Mine sisu juurde

Conductus

Allikas: Vikipeedia
Perotinuse conductus "Beata viscera" Wolfenbütteli käsikirjast 1099, 1200 paiku
Conductus "Luget Rachel": A ja B on cauda, Б on süllaabiline lõik
Kolmehäälne conductus "Salvatoris hodie", Notre-Dame'i koolkond, 13. sajand

Conductus (ladinakeelsest sõnast conducere 'saatma') on keskaja muusikas saatelaul, vaimuliku laulu tüüp, mis võis missal saata lugeja liikumist lugemispuldi juurde või muid tegevusi. Mitmehäälsuse muusika vormidest on ta esimene mitteliturgiline vorm, mille tekst ega viis ei pärine gregooriuse koraalist[1].

Conductus hakkab muusikavormina kujunema 12. sajandil, arvatavasti St. Martiali koolkonna rüpes, olles esialgu ühehäälne värsstekstiga mitteliturgiline laul, mis hiljem kujunes kuni neljahäälseks[2]. 12. sajandi käsikirjades kohtab seda sõna protsessiooni saate kontekstis[3]. Sajandi algupoolel on conductus hümni või sekventsi kahehäälne töötlus, omaette žanrina kujuneb ta välja 12. sajandi lõpuks ja conductuse hiilgeaeg jääb ajavahemikku 1175–1235. Umbes aastal 1300 ja ars nova algusperioodil on conductus veel käibel, kuid uut muusikat ses žanris enam ei looda ja žanr hääbub.

Erinevalt teistest Notre-Dame'i koolkonna polüfoonia vormidest motetist ja organumist rajaneb conductus rütmilisele ladinakeelsele vaimulikule või ilmalikule luuletekstile, mis tingib hoopis teise muusikalise väljenduse kui eelnimetatutel. Tenori meloodiaks on laen rüütlilaulust või uuslooming, tekst on lüüriline ja stroofilise ehitusega. Mitmehäälset conductust iseloomustab discantus-faktuur ja noot noodi vastu tehnika – tenor on süllaabiline ja kõik hääled liiguvad rangelt rütmiseerituna selle kohal (anakronistlik väljend oleks 'akordiliselt'). Stroofilõppudes on sageli melismaatiline tekstita lõik cauda (ladina keeles 'saba'). Juhul kui tenor on melismaatiline, siis meenutab conductuse faktuur Perotinuse stiilis organumi ülahäälte põimumist.

13. sajandi teoreetik Franco Kölnist eristas oma teoses "Ars cantus mensurabilis" sõnadega ja sõnadeta discantuse tüüpe – cum littera ja sine littera, mõeldes esimese all süllaabilist laulu ja teise all conductust (conductus cum cauda) – sine littera on conductuse saba [4].

Conductus eristub teistest Notre-Dame'i koolkonna žanridest veel sellega, et siin puudub cantus prius factus 'enne loodud hääl', see tähendab, et muusikaliselt on võimalik kõigi häälte vaba komponeerimine. Komponeerimise tehnika oli arvatavasti siiski traditsiooniline – esimesena loodi või laenati tenor ja selle peale komponeeriti 1–3 ülahäält. Conductuse homofooniline faktuur on suure tõenäosusega olnud üheks lähtepunktiks Madalmaade vokaalpolüfoonia arengule[3].

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]