Metanaal
Metanaal ehk formaldehüüd on lihtsaim aldehüüd.
Metanaali keemiline valem on HCHO. Tema molaarmass on 30,03 g/cm³. Ta esineb ka tsüklilise trimeeri trioksaanina C3H6O3 ja polümeeri paraformaldehüüdina HO(CH2O)nH.
Metanaal on värvitu gaas. Tema tihedus on 1,38 g/cm³, sulamistemperatuur on –92 °C ja keemistemperatuur on –21 °C. Tema leekpunkt on +64 °C ja isesüttimistemperatuur on +430 °C.
Metanaali vesilahus on formaliin. Küllastunud vesilahust, mis sisaldab 37 massiprotsenti ehk 40 mahuprotsenti metanaali, nimetatakse ka 100%-liseks formaliiniks. Formaliinis reageerib metanaal veega, moodustades metaandiooli ehk metüleenglükooli CH2(OH)2. See diool esineb ka tasakaaluolekus mitmesuguste oligomeeride ehk lühikeste polümeeridega. See tasakaal oleneb kontsentratsioonist ja temperatuurist.
Formaliinis kipub metanaal oksüdeeruma ja polümeriseeruma, mistõttu selle vältimiseks lisatakse formaliinile stabilisaatorit, näiteks metanooli. Tavaliselt kaubeldakse niisuguse formaliiniga, mis sisaldab 10–12% metanooli ja lisaks mitmesuguseid metallilisandeid.
Metanaal esineb looduslikult keskkonnas, mis koosneb süsinikust, vesinikust ja hapnikust. Maa atmosfääri ülakihtides toimuvates looduslikes protsessides võib olla tekkinud kuni 90% Maal leiduvast metanaalist. Metanaal on metaani ja teiste süsinikuühendite oksüdeerumise ehk põlemise vahesaadus ning seda leidub näiteks metsatulekahju suitsus, auto heitgaasis ja tubakasuitsus. Metanaal võib tekkida ka päikesekiirguse ja hapniku mõjul atmosfäärimetaanist ja teistest süsivesinikest ja saada osaks sudust.
Esimesena sünteesis metanaali vene keemik Aleksandr Butlerov ja esimesena määras selle kindlaks August Wilhelm von Hofmann.