Šoutjärvi Rjurik Lonini nimeline vepsa etnograafiamuuseum
Šoutjärvi Rjurik Lonini nimeline vepsa etnograafiamuuseum (vene keeles Шёлтозерский вепсский этнографический музей имени Р. П. Лонина, vepsa keeles Šoutar’ven vepslahnje etnografine Rjurik Lonin -muzei) on Karjala Vabariigis Äänisranna rajoonis vepsa kultuuri esitlev koduloomuuseum. See on ainus muuseum Venemaal, mis on pühendunud vepsa kultuuri tutvustamisele.
Muuseum on asutatud aastal 1967 Rjurik Lonini initsiatiivil. Muuseumi loomise idee tekkis Loninil juba 1964. aastal. Ta esitas Šoutjärvi külanõukogule korduvalt taotlusi, et saada muuseumile ruume kuni 1967. aastal eraldati talle Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäeva puhul kaks tuba külaraamatukogus. [1] Muuseum avati 28. oktoobril 1967. 1980. aastal liideti muuseum Karjala koduloomuuseumiga ja on praegu selle filiaal.
Muuseum on vahepeal tegutsenud ka Goristoi tänava ühiselamus .
1991. aastast tegutseb muuseum aga Melkini majas. Aastatel 2012–2014. muuseumit renoveeriti ja valmis uus ekspositsioon. Esimesel korrusel paikneb kaks saali: "Vepslased. Ajalugu. Keel. Asustus. Maailmavaade" ja "Talutare". Viimane neist tutvustab vepsa taluelamu sisustust 19. sajandi lõpus – 20. alguses. Teisel korrusel tutvustatakse vepslaste tänapäevast kultuuri, ühiskondlikke organisatsioone, saavutusi spordis ja teaduses. On ka saal ajutiste näituste läbiviimiseks. Väljapanek on laienenud ka majandushoonesse. [2] [3]
1979. aastal toimetati Melkini maja taha Tutšini maja. Selles hoones tegutses aastatel 1943-44 põrandaalune kommunistliku partei rajoonikomitee. Hoone asus algselt Kalinansari külas. Hoones on asunud põrandaalust liikumist tutvustav ekspositsioon, kuid praegu hoones väljapanekut ei ole. [4]
Muuseum asub Karjala Vabariigis Äänisranna rajoonis Šoutjärvil, aadressil Ulitsa Potštovaja 28. Muuseumi kogudes on enam kui 6000 eksponaati, millest on väljapanekus ligikaudu 2000. Aastas külastab muuseumi ligi 10 000 inimest. [3]
Melkini maja
[muuda | muuda lähteteksti]Melkini maja on ehitatud 19. sajandi teisel poolel [2] või teistel andmetel aastal 1814[3]. Vooderdamata männipalidest hoone on üks ilusamaid säilinud puithooneid kogu vepsamaal ning ühtlasi vepsa arhitektuurimälestis. Hoone arhitektuuris on võimalik täheldada kolme ehitusjärku. Algselt oli see ühekorruseline, koosnedes kahest toast ja nende vahele jäävast eeskojast. Nüüdseks säilinud eluhoone on kahekorruseline ja T-kujuline. [2] Selle fassaadi ehivad rohked keerulised puitkaunistused. Elumaja juurde kuulub kahekorruseline majandushoone, mille alumisel korrusel oli laut, üleval aga hoiti heina.
Hoone kuulus kunagi jõukale Melkinite perele. Pereisa tegeles loodusliku kivi (kvartsiit, gabro, diabaas) müügiga Peterburi ja Petroskoi uhkemate hoonete ehitustele.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Rjurik Lonin: ”Vepsän vainioilla”, 2. osa, Punalippu 2/1982, s. 118–121.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Дом Мелькина в селе Шелтозеро". Karjala kultuuripärandi riikliku kaitse vabariikliku keskuse koduleht. Mai 2016. Vaadatud 19.12.2020.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 "Шелтозерский вепсский этнографический музей им. Р.П.Лонина". Национальный музей Республики Карелия. Originaali arhiivikoopia seisuga 11.09.2011. Vaadatud 19.12.2020.
- ↑ "Дом Д. Е. Тучина, в котором в 1943—1944 гг. работал подпольный райком КП (б) КФССР". Karjala kultuuripärandi riikliku kaitse vabariikliku keskuse koduleht. Vaadatud 19.12.2020.