Burgundia Madalmaad

Madalmaade ajaloos tähendavad Burgundia Madalmaad (prantsuse keeles Pays-Bas Bourguignons, hollandi keeles Bourgondische Nederlanden, letseburgi keeles Burgundeschen Nidderlanden) mitmeid keiserlikke ja Prantsuse lääne, mida valitsesid personaalunioonis Valois'-Burgundia dünastia ja nende Habsburgidest pärijad aastatel 1384–1482. Piirkond koosneb suures osas tänapäeva Belgia ja Hollandi, samuti Luksemburgi ja Põhja-Prantsusmaa aladest.

Dünastiline

Paraja osa (kuid mitte kõik) nendest territooriumidest pärisid aastal 1384 pärast Flandria krahvi Louis II surma Burgundia hertsogid, Prantsuse kuningliku Valois' dünastia noorem haru Valois'-Burgundia dünastia. Louis' pärija, Flandria krahvinna Marguerite III abiellus aastal 1369 Philippe Julgega, kuningas Jean II noorema poja ja esimese Valois' Burgundia hertsogiga Dijonis, kes seega päris Flandria krahvkonna. Flaami krahvlik Dampierre dünastia oli Prantsuse vasall, kes haldas territooriumi ümber jõukate linnade Brugge ja Genti, kuid ka külgnevaid maid endises Alam-Lotringis Schelde jõest idas ("Keiserlik Flandria"), sealhulgas Mecheleni eksklaavi, mis oli Saksa-Rooma riigi lään, ja lisaks naabruses asuvat Prantsuse Artois' krahvkonda. Koos nendega algas Burgundia valitsemise ajastu Madalmaades.

Krahvinna Margaretha III abieluga Burgundia hertsogi Philippe Südiga asusid Flandria krahvkond ja alamkrahvkonnad aastal 1405 personaaluniooni Burgundia hertsogkonnaga. Aastaks 1405, pärast Philippe Julge ja Marguerite de Dampierre'i surma ning hertsogkonna ja enamuse muude valduste pärimist nende poja Jean Kartmatu poolt oli Burgundia hertsogkond vähem Prantsuse kuninga lään ja rohkem sõltumatu riik.

Dampierre pärand koosnes veel Prantsuse krahvkondadest Rethelist Champagne'i põhjaosas ja Nevers'ist Burgundia pärusvaldustest läänes, mõlemaid haldas aastast 1407 Philippe Südi noorem poeg Nevers'i krahv Philippe II, samuti Burgundia krahvkonda (Franche-Comté) sellest idas, keiserlikku lääni, mis oli olnud endise Arles'i kuningriigi osa. 1404. aastal läks Limburgi hertsogkond Brabanti Johannalt Burgundia hertsogi Philippe Südi pojale Antoine'ile.

Järgnevatel kümnenditel laiendasid Burgundia hertsogid oma territooriume Madalmaades mitmete keiserlike valduste omandamisega: hertsog Philippe Hea ostis aastal 1421 Namuri krahvkonna, päris aastal 1430 Brabanti hertsogi Jean IV surma järel Brabanti ja Limburgi hertsogkonnad ning hõivas aastal 1432 Hainaut', Hollandi ja Zeelandi krahvkonnad ning aastal 1441 Luksemburgi hertsogkonna.

1435. aastal sõlmis Philippe Hea aga prantslastega Arras' leppe, millega liitus Prantsusmaaga inglaste vastu Saja-aastases sõjas, saades vastutasuks täieliku sõltumatuse Prantsusmaast. Järgnevalt toetas Philippe aga troonipärijat Louis'd oma isa, kuningas Charles VII vastu ning püüdis temaga sõlmida liitu, mis tooks talle kuningatiitli. Kuid kui Louis XI 1463. aastal kuningaks sai, ei tahtnud ta sellest plaanist kuuldagi.

Viimane Burgundia hertsog Charles Südi, annekteeris aastal 1473 Gelderni hertsogkonna, mille oli talle pantinud Arnold van Egmont. Valois' ajastu kestis aastani 1477, kui hertsog Charles Südi hukkus Nancy lahingus, jätmata maha meessoost pärijat. Burgundia territoriaalne hertsogkond läks vastavalt Saali tavaõigusele tagasi Prantsuse kroonile ja kuningas Louis XI hõivas ka Prantsuse osa Burgundia valdustest Madalmaades. Keiserlikud läänid läksid Charlesi tütre Marie ja tema abikaasa, keiser Friedrich III poja ertshertsog Maximiliani kaudu Austria Habsburgidele. Maximilian pidas Burgundia Madalmaid, sealhulgas Flandria ja Artois, siiski oma naise ja iseenda jagamatuteks domeenideks ja marssis Prantsusmaa vastu. Konflikt kulmineerus aastal 1479 Guinegatte lahingus. Kuigi Maximilian oli võidukas, sai ta vastavalt 1482 Arrasi lepingule ainult Flandria krahvkonna pärast tema naise Marie ootamatut surma, kui Prantsusmaa säilitas Artois.

Oma testamendis pärandas Marie Burgundia pärandi enda ja Maximiliani pojale Philipp Ilusale. Viimase isa, rahulolematuna Arrasi lepingu tingimustega, jätkas kampaaniat Prantsuse territooriumide hõivamiseks. Aastal 1493 loobus Prantsusmaa kuningas Charles VIII vastavalt Senlisi lepingule lõplikult Artois'st, mis üheskoos Flandriaga liidendati keiserlikesse Seitsmeteistkümnesse Provintsi Philippi võimu alla.

Valitsejad

Burgundia hertsogid, kes valitsesid Madalmaade territooriume, olid:

Valois' dünastia, Burgundia territoriaalsed hertsogid

Philippe Julge (1384–1405), kuningas Jean II poeg tema naise Marguerite III-ga
Jean Kartmatu (1405–1419), poeg
Philippe Hea (1419–1467), poeg
Charles Südi (1467–1477), poeg

Valois' dünastia, Burgundia titulaarhertsoginna

Marie (1477–1482), Charlesi tütar, abiellus aastal 1477 Maximilian I-ga

Habsburgide dünastia, Burgundia titulaarhertsogid (vaata Habsburgide Madalmaad)

Philipp Ilus (1482–1506), Marie poeg; tema isa Maximilian I oli regent (1482–1493)
Karl V (1506–1555), Philippi poeg; Austria Margarete oli regent (1507–1515) ja (1519–1530)

Poliitika

Arvukate piiskopkondade ja sõltumatute linnade selged kohustused, tugev poolehoid kohalikule, erinevad maksusüsteemid, kaalud ja mõõdud, sisemised tollibarjäärid, raevukalt kaitstavad kohalikud õigused olid kõik takistuseks "headele Valois'dele". Püüded laiendada hertsogite isiklikku kontrolli põhjustasid sõltumatute linnade seas mässe (mõnikord sõltumatute kohalike aadlike toetatud) ja vastuseks verist sõjalist mahasurumist. Üha moodsam keskvalitsus, koos ametnike bürokraatiaga, võimaldas hertsogitel saada kuulsateks kunstipatroonideks ja rajada toretseva õukonnaelu, põhjustades käitumistavad, mis jäid sajanditeks kestma. Philippe Hea (1419–1467) laiendas oma mõjuvõimu kagus, võttes kontrolli alla Brüsseli, Namuri ja Liège'i. Ta suunas traditsioonilist linnade sõltumatust läbi selliste mehhanismide nagu esimesed Generaalstaadid, ja tugevdas piirkonna majandust.

Generaalstaadid kogunesid esimest korda Brugge raekojas 9. jaanuaril 1464. Need koosnesid Brabanti, Flandria, Lille'i, Douai, Orchiesi, Artois', Hainaut', Hollandi, Zeelandi, Namuri, Mecheleni ja Boulonnais' staatide delegaatidest. Aastaks 1464 säilitas hertsog sidemed ainult iga provintsi staadiga eraldi. Põhimõtteliselt koosnesid provintsi staadid kolme traditsioonilise seisuse esindajatest: vaimulikkond, aadel ja kolmas seisus, kuid iga seisuse (provintsi staadis) täpne koosseis ja mõju võisid erineda. Generaalstaatide kokkukutsumine, kus kõik provintsi staadid esindatud olid, oli osa Philippe Hea tsentraliseerimise poliitikast.

Hertsoglik eestkoste

Aastast 1441 kogus Philippe oma hertsogliku õukonna Brüsselisse, kuid Brugge oli ärikeskus, kuigi viimase sadama paratamatu ummistumine 1480. aastatel viis linna majandusliku ülemvõimu lõppemiseni. Philippe oli illustreeritud käsikirjade suur patroon ja õukonna maalid jõudsid uutele kvalitatiivsetele kõrgustele: Robert Campin, vennad van Eyckid ja Rogier van der Weyden.

Ühiskond ja majandus

Aastatel 1491 ja 1492 tabasid Madalmaid Hollandi talupoegade mässud. Need mässud surus Saksimaa hertsogi Albrecht III juhitud armee maha Heemskerki lahingus.

Välislingid

Burgundia Madalmaad: õukonna elu. Metropolitani Kunstimuuseumi veebiportaal
Burgundia Madalmaad: isiklik elu. Metropolitani Kunstimuuseumi veebiportaal