Budism Sri Lankal
| Osa artiklitest teemal |
| Budism |
|---|
 |
Kuningas Ašoka saadetud misjonärid jõudsid Sri Lankale aastal 247. e.m.a. ning tõid endaga kaasa theravaada budismi. Kuningas Devānampijatissast sai budismi pühendunud toetaja, kes olevat rajanud Mahāvihāra kloostri ja istutanud selle juurde bodhipuu. Budismist sai valitsejate poolt toetatud õpetus, mis omandas Sri Lankal kiiresti ka rahvusliku tähenduse.[1]
Kuningas Vaṭṭagāmaṇi rajas Abhayagiri vihaara. Aastal 17 e.m.a. peeti vajalikuks Tipiṭaka esimest korda kirja panna, et kindlustada selle säilimine ka traditsiooni kandvate munkade hääbumise korral.[1]
Mahāvihāra ja Abhayagiri vihaara vahel tekkisid lahkhelid, sest kuningas oli andnud Abhayagiri vihaara ühe munga omandusse, mis tähendas vinaja omandivastase reegli rikkumist, mistõttu munk Mahāvihārast välja heideti. Selle tulemusena lõpetas ta suhted Mahāvihāraga ning kolis koos oma õpilastega Abhayagiri vihaarasse. Need kaks kloostrit arenesid edaspidi eri suundades ning võistlesid omavahel kuningliku soosingu pärast.[1]
4. sajandil hakkas kuningas Mahāsena toetama mahajaana budismi ning soovis Mahāvihāra üleminekut mahajaanasse. Kloostriasukad keeldusid, mispeale käskis kuningas kloostri hävitada ning rajas mahajaana pooldajatele Jetavana vihaara. Mahāvihāra taastati järgmise kuninga valitsusajal. Mitme sajandi vältel võistlesid need kolm kloostrit soosingu pärast, kusjuures Abhayagiri vihaara oli mahajaana ideedele rohkem avatud kui ultra-ortodoksne Mahāvihāra. Iga vihaaraga kaasnes ka oma nikaaja ehk pühitsusliin. 12. sajandil keelustas kuningas Parakkama Bāhu I teiste vihaarate tegevuse ning hakkas propageerima Mahāvihāra õpetust.[1]
5. sajandil rändas Sri Lankale India munk Buddhaghosa, kes kirjutas kommenteeriva teose Visuddhimagga ehk "Puhastumise tee", mis on oluliselt mõjutanud theravaada koolkonna kujunemist. 9. sajandiks olid Sri Lankale jõudnud ka mahajaana tantristlikud tekstid, mis tõi kaasa mantrate kasutamise ning tantristliku theravaada tekke. Sri Lankal levis ka mahajaana, mis peegeldus muuhulgas Avalokitešvara kultuses. Mahajaana ja tantristlik theravaada hääbusid Mahāvihāra ülemvõimu saabudes.[1]
Alates 6. sajandist tehakse vahet külamunkade ja metsamunkade vahel. Metsamungad elavad vaiksemates metsakloostrites või -eraklates, mis võimaldab neil järgida rangemat mõtlusele ja õpingutele pühendatud elustiili.[1]
10. ja 11. sajandi Cola kuningate vallutusretkede ajastul suri välja nunnade (paali k. bhikkhunī, sanskriti k.bhikṣuṇī) pühitsusliin.
Järgnenud sajandite korduvate allakäigu ja taaselustamise lainete kiuste on theravaada traditsioon Sri Lankal säilinud tänini.[1]