Abel (Taani kuningas)
Abel (1218 – 29. juuni 1252) oli Schleswigi hertsog aastail 1232–1250 ja Taani kuningas aastail 1250–1252.
Ta oli kuningas Valdemar II ja Portugali kuninga Sancho I orbtütre, Flandria krahvi Ferdinandi õe Berengaria poeg. Neil oli kolm poega (hilisemad Taani kuningad Erik IV, Abel ja Christoffer I) ning tütar Sofie või Sophie (1217–1247), kes abiellus 1230. aastal Brandenburgi markkrahvi Johann I-ga.
Abel abiellus 1237. aastal Schauenburgi ja Holsteini krahvi Adolf IV-a tütre Matildaga. Isa, Valdemar II surma (1241) ja venna Erik IV trooniletõusu järel andis viimane talle valitseda Schleswigi hertsogkonna.
Kuningaks sai Abel 1. novembril 1250, pärast tema venna, kuningas Erik IV tapmist, mille osaluses teda ennast kahtlustati ("nime poolest Aabel, kuid tegude poolest Kain" – taani keeles: "Abel af navn, Kain af gavn").
1251. aastal loobus Abel Taani kuningate varasemast nõudlusest Läänemaale, mis kuulus Saare-Lääne piiskopkonda.
Abel kehtestas täiendava maksu, et maksta lunaraha Kölni peapiiskopi juures vangis oleva poja Valdemari eest ning langes ülestõusnute vastu võideldes lahingus Friisimaal.
Taani kuningana järgnes talle troonil noorem vend Christoffer, Abeli järglased (Valdemar III, Valdemar IV jt.) aga said päriliku õiguse valitseda Schleswigi hertsogkonda, Estridseni dünastia Schleswigi haruna.
| Eelnev Erik IV |
Taani kuningas 1250–1252 |
Järgnev Christoffer I |