Šveitsi Alpid

Satelliidipilt Šveitsist 2002. aasta oktoobris. Alpide põhjaküljel on üle 2000 m kõrgusel asuvad piirkonnad lumega kaetud. Ticino kanton (lõunaküljel) on varasügisel peaaegu lumevaba

Šveitsi Alpide piirkond, mida tavaliselt nimetatakse Šveitsi Alpideks (saksa: Schweizer Alpen, prantsuse: Alpes suisses, itaalia: Alpi svizzere, romanši: Alpid svizras), kujutab endast riigi olulist looduslikku tunnust ning on koos Šveitsi platoo ja Juura mägede Šveitsi osaga üks selle kolmest peamisest loodusgeograafilisest piirkonnast. Šveitsi Alpid ulatuvad nii Lääne-Alpidesse kui ka Ida-Alpidesse, hõlmates ala, mida mõnikord kutsutakse Kesk-Alpideks. Kui põhjapoolsed mäestikud Berni Alpidest Appenzelli Alpideni on täielikult Šveitsis, siis lõunapoolsed mäestikud Mont Blanci massiivist Bernina mäestikuni on jagatud teiste riikidega, nagu Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Liechtenstein.

Šveitsi Alpid hõlmavad peaaegu kõiki Alpide kõrgeimaid mägesid, nagu Dufourspitze (4634 m), Dom (4545 m), Liskamm (4527 m), Weisshorn (4506 m) ja Matterhorn (4478 m). Teiste peamiste tippude kohta vaata Šveitsi mägede loend.

Alates keskajast mängis transiit üle Alpide ajaloos olulist osa. Sankt Gotthardi kurust põhja pool asuvast piirkonnast sai 14. sajandi alguses Šveitsi Konföderatsiooni tuumik.

Geograafia

Pikemalt artiklis Šveitsi geograafia

Šveitsi Alpid vaadatuna Šveitsi Juurast 2010. aasta detsembris

Alpid hõlmavad 60% Šveitsi kogupindalast (41 285 km²), tehes sellest ühe kõige alpilisema riigi. Vaatamata tõsiasjale, et Šveits hõlmab vaid 14% Alpide kogupindalast (192 753 km²), asub 48 82-st Alpi neljatuhandelisest tipust Šveitsi Alpides ja praktiliselt kõik ülejäänud 34 asuvad kuni 20 km kaugusel riigi piirist.

Šveitsi Alpide liustikud hõlmavad 1220 km² (3% Šveitsi territooriumist), mis moodustab 44% Alpide liustike kogupindalast (2800 km²).

Šveitsi Alpid asuvad Šveitsi platoost lõunas ja riigi lõunapiirist põhjas. Alpide ja platoo vaheline piir kulgeb Veveyst Genfi järve kaldal Rorschachini Bodeni järve kaldal, möödudes Thuni ja Luzerni linnade lähedalt. Šveitsi täpselt määratlemata piirkondi, mis asuvad Alpide veerel, eriti neid, mis asuvad põhjaküljel, nimetatakse Šveitsi Eel-Alpideks (prantsuse: Préalpes, saksa Voralpen, itaalia Prealpi). Šveitsi Eel-Alpid koosnevad peamiselt lubjakivist ja need ei ületa üldiselt kõrgust 2500 m.

Alpikantonid (kõrgeimast madalaimani) on Valais, Bern, Graubünden, Uri, Glarus, Ticino, Sankt Gallen, Vaud, Obwalden, Nidwalden, Schwyz, Appenzell Innerrhoden, Appenzell Ausserrhoden, Fribourg, Luzern ja Zug. Riigid, kellega Šveits Alpide mäestikke jagab, on (läänest itta): Prantsusmaa, Itaalia, Austria ja Liechtenstein.

Mäestikud

Alpid jagunevad tavaliselt kaheks peamiseks osaks, Lääne-Alpideks ja Ida-Alpideks, mille piir on piki Reini Bodeni järvest Splügeni kuruni. Läänepoolsed mäestikud hõlmavad suurema osa Šveitsist, samas palu arvukamad idapoolsed mäestikud on palju väiksemad ja asuvad kõik Graubündeni kantonis. Viimane on osa Kesk-Ida-Alpidest, välja arvatud Ortleri Alpid, mis kuuluvad Lõuna-Lubjakivialpidesse. Penniini, Berni ja Bernina mäestikud on riigi kõrgeimad mäestikud, need sisaldavad vastavalt 38, 9 ja 1 üle 4000 m tippu. Madalaim mäestik on Appenzelli Alpid, mis ulatub kuni 2500 m kõrguseni.

Lääne-Alpid

Asukoht	Mäestik	Kantonid, riik	Märkimisväärsed tipud	Idapiir
Läänest itta, Rhône'ist js Reinist põhja pool
	Berni Alpid	Vaud, Fribourg, Bern, Valais	Finsteraarhorn, Aletschhorn, Jungfrau, Mönch, Eiger, Lauteraarhorn	Grimseli kuru
	Uri ja Emmentali Alpid	Bern, Luzern, Obwalden, Nidwalden, Uri (ja Valais)	Dammastock, Titlis, Brienzer Rothorn, Pilatus, Napf	Reuss
	Glaruse Alpid ja Schwyzi Alpid	Schwyz, Zug, Uri, Glarus, Graubünden, Luzern	Tödi, Bächistock, Glärnisch, Rigi, Mythen	Seeztal
	Appenzelli Alpid	Appenzell Innerrhoden, Appenzell Ausserrhoden, Sankt Gallen (ja Zürich)	Säntis, Churfirsten	Rein
Läänest itta, Rhône'ist js Reinist lõuna pool
	Chablais' Alpid	Valais, Prantsusmaa	Dents du Midi	Arve
	Mont Blanci massiiv	Valais, Prantsusmaa, Itaalia	Aiguille d'Argentière	Col Ferret
	Penniini Alpid	Valais, Itaalia	Monte Rosa, Weisshorn, Matterhorn	Simploni kuru
	Leponti Alpid	Valais, Ticino, Uri, Graubünden,	Monte Leone, Rheinwaldhorn	Splügeni kuru

Ida-Alpid

Asukoht	Mäestik	Märkimisväärsed tipud
Läänest itta, Merast ja Innist põhja pool
	Oberhalbstein	Piz Platta
	Plessur	Arosa Weisshorn
	Albula	Piz Kesch, Piz Lunghin
	Rätikon	Schesaplana
	Silvretta	Piz Linard, Piz Buin
	Samnauni Alpid	Muttler
Läänest itta, Merast ja Innist lõuna pool
	Bregaglia	Cima di Castello, Piz Badile
	Bernina	Piz Bernina, Piz Roseg
	Livigno	Piz Paradisin
	Ortleri Alpid	Piz Murtaröl
	Sesvenna	Piz Sesvenna

Hüdrograafia

Pikemalt artiklis Alpide orgude loetelu

Jõed

Pikemalt artiklis Šveitsi jõgede loend

Šveitsi Alpide põhjakülge kuivendavad Rhône, Rein ja Inn (mis on Doonau vesikonna osa), lõunakülge aga peamiselt Ticino (Po vesikond). Põhjapoolsed jõed voolavad Vahemerre, Põhjamerre ja Musta merre, lõunapoolne Po voolab Aadria merre. Suurimad kolmikvalgalad Alpides asuvad riigi piires, need on: Piz Lunghin, Witenwasserenstock ja Monte Forcola. Witenwasserenstocki ja Piz Lunghini vahelt kulgeb Euroopa veelahe, mis eraldab Atlandi ookeani (Põhjameri) ja Vahemere (Aadria ja Must meri) vesikonnad. Euroopa veelahe on ainult osaliselt peaahelikul. Šveits valdab 6% Euroopa mageveest ja mõnikord nimetatakse seda ka "Euroopa veetorniks".

Järved

Pikemalt artiklis Šveitsi järvede loend

Kuna kõrgeimad tammid asuvad Alpide piirkonnas, on paljud suured mägijärved tehislikud ja neid kasutatakse hüdroelektrijaamade veehoidlatena. Mõningaid suuri tehisjärvi võib leida kõrgemal kui 2300 m, kuid looduslikud järved, mis on suuremad kui 1 km², on üldiselt kõrgusel alla 1000 m (välja arvatud Engadini järved, nagu Silsi järv, ja Oeschinen Berni Oberlandis). Madalate kõrguste liustike sulamine võib tekitada uusi järvi, nagu 0,25 km² suurune Triftsee, mis moodustus aastatel 2002–2003.

Liustike sulamise mõjud hüdroenergiale

Šveits on kasutanud seda kliimale üleminekut positiivse võimalusena arendada uusi uuendusi ja muuta riigis energiatootmise viise. Šveits sõltub hüdroelektrienergia kasutamisest lähedalasuvate kogukondade toiteks, kuid kui liustikud sulavad ja lõpetavad külmumise, lakkab sulamisest tekkiv energia olemast. Teadlased on hinnanud, kuidas topograafia muutub, kui liustikud hakkavad vähenema, ning uurivad sügavamalt võimalikke ehituskulusid, energiatootmist ja tulevasi probleeme, mis neil uute arengutega võivad tekkida. Šveits on üks paljudest riikidest, mis peavad kliimamuutustele reageerides hakkama mõtlema energiatootmise tulevikule. Šveits sillutab teed uuele innovatsioonilainele ja loomingulisele probleemide lahendamisele, mida ülejäänud maailm lõpuks järgima peab.

Maapinna kõrgus

Pikemalt artiklis Šveitsi kantonite loetelu kõrguse järgi

Järgnev tabel näitab üle 2000 m ja 3000 m kõrgust pindala ning vastavat osakaalu iga kantoni kogupindalast, mille kõrgeim punkt on üle 2000 m.

Kanton	Maapind kõrgemal kui 2000 m (km²)	Maapind kõrgemal kui 2000 m (%)	Maapind kõrgemal kui 3000 m (km²)	Maapind kõrgemal kui 3000 m (%)
Appenzell Ausserrhodeni kanton	1	0,4	0	0
Appenzell Innerrhodeni kanton	4	2,3	0	0
Berni kanton	887	15	100	1,7
Fribourgi kanton	14	0,8	0	0
Glaruse kanton	213	31	4	0,6
Graubündeni kanton	4296	60	111	1,6
Luzerni kanton	4	0,3	0	0
Nidwaldeni kanton	20	7	0	0
Obwaldeni kanton	66	13	1	0,2
Schwyzi kanton	69	8	0	0
Sankt Galleni kanton	184	9	1	0,05
Ticino kanton	781	28	2	0,07
Uri kanton	562	52	19	1,8
Valais' kanton	2595	50	697	13
Vaud' kanton	92	3	1	0,03
Šveits	9788	24	936	2,3

Liustiku muutuste jälgimine aja jooksul

PERMOS (Šveitsi igikeltsa seirevõrgustik) on operatiivseire teenus, mille peamine eesmärk on luua pikaajaline teaduslik dokumentatsioon Šveitsi Alpide igikeltsa muutuste kohta. Alpide praeguste olude täpseks esitamiseks registreerib võrk igikeltsa temperatuuri ja puuraukude termilisi muutusi, lumikatte põhja temperatuuri, maapinna temperatuuri ja lumikatte arengut. Lisaks teeb võrk perioodiliselt õhupilte valitud piirkondadest. Need seirestrateegiad arenevad edasi, kuna aja jooksul registreeritakse uusi uuringuid ja andmeid.

Geoloogia

Pikemalt artiklis Alpide geoloogia

Pikemalt artiklis Šveitsi liustike loend

Lauterbrunneni org Berni Alpides, sügav U-kujuline org, mis tekkis liustike erosiooni tagajärjel

Suurte tektooniliste üksuste koosseis peegeldab Alpide tekkimise ajalugu. Kivimid helveetsia vööndist (põhja pool) ja austroalpiinsest kattest (Lõuna-Alpid; lõuna pool) pärinevad vastavalt Euroopa ja Aafrika mandrilt. Penninikumi kivimid kuuluvad endisele Briançoni mikromandri ja Tethyse ookeani alale. Viimase sulgemine subduktsiooni teel Aafrika laama alla (Piemonte ookean esiteks ja Valais' ookean hiljem) eelnes kahe laama kokkupõrkele ja niinimetatud alpi orogeneesile. Peamine kerkemurrang Glaruse Alpide idaosas annab nähtava näite mäetekke protsessidest ja kuulutati seetõttu UNESCO maailmapärandiks. Teine hea näide annab Alpsteini piirkonna koos mitme nähtava helveetsia vööndi materjali üleskerkega.

Mõningate eranditega on Rhône'ist ja Reinist põhja pool asuvad Alpid helveetsia vööndi osa ja lõunapoolsed on Penninikumi osa. Austroalpiinne vöönd puudutab peaaegu ainult Ida-Alpe, välja arvatud Matterhorn.

Viimased jäätumised muutsid Šveitsi maastikku oluliselt. Paljud Šveitsi Alpide orud on jääaja erosiooni tõttu U-kujulised. Würmi jäätumise suurima ulatuse ajal (18 000 aastat tagasi) katsid liustikud täielikult Šveitsi platood, enne kui taganesid ja jätsid jäljed ainult kõrgetesse mägipiirkondadesse. Tänapäeval on Aletschi liustik Berni Alpide lääneosas Alpide suurim ja pikim, saavutades maksimaalse sügavuse 900 m Konkordiaplatzil. Koos Fiescheri ja Aare liustikega sai see piirkond 2001. aastal UNESCO maailmapärandi nimistusse. Reini liustiku taandumise tagajärg umbes 10 000 aastat tagasi oli Flimsi kivivool, suurim siiani nähtav maalihe maailmas.

Keskkond ja kliima

Ohustatud liikide kaitsmiseks on mõned alad kaitse alla võetud. Šveitsi rahvuspark Graubündenis loodi 1914. aastal kui esimene alpirahvuspark. Entlebuchi ala määrati 2001. aastal biosfääri kaitsealaks. Suurim kaitseala riigis on 2006. aastal avatud Parc Ela pindalaga 600 km². Jungfrau-Aletschi kaitseala on esimene maailmapärandi paik Alpides.

Kliimavööndid

Pikemalt artiklis Alpide kliima

Kuna temperatuur väheneb kõrgusega (0,56 °C 100 m kohta aasta keskmine), leidub Šveitsi Alpides kolm erinevat kõrguslikku vööndit, millest igaühel on erinev kliima:

Subalpiinne vöönd

Subalpiinne vöönd on piirkond, mis asub metsapiirist allpool. See on kõige olulisem piirkond, kuna see on kolmest suurim ning sisaldab peaaegu kõiki inimasustusi ja tootmispiirkondi. Metsad koosnevad peamiselt okaspuutaimedest 1200–1400 m kõrgemal, lehtpuumets on piiratud madalamate kõrgustega. Subalpiinse vööndi ülempiir asub u 1800 m kõrgusel Alpide põhjaküljel ja u 2000 m kõrgusel lõunaküljel. See võib aga mõnes piirkonnas erineda, nagu Appenzelli Alpid (1600 m) või Engadini org (2300 m).

Alpiinne vöönd

Alpiinne vöönd asub metsapiirist kõrgemal ja on madala keskmise temperatuuri tõttu puudevaba. See sisaldab enamasti rohtu ja väikseid taimi koos mägililledega. Igikeltsapiiri all (u 2600 m kõrgusel) kasutatakse alpiniite sageli karjamaadena. Mõned külad on endiselt madalamatel kõrgustel nagu Riederalp (1940 m) või Juf (2130 m). Alpiinse vööndi ulatust piirab esimene püsiv lumi, selle kõrgus varieerub suuresti sõltuvalt asukohast (ja orientatsioonist), jääb vahemikku 2800–3200 m.

Liustikuvöönd

Liustikuvöönd on püsiva lume ja jää ala. Kui nõlv ei ole liiga järsk, põhjustab see lume kogunemist ja tihenemist, mis muutub jääks. Tekkinud liustik voolab seejärel orust alla ja võib ulatuda kuni 1500 meetrini (Ülemine Grindelwaldi liustik). Seal, kus nõlvad on liiga järsud, koguneb lumi, moodustades üleulatuvaid servaosi, mis liustiku allapoole liikumise tõttu perioodiliselt alla kukuvad ja jäälaviine põhjustavad. Berni Alpid, Penniini Alpid ja Mont Blanci massiiv sisaldavad enamikku Alpide liustikualadest. Nendes piirkondades ei leidu asulaid, välja arvatud uurimisjaamad, näiteks Sphinxi observatoorium.

Liustike sulamise mõju

Ilmastiku muutumise tõttu on oodata, et suved lähevad järjest soojemaks ja kuivemaks ning talved muutuvad niiskemaks. See ilmastiku muutus suurendab tõenäosust, et suuremad vihmasajud ujutavad üle, igikeltsavööndid sulavad, geograafia ja elusloodus muutuvad ning esineb surmavamaid maalihkeid. Lisaks tekivad sagedamini looduslikud ohud, nagu üleujutused, laviinid ja maalihked. Lisaks on liustike algselt pakutav veevarustus vähenemas, mis on problemaatiline energia tootmiseks, põllumajandustavadeks ja muuks inimkasutuseks. Lõpuks seab liustike sulamine majanduse ohtu, sest turismi- ja puhketeenustest saab vähem rahalisi tulusid, mida need liustikud ja ökosüsteemid tavaliselt pakuvad. Kõik need mõjud häirivad läheduses asuvaid kogukondi ja nõuavad ajakohastatud infrastruktuuri ja turvameetmete rakendamist, et vältida massihävingut.

Reisimine ja turism

Turism Šveitsi Alpides algas esimeste mäkketõusudega peamistele Alpide tippudele (Jungfrau 1811. aastal, Piz Bernina 1850. aastal, Monte Rosa 1855. aastal, Matterhorn 1856. aastal, Dom 1858. aastal, Weisshorn 1861. aastal) põhiliselt Briti mägironijate poolt, keda saatsid kohalikud teejuhid. Turistidele rajatiste ehitamine algas 19. sajandi keskpaigas hotellide ja mägihüttide ehitamisega (Šveitsi Alpiklubi loomine 1863. aastal) ning mägirongiliinide avamisega (Rigi 1873. aastal, Pilatus 1889. aastal, Gornergrat 1898. aastal). Jungfraubahn avati 1912. aastal; see viib Euroopa kõrgeimalasuva raudteejaama Jungfraujochi juurde.

Suveturism

Šveitsil on 62 000 km pikkune hästi hooldatud radade võrgustik, millest 23 000 km asub mägipiirkondades. Paljud mäed meelitavad ligi palju alpiniste kogu maailmast, eriti neljatuhandelised ja suured põhjaseinad (Eiger, Matterhorn ja Piz Badile). Suured talikuurordid on suviti samuti populaarsed sihtkohad, kuna enamik õhutramme tegutseb aasta läbi, võimaldades matkajatel ja mägironijatel ilma suurema vaevata suurele kõrgusele jõuda. Klein Matterhorn on Euroopa kõrgeim tipp, mida teenindab köisraudtee.

Talveturism

Pikemalt artiklis Šveitsi suusapiirkondade ja kuurortite loend

Euroopa kõrgeimal asuv suusapiirkond Zermatti kohal

Suusatamise ja muude talispordialade peamised sihtkohad asuvad Valais's, Berni Oberlandis ja Graubündenis. Mõni küla on autovaba ja sinna pääseb ainult ühistranspordiga, nagu Riederalp ja Bettmeralp. Zermattis ja Saas-Fees on mõlemas suvised suusapiirkonnad. Suusahooaeg algab juba novembrist ja kestab mai lõpuni; kuid enamik Šveitsi suusakuurorte kaldub avama detsembris ja sulgema aprillis. Külastatavuse järgi populaarsemad kohad on

Kodanike tugeva poliitilise tahte tõttu jääb Zermatt autovabaks ja säilitab suure osa oma algsest iseloomust

Davos – Klosters
Zermatt (autovaba küla)
Engadin – Sankt Moritz
Lenzerheide – Arosa
Jungfrau piirkond: Grindelwald – Mürren – Wengen (autovabad külad)
Les quatre vallées: Verbier – Nendaz
LAAX: Flims – Laax
Aletsch Arena: Riederalp – Bettmeralp – Fiesch (autovabad külad)
Les Portes du Soleil: Champéry – Morgins – Les Crosets ja Avoriaz Prantsusmaal
Adelboden – Lenk im Simmental
Val d'Anniviers: Grimentz – Zinal – Vercorin – Saint-Luc – Chandolin
Gstaad: Gstaad – Saanen – Saanenmöseri kuru – Zweisimmen – Rougemont – Chateau-d'Oex
Silvretta Arena: Samnaun ja Ischgl Austrias
Crans Montana
Saas-Fee

Teised olulised sihtkohad piirkondlikul tasandil on Engelberg-Titlis ja Skiarena Andermatt-Sedrun koos Andermatti ja Sedruniga, Leysin-Les Mosses, Villars-sur-Ollon, Les Diablerets-Glacier 3000, Leukerbad, Savognin, Scuol, Obersaxen, Breil/Brigels, Meiringen – Hasliberg, Sörenberg, Klewenalp koos Beckenriedi ja Emmetteniga, Melchsee-Frutt, Flumserberg ja Pizol, Toggenburg koos Wildhausiga – Unterwasser – Alt St. Johann, Hoch-Ybrig ja Stoos, Braunwald ja Elm, Airolo ja Bosco/Gurin ja paljud teised.

Esimene inimene, kes Šveitsis Grindelwaldis suusatas, oli inglane Gerald Fox (kes elas Tone Dale majas), kes pani 1881. aastal oma hotelli magamistoas suusad jalga ja jalutas läbi hotelli baari nõlvadele.

Lumetegevused

Mõned populaarsemad sporditegevused:

Suusatamine
Lumelauaga sõitmine
Lumekelguga jalgrattasõit
Mäest jalgrattasõit allamäge
Mootorsõidukitega allamäge (samuti mootorsõidukitega ekskursioonid ja sõidud)

Kliimamuutus

Kliimamuutus mõjutab Euroopa Alpide turismi looduslike ohtude suureneva arvu ja intensiivsuse tõttu ning seab ohtu turismisihtkohtade ligipääsetavuse ja infrastruktuuri. Sulavad liustikud mõjutavad Alpide maastiku atraktiivsust, talvise temperatuuri tõusu tõttu lüheneb suusahooaeg ja need kliimamuutused piiravad toodetud lumikatte hulka. Kõik need kliima- ja geograafilised tegurid toovad kaasa väiksema külastajate arvu ja tulude vähenemise, millel võib olla tugev majanduslik mõju talvisele turismile. Nendele muutustele reageerides on Šveits pöördunud kunstlume tootmise poole, et see vastaks nõudlusele nende turismisihtkohtade järele ning säilitaks majanduse struktuuri ja heaolu.

Transport

Pikemalt artiklites Šveitsi mäekurude loend ja Šveitsi mägiraudteede loend

Glacier Express Landwasseri viaduktil, Albula Alpid

Šveitsi Alpidel ja Šveitsil on ulatuslik transpordivõrk. Praktiliselt igasse mägikülla pääseb ühistranspordiga, kas rongi, bussi, funikulööri, köisraudtee või tavaliselt nende kombinatsiooni abil. Sidusalt integreeritud ühistranspordisüsteemi peamised ettevõtted on

Enamik mägipiirkondi on Šveitsi peamistest linnadest ja vastavalt nende lennujaamadest 1–3 tunni kaugusel. Engadin Graubündeni kantonis asub suurtest linnadest 3–6 tunni kaugusel; rongireis ise koos panoraamvaatega Glacier Expressi või Bernina Expressiga on turistide seas populaarne.

Samedani lennujaam Sankt Moritzi lähedal kõrgusel 1704 m on Euroopa kõrgeimal asuv.

Alpide ületamine on riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil võtmeküsimus, kuna Euroopa manner on kohati mäestikega jagatud. Alates industrialiseerimise algusest on Šveits parandanud oma transalpiinset võrku; see algas 1882. aastal Gotthardi tunneli ehitamisega, millele 1906. aastal järgnes Simploni tunnel ja 1913. aastal Lötschbergi tunnel, ning üsna hiljuti, 2007. aastal, Lötschbergi alustunnel. 57,1 km pikkune Gotthardi alustunnel, maailma pikim raudteetunnel, avati 2016. aastal ja pakub otsest tasast rööpaühendust läbi Alpide.

Pinnavormide nimetused

Mägede ja muude pinnavormide nimetused on esitatud neljas riigikeeles. Allolevas tabelis on toodud kõige sagedamini esinevad nimetused.

Eesti	Saksa	Prantsuse	Itaalia	Romanši	Näited
mägi	Berg, Stock	Mont	Monte	Munt, Cuolm	Gamsberg, Dammastock, Mont Vélan, Monte Generoso, Munt Pers
tipp, ülaosa, haripunkt	Gipfel	Cime	Cima	Tschima	Grenzgipfel, Cima di Gana Bianca, Tschima da Flix
tipp, haripunkt, mäetipp	Spitze	Pointe, Pic	Pizzo	Piz, Péz	Lenzspitze, Pointe de Zinal, Pizzo Campo Tencia, Piz Roseg
nõel, okas, oga	Nadel	Aiguille	Ago	Ago, Guila	Nadelhorn, Aiguille d'Argentière, Ago di Sciora
sarv	Horn	Corne	Corno	Corn	Wetterhorn, Corne de Sorebois, Corn da Tinizong
torn, kants	Turm	Tour	Torre	Tuor	Tour Sallière, Torrone Alto
pea, ülaosa	Kopf	Tête	Testa	Tgau	Bürkelkopf, Tête Blanche
hari, seljak, kõrgendik	Grat	Crêt	Cresta	Fil, Cresta	Gornergrat, Crêt du Midi, Fil de Cassons
liustik	Gletscher, Firn	Glacier	Ghiacciaio	Glatscher, Vadret	Unteraargletscher, Hüfifirn, Glacier de Corbassière, Ghiacciaio del Basodino, Vadret da Morteratsch, Glatscher dil Vorab
org	Tal	Val	Valle, Val	Val	Mattertal, Val d'Hérens, Valle Maggia
kuru	Pass, Joch	Col, Pas	Passo	Pass	Jungfraujoch, Panixerpass, Pas de Cheville, Passo del San Gottardo

Samuti on Šveitsi mägede järgi nime või hüüdnime saanud ka suur osa tippudest väljaspool Alpe, näiteks Wetterhorn Peak Colorados või Matterhorn Peak Californias.

Baltoro liustiku ja Godwin-Austeni liustiku ühinemiskoht Karakorami mäestikus K2-st lõunas sai Euroopa uurijate poolt nime Konkordiaplatz.

Vaata ka

Alpid on Šveitsi 50-frangisel rahatähel alates 2016. aastast

Turism

Sport

Muu