Seadet, mida kasutatakse kujutise jäädvustamiseks, nimetatakse fotoaparaadiks ehk fotokaameraks. Saadud tõepärast kujutist nimetatakse fotoks ja kujutise salvestamist fotoaparaadiga nimetatakse fotografeerimiseks ehk pildistamiseks.
Fotograafia ajaloo algust ei saa eriti täpselt määratleda, kuid nimetus "kaamera" pärineb fotograafia eelkäijaks olnud camera obscura'st ehk pimekambrist. Camera obscura oli kasutusel juba 11. sajandil. 13. sajandi lõpul kasutasid astronoomid seda Päikese vaatlemisel. Läätse asemel on selles kaameras üksnes väike auk, mida läbinud valguskiired projitseerivad kambri vastasseinale ümberpööratud kujutise ava ees olevatest esemetest.
ESTCube-1 tehtud satelliidifotosidSuitsuga täidetud ja lõhatud õhupalli pildistamine välgu ja helipäästiku abil.
Digitaalfotograafia on fotograafia alaliik, kus tulemuseks on digitaalne pilt, mida saab vaadata arvutiekraanil või mõne muu seadme vahendusel või teha sellest printimise teel paberfoto. Digitaalfotograafias salvestatakse pilt digitaalse infona.
Digitaalfotograafia eeliseks võrreldes filmile pildistamisega on vahetu tulemus ja operatiivsus. See võimaldab vaadata pilti kohe pärast pildistamist, edastada seda elektrooniliselt ilma füüsilise kohale viimiseta, töödelda, kasutada ja väljastada füüsilisel kujul.
Dokumentalistika Loodusfotograafias läheb sageli vaja teleobjektiivi, õhtustes tingimustes ka statiivi. 2017. aastal Tartu lähistel Emajõe ääresLoodusfotograafia
Peeter Linnap. "Eesti Fotograafia Ajalugu 1839-2015". Tartu Kõrgem Kunstikool Pallas, 2016.[1]
Kaljula Teder. "Eesti fotograafia teerajajaid. Sada aastat (1840–1940) arenguteed". Illustreeritud fotodega muuseumide, raamatukogude, arhiivide, klubide ja eraisikute kogudest.) Tallinn, Eesti Raamat 1972. 148 lk.
Pikemalt artiklis Fotograafia ajalugu
