Erik Erikson

Erik Erikson
Sünniaeg	15. juuni 1902 Frankfurt
Surmaaeg	12. mai 1994 (91-aastaselt)
Amet	haridustöötaja

Erik Homburger Erikson (15. juuni 1902 Frankfurt, Saksamaa – 12. mai 1994 Harwich, Massachusetts, USA) oli Ameerika Ühendriikide psühholoog, psühhosotsiaalse arenguteooria looja.

Elukäik

Eriksoni ema Karla Abrahamsen oli pärit Kopenhaageni juudi perekonnast. Isa kohta pole teada muud, kui et ta oli taanlane. Karla läks Saksamaale Frankfurti, kus Erik sündis. Ta sai ema esimese abikaasa järgi perekonnanimeks Salomonsen. Ema kasvatas Erikut esimesed kolm aastat üksi ja õppis meditsiiniõeks. Seejärel abiellus ta juudi Theodor Hombergeriga, kes oli poisi lastearst, ja kolis Lõuna-Saksamaale Karlsruhesse. 1908. aastal sai Erik perekonnanimeks Homberger ja 1911. aastal lapsendas kasuisa ta ametlikult. Selle perekonnanimega oli ta tuntud kuni täiskasvanueani ja teda kasvatati juudi usu tavade järgi.

Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut 1933. aastal kolis ta Ameerika Ühendriikidesse, kus sai Berkeley Ülikooli ja hiljem Harvardi Ülikooli professoriks. Ameerika Ühendriikides võttis ta enda valitud perekonnanime Erikson.

Teooria

Erikson on Freudi koolkonna Ego psühholoog. See tähendab, et ta aktsepteeris Freudi ideid, ka väheke vähem aktsepteeritud nagu Oidipuse kompleks, ja ka teiste Freudi koolkonna inimeste, nagu Heinz Hartmani omi. Sellele vaatamata oli Erikson tunduvalt rohkem ühiskonnale ja kultuurile orienteeritud. Nagu antropoloogile kohane, eiras ta tihti alateadvust ja instinkte täielikult. Võib-olla seetõttu saigi ta populaarseks nii Freudi pooldajate kui ka vastaste seas.

On seisukohal, et areng toimub astmete kaupa. Laps peab lahendama igal etapil mingi sotsiaalse konflikti, siis saab edasi järgmisse etappi jõuda. Tähtsustas kolmest isiksusekomponendist koosnevat ego. Ego põhineb sellel, et laps peab mõistma kuidas asjad tegelikult on. Mõtted ja tunded on ego poolt kontrollitud. Erikson rõhutab sotsiaalset ja kultuuri mõju. Keskkond määrab palju. Ta väidab, et inimene on ühiskonna produkt.

Eriksoni kuulsaim teooria on Freudi tasemete teooria edasiarendus. Tema arvates toimub areng epigeneetilise printsiibi järgi. See tähendab, et meie areng läbib aja jooksul kaheksa faasi:

1. Usaldus või usaldamatus
2. Autonoomia või kahtlemine ja häbi
3. Initsiatiiv või süü
4. Edukus või alaväärsus
5. Identsus või rolliähmasus
6. Intiimsus või isolatsioon
7. Generatiivsus või stagnatsioon
8. Integraalsus või meeleheide

Progress läbi iga faasi sõltub osaliselt sellest, kui hästi meil eelmistes faasides läinud on. Umbes nagu punguv õis, mille õitsemise etapid on looduse poolt paika pandud, samas kui me aga loodusega vastuollu läheme, näiteks punga enneaegselt avades, rikume me kogu lille arengu.

Iga tasemega käivad kaasa sotsiaalsed ülesanded. Kuigi Erikson nimetab neid Freudi järgi kriisideks, on nad ta teoorias tunduvalt rohkem laialivalguvad kui sellisest terminist järeldada võiks. Näiteks tuleb lapsel koolis töökaks õppida. Usinus õpitakse läbi keeruliste sotsiaalsete seoste oma perekonna ja kooliga.

Ülesandeid saab jagada kaheks. Imikute ülesannet kutsutakse näiteks usaldus-umbusaldus. Algul võib-olla tundub enesestmõistetav et õppida tuleb nii usaldust kui ka umbusaldust, kuid Erikson rõhutas eriti, et selgeks tuleb õppida tasakaal nende kahe vahel. Kindlasti peame õppima usaldama, samas tuleb natuke ka umbusaldada, muidu kasvame ühiskonna naerualusteks.

Igal tasemel on optimaalne aeg. Pole kasulik lapsi liiga kiirelt noorukiikka suruda, nagu paljud kuulsuse kinnisideega lapsevanemad seda teevad. Samuti pole võimalik last ka välismaailma eest kaitsta ja tema arengut aeglustada. Iga ülesande jaoks kulub oma õige aeg.

Kui tase saab ilusti läbitud, muutub inimene vooruslikumaks, ehk psühholoogiliselt tugevamaks ja tal on elus kergem läbi lüüa. Samas kui meil ei lähe kõige paremini, võivad tekkida kohanemisraskused ja õelus. Õelus on hullem ja tekib kui meis on liiga palju halba ja veidi head.