Ahistav jälitamine
Ahistav jälitamine on teise isiku hirmutamise, alandamise või muul viisil häirimise eesmärgil temaga korduva või järjepideva kontakti otsimine, tema jälgimine või muul viisil isiku eraellu sekkumine tema tahte vastaselt.[1]
Kuriteokoosseisuga kaitstakse isiku põhiseaduslikku õigust perekonna- ja eraelu puutumatusele ning isiku vaimset ja füüsilist tervist.[2]
Enamikus Eestis toime pandud ahistava jälitamise juhtumites on jälitajaks ohvri endine partner. Sellest tulenevalt on jälitaja võimalused ohvri eraellu tungimisel ning talle kannatuste põhjustamisel väga laiad, arvestades, et endisel partneril on ohvri eraelu kohta palju infot.[3] Lähisuhtepartnerist jälitaja kasutab seda infot sageli ohvri vastu ja see muudab ohvri jaoks kannatused intensiivsemaks ja ähvardavamaks.[4]
Sätte kujunemine
[muuda | muuda lähteteksti]Kohustus ahistav jälitamine kuriteokoosseisuna kriminaliseerida tuli Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsioonist. Eesti allkirjastas konventsiooni 2. detsembril 2014.[5]
Konventsioon sisaldab osaliste jaoks nõuet kasutada meetmeid, et kriminaliseerida tahtlikud teise isiku vastu suunatud teod, mis seisnevad isiku korduvas ähvardamises, millega kaasneb isiku hirm oma turvalisuse pärast.[6] Varasemad karistusseadustiku ähvardamise ja eraviisilise jälitustegevuse koosseisud ahistavat jälitamist ei hõlmanud, viimatinimetatu teokooseis on olemuselt palju laiem.[5]
Kuriteokoosseis
[muuda | muuda lähteteksti]Koosseisu tuvastamiseks on vajalik, et ahistava jälitamise tunnustega teod oleksid toime pandud nii kannatanu tahte vastaselt kui ka korduvalt või järjepidevalt. Tavaliselt ühiskondlikult aktsepteeritav käitumine nagu helistamine, kingituste saatmine ja ootamatud visiidid võivad vastata ahistava jälitamise tunnustele. Seda juhul, kui need muutuvad ohvrile oluliselt häirivaks ning jätkuvad, vaatamata sellele, et ohver on jälitajale selgelt teada andnud tegude soovimatusest ning nõudnud selle lõpetamist.[1]
Asukoht KarSis
[muuda | muuda lähteteksti]Karistusseadustikus asub § 1573 poliitiliste ja kodanikuõiguste vastaste süütegude peatükis, milles paiknevad koosseisud seisavad võrdõiguslikkuse, põhivabaduste ja valimisvabaduse eest. Põhjus, miks paragrahv mainitud peatüki alla kuulub, tuleneb Istanbuli konventsioonist, mille üldine eesmärk on kaotada naiste ja alla 18-aastaste tütarlaste vastu suunatud vägivald. Eelmainitu leitakse olevat algpõhjuseks, miks meeste ja naiste vahel ebavõrdsus püsib.[7]
Võimalikud ahistava jälitamise viisid
[muuda | muuda lähteteksti]Ahistavat jälitamist on keeruline ammendavalt defineerida. Probleemiks on toimepanijate lõputud võimalused ohvri tunnetega mängida, kasutades selleks sageli vaevu hoomatavaid meetodeid, mis kõrvaltvaatajale võivad paista süütuna.[8] Ahistava jälitamise viisid on näiteks soovimatu kontakt ohvriga telefoni või muu sidevahendi teel, ohvri ja tema vara liikumise jälgimine ning ootamatu ilmumine ohvri viibimiskohta.[9]
Lähenemiskeeld
[muuda | muuda lähteteksti]Lähenemiskeelu kehtestamiseks on üldiselt vajalik isikuvastase või alaealise vastu toime pandud süütegu või selle kahtlus. Kuigi ahistav jälitamine ei paikne seadustikus isikuvastaseid süütegusid käsitlevas peatükis, on ka selle puhul võimalik lähenemiskeeldu kohaldada. Põhjuseks selle kohaldamisala laiendav tõlgendamine – lähenemiskeeldu on võimalik kohaldada ka siis, kui toimepandud tegu oleks ilma raskendavate lisatunnuste puudumiseta kvalifitseeritav isikuvastase süüteona.[10]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. koost. J. Sootak, P. Pikamäe. Juura 2021. lk 563.
- ↑ K. Lee. Ahistava jälitamise süüteokoosseisu tõlgendamine ja kohtupraktika analüüs. Magistritöö. 2019. lk 8.
- ↑ K. Kahu. Ahistava jälitamise kriminaliseerimine Eestis — kuriteokoosseisu erakordsusest ja sellega seotud problemaatikast. Õiguskeel 2018/2. lk 3-4.
- ↑ M. Vaher. Ahistav jälitamine Eestis. Bakalaureusetöö. 2022. lk 15.
- ↑ 5,0 5,1 M. Kuresson. Ahistav jälitamine — olukord pärast uue normi jõustumist. Magistritöö. 2019. lk 26.
- ↑ K. Kahu. Ahistava jälitamise kriminaliseerimine Eestis – kuriteokoosseisu erakordsusest ja sellega seotud problemaatikast. Magistritöö. 2017. lk 3.
- ↑ E. Sommer. Kuidas tõlgendada karistusseadustiku §-i 1573? Juridica 2018/8. lk 38.
- ↑ Vaher, 2022. lk 12.
- ↑ Kahu, 2017. lk 13.
- ↑ Kuresson, 2019. lk 29.