused. Kunagise torni asemele on jäänud telliskivihunnik.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ EKI KNAB
  2. ↑ Ērgļi kaart
  3. ↑ Atlas von Liefland oder von den beiden Gouvernementern u. Herzogthümern Lief – und Ehstland und der Provinz Oesel, von Ludwig August Graf Mellin, 1798, Riga und Leipzig, J. F. Hartknoch, Der Wendenshce Kreis, No. II
  4. ↑ 4,0 4,1 "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 2. jaanuar 2014. Vaadatud 2. jaanuaril 2014.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. ↑ Tournet
  6. ↑ 6,0 6,1 Hagemeisters Geschichte, lk 207
  7. ↑ Neue Miscellaneen, Hupel, lk. 106
  8. ↑ https://books.google.ee/books?id=vqJKAAAAcAAJ&pg=PA151&lpg=PA151&dq=schloss+uelzen&source=bl&ots=MBAPVfFrof&sig=ACfU3U1h45PnElC2eu0rFWJ5IKYn3Qv9Dw&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwi5jfvFjunpAhXOXJoKHZu2Azg4FBDoATAEegQICBAB#v=onepage&q&f=false Materialen zu einer liefländischen Adelsgeschichte, Der nordischen Miscellaneen XV, XVI, XVII köide, August Wilhelm Hupel, Riga 1788, J. F. Hartknoch, lk 151; samuti Arndt II Theil, lk. 116
  9. ↑ Scriptores rerum Prussicarum, Hirsch, Töppen, Strehlke, lk. 107
  10. ↑ DTA, lk. 116
  11. ↑ Hagemeisters Geschichte, lk 208, 215, 219
  12. ↑ Hupel, Topographische Nachrichten, lk. 184
  13. ↑ Napiersky Kirchenmatrikkel, lk. 68
  14. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 241, ISBN 978-9985-876-83-1
  15. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 387, ISBN 978-9985-876-83-1
  16. ↑ Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk. 124
  17. ↑ Hagemeisters Geschichte, lk 207
  18. ↑ Hagemeisters Geschichte, lk 208
  19. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 283, ISBN 978-9985-876-83-1
  20. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 287, 289, 395, ISBN 978-9985-876-83-1
  21. ↑ 21,0 21,1 Pilis un muižas
  22. ↑ Geschichte von Livland, Bergmann, lk. 145
  23. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 112 – 113

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
 Ērgļi vasallilinnus – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ērgļi_vasallilinnus&oldid=6597603"