Georg Lurich

Georg Lurich (umbes 1905)

Georg Lurich (22. aprill (vana kalendri järgi 10. aprill) 1876 Väike-Maarja – 22. jaanuar 1920 Venemaa, Armavir) oli üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergi kõrval. Ta oli 177 cm pikk ja oma parimas vormis olles kaalus 90 kg. Parema käe biitseps oli 37–41 cm, rind 120–128 cm, reis 61 ja säär 40 cm, kael 43,5 cm.

Saavutused

Ei ole teada, mitu korda Georg Lurich maailmameistriks tuli. Kuna puudus korraldav ja koordineeriv rahvusvaheline organisatsioon, siis kuulutati maailmameistrivõistlusteks iga suur rahvusvaheline meistrivõistlus.

Lurich püstitas ligikaudu 40 maailmarekordit, sest tõstespordi maailmarekorditeks loeti tollal ka vastupidavus- ja vigurtõsteid. Tema tulemusi:

• surumine parema käega 96 kg 1 kord ja mõlema käega 85 kg 24 korda;
• rebimine parema käega 78 kg 1 kord ja 70 kg 12 korda;
• tõukamine parema käega 121 kg 1 kord, 100 kg 6 korda, 90 kg 10 korda ja 81,5 kg 15 korda;
• tõukamine vasaku käega 109 kg ja mõlema käega 165 kg;
• rebinud parema käega üles 50-kilose sangpommi ja hoides seda pea kohal, rebis vasakuga üles veel samasuguse raskuse;
• tõuganud parema käega üles 112-kilose kangi, lükkas selle siis pea kohal ühelt käelt teisele;
• tõmbas parema käe biitsepsi jõul maast aeglaselt rinnale 70-kilose sangpommi;
• tõukas kahe käega üles 140-kilose kangi ja võttis selle siis paremale käele;
• tõukas kahe käega üles 128 kg, võttis selle siis pea kohal paremale käele ja, küünitanud maast vasaku käega veel 37-kilose sangpommi, surus selle tõstekangi kõrvale, seega kokku 165 kg;
• selili olles surumine kahe käega 164 kg;
• selili olles tõukamine kahe käega (keskkehaga hoogu andes) 201 kg;
• tõukas selili olles kahe käega 150 kg, võttis selle siis paremale käele ja surus vasaku käega selle kõrvale veel 36-kilose sangpommi, kokku seega 186 kg;
• tõukas selili olles 187 kg ja võttis selle siis paremale käele;
• selili olles surus jalgadega 167 kg 25 korda, 164,5 kg 30 korda ja 115 kg 100 korda;
• hoides 50-kiloseid sangpomme pea kohal, tegi sügavküki ja tõusis püsti;
• laskus pikali ja tõusis taas, hoides kogu aeg ülessirutatud paremas käes 85-kilost kangi:

Kuulus oli Lurichi sild, mida ta suutis teha ka tavalisel toolil. Maadleja näitas oma jõudu, kui lasi sillas olles oma rinnale istuda neljal raskel mehel.

Lapsepõlv

Georg Lurichi isa oli pärit Läänemaalt Vigala kihelkonnast Velise vallast. Täpsemalt Sillaotsa talumuuseumi andmeil Keskküla Küüra talust. Väike-Maarjas hakkas maadleja isa kaupmeheks. Lurichi ema Julie Caroline, neiupõlvenimega Rute, oli pärit Järva-Peetri kihelkonna Öötla külast.

Lurichi enda mälestuste järgi suutnud ta 7-aastaselt tõsta kahe käega 2 puuda (32 kg) ja 10-aastaselt ühe käega 82 kg. Liigagaruses pingutas ta aga üle, külmetas ja haigestus kopsupõletikku, mis oli tollal eluohtlik haigus. Seetõttu vabastati ta Tallinna Peetri Reaalkoolis õppides nõrkuse tõttu võimlemistundidest.

Mõte elukutseliseks atleediks hakata tuli Georgile pähe arvatavasti Tallinnas välismaalastest jõumeeste esinemisi nähes. Ta hakkas harjutama hantlite, tõstepommide ja muude raskustega. 15-aastaselt olevat ta kihlveo peale surunud mõlema käega 2-naelaseid hantleid 4000 korda järjest. Koolivaheajal olevat ta maksnud tugevamatele maapoistele selle eest, et need temaga maadleksid. Peatselt hakkas ta käima raskejõustikuklubi Linda aidas Maneeži tänaval.

1895

Lurich sõitis Peterburi, kus ta doktor Władysław Krajewski raskejõustikukabinetis püstitas maailmarekordeid ja võitis kõiki maadluses. Ta hakkas esinema koos Gustav Boesbergiga. Neil oli suur menu nii jõunumbrites kui ka maadluses. Kumbki ei kaotanud etenduste käigus kordagi. Ühtlasi täiendas Georg ennast teise poola maadleja Władysław Pytlasiński juures, kes oli Krajewski kõrval kõige silmapaistvam maadlusõpetaja kogu Venemaal. Lurichit hakkas soosima vürst Lvov ning maadleja elu- ja treeningutingimused paranesid tunduvalt.

1896

Suvel sai Lurichist spordiprofessionaal, elukutseline atleet ehk rahvakeeli jõumees.

Septembris maadles Lurich Georg Hackenschmidtiga. See jäigi nende ainsaks kohtumiseks. Esimesel päeval jäi maadlus viiki, teisel päeval võitis Lurich 17 minutiga. Hackenschmidt oli siis veel algaja. Edaspidi vältisid nad teineteisega maadlemist ega osalenud kunagi samal turniiril.

1897

Lurich esines peamiselt Peterburis ja Tallinnas. Maadluses polnud tal Venemaal enam vastast pärast seda, kui ta oli võitnud oma õpetaja Pytlasinski.

Tõstmises püstitas ta palju Venemaa ja maailmarekordeid. Näiteks sooritas ta Peterburis 9. mail ühe päeva jooksul järgmised tõsted:

• parema käega rebimine ilma allaisteta 65,5 kg,
• paremaga tõukamine 112,5 kg 1 kord, 104,25 kg 2 korda ja 100 kg 3 korda, 70 kg 20 korda.
• kahe käega selili olles tõukamine 156 kg, mille võttis paremale käele,
• kahe käega selili olles tõukamine 164 kg 1 kord, 160,75 kg 2 korda ja 133,75 kg 8 korda;
• püsti kahe käega tõukas 115 kg, võttis selle siis paremasse kätte ning, küünitanud vasaku käega maast veel 39-kilose sangpommi, surus sellegi üles, kokku seega 154 kg;
• hoides paremas käes pea kohal 82-kilost sangpommi, laskus pikali ja tõusis püsti, raskus kogu aeg ülessirutatud käes;
• maas istudes võttis selja tagant kinni 82-kilosest sangpommist ja tõusis püsti.
• Samuti suutis Lurich sel ajal tõugata 70 kg 20 korda järjest.

Suvel sooritas ta turnee Lõuna-Venemaal. Üks tema jõunumbreid oli tõsta oma turjal üles hobune koos ratsanikuga. Maadluses võitis ta hulganisti nii kohalikke kui üle Venemaa tuntud rammumehi, nende hulgas korduvalt Ivan Poddubnõid.

1899

Üle aasta esines Lurich enneolematu eduga kogu Eesti- ja Liivimaal. Tema esinemiskavad olid mitmekesised: raskuste tõstmine ja nendega žongleerimine, maadlus kohalike rammumeestega ning nende endi vaheliste võistluste korraldamine. Võisteldi nii tõstetes kui ka maadluses, samuti vägikaika- ja sõrmeveos. Lurich lubas igaühele, kes teda ära võidab, 200 rubla. Seda ei tulnud välja maksta. Igas linnas andis ta kõige tugevamale kohalikule võistlejale hõbeauraha. Ajaleht Valgus kirjutas tema esinemise kohta Viljandis: «Imestama peab härra Lurichi kassiosavust määratu raskete pommide pildumises, mida ta jalgade vahelt läbi visates ja ennast imeliku kiirusega ümber pöördes enne jälle kinni püüab kui pomm maha langeda saaks. Kõigi pealtvaatajate nägudelt võis ehmatust lugeda, kui Lurich enesel silmad kinni laskis siduda ja siis koledate raudpommidega nagu kummipallidega aruta osavusega mängis, vahel neid kõrgesse õhku visates ja siis sealt oma palja rinna ning turja peale kukkuda lastes. Seda hiiglamängu nähes ei tahtnud mõned mehed hästi uskuda, et need pommid rauast on, ja läksivad näitepõranda peale, et neid oma käega järele katsuda. Aga kuidas ehmatasivad mehed ja nende suud vajusivad ammuli, kui nad neid pommisid kahe käega vaevalt jalga poolteist jõudsivad üles kergitada.» Rahvas nimetas teda vaimustunult nii Kaleviks kui Kalevipojaks.

Elukutselisi maadlejaid oli Eestis enne küllaga esinenud, ent just Lurichi ringsõit tekitas Eestis üldise raskejõustikuharrastuse laine, millesarnast varem ei olnud. Lurichi mõjul asutati hulgaliselt spordiseltse. Lurich oli peaaegu kõigi 1880. aastatel sündinud Eesti vägimeeste innustaja ja paljudele ka õpetaja. Raskejõustiku tõi Eestisse Gustav Boesberg, kuid kellelgi pole õnnestunud raskejõustikku Eestis sedavõrd tõhusalt propageerida kui Georg Lurichil.

1900

Sügisel 1899 sõitis Lurich Lääne-Euroopasse. Turnee kestis poolteist aastat ja kujunes täielikuks triumfiks. Ta püstitas tõstmises maailmarekordeid ja oli maadluses võitmatu. Maailmarekordiks kuulutati ka tema "maadlussimultaan" Magdeburgis, kus ta 38 minutiga seljatas 18 maadlejat linnast ja ümbruskonnast. Lurichit nimetati maailma tugevaimaks meheks, 20. sajandi Simsoniks ja ka võitmatuks venelaseks, sest Eestimaa oli tollal vaid Venemaa kubermang.

1901

Lurich tuli Hamburgis elukutseliste maailmameistriks. Auhind oli 2000 Saksa marka.

Suvel saabus ta kodumaale. Alates augustis ja oktoobris Riias toimunud meistrivõistlustest võistles ta koos oma õpilase Aleksander Abergiga, kes siit alates hakkas ka elukutseliseks maadlejaks.

1902

Lurich jagas rahvusvahelisel võistlusel Prahas esikohta Heinrich Eberlega, juunis-juulis võitis Vilniuses.

Oktoobris-novembris toimusid Riias meistrivõistlused, mida oma koosseisu poolest võib pidada maailmameistrivõistlusteks. Lurich võitis üle tunni kestnud finaalmatšis Heinrich Eberlet. Kolmas oli Nikola Petrov (Bulgaaria).

1903

Lurichil ja Abergil ei lubatud osaleda Moskvas korraldatud maadlustšempionaadil, sest korraldajad tahtsid tagada võidu Ivan Poddubnõile. Lurichi artiklid selle juhtumi kohta äratasid ajakirjanduses (sealhulgas välismaal) tähelepanu ja tekitasid poleemikat.

1903. aasta paiku asutas Lurich oma maadlustrupi, milles pakkus tööd eeskätt eestlastele. Maadlejaid valis ta välja ise ja maksis suhteliselt hästi. Kuulsaimad tema trupist olid Aleksander Aberg, Oskar Kaplur, Jaan Neeser, Gustav Vahar ja Karl Veimann.

Samuti korraldas Lurich maadlusturniire, kasutades sageli variisikuid. 1907. aastal süüdistati teda koguni selles, et ta iga päev šifreeritud telegrammide abil määras ära enda organiseeritud võistluste kõik järgmisel päeval maadlevad paarid ja nende tulemused. Lurich kuulutas need väited laimuks ja väitis, et ükski tõsine maadleja ei nõustu ühegi kokkuleppekaotusega. See mõjutaks mitte ainult selle turniiri tulemusi, vaid mõjuks ka tulevaste turniiride honoraridele, kokkuleppematšide avalikuks tulek kahjustaks aga sportlase mainet.

1904

Amandus Adamsoni skulptuur Lurichist "Champion" võitis 1904. aasta suveolümpiamängudel Saint Louises esimese koha.

1907

Noored elukutselised raskejõustiklased Paul Ingermann, Jaan Jaago, August Ploom, Johannes Tigane ja teised, kes ei tohtinud treenida amatööride klubis Tartu "Aberg", asutasid oma klubi Tartu "Lurich". Klubisse kuulus umbes 40 meest (enamik küll amatöörid) ja see tegutses maailmasõjani, mil enamik selle liikmeid mobiliseeriti.

1909

Kaukaasias esines Lurich efektse jõunumbriga: kaks hobust ei suutnud lahti vedada tema käsi, mida ta rinnal koos hoidis. Buhhaara emiir, kes seda pealt vaatas, käskis seepeale tuua oma kaks kõige tugevamat kaamelit. Ka need ei saanud Lurichist jagu. Auhinnaks sai Lurich võidetud kaamelid, kes kahjuks ei talunud Eesti kliimat hästi ja järgmisel aastal surid.

1910

20. novembril (ukj.) esines Lurich Tallinnas karskusseltsis Valvaja 620 inimesele kõnega karskusliikumise tähtsusest. Reklaamiks laskis ta Ed. Berggrüni raamatukaupluse aknale oma auhindu välja panna: kuldvöö, kullast ja hõbedast medalid ja märgid jms, kokku sadakond eset. Need aga varastati ära. See vargus tekitas suurt kõmu muu hulgas järgnenud protsessi tõttu. Lurich süüdistas Tallinna politseimeistrit Lev Tsitserošinit varguse organiseerimises kättemaksuks selle eest, et ta polnud nõustunud kaotama vene publiku lemmikule Viktor Solovjovile. Tsitserošin süüdistas Lurichit teotamises. Protsess kestis kaks aastat ja Lurich mõisteti tagaselja 10 päevaks vangi. Lurich kaebas otsuse edasi kuni kõrgeimate instantsideni, kuid tulemusteta: tsaaririigi senat kinnitas otsuse 1912. aasta sügisel.

1911 ja 1912

Lurich võitis meistrivõistlused Brüsselis ja Gentis, oli Varssavis tšehhi Pospešili järel teine ja võitis Hamburgis.

Ameerikas

Lurich sõitis novembris 1913 Ameerikasse ja proovis läbi lüüa Ameerika vabamaadluses. Seda ta suutiski, kuigi tippude tippu enam ei küündinud (ta oli juba 37-aastane). Ta võitis kõiki peale maailmameistri ameeriklase Frank Gotchi, kellele 1. aprillil 1914 kaotas. Pärast seda maadles ta vahelduva eduga. Tema sädelevat, efektset maadlust küll tõsteti esile ja kiideti, ent üldiselt jäi ta Abergi varju, kes nooremana ja kehaehituselt massiivsemana kohanes paremini Ameerika vabamaadluse robustse maneeriga.

Lurichi organisaatoritalent lõi sealgi välja. 8. novembrist 1915 kuni 29. jaanuarini 1916 (84 päeva) toimusid New Yorgis Kreeka-Rooma maadluse maailmameistrivõistlused, mis olid kõigi aegade pikimad ja osavõturohkeimad. Peeti 454 matši, neist 128 küll vabamaadluses. Turniiri organiseeris Samuel Rachman, kuid väidetavalt oli Rachman variisik ning tegelik turniiri korraldaja oli Lurich. Aberg maadles kõigiga ainult Kreeka-Rooma stiilis ja võitis kõiki. Samuel Rachmani varjus korraldas Lurich teisigi turniire.

Lurichi käsi oli küllap mängus selleski, et Aberg esines aeg-ajalt rahvusvärvides, vahel kirjaga "Est(h)onia" rinnal, ning et teda ajakirjanduses sageli mitte venelaseks, vaid eestlaseks nimetati.

1917

Märtsis lahkusid Lurich ja Aberg USA-st. Nad sõitsid üle Vaikse ookeani Jaapani ja Hiina kaudu Venemaale. Suvel võistlesid nad juba Petrogradis, sügisel olid taas Eestis.

1918

Viimane turniir, kus nad Tallinnas osalesid, jäi Saksa vägede lähenedes pooleli. Lurich ja Aberg siirdusid Petrogradi.

Suure rahvusvahelise turniiri Petrogradis võitis Aberg. Lurich sai auhinna parima maadlustehnika eest ja võitis seal korraldatud kehailu võistluse.

1920

Kodusõja keerises sattusid Lurich ja Aberg Armaviri linna Põhja-Kaukaasias, kus Lurich 22. jaanuaril 43-aastaselt tüüfusesse suri. Paar nädalat hiljem järgnes talle tema õpilane, võistluskaaslane ja sõber Aleksander Aberg. Nad maeti ühte hauda.

Isiksus

Georg Lurich oli täiskarsklane ega suitsetanud. Korduvalt esines ta avalikkuse ees kõnedega tervislike eluviiside, eriti spordi kasulikkusest ja alkoholi hävitavast toimest inimesele. Ta saavutas populaarsuse nii kõnemehe kui ka ajakirjanikuna.

«Minule näib aga, et see iga hästi kasvanud inimese kohus on selle
eest hoolt kanda, et ta jõuetuks, nõrgaks ja tahtmise jõuta ei jääks,
et ta keha vaimu kohane oleks! Kui ka mitte alati terves kehas terve
vaim ei ela, siis peaks ometi terve vaim terves kehas asuma. Kas ei
ole häbi selle pääle mõtelda, kui palju miljonisi aastas mitmesuguste
loomade kasvatamiseks ja nende tõu parandamiseks välja antakse, kuna
oma enese "mina" jaoks, mis inimese juures iga sammuga etteotsa
tungib, imelikul viisil küllalt aega ja raha ei ole! Arvatakse
nimelt, et kui inimene looduse krooniks on määratud, et siis tal
sellepärast õigus on lõdvalt elada. Sellegipärast ei või keegi
salata, et kõige suurem maapäälne varandus tervis on, see on nii
üleüldiselt arusaadav asjalugu, et ma seda lähemalt seletada ei
pruugi.» (1903)

Lurich oli suurepärane võimleja, samuti hea jooksja, hüppaja, jalgrattur, uisutaja ja maletaja. Ta valdas vähemalt kümmet keelt.

«Pidage tervisest lugu! Saage kõik terveks ja tugevaks! Ei siis pruugi
meil niipalju haigemajasid, vaestemajasid, vangimajasid, ka kõrtsisid
ning sellesarnaseid asutusi rahva kulul ülal pidada.» (1910)

Maadluses ei olnud tal õpetajaid. Ta uuris ise põhjalikult oma keha ja lõi oma teooriad lihasjõu arendamise kohta selle kõigis osades. Ta töötas pidevalt oma tehnika parandamiseks ja tegi nii palju maadluskunsti väljakujundamiseks. Kreeka-Rooma maadlus võlgneb talle tänu paljude uute võtete, asendite ja vastuvõtete eest. Tema isemõtlemise kalduvus viis vahel kangekaelsuse ja veidrusteni. Näiteks ei harjutanud ta raskuste tõstmist ainult käte jõul, vaid aitas kogu kehaga kaasa, sest maadluses ei tohi teha ühtki liigutust liikumatus asendis, ilma keha abita.

«Jõustiku ideaalne väärtus ei ole mitte selles, et see ehk teine
jõumees omale seeläbi midagi võidab, nagu kuulsust, raha, aga ka
mitte selles, et Aberg Poddubnõi või Poddubnõi Abergi ära võidab,
sellega on inimesesugu vähe aidatud; niisamuti on isamaa seeläbi vähe
kaotanud, kui ta tugevaim poeg maha pannakse. Maadlemise ideaalne
ülesanne on selles, et me kui eelväelased virguksime ja tõsise
hoiatushüüde nõrkevale inimesesoole hüüaksime.» (1917)

Mälestuse jäädvustamine

Georg Lurichi monument tema sünnilinnas Väike-Maarjas

Tallinna Reaalkooli juures asuv Georg Lurichi bareljeef

Georg Lurichile pühendatud mälestusmärk Tallinnas Pirital

Georg Lurichi mälestusvõistlused

Lurichi 80. sünniaastapäeva tähistamiseks hakati 1956. aastal korraldama Tallinnas Lurichi mälestusvõistlusi maadluses. See on siiani üks Eesti keskseid maadlusüritusi. Lurichi 125. sünniaastapäeval hakati tähistama Väike-Maarjas Georg Lurichi auks mälestusvõistlusi rammukatsumises. "Georgi Kange"

Mitmesugust

• 1932 plaanis USA filmistuudio Warner Brothers teha Lurichi elust sporditeemaline eluloofilmi.
• 1936 – Eesti Maadlus-, Tõste- ja Poksiliit kuulutas välja Lurichi-aasta.
• 1983. aastal valmis Valentin Kuigil temast mängufilm "Lurich".
• Tallinna Reaalkooli juures asub 1971. aastal avatud Georg Lurichi bareljeef, mille autor on Ants Mölder.
• 1996. aastal rajati Tallinnas Piritale Georg Lurichile pühendatud mälestusmärk.
• 22. aprillil 2018 avati Georg Lurichi monument ka tema sünnilinnas Väike-Maarjas .

Kirjandus

• "Kuulsam jõumees ja maailma esimaadleja Georg Lurich ja Prantsuse maadlemine". Tallinn, Berggrüni kirjastus, 1911.
• Lurih. Jõukangelaste kuningas. Kaasaeglaste jutustuste ja legendide põhjal koostanud Niglas Undla. Tallinn, Pikker, 1936.
• Olaf Langsepp, Georg Lurich. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1958, lk 107.
• Paavo Kivine, Lurich. 2011. 343 lk, ill. ISBN 9789985818435
• Kalle Voolaid, Lurichi lood, [Tartu]: Eesti Spordimuuseum, 2016, lk 48.
• Paavo Kivine (2018). Arno Steinberg (toim). Lurichi sõda : dokumentaaljutustu. Kd 1 (1. trükk). Tallinn: Olympia. Lk 350. ISBN 9789985818466.

Välislingid

• Tallinn toetab Lurichi kuju rajamist – Tallinna Postimees, 3. veebruar 2009
• Lurichi elulugu (arhiiviversioon: http://web.archive.org/web/20081222041057/http://www.tmk.edu.ee/~priit/lurich/elulugu/1/index.html)
• Georg Lurichist, pildid.
• Lurichi nimeline spordiklubi Saksamaal
• New York City Wrestling Results - 1915.
• New York City Wrestling Results - 1916.
• The New York Times Article- November 13, 1915 - WRESTLER TOFALOS LOSES FIRST BOUT; George Lurich Throws Undefeated Greek Grappler in International Match.
• The New York Times Article- June 19, 1915 - WRESTLER HURT IN BOUT.; George Lurich Receives Painful Injury in Contest with Zbysko.
• Georg Lurich Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
• Biograafia ESBL-is
• Anna Pihl: "Pealtnägija": USA-st leiti ainus teadaolev liikuv pilt Georg Lurichist ERR sport, 22. jaanuar 2020
• [1]