Mine sisu juurde

Ants Laikmaa

Allikas: Vikipeedia
Ants Laikmaa
Ants Laikmaa autoportree (1925)
Sünninimi Hans Laipman
Sündinud 5. mai 1866
Araste
Surnud 19. november 1942 (76-aastaselt)
Taebla
Rahvus eestlane
Haridus Düsseldorfi kunstiakadeemia
Tegevusala maalimine, joonistamine
"Vaade Caprilt", 1911–1912, pastell, Enn Kunila kunstikollektsioon
"Mutti. Marie Underi portree", 1904, pastell, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus
"Itaalia poisike", 1912, pastell, Tartu Kunstimuuseum

Ants Laikmaa (kuni 24. aprillini 1935 Hans Laipmann; 5. mai 1866 Araste – 19. november 1942 Taebla) oli eesti maalikunstnik, keda on peetud üheks Eesti 20. sajandi alguse olulisemaks kunstnikuks ja kelle juhitud ateljeekool oli Eesti esimene kunstiõppeasutus.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Sündis Kivi-Vigalas vallakirjutajast taluperemehe 15. lapsena.[viide?]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kooliteed alustas 1874. aastal koos vend Bernhard Laipmaniga Velise vallakoolis. Velise koolis oli õpetajaks Laipmanide sugulane kreiskooli haridusega Eduard Aavik, hea laulja ja joonistaja. Seal puutus tulevane kunstnik esimest korda kokku joonistamisega. Teise poolaasta õppisid vennad Laipmanid Vigala köstrikoolis, järgmisel õppeaastal pandi nad Haapsalu linna algkooli ning siis Lihula algkooli, kus oli õpetajaks kirjanik ja ärkamisaja tegelane Jakob Pärn. Koolmeister andis poistele eraviisiliselt ladina keele tunde, tänu millele pääsesid vennad Pärnu gümnaasiumi. Kakluse tõttu tuli sealt koolist lahkuda ja 1884 jätkas Ants haridusteed Lajuse saksa erakoolis Tallinnas[1].

Tallinnas külastas ta Theodor Albert Sprengeli ateljeed ja näitas talle oma joonistusi[2]. Tulevane kunstnik õppis seal umbes kuu aega, siis otsustas minna Peterburi Keiserliku Kunstide Akadeemia vastuvõtukatsetele, kuid kohapeal selgus, et akadeemiasse pääsemiseks on vaja märksa põhjalikumat kunstialast ettevalmistust. Kodus läks Ants venna Bernhardi dokumentidega tema asemel väeteenistusse, kus ta määrati kavalergardide rügementi. Õnnetu kukkumine hobuse seljast ja jalaluumurd viisid ta pooleks aastaks haigevoodisse; hiljem ta vabastati, sest jalg ei paranenudki täielikult.[viide?]

Laikmaa sõitis uuesti Peterburi, kus tal jälle ei õnnestunud akadeemiasse astuda, kuid ta jäi õppima professor Julius Kleveri juurde. Ta veetis talve Peterburis maalides ja külastades sealseid rikkalikke kunstikogusid (Akadeemia muuseum, Ermitaaž, Aleksander III muuseum)[2]. Mõne aja pärast tundis noor kunstnik, et sealne õhkkond ei ole tema jaoks. Ta pakkis kokku mõned oma teosed, eeskätt portreed, ja saatis need Düsseldorfi Kunstiakadeemiasse professor Eduard von Gebhardile. Gebhard esitas need akadeemia professorite kolleegiumile ning Laikmaa võeti õpilaseks vastu[2]. Akadeemiasse minekuks asus kunstnik 1891. aasta sügisel Riiast jalgsi Saksamaa poole teele. Selles kuus nädalat kestnud teekonnas on nähtud märgilist tähendust Laikmaa kunsti eelseisvale arengule ja saatusele.[3]

1892. aasta märtsiks oli ta juhutöödega saanud kokku nii palju raha, et maksta ära õppemaks ja alustada tööd joonistusklassis[1]. 1893. aasta sügisel aga tuli tal isa haiguse tõttu õpingud katkestada ja tulla koju[1]. Isa haiguse ajal kodumaal viibides võttis Laikmaa osa Jakob Hurda algatatud rahvaluulekogumisest. Ta kogus rahvalaule, jutte ja naljandeid mitmelt poolt Läänemaad ning saatis need 1896. aastal Hurdale, kes paigutas need oma kogu II seeria 54. köitesse. Kokku on 240 leheküljel kirja pandud ligi 300 pärimust[4].

Tagasi Düsseldorfi jõudis ta 1896. aastal pärast isa surma. Õppinud veel aasta, astus ta akadeemiast välja ja töötas järgmised kaks aastat Düsseldorfis portretistina[1]. Laikmaa külastas 1899 Hollandit ja Belgiat. Pärast mõnekuulist viibimist kodumaal sõitis ta 1900 Pariisi, kust matkas jalgsi Münchenisse ning sealt tagasi kodumaale. Jõudnud kodumaale, korraldas ta 1901. aasta kevadel isikunäituse pärast mida tõmbus ligi kaheks aastaks pealinnaelust eemale.[5] Elas esmalt kodukohas Vigalas ning seejärel Haapsalus, kus lõpetas oma esimese suurema teose – Pärnu-Jaagupi kiriku altarimaali.[viide?]

Ateljeekool

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Ants Laikmaa ateljeekool

1903. aastal kevadtalvel algas Laikmaa esimene pikem Tallinna periood. Ta asutas Ants Laikmaa ateljeekooli. Paari nädalaga kasvas tema õpilaste arv paarikümne ligi ning sama aasta lõpus korraldas ta Provintsiaalmuuseumis oma õpilaste teoste näituse. Tema korraldatud oli I Eesti kunsti ülevaatenäitus 1906. aastal Tartus, kus tutvustati esmakordselt ühiselt kodumaal ja Peterburis elavate, peamiselt vanemate kunstnike teoseid. 1907. aastal osales ta Eesti Kunstiseltsi loomises ja samal aastal ka Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühingu asutamises.[viide?]

Paguluses

[muuda | muuda lähteteksti]

1907. aastal saadeti Laikmaa kui P. Pärna valijamees II Riigiduumasse Eestist välja. Järgmised kaks aastat veetis ta Soomes, Viiburis ja Imatra maalilises ümbruses, kus hakkas lisaks portreedele maalima ka maastikku. 1909. aastal alustas ta pikemat reisi mööda Lääne-Euroopa kunstikeskusi ning elas lühemat aega Capril ja Põhja-Aafrikas Tuneesias.[viide?]

Tagasi Tallinnas

[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasi Eestisse jõudis kunstnik kevadel 1913 ja avas taas oma ateljeekooli. Tema juurde asusid õppima Oskar Kallis, Alfred Tuul, Aleksander Krims, Aleksander Mülber jt.[viide?]

1913–1932 tegutses ta kunstniku ja õppejõuna Tallinnas. Ta avaldas arvukalt kunstiteoreetilisi ja kunstiajaloolisi artikleid, kunstinäituste arvustusi, kunstnike tähtpäevadele pühendatud monograafilisi ülevaateid ning kunstielu päevakajalisi probleeme lahkavaid artikleid. Kesksel kohal on reisikirjad aastatest 1910–1912 pealkirja all "Teelt" ning reisikirjad ateljeekooli ekskursioonidelt Moskvasse ja Peterburi 1914. Kokku on Laikmaalt teada üle 190 artikli.[6]

Ants Laikmaa haud

1932. aastal sulges Laikmaa oma ateljeekooli ning elas sestpeale oma talus Taebla vallas Kadarpiku külas, kuhu on ka maetud.[viide?]

Looming

[muuda | muuda lähteteksti]

Oma esimese näituse (samas esimese eesti kunstniku näituse Eestis üldse) avas ta 1901. aastal Tallinna Provintsiaalmuuseumi ruumides, kuid enamik sel näitusel väljas olnud teostest hävis tulekahjus 1907. aastal. Akademistlikule haridusele vaatamata on Laikmaa loomingus tunda impressionismi ja postimpressionismi mõju. Juba varakult tundis ta kutsumust olla portretist. Tema lemmiktehnikaks kujunes pastell, mis võimaldas töötada kiiresti.[viide?]

1903. aastal maalis ta Fr. R. Kreutzwaldi 100. sünniaastapäevaks portree-kompositsiooni "Kaugelt näen kodu kasvavat", mille kinkis Estonia teatrile. Laikmaa varaseim looming koosnebki peamiselt portreedest. Kunstnikule poseerisid nii kodukandi talupojad ("Torgu Madis", "Vigala taat", "Vana Aitsam"), intelligentsi esindajad (Miina Härma, Paul Pinna, Marie Under) kui kunstnikud. Erilist tõmmet tundis kunstnik eksootiliste tüüpide suhtes, näiteks on ta korduvalt maalinud mustlasi.[viide?]

Soomes viibides pühendus kunstnik enda jaoks uuele žanrile – maastikumaalile. Värv ja käsitluslaad olid impressionistlikud, juba avaldus ka Laikmaale iseloomulik tume kontuur, mis oli omane tema hilisematele maastikele. 1909. aastal väisas kunstnik korraks kodumaad ja asus siis välisreisidele. Reisiaastatel töötas Laikmaa pingeliselt. Reisidel loodud portreed ja maastikud moodustavad tema loomingus eraldi peatüki. Arvukalt on Laikmaal maastikke Tuneesiast. Nende aastate portreed kujutavad peamiselt rahvatüüpe.[viide?]

Jõudnud 1913. aastal tagasi Eestisse, maalis ta edasi portreid ja maastikke, millele lisandus ka lillemaal. Järgnenud aastakümme oli kunstnikule väga viljakas. Sellest perioodist pärinevad tema kuulsad teosed "Salme" ja "August Kitzbergi portree". 1920. aastatel muutus Laikmaa looming rahutumaks ja raskemeelsemaks, toonid muutusid tumedamaks, joon närvilisemaks ja järsemaks. Kunstnikul kujunes tavaks uusi motiive otsides Eestis jalgsi või hobusega ringi rännata. Eriti armastas ta Lääne-Eesti maastikke.[viide?]

1920.–1930. aastatel esines kunstnik harva näitustel. Tal oli kombeks oma teoseid sõpradele ja tuttavatele kinkida ja seetõttu on hulk tema loomingut siiani erakätes. Üks teema, mille juurde kunstnik ikka ja jälle tagasi pöördus, oli tema enda kujutis, Laikmaa autoportreesid on teada aastatest 1902–1936.[viide?]

"Taebla maastik" (1936)

Tuntumaid teoseid

[muuda | muuda lähteteksti]

Publitsistika ja kirjad

[muuda | muuda lähteteksti]
  • "Mõteldes tagasi : valik Ants Laikmaa autobiograafilisi artikleid". Koostanud ja järelsõna: Vaike Tiik, eessõna: Ott Kangilaski. Kunst. Tallinn 1991
  • "Teelt : maailmakodaniku reisikirjad Viinist, Veneetsiast, Firenzest, Roomast, Caprilt, Sitsiiliast, Vesuuvi tipust, Tunisest jm.". Koostaja ja eessõna: Vaike Tiik. Kunst. Tallinn 1996
  • "Kas tõesti mina : kirjad läbi elu". Koostaja ja järelsõna: Vaike Tiik. Ilmamaa. Tartu 2001

Tunnustus

[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestuse jäädvustamine

[muuda | muuda lähteteksti]

1955. aastast on tema kodus majamuuseum. 1956. aastal püstitati Laikmaa hauale Juhan Raudsepa loodud hauasammas.

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema vend oli Bernhard Laipman.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 Ott Kangilaski, Meenutusi noorest Laikmaast, Noorte Hääl, 5.05.1966
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Ants Laikmaa, Mõteldes tagasi, Kunsti album III, 1937
  3. ↑ Liis Pählapuu (koostaja): Ants Laikmaa. Vigala ja Capri. KUMU Tallinn 2015, ISBN 978-9949-485-42-0
  4. ↑ R.Põldmäe, Ants Laikmaa rahvaluulekogujana, Kesknädal, 25.11.1942
  5. ↑ Alfred Waga, Ants Laikmaa elust ja loomingust – Eesti Sõna, 22.11.1942
  6. ↑ V. Tiik, Ants Laikmaa kunstikriitilisest tegevusest, Rahva Hääl, 5.05.1956
  7. ↑ "Tartu Ülikooli audoktorid". Tartu Ülikool. Vaadatud 13. detsembril 2022.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Ants_Laikmaa&oldid=6447846"