Cosimo de' Medici
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (November 2023) |
|
See artikkel räägib 15. sajandil elanud Firenze valitsejast, teiste samanimeliste kohta vaata Cosimo de' Medici (täpsustus) |
Cosimo di Giovanni de' Medici (tuntud ka kui Cosimo de' Medici Vanem (il Vecchio) ja Cosimo Pater Patriae; 27. september 1389 – 1. august 1464) oli Firenze pankur ja türann, Medici dünastia rajaja.
Cosimo isa oli Firenze pankur Giovanni di Bicci de' Medici, kes oli vastupaavst Johannes XXIII ja hiljem ka paavst Martinus V isiklik pankur. Tänu sellele sai temast Firenze jõukaim ja mõjukaim majandustegelane.
Noorpõlves huvitus Cosimo rohkem antiikkultuurist ning tegutses ühes Firenze muinsus- ja kirjandushuvilistega, kaevates lahti Rooma-aegseid varemeid ja lugedes antiikfilosoofide teoseid. Isa keelas Cosimol aga sellega tegelemise ning suunas ta panganduse peale. Cosimo tegutses Medicite panga väga tulusas Rooma harukontoris ning saatis ka Johannes XXIII-t Konstanzi kirikukogul, kus ta sõlmis tutvusi teiste mõjukate pankurite ja kaupmeestega üle kogu Euroopa. Ent kirikukogul Johannes tagandati ja Cosimo pidi sealt valeriietes põgenema. Järgnenud aastatel reisis ta Euroopas ringi, luues veelgi tihedamaid majanduslikke kontakte, samuti tegutses ta edasi ka Rooma harukontoris. Siiski säilis ka tema huvi tärkava renessansskultuuri vastu ning juba enne isa surma asus ta kunstnikke ja kirjamehi rahaliselt toetama.
Giovanni di Bicci surres sai Cosimost Medicite panga juht. Erinevalt isast asus ta peagi püüdlema ka poliitilist mõjuvõimu, asudes selleks kasutama nii oma rahalist mõjukust kui ka häid suhteid vaimuinimestega. Medicite mõjuvõimu kiire tõus tegi ärevaks Firenze vanad patriitsiperekonnad, eriti aga Rinaldo degli Albizzi ja Palla Strozzi, kellest esimene asus tegema väga intensiivset propagandat Cosimo kõrvaldamiseks.
Aastal 1433 haaras Rinaldo degli Albizzi Firenzes tegeliku võimu enda kätte, ostes ära enamiku linna valitsuskogust Sinjoriiast. Tema käsul Cosimo vangistati ja teda süüdistati diktaatorivõimu haaramise püüetes. Albizzi soovis ilmselt Cosimo surma, kuid Signoria otsustas siiski pagendamise kasuks. Cosimo siirdus Veneetsiasse, kuhu olid läinud ka mitmed tema pooldajad. Sel ajal sattus Firenze aga sõtta Milanoga ning Albizzi seltskonna populaarsus langes kiiresti. Aastal 1434 naasis Cosimo seetõttu võidukalt ja mõjutas sealtpeale surmani tugevasti Firenze valitsemist.
Cosimo, nagu ka ta isa ja kaugemad esivanemad, eelistas oma suure rikkuse ja mõjukuse juures siiski tagasihoidlikku elustiili ja püüdis meeldida just vaesemale rahvale. Seetõttu säilitas ta ka Firenze näiliselt demokraatliku valitsemiskorralduse, olles ise kulissidetaguseks võimumeheks. Lihtrahvast mõjutas Cosimo endale soodsas suunas ka sellega, et ta toetas avalike hoonete ja skulptuuride püstitamist. Sarnast joont jätkasid ka tema poeg ja pojapoeg.
Majanduslikult oli Cosimo aeg nii Firenzele kui ka Medicitele üliedukas ning ehkki ta kulutas enamiku Medicite panga sissetulekust metseenlusele, pärandas ta oma pojale umbes kaks korda suurema varanduse, kui oli ise päranduseks saanud.
Cosimo suureks teeneks tuleb pidada ka seda, et ta tõi Firenzesse pikaajalise sise- ja välispoliitilise stabiilsuse, mistõttu tema isikuvõimule tugevat vastuseisu ei tekkinud. Välistest jõududest toetasid teda nii paavst, Veneetsia vabariik kui ka Francesco Sforza, kes oli kondotjeer ja hilisem Milano hertsog. Sforza toetamise tõttu sattus ta küll vastuollu Veneetsia ja ajutiselt ka paavstiga, kuid pärast Eugenius IV surma õnnestus Cosimol head suhted paavstiga, sealhulgas personaalpankuri staatus, taastada.
Pärast Cosimo surma sai Firenze valitsejaks ja Medicite panga juhiks tema poeg Piero.
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Paul Strathern. Medicid: renessansi ristiisad. Tallinn: Kunst, 2006.