Elektromagnetiline ohutus

Elektromagnetkiirguse spekter

Elektromagnetiline ohutus on teaduste süsteem, mis käsitleb elektromagnetilise kiirguse ehk elektromagnetkiirguse (EMK) võimalikku kahju inimestele ja muudele elusorganismidele.

Elektromagnetkiirguse allikad, mille hulka kuuluvad kõrgepingeliinid, televisiooni- ja raadioringhäälingu seadmed, navigatsiooniseadmed, igapäevaelus kasutatavad seadmed, on oluliselt tõstnud elektromagnetilise kiirguse loomulikku tausta. Küll aga on aastatepikkuse teadustööde tulemusena kindlaks tehtud, et elektromagnetväljad ei kujuta ohtu inimese tervisele.

Üldised andmed

Elektromagnetiline kiirgus on võimeline teatud tingimustel avaldama negatiivset mõju inimestele, loomadele jm elusorganismidele, samuti on võimalik kahjulik mõju elektroonilistele seadmetele. Elektromagnetiliste väljade erinevad mitteioniseerivate kiirguste tüübid avaldavad erinevat füsioloogilist mõju. Praktikas eristatakse erinevaid väljade ja kiirguste mõjusid: magnetilise välja, mikrolainete, laserkiirguse, elektrilise välja mõju jm.

Seoses suureneva EMK allikate levikuga tavaelus (mikrolainete allikad – mikrolaineahjud, mobiiltelefonid, televisioon, raadio) ning ka tootmisel (raadiolevi, kõrgsagedusliku voolu seadmed), on suurenenud ka EMK normeerimise tähtsus.

EMK-d normeeritakse nii töökeskkonna kui ka elukohtade jaoks.

Vanaaegne elektromagnetvälja tuvastamise seade

EMV mõju elusorganismidele ja sanitaar-hügieeniline normeerimine

Olenevalt spektri vahemikust eksisteerivad nii riigisisesed kui ka rahvusvahelised EMK hügieenilised normid töö- ja elukeskkonna jaoks.

Nähtav valgus

On olemas hügieenilisi valgustuse norme, samuti on välja töötatud laserkiirguse kasutamisohutuse määratlusi. Tänapäeva suure võimsusega laserid on võimelised põletama inimsilma võrkkesta ja isegi nahka. Normide järgi peavad laseri küljes olema vastavad ohumärgid, kasutamise ajal peab kandma kaitsvaid prille. Samuti on defineeritud ohuklassid, olenevalt lainepikkusest ja võimsusest.

Raadiolained

Olenevalt elektromagnetilise välja spektrivahemikust, on EMV (elektromagnetilise energia voo tihedus) lubatud tasemed määratud normatiivides, mis on paika pandud riigi kompetentsete organite poolt. Need normid võivad erinevates riikides olla oluliselt erinevad.

Nõukogude Liidu ja Lääneriikide hügieenilise teaduse paralleelne areng põhjustas olukorra, kus EMK mõju hindamisel võeti kasutusele erinevaid lähenemisviise. Osad endised NSV Liidu riigid on enamasti säilitanud normeerimist energiavoo tiheduse ühikutes, Ameerika Ühendriikide ja Euroopa Liidu riikide jaoks on tüüpiline erineelduvuskiiruse (SAR) hindamine.

Kõrgendatud elektromagnetväljas viibimine võib pikema aja möödudes mõjutada inimese organismi: on märgata üleväsimust, iiveldust, peavalu. Suurte normatiivide ületamiste korral on võimalikud südame- ja ajuhäired, samuti ka kesknärvisüsteemi häired. Kiirgus võib mõjutada inimese psüühikat.

Eestis on kehtestatud töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid, määrus on vastu võetud 25.01.2002 ning see jõustus 01.07.2002. Määruses on seoses raadiolainetega välja toodud:

• Elektromagnetvälja piirnormid kontrollitavas keskkonnas;
• Elektromagnetvälja piirnormid mittekontrollitavas keskkonnas;
• Erandid kontrollitavas (ja mittekontrollitavas) keskkonnas;
• Tööandja tegevused

Välja on toodud radiolaineid vahemikus 3 kHz kuni 300 GHz ning nende maksimaalne lubatud ekspositsioon (elektromagnetvälja mõju, mis loetakse töötajale kahjutuks).

Ekstreemselt madal radiolainete sagedus (extremely low frequency, ELF)

Need on sagedused vahemikus 3–30 Hz. Need sagedused läbivad inimkeha. Olukorras, kus keha on korralikult maandatud, võib tekkida kipitustunne.

Lühilaine (shortwave)

Hõlmab keskmisi ja kõrgsagedusi (medium frequency, high frequency). Nendel sagedustel võib inimeste kude soojeneda.

Mobiiltelefonid

GSM- (2G-) võrk töötab sagedustel 900 MHz ja 1800 MHz, 3G-võrk töötab sagedustel 900 MHz ja 2100 MHz. GSM-sagedusel töötava telefoni saatja võimsus on palju tugevam 3G omast.

Mikrolained

Madala võimsusega mikrolaineid, mis on alla riigi poolt sätestatud erineelduvuskiiruse taset, peetakse inimese jaoks kahjutuks, mitteioniseerivaks kiirguseks. Lained, mis ületavad kehtestatud norme, on inimeste organismi jaoks potentsiaalselt kahjulikud. ANSI on kehtestanud normid raadiolainete ja mikrolainete jaoks. Selle põhjal on ohutu erineelduvuskiiruse piirmäär kuni 4 W/kg - antud taseme juures toimub saadud energia neeldumine inimkehas ning kahjulikku mõju ei avaldu. Hiljem vähendati seda normi 10 korda, ehk 0,4 W/kg raadio- ja mikrolainete jaoks.

Infrapunakiirgus

Infrapunakiirguse lainepikkused, mis on suuremad, kui 750 nm, võivad tekitada muutusi silmaläätsetes. Klaasi- ja metallitööstuste töötajatel tekib pikaajalise infrapunakiirguse tõttu katarakte, kuid seda saab vältida kaitseprillidega.

Lisaks sellele on oluline jälgida kaugust töölise ja kiirguse allika vahel. Keevitamisel peab keevitaja kasutama spetsiaalsete tumeda klaasiga näomaski, mis kaitseb infrapuna- ja ultraviolettkiirguse eest.

Ultraviolettkiirgus

Ultraviolettvalgus, eriti UV-B, on võimeline tekitama katarakte. Enamasti filtreerub UV-kiirgus ülemistes atmosfäärikihtides. Lennukite pilootidel on kataraktide saamise võimalus kõige suurem, sest UV-kiirgust on ülemistes atmosfäärikihtides rohkem.

Oletatakse, et tulevikus saab kataraktide esinemiste protsent olema suurem, kuna osoonikiht väheneb ning on märgata UV-kiirguse suurenemise tendentsi.

Lühiajaline kokkupuude ultraviolettkiirgusega võib tekitada kehale põletushaavu. Küll aga võib pikaajaline kokkupuude UV-kiirgusega tekitada melanoome, nahakortse, tedretähti ja teisi nahahaigusi. Nahavähk, kõige levinum vähitüüp, tuleneb samuti mitteioniseerivast UV-B kiirgusest. Peale päikese saab UV-kiirgust eredatest laualampidest ja solaariumist.

UV-kiirgus lühemal lainepikkusel, kui 300 nm, võib tekitada sarvkesta epiteeli. Kõige sagedamini on see tingitud suurel kõrgusel asuva päikese mõjust ning kohtades, kus lühikesed lained on kergesti peegeldatavad eredatelt pindadelt nagu lumi, vesi või liiv.

Ioniseeriv kiirgus

Ioniseeriv kiirgus võib indutseerida kiirgusest põhjustatud vähi teket, sest kiirgusdoosid on kumuleeruvad ja mõjutavad rakusiseseid protsesse.

Elektromagnetilise ohutuse tagamine ja kontroll

Peamiseks õigusaktiks on Kiirgusseadus, millest lähtuvad valitsuse ja keskkonnaministri täpsustused kehtivatesse määrustesse.

Kiirgusohutusalast tegevust korraldab Keskkonnaministeerium Keskkonnaameti ja Keskkonnainspektsiooni kaudu:

• Keskkonnaministeerium töötab välja kiirgusalase poliitika ning tegeleb õigusloomega.
• Keskkonnaamet annab kiirgustegevuslubasid, teeb kiirgusseiret ning haldab hädaolukorra teavitamise ehk varajase hoiatamise süsteemi.
• Keskkonnainspektsioon teostab kiirgustegevuste üle järelevalvet.

Töökeskkonna elektromagnetilise ohutuse tagamise eesmärgil peab kontrolli teostama tööandja:

1. tegema kindlaks (kaardistama) kaitstaval alal mõjuvate elektromagnetväljade tasemed ja kõrgendatud terviseriskiga piirkonnad;
2. keelama töö kontrollimata raadiosageduslike seadmetega;
3. taotlema raadiosageduslike seadmete tarnijatelt infot tekitatava kiirgusvälja ja selle mõju vähendamise võimaluste kohta. Juhul kui selline info puudub või ei ole usaldusväärne, korraldama seadme elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
4. kontrollima vähemalt kord 3 aasta jooksul raadiosageduslike seadmete kiirgusvälja taset. Juhul kui seadme konstruktsiooni, ekraneerimist või kasutamisviisi on muudetud, viima läbi täiendavad elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised;
5. võtma tarvitusele abinõud töökoha elektromagnetilise kiirguse vähendamiseks võimalikult madalale tasemele;
6. märgistama ohtlike raadiosageduslike kiirgusväljade piirkonnad asjakohaste ohutusmärkidega;
7. kui tehniliste ühiskaitsevahenditega ei ole võimalik kiirgusvälja taset piirnormini vähendada, andma töötajale asjakohased isikukaitsevahendid;
8. hindama ja kontrollima töötajate ekspositsiooni vähendamiseks kasutusele võetud abinõude efektiivsust.

Kaitse elektromagnetvälja mõjude eest

• Ekraneerimine ehk varjestus. Võib olla aktiivne või passiivne. Ekraneeritakse kas EMV allikat või kaitset vajavaid objekte;
• EMV allikate eemaldamine töötsoonist või enda lähedusest;
• Seadmete konstruktiivne uuendamine ja täiendamine elektromagnetvälja vähendamise eesmärgil;
• Mobiilseadmete taskutes kandmise vältimine;
• Magamistubade vabastamine EMV objektidest.