Hallvares

Hallvares
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Värvulised Passeriformes
Sugukond	Vareslased Corvidae
Perekond	Vares Corvus
Liik	Vares Corvus corone
Alamliik	Hallvares
Trinaarne nimetus
Corvus corone cornix (Linnaeus, 1758)

Hallvares (Corvus cornix) on värvuliste seltsi vareslaste sugukonda kuuluv liik linde.

Pikka aega käsitleti hallvarest ja mustvarest ühe liigi kahe alamliigina (Corvus corone cornix ja Corvus corone corone), kuivõrd nad kokkupuutealal omavahel ristuvad.

Levila

Hallvares on levinud Euraasias Iirimaast, Šotimaast, Skandinaaviast ja Mandri-Euroopa kesk- ja lõunaosadest kuni Lääne-Siberini.

Hallvarese pesitsusaegset arvukust hinnatakse Eestis 40 000 – 70 000 paarile ja talvist arvukust 150 000 – 300 000 isendile. Hallvareste arvukus aasta-aastalt kasvab ja paljude teiste linnalindude arvukus selle võrra väheneb.

Välimus

Hallvarese üldpikkus on 47 cm. Keskmise isendi kaal on 510 grammi ja tiibade siruulatus on 98 cm. Vanalindudel on mustad ja pruunika varjundiga hallid sulepartiid. Hallvaresel esineb üsna sageli värvushälbeid. Noortel selleaastastel hallvarestel on vanadega võrreldes tükk maad lühem saba. Eriti noortel äsja pesast väljunud hallvarestel ei pruugi sulestikus halli ollagi ja nad näevad välja pigem haki moodi.

Hallvares Tartus

Laul

Hallvarese hääl on teiste vareslaste omast valjem kuna hallvaresed ei ela kolooniates. Tarvis on, et territooriumi nõudev ja tähistav hääl kostaks kaugel oleva teise vareseni. Vanad varesed teevad tavaliselt 3-4 kraaksatust. Noored varesed kraaksuvad vaiksemalt peenema häälega ja kraaksatuste jada on pikem ja pidevam. Erinevalt muudest vareslastest, hallvares teiste lindude ja muude häälte jäljendamist ei harrasta.

Kaks omavahel õhuvõitlust pidavat hallvarest teevad kraaksumise asemel pikemat sorti ühtlast kärinat.

Hallvares lumesajus

Toitumine

Hallvares on kõigesööja. Kehvemal ajal nokivad nad isegi surnuaedades küünlaid. Kalmuküünaldes on parafiini asemel steariin. Enamjaolt toituvad nad linnas saadaolevast aga hooajati käivad nad toitumas põldudel, randades ja lautade juures. Hallvares saab hakkama ka vette maandumisega, sealt toidupala võtmise ja seejärel veest lendu tõusmisega. Sageli passib hallvares kõrgel puu otsas ja jälgib teiste pisemate lindude pesasid. Esimesel võimalusel pistab ta teiste lindude munad ja pojad nahka. Samas on varese munad ja pojad kajakate jälgimise ja ohu all.

Elupaik

Hallvares asustab asulaid ja mitmesugust maastikku. Suuri metsalaamasid väldib. Metsaservad juba sobivad elamiseks. Linnas väldib kohti, kus muru on pikka aega niitmata. Eestis on hallvareseid aasta läbi aga suvised ja talvised hallvaresed pole osaliselt needsamad. Hallvaresed rändavad talveks paarisaja kilomeetri ulatuses lõuna poole. Näiteks tulevad mõned Soomes elavad hallvaresed talveks Eestisse ja osad eesti hallvaresed lendavad Poola ja Saksamaale. Hallvaresed on eraklikud linnud, aga väljaspool pesitsusaega meeldib neil pundis koos magada. Talvel on magamispaigana eelistatud piirkonnad, kus käib inimeste ööelu. Siis on võimalik ka pimedal ajal mõni hamburger või friikartul noka vahele saada. Vihmase ilmaga eelistavad magada kuuskede sees. Magamispaigana kasutavad karjakaupa ka selliste kõrghoonete katuseid kus neid keegi segamas ei käi.

Aju

Hallvareste poolt purukskukutatud ja tühjaksnokitud kalmuküünlad

Hallvares on oma intelligentsuselt võrdväärne pärdikutega. Kuna aga aju on väiksem nii keha proportsioonilt kui grammkaalult, siis võib öelda, et hallvarese aju on pärdikute omast tunduvalt efektiivsem. Hallvarese nupp nokib paremini kui haki ja künnivarese oma.

Pesitsemine

Paarid moodustuvad märtsis. Pesa ehitab aprillis. Ehitamiseks kasutab oksi, õlgi, pilliroo tükke ja laaste, mille kinnitab savi ja poriga (väidetavalt ka teiste loomade sõnnikuga). Tihti kasutab pesa ehitamisel traaditükke ja muid selliseid inimtegevuse jääke. Pesa vooderdab sulgedega ja rohulibledega, aga ka kaltsu- ja kiletükkidega, vatiga ning prügi hulgast leitud pehme sünteetikaga. Pesa ehitab reeglina väga kõrge puu otsa, kuhu on raske ligi pääseda. Kui künnivaresed ehitava pesi kolooniatena ühe puu või puudesalga otsa, siis hallvareste pesad asuvad üksteisest kaugel. Kogu linn on kaetud hõreda, aga ühtlase pesade võrgustikuga. Väikesaartel võivad hallvaresed pesa ehitada ka kivide vahele. Hallvarese munakurnas on 4–6 sinakasrohelist tumedate tähnidega muna. Munad on 38–42 mm pikad ja 28–32 mm laiad. Emaslind muneb umbes aprilli keskel, aga täheldatud on ka varasemat ja hilisemat pesitsuse algust. Emaslind haudub mune üksinda, sisuliselt pesalt lahkumata. Isaslind toidab teda. Pesa ümbruses on muidu häälekad hallvaresed väga vaiksed. Umbes kolme nädala pärast kooruvad pojad, keda toidavad mõlemad vanemad. Hallvarese pojad lendavad pesast välja juba juuni alguspoolel. Mõnda aega hoiavad noorlinnud vanemate lähedusse, kes neid veel toidavad ja kaitsevad. Juulis pesakonnad lagunevad. Sügisel ja talvel kogunevad hallvaresed parvedena asulate prügilate ja teiste toiduallikate lähedale. Hallvaresed paljunevad alates 3.–4. eluaastast. Maksimaalne järglasi andnud hallvarese eluiga teatakse olevat 16 eluaastat.

Käitumine

Hallvares on väga lärmakas lind. Samas piisab hallvarese hirmutamiseks käteplaksust või pasuna puhumisest. Seda muidugi lühiajaliselt ja ainult üsna lähedal. Üldse on hallvares väga nahaalne ja uudishimulik, samas ka väga kartlik ja ettevaatlik lind. Hallvares suudab talle ohtu kujutanud inimeste näod meelde jätta ja nende nägude uuesti nägemisel teeb hoiatushäält, et ohtu ka naabruses olevatele hallvarestele õpetada.

Vaenlased

Kanakull eelistab linnas jahtida vareslaste seast just hallvareseid. Linnas lendavat kanakulli saadab kaugel tagapool hädakisa tegevate vareste parv. Kord juba kulli küünte vahele sattunud hallvares enam häält ei tee, ainult siputab ja üritab vastu võidelda. Linnarebast nähes hakkavad hallvaresed rebast "sõimama" ja teda eemale peletama. Hallvares on siiski väga ettevaatlik lind nii et vähemalt vanale linnule rebased ohtu kujutada ei suuda. Küll aga kujutab rebane ohtu noortele hallvarestele, kes on veel ümbruse suhtes hooletud ja ei oska karta suurt midagi. Lõunapoolsemates riikides tarvitavad inimesed hallvareseid isegi toiduks. Neid ei kütita küll otseselt toidu saamiseks, küll aga hallvareste kui kahjurite kõrvaldamiseks ja siis muu hulgas ka toidu valmistamiseks. Hallvares maitseb väidetavalt hästi. Hallvaresed on ohuks kanatibudele, samas vahelejäämise korral teeb kana hallvaresele lõpu peale. Tunduvalt raskem kana suudab oma võimsate jalgadega varest kinni hoida ja ta surnuks nokkida. Hallvarese munadele ja poegadele on sagedaseks ohuks hõbekajakad ja rongad.

Clamator glandarius + Corvus cornix