Bandō sõjavangilaager

Bandō sõjavangilaager (jaapani 板東俘虜収容所, Bandō Furyoshūyōjo) oli Esimese maailmasõja aegne sõjavangilaager Jaapanis, mis sai nime läheduses asunud Bandō järgi (Bandō liideti 1959 Ōasa ja 1967. aastal Narutoga). Laager asus Shikoku saarel 12 km kaugusel Tokushima prefektuuri keskusest Tokushimast.

1917. aasta aprillist kuni 1919. aasta detsembrini hoiti seal sõjavangis umbes 953 Saksa ja Austria-Ungari sõdurit. Bandō laagrit peetakse eriliseks seal valitsenud vaba õhkkonna ja sõjavangidele võimaldatud loomingulise tegevuse eest.

Eellugu

7. novembril 1914 alistusid Saksa väed Qingdao piiramise järel jaapanlastele ning umbes 4700 sakslast (kelle hulhas ka üksikud Austria-Ungari alamad) sattus Jaapani sõjavangi. Esimese maailmasõja alguses ei eeldanud kumbki sõja osapool, et konflikt venima jääb, seepärast majutati Saksa sõjavangid Jaapanis kõigepealt ajutiselt avalikesse hoonetesse, nagu templid, teemajad ja barakid. Kui lootus sõja kiirele lõpule viimaks kustus, rajati sõjavangidele Tōkyō ja Kumamoto vahele 12 Jaapani linna juurde 12 laagrit. Bandō laager sündis kolme varasema laagri (Marugame, Matsuyama ja Tokushima) ühendamisega 1917. aastal.

Laagri üldkirjeldus

Laagri plaan (1:3000)

Laager oli 57 233 m² suur. Lihtsõdurid olid majutatud kaheksasse barakki, mis paiknesid kahes neljahoonelises rühmas. Ohvitserid elasid kahes eraldi puuhoones, mis asusid barakkidest põhjas. Laagri edelaosas oli majandussektor, kus asusid kuurid. Ülejäänud alal asusid mitmesugused muud rajatised.

Vangide kohtlemine

Eluolu korralduses esines laagriti suuri erinevusi. Mõnes laagris koheldi sõjavange suhteliselt liberaalselt ja inimlikult, samas kui teistes said nad kehalise väärkohtlemise osaliseks. Bandō laager võlgneb oma kuulsuse sellele, et teda peeti omasuguste seas kõige liberaalsemaks ja inimsõbralikumaks. Heade suhete tekkimisel oli määrav tähtsus laagriülem Matsue Toyohisal, kes suhtus sõjavangide vajadustesse arusaavalt ja sallivalt ning õhutas neid tootvale tegevusele.

Elukorraldus

Tänu laagri liberaalsele halduskorraldusele oli vangidel võimalik eriotstarbelist maad spordiks ja põllumajanduseks kasutada. Puust sarasid kasutati müügilettidena ja seal valmistati mitmesuguseid käsitöötooteid. Vangidel oli võimalik käia duši all ja Jaapani saunas ning isegi saada massaaži. Elukorraldus laagris meenutas seetõttu mitmeti rohkem mõnda väikelinna kui sõjavangilaagrit.

Mitmetahulise laagrielu põhjused ja tagajärjed

Vangide suurem osa ei koosnenud mitte elukutselistest sõjaväelastest, vaid reservi arvatutest ja vabatahtlikest, kelle seal oli paljude elukutsete (pagar, kokk, lihunik, puusepp, lukksepp, torumees, kingsepad, rätsepad, maalrid, kellassepad, proviisor, juuksur või habemeajaja, fotograaf, pesumajapidaja) esindajaid. Taolise elukutsete sortimendi tõttu osutus vangide vahel võimalikuks elav kogemustevahetus, misläbi nad erinevaid kursusi korraldades (majanduses, geograafias, kunstis, kultuuris, kindlustused, stenograafias, raamatupidamises, keeltekursused, elektrotehnikas, masinaehituses jmt) üksteist vastastikku harisid. Täiendharidus ja omandatud kasulikud oskused kulusid paljudele vangidele sõja lõppemise järel marjaks ära.

Ülevaade vangide kultuurielust ja sporditegevusest

Trükikoda

Laagris asusid litograafiatöökoda ja trükikoda, milles valmistati igasuguseid trükitooteid (ürituste kavasid, kaarte, postkaarte, loengumaterjale, pileteid, tõendeid, märkmeid, reklaamlehti, maakaarte, tehnilisi plaane, raamatuid ja laagrisiseseks kasutamiseks postmarke). Olulisemate üllitiste seas olid kaks iga päev ilmuvat teabelehte, Tägliche Telegrammdienst Bandō ja Nachrichtendienst, ning algul nädalalehena ja hiljem kuukirjana ilmunud laagrileht Die Baracke.

Muusika ja teater

Vangid moodustasid Bandō laagris mitu muusikakollektiivi (Kiautschou meresuurtükiväelaste kapell, Tokushima orkester, mandoliinikapell Orkester Schulz) ja teatritruppe. Ülesastumiste kvaliteet varieerus lihtsatest asjaarmastajalikest etendustes ja kontsertidel professionaalsete orkestri- ja koorikontsertideni ning kammer- ja muu muusika esitusteni.

Kokkuvõttes esitati umbes 32 vangikuu jooksul rohkem kui 100 kontserti ja muud muusikalist kava ning astuti üles mitmekümne teatritüki ja meelelahutusliku kavaga. Sageli oli nende organiseerijaks misjonär Hermann Bohner. Ainsa pikema vahepausi laagri kultuurielus põhjustas 1918. aasta Hispaania gripipandeemia, mis 1918. aasta novembris Bandōsse jõudis.

Muusikaelu kõrgpunktiks ja kestvaimaks pärandiks sai Ludwig van Beethoveni 9. sümfoonia esmaettekanne Jaapanis 1. juulil 1918, mida paljudes Jaapani linnades siiani uusaastapidustustel traditsiooniliselt esitatakse.

Näitused

Suure panuse saksa kultuuripärandi populariseerimiseks Jaapanis andsid Bandō sõjavangide korraldatud ulatuslikud näitused, mis olid suunatud peamiselt laagrist väljapoole. Esimene vihje selle kohta pärineb pastor Schröderilt, kes andis teada 1917. aasta detsembris toimunud kaheksa väljapanekulauaga mänguasjade näitusest.

1918. aasta märtsis andis Bandō elanikkond vangide käsutusse ühiskondliku hoone, milles oli ühe kuu jooksul väljas Jaapani avalikkusele suunatud kunsti ja käsitöö näitus. Näituse eksponaatide seas oli väljas maale, joonistusi, metalli-, puu- ja käsitöötooteid, mitmesuguseid seadmeid ja mudeleid, teatrirekvisiite ja -kostüüme ning muusikariistu, lisaks esitleti saksa toitu. Näitust külastanud 50 095 inimest, sealhulgas ekskursioonid ümbruskonna koolidest, innustasid vange ja täitsid neid uhkusega.

Sport ja kehakultuur

Laagri ees asus üheksa spordiväljakut, kus võis harjutada kõikvõimalikke spordialasid (jalgpall, pesapall, rusikpall, korvpall, hoki, tennis, riistvõimlemine, vehklemine, kergejõustik, poksimine, maadlemine, tõstmine jne). Lisaks lubati vangidel kahte järve sõudmiseks ja purjetamiseks kasutada. 1918. aasta maist harrastasid vangid "tüüpilisi saksa" kehakultuurivorme, nagu inimpüramiidide tegemine ja muud sorti rühmvõimlemine.

Suvekuudel oli lubatud ujumine lähikonna jõgedes ning 1919. aasta juulist käidi isegi ekskursioonidel mere ääres Kushikis (櫛木).

Lisaks spordile edendati kehalist vormi füüsilise tööga, muu hulgas metsalangetusel ja sillaehitusel.

Kontakt kohaliku elanikkonnaga

Jaapani kaupmehed külastasid reeglipäraselt laagrit. Lisaks sellele olid kontaktid kohalikega tavalised metsalangetusel, sillaehitusel, ekskursioonidel, etendustel ja näitustel ning mujal.

Kohalike elanike aktiivne huvi sõjavangide oskuste vastu viis kursuste korraldamiseni ja pikaajaliste töösidemete sõlmimiseni. Uued teadmised lääne aiandusest, tõuaretusest, liha-, piima- ja leivatööstuse ning saksa kokakunsti kohta, viinapõletamisest, euroopa arhitektuurist ja muust taolisest jätsid Jaapanisse saksa sõjavangide ja nende kodumaa kohta kestva positiivse kuvandi.

Bandō sõjavangide edasine elu ja mõju

Edasine elu

Suurem osa sõjavange lasti 1919. aasta detsembris ja 1920. aasta jaanuaris vabaks. Enamus pöördus tagasi Saksamaale, kuid mitmed jäid Jaapanisse ja Ida-Aasiasse elama. 8. veebruaril 1920 suleti laager ametlikult, vaid spordiväljakud jäid Jaapani sõjaväe kasutusse. Teise maailmasõja järel kasutati laagrit vallutatud aladelt repatrieerunud jaapanlaste majutamiseks.

Läbikäimine endiste sõjavangide ja kohalike vahel taastus alles 1960. aastatel.

1972. aastal avati Naruto Saksa Maja ja kaks aastat hiljem sai Naruto sõpruslinnaks Lüneburgiga, kust osad vangid pärit olid. 1982. aastast on sõpruslinnadevahelise suhtluse iga-aastaseks kõrgpunktiks Beethoveni 9. sümfoonia pidulik ettekanne.

Vana Saksa Maja asemele püstitatud ja 1993. aastal avatud suuremast uusehitisest sai uus sõjavangidele pühendatud muuseumiks olev Naruto Saksa Maja.

1997. aastal avati Saksa Maja esisel platsil Beethoveni 9. sümfoonia esmaettekande mälestuseks pidulikult tema pronkskuju, mille lõi Baieris asuvast Etzelwangist pärit skulptor Peter Kuschel. Traditsiooni kohaselt esitatakse iga aasta juuni esimesel pühapäeval tervest Jaapanist kohale sõitnud kooride osavõtul Saksa Majas Beethoveni 9. sümfooniat ning iga poole tunni tagant korratakse memoriaalis sümfoonia viimast osa – "Rõõmu oodile".

27. oktoobril 2011 külastas Naruto Saksa Maja Saksamaa liidupresident Christian Wulff.

Mõju

Saksa sõjavangide äärmiselt hea kohtlemine Bandō sõjavangilaagris aitas kaasa Saksa-Jaapani suhete kiirele normaliseerumisele 1920. aastatel.

Filmikunstis

2006. aastal valmis Saksamaa-Jaapani koostööna filmilavastaja Masanobu Deme käe all ajalooline draama "Ood rõõmule" (saksa "Ode an die Freude"; jaapani "バルトの楽園", Baruto no gakuen), kus peaosi etendavad Bruno Ganz ja Ken Matsudaira. Filmis käsitletakse Bandō sõjavangilaagrit ja häid suhteid endiste sõjaväljavaenlaste vahel. 2007. aastal linastus film ka Saksamaa kinodes.

Kirjandus

• Hermann Bohner; Gespräche über Malerei: Skizzen zu den Donnerstagsabenden – Bando März 1918/19; Bando 1919 (Lagerdruckerei des Kriegsgefangenenlagers), 212 S.
• Burdick, Charles; The German Prisoners-of-War in Japan 1914-20; Boston 1984
• Beiträge zur Ostasienkunde, Sammlung literarisch-wissenschaftlicher Arbeiten deutscher Kriegsgefangener in Japan 1914-20; Tōkyō 1922 (OAG); Sert.: Mitteilungen der OAG, XVIII
• Hermann Jacob u.a.: Das Engel-Orchester. Seine Entstehung und Entwicklung. 1914-1919; Lagerdruckerei des Kriegsgefangenenlagers Bando, Japan 1919.

Välislingid

• Informatsioon Saksa Japonoloogia Instituudi kodulehel
• "Das Deutsche Haus" – informatsioon Naruto Saksa Maja kohta
• Der Chor der Gefangenen Die Verteidiger von Tsingtau in japanischen Lagern
• "Tsingtau und Japan 1914 bis 1920 - Historisch-biographisches Projekt"
• "Projekt Bandō"