Eesti keele allkeeled

Eesti keele allkeeled on eesti keeleruumis kasutatavad allkeeled.

Osa allkeeli on kasutusel üle kogu Eesti, osa aga ainult teatud territooriumil või inimrühmades.

Eesti keele rohkeid allkeeli on uurinud Pille Eslon, Tiit Hennoste, Leelo Keevallik, Reet Kasik, Krista Kerge, Mai Loog, Karl Pajusalu, Tõnu Tender, Jüri Viikberg jt.

Eesti keele allkeelte liigitamine

Eesti keele allkeelte puhul on välja toodud järgmine allkeelte liigitamise põhisüsteem:

Kasutajakesksed allkeeled

• dialektid
• sotsiolektid

Situatiivsed allkeeled

• registrid
• valdkonnastiilid
• tekstitüübid (suuline/kirjalik jne)
• normingulised/mittenormingulsed allkeeled

Keeleteaduses liigitatakse allkeeli kolmelt võrdselt aluselt. Üks allkeel võib samal ajal olla näiteks mittenorminguline allkeel, suuline register ja kohamurre.

Allkeelteks ei saa nimetada kõiki keeleliste erijoontega kogumeid. Eri allkeeltel võivad olla samad tunnused, kuid neid ei loeta eraldi allkeelte liikideks.

Keelenormingute olemasolu

Keelenormingute olemasolu järgi jagunevad allkeeled norminguliseks kirjakeeleks ja ilma norminguteta allkeelteks. Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud keelenormingud. Ülejäänud allkeeltes juhivad keelekasutust ühiskonnas välja kujunenud ja suuresti kasutajate poolt teadvustamata tavad.

Kasutussituatsioon

Liigitus suhtlemist võimaldava situatsiooni alusel esineb ühiskonnas regulaarselt ja seostub kindlate keeleliste joontega. Siin mõjutavad keelevalikut kasutusolukorra erinevad omadused (dialoog või monoloog, suuline või kirjalik vorm, argine või ametlik suhtlus, näost-näkku suhtlemine või meediatekst). Need on allkeeled, mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsiooni tüüpides, näiteks kooliõpetuses, kaupluses või arsti juures käies. Sellised allkeeled on registrid ehk funktsionaalstiilid (ajakirjanduskeel, teaduskeel, jt erialakeeled). Üks tavalisemaid registreid on näiteks suulise spontaanse argisuhtluse keel ehk argikeel.

Kasutajate omadused

Kõigepealt vastandatakse kaks allkeelerühma. Esimeseks rühmaks on ühiskeel ja teiseks murded. Ühiskeelteks nimetatakse allkeeli, mis on kasutusel üle kogu Eesti. Murded, aga ainult teatud Eesti territooriumil või inimrühmades. Murded jagunevad omakorda kohamurreteks ja sotsiaalmurreteks ehk sotsiolektideks.

Murdekeel

 Pikemalt artiklis Eesti murded

Eesti piirkondlikud murded jaotuvad paikkondliku eripäraga murrakuiks (näiteks Mulgi murde Karksi murrak). Paljude ühistunnustega murded moodustavad murderühma. Eesti dialektoloogias peetakse murraku all silmas enamasti kihelkonnamurdeid. Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, kuid on ka erandeid. Vahel kasutatakse ka ühe kihelkonna piires erinevaid keelekujusid.

Murdeid uurivat teadusharu nimetatakse murdeteaduseks ehk dialektoloogiaks.

Murrete liigitus

• põhjaeesti murderühm: saarte, kesk-, lääne- ja idamurre
• lõunaeesti murderühm: Tartu, Võru ja Mulgi murre
• kirderanniku murderühm (kirderanniku murded, kirderannikumurre; varem ka põhjaeesti rannamurre)

Kohamurre

Kohamurre on ilmselt vanim säilinud, Eesti lingvistikas enim kasutatud allkeele tüüp. Selle keeleline ühtsus ja erinevus teistest allkeeltest toetub lähestikku elavate inimeste suhtlusele. Neid eristab teistest teadvustamine end rühmana ja oma murret rühmasisese keelena. Kohamurrete ajalise püsivuse loovad peredes koos elavad mitu põlvkonda inimesi. Iga põlvkond õpetab järgmisele põlvkonnale edasi just tolle koha murret.

Sotsiaalmurre ehk sotsiolekt

Sotsiaalmurre on mingile ühiskonnarühmitisele (näiteks vangidele, õpilastele, meremeestele, sõjaväelastele) omane allkeel (kõnepruuk). Sotsiolektide kohta kasutatakse ka sõnu släng, argoo, žargoon, erikeel. Eesti sotsiaalmurdeid ei ole palju uuritud, kuid eristusi on haritud ja harimata, naiste ja meeste ning eri earühmade keelekasutuses. Sotsiolekti puhul on rühmatunnetus sageli väiksem kui kohamurrete puhul. See tuleneb sotsiaalsete rühmade liikuvusest. 

Kesksed slängide allikad eesti keeles

• laenamine võõrkeelest 
• tähemäng ehk logogriif (häälikute ärajätmine, lisamine jms)
• kokkutõmme ehk kontraktsioon
• argituletus: -kas, -a, -e, -s jt 
• raie
• häälikute järjekorra muutmine ehk metatees
• ülekantud tähendus, metafoor, keelemäng ja personifikatsioon

Kirjakeel

 Pikemalt artiklis Eesti kirjakeel

Kirjakeel (normikeel, standardkeel) on eesti keele normeeritud allkeel. Seda normeerib õigekeelsussõnaraamat, mida Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel koostab Eesti Keele Instituut . Kirjakeel on korrektse ametliku keeletarvitusega. Eesti kirjakeel on hästi väljaarendatud täisväärtuslik kirjakeel, mis on võimeline toimima kõrgharidus- ja teaduskeelena ning täitma kõiki muid ülesandeid. Sellisele tasemele on jõutud umbes poolteist sajandit kestnud sihikindla tegevusega.

Üldiselt on kirjakeel tänapäeva ühiskonna tähtsaim allkeel. Kirjakeelt kasutatakse teabevahendites, selles toimub kooliõpetus ja ametlik suhtlus.

Kirjakeele kindlat käibevaldkonda tähistavad nimetused "asjaajamiskeel" ja "ametikeel". Asjaajamiskeelt kasutavad ametiasutused eraisikutega ja omavahel suheldes, samuti eraisikud ametiasutuse poole pöördudes. Ametikeeleks nimetatakse seda poolt asjaajamiskeelest, mida kasutavad ametnikud ja ametiasutused (oma tegevusvaldkonnas).

Ohud, mis takistavad Eesti kirjakeele jõudmist Euroopa keeltega samale tasemele :

• venepoolne surve
• anglomaania (kõige inglispärase liialdatud eelistamine)
• meie endi suhtumine

Kõnekeel

Kõnekeel, ka argikeel ehk tavakeel, on igapäevasuhtluses kasutatav keel. See on oma olemuselt vabam, improviseerivam ja spontaansem kui kirjakeel. Argikeelest leiab rohkem lühemaid sõnavorme, sõnade kokkuhääldusi ja liitumeid. Kõnekeeles kasutatakse palju slängisõnu ja fraseologisme. Samuti on sellele omased kõhklused, kordused, katkestused jms. Tavaliselt vahelduvad ka teemad kiiresti ja äraarvamatus suunas. Kõnekeele rohked varjundid on tulnud kõnelejate erinevustest.

Argikeele tunnused

• hajuvad piirid
• sisaldab palju emotsioone ja hinnanguid
• sotsiaalne kontroll nõrgem
• improviseeriv