Autoralli maailmameistrivõistlused
 | See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga WRC logistika Volkswageni näitel. Lisateavet artikli arutelust |
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2021) |
| Autoralli maailmameistrivõistlused |
|---|
 |
| Praegune hooaeg |
| 2024. aasta hooaeg |
| Madalamad võistlusklassid |
| Ralliautode klassid |
|
| Seotud loendid |
Autoralli maailmameistrivõistlused (inglise keeles World Rally Championship, lühend WRC) on autoralli kõige kõrgetasemelisemad võistlused maailmas. Neid korraldatakse alates 1973. aastast autotootjatele ja 1977. aastast autojuhtidele. Eraldi tiitel antakse ka kaardilugejale. Võistlused toimuvad FIA egiidi all.
2019. aastal sõitis sarjas neli ametlikku autotootjat (Citroën, Hyundai, M-Sport ja Toyota) ning kavas oli 14 etappi.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Autoralli maailmameistrivõistlused moodustati tuntud rahvusvahelistest rallidest, millest üheksa olid varem osa rahvusvahelisest tootjate meistrivõistlustest (IMC), mis vaidlustati aastatel 1970 kuni 1972. 1973. aasta autoralli maailmameistrivõistlused olid WRC avahooaeg ja algas Monte Carlo ralliga 19. jaanuaril.
1980. aastatel hakkasid populaarsust koguma võimsamad nelikveolised autod, mis asendasid tagumise ratta veoga autod. FISA (Fédération Internationale du Sport Automobile) legaliseeris nelikveo 1979. aastal, kuid enamiku tootjate arvates oli see liialt keeruline ja ei usutud selle edusse. Pärast seda, kui Audi tegi esimesed katsetused oma uue nelikveolise Quattroga ja saavutas edu, alustasid ka teised tootjad oma nelikveoliste projektidega (Lancia Delta HF Integrale).
1986. aasta algas soomlaste Henri Toivoneni ja Aléni muljetavaldavate sõitudega Lancia uue turbo Delta S4-iga, mis võib kruusateel teatavasti kiireneda 0–100km/h 2,3 sekundiga.
Kuna plaanitud S-grupp tühistati, muutusid A-grupi reeglid WRC-s normiks kuni 1997. aastani. WRC osana korraldati juba 1986. aastal eraldi A-grupi meistrivõistlused, mille võitis rootslane Kenneth Eriksson Volkswagen Golf GTI-ga 16 V.
1997. aasta autoralli maailmameistrivõistluste jaoks kehtestati WRC reeglid asendamaks grupp A-d. Soomlane Marcus Grönholm võttis sarja esimesel täisaastal autojuhtide tiitli ja tootjate krooni võitis Peugeot. Inglane Richard Burns võitis Subaru Impreza WRC-ga 2001. aasta tiitli, kuid Grönholm ja Peugeot võtsid mõlemad tiitlid tagasi 2002. aastal. 2003. aastal sai Norra Petter Solberg Subaru autojuhtide meistriks ja Citroën jätkab Prantsuse tootjate edu. Citroëni juht Sébastien Loeb jätkas oma Citroën Xsara WRC-ga järgmiste hooaegade juhtimist, tulles 2012. aastal maailmameistriks üheksandat korda järjest. Volkswagen Motorsport astus meistrivõistlustele 2013. aastal ja Sebastien Ogier juhtis sarjas kuue järjestikuse tiitliga. 2017. aastal kehtestati uued meistrivõistluse reeglid, mis tõid rajale kiiremaid ja agressiivsemaid autosid.
Aastal 2018 võitis Toyota Gazoo Racing WRT autoralli maailmameistrivõistlused, teenides Toyotale nende esimese tootja tiitli alates 1999. aastast.[1] Tommi Mäkineni meeskonna juhtimisel sai temast esimene inimene rallisõidu ajaloos, kes tuli meistriks nii autojuhi kui ka meeskonnaülemana.
Esimese etapivõidu tõi Eestisse Markko Märtin 2003. aasta Kreeka rallilt. Esimese eestlasena tuli maailmameistriks 2019. aastal Ott Tänak. Ott Tänak tegi oma debüüdi autoralli maailmameistrivõistluste sarjas 2009. aasta Portugali rallil. 2012 liitus ta võistkonnaga M-Sport World Rally Team ning sama aasta Rootsi rallil sai ta oma esimesed kiiruskatsevõidud WRC sarjas. Esimene MM etapivõit tuli 2017. aasta Sardiinia rallil. Sama hooaeg lõpetati 3. kohaga. Ühtlasi valiti Tänak 2017. aastal Eesti aasta sportlaseks. 2020. aastast sõidab Tänak Hyundai meeskonnas. 2023. aastast sõidab Ott Tänak Fordi meeskonnas.
Ülemaailmne koroonapandeemia jättis oma jälje 2020. aasta hooajale, kus tühistati mitmed rallid. Neis oludes pakuti ühe etapi korraldamist ka Eestile ja nii liitus WRC-sarjaga Rally Estonia.
Ülesehitus
[muuda | muuda lähteteksti]Hooaeg algab jaanuaris ning võistlustel on karikasarja süsteem. Igal rallil (etapil) jagatakse parimatele punkte ning hooaja lõpus enim punkte kogunud sõitja, kaardilugeja ja autotootja saavad karika.
Etapp koosneb mitme päeva peale jaotatud kiiruskatsetest. Üks etapp kestab tavaliselt 4 päeva (neljapäevast pühapäevani), kuid ettevalmistus toimub juba varem. Enne ralli algust (teisipäev/kolmapäev) on võimalik kogu võistlustrass piiratud kiirusega läbi sõita ning koostada rajalegend, mida kaardilugeja loeb sõidu ajal sõitjale.[2] Enne esimest ametlikku kiiruskatset sõidetakse ka soojenduskatse (shakedown). Asfaldirallidel on meeskonnal kaasas ka spetsiaalne rajaauto koos juhiga (gravel crew), kes sõidab enne kiiruskatsete algust need tänavaautoga läbi ning edastab infot sõitjale ning meeskonnale.[3] Igal rallil on kavas ka "Power Stage" kiiruskatse, mis üldjuhul on ralli viimane katse ning see annab lisapunkte. [4]
Võistluspäeva sisse kuulub ka tavaliselt mehaanikute ülesandeks jääv autoremont boksis. Peale kiiruskatsete lõppu ning autasustamist toimub ka autode tehniline kontroll.
Kiiruskatsed on elektroonilise ajavõtusüsteemiga, mis jäädvustab ka sajandiksekundid. Kiirused rallisõidu ajal on väga suured, seetõttu on ohutumaks võistlemiseks ralliautodele kohustuslik sisseehitatud turvapuur. Rallit saab raja ääres jälgida publik, kellele on samuti ohutuks jälgimiseks kehtestatud reeglid (nt väliskurvis seismine keelatud).
Sõitja peab enne hooldusalalt väljumist valima omale sobivad rehvid. Valikus on olenevalt rallist erineva (nt pehme, keskmise ja kõva) seguga rehvid. Talverallil sõidetakse naastrehvidega. Ühel rallietapil kasutatav rehvide arv on piiratud. [4]
Trahvisekundid
[muuda | muuda lähteteksti]Reeglite rikkumise eest võib saada karistuseks trahvisekundeid (näiteks ajakontrolli hilinemise või liiga vara startimise eest), mis lisatakse võistleja üldajale lisaks.[4]
Super-rally (Rally 2)
[muuda | muuda lähteteksti]Kõikidel rallidel (ralli korraldaja võib ka seda oma etapil mitte lubada) on super-rally ehk Rally 2 süsteem, mis tähendab, et katkestanud meeskond saab järgmisel päeval uuesti startida, kuid iga vahelejäänud kiiruskatse eest määratakse ajatrahv (7 min kaotust oma klassi kiireimale ajale; enne 2015. aastat 5 min). Turvapuuri lõhkumisel uuesti startida ei saa. Kui vahele jääb ainult päeva viimane kiiruskatse, siis saadakse ajatrahviks 10 min. Kui ralli katkestatakse viimasel päeval, siis uuesti startida ei saa. [5]
Punktisüsteem
[muuda | muuda lähteteksti]Praegu (alates 2010. aastast) saavad igal etapil punkte kümme parimat, vastavalt 25, 18, 15, 12, 10, 8, 6, 4, 2, 1. Lisaks jagatakse punkte ralli Power Stage kiiruskatse kiireimatele. [5]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Aastast 1997 hakati punkte andma kuuele paremale, vastavalt 10, 6, 4, 3, 2, 1. Taas muutus punktide jagamise kord 2003. aastal nii, et siis said punkte kaheksa paremat, vastavalt 10, 8, 6, 5, 4, 3, 2, 1. [5]
2011. aastal tutvustatud Power Stage kiiruskatsel jagati punkte kolmele parimale (3, 2, 1) kuni 2016. aasta lõpuni. [5]
Power Stage
[muuda | muuda lähteteksti]Power Stage (ka "punktikatse") nimetust kannab reeglite järgi üks kiiruskatsetest, enamasti viimane ning sellelt punktide saamiseks tuleb ralli lõpetada.[6] Hetkel antakse lisapunkte viiele parimale (vastavalt 5, 4, 3, 2 või 1 lisapunkt). Power Stage punktid ei lähe kirja meeskondlikku punktitabelisse. Kui teistel kiiruskatsetel mõõdetakse aegu kümnendiksekundi täpsusega, siis Power Stage katsel tuhandiksekundi täpsusega. [5]
Maailmameistrid
[muuda | muuda lähteteksti]Statistika
[muuda | muuda lähteteksti]Rallisõitjatest on edukaimaid olnud Sébastien Loeb (9 maailmameistritiitliga), Sébastien Ogier (8), Juha Kankkunen (4) ja Tommi Mäkinen (4). Kahel korral on tulnud maailmameistriks Massimo Biasion, Marcus Grönholm, Walter Röhrl, Carlos Sainz ja Kalle Rovanperä.[7]
Medalitabel
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast 2023. aasta hooaega.
| Koht | Riik | Kuld | Hõbe | Pronks | Kokku |
|---|---|---|---|---|---|
| 1. |  Prantsusmaa |
18 | 6 | 7 | 31 |
| 2. |  Soome |
16 | 15 | 17 | 48 |
| 3. |  Itaalia |
3 | 2 | 1 | 6 |
| 4. |  Suurbritannia |
2 | 8 | 1 | 11 |
| 5. |  Hispaania |
2 | 4 | 7 | 13 |
| 6. |  Rootsi |
2 | 2 | 2 | 6 |
| 7. |  Saksamaa |
2 | 1 | 1 | 4 |
| 8. |  Norra |
1 | 3 | 4 | 8 |
| 9. |  Eesti |
1 | 1 | 4 | 6 |
| 10. |  Belgia |
0 | 5 | 3 | 8 |
Autotootjatest on edukaimad olnud alates 1973. aastast Lancia 10 maailmameistritiitliga, Citroën järgneb kaheksa, Toyota seitsme, Peugeot viie, Volkswagen ja Ford nelja tiitliga.[8]
Meistriks on tulnud 1973. aastast arvestades 19 eri sõitjat ja 13 eri autotootjat.
Etapivõidud sõitjate arvestuses
[muuda | muuda lähteteksti]22. mai 2024 seisuga.[9]
646 etapil on võitnud 80 erinevat sõitjat.
- Sébastien Loeb 80
- Sébastien Ogier 60
- Marcus Grönholm 30
- Carlos Sainz 26
- Colin McRae 25
- Tommi Mäkinen 24
- Juha Kankkunen 23
- Didier Auriol 20
- Thierry Neuville 20
- Markku Alén 19
- Ott Tänak 19
- Hannu Mikkola 18
- Jari-Matti Latvala 18
- Massimo Biasion 17
- Bjorn Waldegard 16
- Mikko Hirvonen 15
- Walter Röhrl 14
- Petter Solberg 13
- Kalle Rovanperä 12
- Stig Blomqvist 11
................
Etapivõidud riikide arvestuses
[muuda | muuda lähteteksti]22. mai 2024 seisuga.[10]
Etapivõite on saanud 17 riigi sportlased.
- Prantsusmaa 207
- Soome 192
- Suurbritannia 49
- Rootsi 43
- Itaalia 30
- Hispaania 30
- Eesti 24
- Belgia 21
- Saksamaa 17
- Norra 17
Etapivõidud tootjate arvestuses
[muuda | muuda lähteteksti]22. mai 2024 seisuga.[11]
Autoralli MM-võistluse etappe on võitnud 1973. aastast arvestades 21 erinevat tootjat: Citroën, Ford, Lancia, Toyota, Peugeot, Subaru, Volkswagen, Mitsubishi, Audi, Fiat, Hyundai, Datsun/Nissan, Opel, Renault, Renault-Alpine, BMW, Saab, Mazda, Mercedes-Benz, Porsche ja Talbot.[12]
| Firma | Kokku | |
|---|---|---|
| 1 | Citroën |
102 |
| 2 |  / Ford |
94 |
| 3 |  Toyota |
87 |
| 4 | Lancia |
73 |
| 5 | Peugeot |
48 |
| 6 | Subaru |
47 |
| 7 | Volkswagen |
44 |
| 8 | Mitsubishi |
34 |
| 9 |  Hyundai |
28 |
| 10 | Audi |
24 |
Sõitjate võidetud kiiruskatsete arv
[muuda | muuda lähteteksti]22. mai 2024 seisuga.[13]
Kiiruskatseid on võitnud 267 eri sõitjat.
- Sébastien Loeb 939
- Markku Alén 826
- Carlos Sainz 756
- Sébastien Ogier 708
- Juha Kankkunen 700
- Hannu Mikkola 654
- Ari Vatanen 590
- Didier Auriol 554
- Marcus Grönholm 542
- Jari-Matti Latvala 539
..........
- Ott Tänak 366
.........
- Markko Märtin 101
Sõitjate võidetud punktide arv
[muuda | muuda lähteteksti]22. mai 2024 seisuga.[14]
653 eri sõitjat on kogunud kokku 43437 punkti.
- Sébastien Ogier 2837
- Thierry Neuville 1975
- Sébastien Loeb 1778
- Jari-Matti Latvala 1679
- Ott Tänak 1561
- Dani Sordo 1312
- Elfyn Evans 1263
- Carlos Sainz 1242
- Mikko Hirvonen 1210
- Juha Kankkunen 1140
......
- Markko Märtin 207
Ralliteede pinnakatted
[muuda | muuda lähteteksti]Alates 1973. aastast on MM-võistluste etapiks olnud (seisuga 12. veebruar 2023) kokku 630 MM-rallit.
Nendest on sõidetud kruusal 369 (58,6%), asfaldil 101 (16,0%), asfalt/kruusal 65 (10,3%), lumel 49 (7,8%), asfalt/lumel 46 (7,3%) rallit.[15]
Loendid
[muuda | muuda lähteteksti]Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Andrew Van Leeuwen (18. november 2018). "Rally Australia: Latvala wins as Ogier, Toyota claim WRC titles". autosport.com. Vaadatud 19. veebruar 2020.
- ↑ Behind the scenes on the WRC's 80km/h rodeo autosport.com, 23. oktoober 2019 (inglise keeles)
- ↑ Kuidas aitavad nähtamatud tööloomad Tänak-Järveojat? Postimees, 24. jaanuar 2019
- ↑ 4,0 4,1 4,2 http://juwra.com/regulations_index.html
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Rule changes summary juwra.com (inglise keeles)
- ↑ https://www.fia.com/regulation/category/119
- ↑ Driver titles juwra.com
- ↑ Manufacturer titles juwra.com
- ↑ Driver wins juwra.com
- ↑ Statistics - Driver wins per nationalities. juwra.com.
- ↑ Statistics - Driver wins per nationalitie. juwra.com.
- ↑ Make wins. World Rally Archive.
- ↑ SS wins juwra.com.
- ↑ Driver points juwra.com.
- ↑ Statistics - Events in General juwra.com
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Koduleht (inglise keeles)
- Praegune hooaeg ewrc-results.com