Beyond Rigidity

"Beyond Rigidity" on Scott Soamesi filosoofiline raamat. See ilmus 2002. aastal Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

1 "Nimetamise ja paratamatuse" lõpetamata programm

Saul Kripke väljendab "Nimetamises ja paratamatuses" semantikateese kõigepealt pärisnimedele ning laiendab neid siis loomuliku liigi terminitele. Teepeal arutatakse selliseid väljendeid sisaldavate väidete modaalset ja episteemilist staatust. Modaalsetel kaalutlustel saadakse teesid lausete tõesustingimuste kohta tingimustena, mida võimalikud maailmaolekud peavad rahuldama, et laused oleksid nende kirjeldustena tõesed. Episteemilised kaalutlused tekitavad fundamentaalseid küsimusi selliste hoiakuomistuste nagu "x teab/usub/väidab, et S" semantika kohta. Kõige lihtsam ja fundamentaalsem küsimus, millele semantikateooria peab vastama, on: mida laused (lausumiskontekstides) ütlevad või väljendavad? See on seotud küsimusega: mida kõnelejad ütlevad ja milliseid uskumusi nad väljendavad, kui nad on oma keele lauseid väitvalt lausuvad? Teooria selle kohta, mida laused ütlevad, aitab vastata viimasele küsimusele, toetudes näiteks sellisele printsiibile 1): siiras järelemõtlik pädev kõneleja, kes kontekstis C lausub väitvalt lause S, väidab tavaliselt muu hulgas seda, mida lause S kontekstis C ütleb. See printsiip eeldab, et ütlemis- või väitmishoiaku analüüs on relatsiooniline: seda mõistetakse suhtena väitva kõneleja ning lause semantilise sisu vahel; viimast ta väidab. Sel juhul on loomulik võtta propositsioonilise hoiaku ütlusi järgmiste printsiipide järgi. 2) Indiviid i rahuldab ütlust "x ütleb (väidab), et S" konteksti C suhtes siis ja ainult siis, kui i on lause S semantilise sisuga kontekstis C väitmissuhtes R. 3) Indiviid i rahuldab ütlust "x v-b (kus v on "usub", "teab", "tõestab" jne), et S" siis ja ainult siis, kui i on lause S semantilise sisuga kontekstis C teatud suhtes R' . Soames nimetab lause semantilist sisu konteksti suhtes propositsiooniks, mida lause selle konteksti suhtes semantiliselt väljendab. Tema tööhüpotees on, et semantikateooria põhiülesanne on leida funktsioon lause ja konteksti paaridelt propositsioonidele, mida lause nendes kontekstides väljendab; et propositsioonid on propositsiooniliste hoiakute objektid printsiipide 2) ja 3) mõttes; ning lause kontekstis C on mingi suvalise võimaliku maailmaoleku w suhtes tõene siis ja ainult siis, kui propositsioon, mida see lause selles kontekstis väljendab, on selle oleku suhtes tõene (näiteks kirjeldusena). Selle raamistiku järgi on väljendi semantiline analüüs teooria propositsioonide kohta, mida seda väljendit sisaldavad propositsioonid väljendavad. Sellest järelduvad vahetult seda väljendit sisaldavate lausete, sealhulgas propositsiooniliste hoiakute omistuste tõesustingimused. Pärisnimesid, loomuliku liigi termineid jms uurib Soames sellest vaatekohast.

Teesid pärisnimede kohta

Siin on kokkuvõtte Kripke põhiteesidest pärisnimede kohta.

T1. Pärisnimed on jäigad tähistajad: pärisnimi, mis tähistab objekti o, teeb seda kõigi maailmaolekute suhtes, kus o on olemas, ega tähista kunagi midagi muud.

T2. Pärisnimed on mittekirjelduslikud: nad ei ole sünonüümsed kirjeldustega ega kirjelduste kobaratega, mida kõnelejad nendega seostavad; nime osutus suvalise maailmaoleku w suhtes ei ole semantiliselt määratud mingi kirjelduse või kirjeldava tingimuse rahuldamise kaudu olekus w; nime osutus fikseeritakse algselt tegelikus maailmaolekus ning seejärel stipuleeritakse, et nad jäävad samaks kõigi teiste maailmaolekute suhtes.

T3. Pärisnime osutus määratakse algselt ühel kahest viisist: kas ostensiivse ristimisega või stipuleerimisega, et see on mis tahes, mis rahuldab teatud tingimust. Kui nimi hiljem kõnelejalt kõnelejale üle läheb, siis pole tähtis, kuidas osutus algselt määrati. Tavaliselt kasutavad hilisemad kõnelejad seda nime algsele osutusele osutamiseks, ükskõik kas nad seostavad nimega omadusi, mis on ainult sellel objektil.

T4. Kui identsuslaused, milles kummalgi pool võrdusmärki on erinevad nimed või muud jäigad tähistajad, on tõesed, siis need on paratamatud. Siiski on tõdesid, mida need laused väljendavad, tihti võimalik teada ainult aposterioorselt.

Kui T1 ja T2 on õiged, siis pärisnimel ei ole sama semantiline sisu mis kirjeldusel, ja propositsioon, mida semantiliselt väljendab nime sisaldav lause, ei ole sama mis propositsioon, mida väljendab vastav lause, milles nimi on asendatud kirjeldusega. Ent Kripke ei ütle, mis nime semantiline sisu on, ega ütle, millist propositsiooni nime sisaldav lause täpselt väljendab. Kui nime semantiline sisu pole kunagi sama mis kirjeldusel, siis tundub mõistlik oletada, et nimedel polegi kirjeldavaid tähendusi, kirjeldavaid semantilisi sisusid. Ja kui nii, siis võiks tunduda, et nende ainsad semantilised sisud on nende osutused. Sellest järeldub, et ühe ja sellesama osutusega nimedel on üks ja seesama sisu, nii et need peavad semantiliselt väljendama ühte ja sedasama propositsiooni. Kui lisada usutav kompositsioonilisuse printsiip, jõuame vaateni, et laused, mis erinevad ainult selle poolest, et mõni neist nimedest on asendatud teisega, väljendavad ühte ja sedasama propositsiooni. Ent see järeldus on vastuolus teesiga T4. Tõepoolest, tuleb välja, et kui a ja b on pärisnimed ja lause a=b on tõene, siis ta väljendab sama propositsiooni mis lause a=a; et aga propositsiooni, mida väljendab a=a, on võimalik teada aprioorselt, siis ka propositsiooni, mida väljendab a=b. Vastuolu tõttu teesiga T4 võib kindel olla, et Kripke selle järeldusega nõus ei olnud, kuid pole päris selge, miks. Kripke arutleb nii. Olgu a = b tõene identsuslause, milles figureerivad pärisnimed (näiteks Ehatäht ja Koidutäht). Pädevale nimekasutajale kättesaadavatest tõenditest ei piisa, et lihtsalt nimedest arusaamise põhjal kindlaks teha, et nimedel on sama osutus. On olemas võimalik maailmaolek, kus kõnelejatele on kvalitatiivselt samad tõendid, kuid nende nimedega osutatakse eri asjadele. Kripke püüab näidata, et nendes võimalikes maailmaolekutes subjektile kättesaadavatest tõenditest ei piisa näitamiseks, et neil nimedel on sama osutus. Olgu E selliste võimalike maailmaolekute kogum, milles subjektide episteemiline olukord nimede Ehatäht ja Koidutäht kasutamine on kvalitatiivselt identne meie tegeliku olukorraga. Siis võidakse mõelda, et iga propositsioon, mis mõnes E elemendis ei ole tõene, on propositsioon, mille tõesust meile kättesaadavad tõendid ei määra ning mida me seetõttu ei tea aprioorselt. Üks niisugustest propositsoonidest on see, et nimed Ehatäht ja Koidutäht on meie keeles sama osutusega; teine on see, et lause "Ehatäht on Koidutäht" väljendab meie keeles tõde. Siis saame järeldada, et väidet, et lause "Ehatäht = Koidutäht" on meie keeles tõene, ei ole võimalik teada aprioorselt, vaid ainult empiirilise uurimise põhjal. Ent siin on üks probleem. Kripke ei järelda eksplitsiitselt mitte seda, et seda metakeele väidet on võimalik teada ainult aposterioorselt, vaid seda, et väidet "Ehatäht on Hommikutäht" on võimalik teada ainult aposterioorselt. Propositsioon, et Ehatäht on Hommikutäht, on tõene kõigis maailmaolekutes. Järelikult on see tõene kõigis maailmaolekutes, kus subjektidel on samad tõendid mis meil. Järelikult ei välista printsiip, et aprioorselt teatakse ainult neid propositsioone, mis on tõesed kõigis niisugustes maailmaolekutes, et seda väidet aprioorselt teatakse. Kui Kripke seletab väite "Ehatäht = Hommikutäht" paratamatust, kasutab ta näidet võimalikust maailmaolekust, milles subjektidel on samad tõendid nagu meil, et meelde tuletada, et see, et lause ""Ehatäht = Koidutäht" väljendab tõde meie keeles" on kontingentne, pole väite "Ehatäht = Koidutäht" paratamatuse seisukohast oluline. Kripke järgi väljendavad subjektid tema kujutletavas maailmaolekus lausega "Ehatäht = Koidutäht" mingit teist propositsiooni kui see, mida me tegelikult väljendame. See, et propositsioon, mida nemad sellega väljendavad, on nende maailmaolekus väär, ei näita, et propositsioon, mida meie tegelikult sellega väljendame, on nende maailmaolekus või mõnes teises maailmaolekus väär. Kripke ei too välja, et sama arutlus kehtib nende kahe näite episteemilise staatuse kohta. Meie metakeelelist lauset on võimalik teada ainult aposterioorselt, kuid see ei tundu puutuvat asjasse, kui jutt on sellest, kas identsusväide on aprioorne. Kripke kujutletava maailma subjektid ei tea propositsiooni, mida nad väljendavad lausega "Ehatäht on Koidutäht", sel lihtsal põhjusel, et see propositsioon on nende maailmas väär. Aga see ei näita, et meie ei tea seda teist propositsiooni, mida me selle lausega väljendame, ega näita ka, me ei tea seda sõltumatult empiirilisest uurimisest. Sellepärast Kripke järeldus, et ei ole võimalik aprioorselt teada, et Ehatäht on Koidutäht, ainult tema toodud kaalutlustest ei järeldu. Võib-olla saab arutluslünga täita, kui lisada veel printsiipe. On tarvis printsiipe, mis seovad selle, et subjekt saab lausest aru ja aktsepteerib seda, sellega, et ta usub või teab propositsiooni, mida lause väljendab.