Harilik raudrohi
| Raudrohi | |
|---|---|
 Harilik raudrohi | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Taimed Plantae |
| Hõimkond |
Õistaimed Magnoliophyta |
| Klass |
Kaheidulehelised Magnoliopsida |
| Selts |
Astrilaadsed Asterales |
| Sugukond |
Korvõielised Asteraceae |
| Perekond |
Raudrohi Achillea |
| Liik |
Harilik raudrohi |
| Binaarne nimetus | |
|
Achillea millefolium L., 1753 | |
Harilik raudrohi (Achillea millefolium) on korvõieliste sugukonna raudrohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim, mida kasutatakse nii ilu- kui ravimtaimena.[1]
Morfoloogia
[muuda | muuda lähteteksti]Raudrohu vars kasvab 30–80 cm kõrguseks.[2]
Liitõisik koosneb korvõisikutest, iga korvõisik omakorda 4–5 valgest keelõiest ja kuni paarikümnest kollakat või määrdunudvalget värvi putkõiest. Korvõisikud on koondunud tihedasse kännasesse.[1] Arvukad aedsordid on kollaste kuni karmiinpunaste õitega.[3]
Üldkujult süstjad või pikliklineaalsed lihtlehed, mis on sügavalt kaheli- või kolmelisulgjalt lõhestunud. Hõlmade servades võivad olla üksikud hambad, tipul teritunud ogatipp. Lehepind on noorelt villkarvane, hiljem lihtsalt hõredalt karvane.[1]
Vars on püstine või alusel tõusev, tavaliselt lihtne, kuid vahel ka ülemises osas harunenud. Varrel on madalad kandid. Värvuselt on see hallikasroheline kuni lillakaspunane.[1]
Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt maa-aluste võsunditega.[1]
Keemiline koostis
[muuda | muuda lähteteksti]Hariliku raudrohu keemilisse koostisse kuuluvad seskviterpenoidsed laktoonid (ahillitsiin, millefiin ja ahilliin), flavonoidid (apigeniin, luteoliin, artemetiin, rutiin) ja alkaloidid (betonitsiin). Sisaldab 0,2–1% eeterlikku õli, kuhu kuuluvad kamper, hamasuleen, pineen, tsineool, borneool ja kariofülleen.[4]
Levila
[muuda | muuda lähteteksti]Harilik raudrohi on levinud Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis, Kesk- ja Väike-Aasias ja Kaug-Idas. Põhja-Ameerikas, Uus-Meremaal ja Austraalias on ta naturaliseerunud.[1]
Kasvukoht
[muuda | muuda lähteteksti]Kasvab peamiselt teeservadel, karjamaadel, päris- ja looniitudel ning puisniitudel, vahel ka umbrohuna põllupeenardel, samuti hõredates palumetsades.[1] Eelistab kuiva toiteainetevaest pinnast päikesepaistelisel kuni poolvarjulisel kohal. Ei talu seisvat vett.[3] Pioneerliigina asustab raudrohi kiiresti söötijäänud uudismaa.
Kasutamine
[muuda | muuda lähteteksti]Meditsiinilises mõttes on kõige aktiivsem osa taimest õisik.[5] Hariliku raudrohu teest saab abi köha, mao- ja soolepõletike, peavalu ning külmetushaiguste korral, see soodustab ka seedimist ja tekitab söögiisu. Raudrohuvann (kogu taim koos juurtega) aitab naistehaiguste kergemate vormide korral. Raudrohul on verd paksendav toime.[6]
Värskelt kogutud noored lehed sobivad leivakatteks või salatite, kohupiima- ja köögiviljatoitude lisandiks.[7] Rasvased toidud seeduvad raudrohu mõjul kergemini.
Kaua õitseva (õitseb juunist septembrini) ja vastupidava püsikuna sobib harilik raudrohi peenralilleks ja konteinerites kasvatamiseks. Raudrohu sortidest on iluaianduses tuntuimad 'Red Beauty', 'Summer Pastels', 'Paprika', 'Terracotta'.[3]
Kui taimed noorelt tagasi lõigata, siis moodustab tiheda tallamiskindla muru. Selline muru on sobilik kuivadele ja kivistele nõlvadele, kus kõrreliste muru rajamine enamasti ei õnnestu. Taim talub hästi ka tolmu ja linnade mürgiseid gaase.[1]
Alkoholitööstuses kasutatakse nastoikade maitsestamiseks.[2]
Lõike- ja kuivlilledena kasutatavad õied meelitavad ligi arvukalt putukaid, sealhulgas ka mesilasi. Meeproduktiivsus võib olla kuni 30 kg/ha.[8]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Raudrohtu on ammustest aegadest peetud pühaks taimeks. Keltide teadjamehed ennustasid raudrohu vartega ilma. Vana-Hiina ennustamist käsitlevas raamatus "Yijing" soovitatakse ennustada tulevikku 52 ühesuuruse kuivatatud raudrohuvarrega. Raudrohtu on seostatud ka maagiaga. Anglosaksi kultuurides usuti, et raudrohi kaitseb kurjuse eest. Iirlased riputasid jaanipäeval koju kimbukese raudrohtu, et hoida eemal haigusi. Põhja-Ameerikast on pärit uskumus, et raudrohu abil saab kindlaks teha, kas väljavalitu petab või mitte. Kui neiu sügab raudrohuga nina ja sellest hakkab verd jooksma, on noormees truu.[9]
Nimetus
[muuda | muuda lähteteksti]Ladinakeelse nime Achillea on raudrohi saanud eeposest "Ilias". Homeros kirjeldab seal, kuidas Trooja sõja kangelane Achilleus ravis oma sõdurite haavu raudrohuga.
Liiginime millefolium (tuhandelehine) on raudrohi saanud oma filigraanselt lõhestunud lehtede tõttu.[10]
Raudrohu eestikeelne nimetus on tulnud ütlusest, et tegemist on rauaga löödud haavade parandamiseks mõeldud rohuga.[11]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 https://web.archive.org/web/20111103064952/http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/rrohi2.htm Vaadatud 23.03.2021.
- ↑ 2,0 2,1 Sõukand, Renata ja Kalle, Raivo (koostajad). 2008. HERBA: Historistlik Eesti Rahvameditsiini Botaaniline Andmebaas. Võrguteavik. Tartu: EKM Teaduskirjastus. http://herba.folklore.ee Vaadatud 23.03.2021.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 https://web.archive.org/web/20070719013036/http://www.calmia.ee/Taimed/Pysilill/raudrohi.htm Vaadatud 23.03.2021.
- ↑ Ain Raal (2016). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 468.
- ↑ Lakshmi T, Geetha R.V, Anitha Roy, Aravind kumar S. (juuli 2011). "YARROW (ACHILLEA MILLEFOLIUM LINN.) A HERBAL MEDICINAL PLANT WITH BROAD THERAPEUTIC USE – A REVIEW". International Journal of Pharmaceutical Sciences Review and Research. Vaadatud 22.02.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Meitern Helve. "Ravimtaimed".
- ↑ "Väekas raudrohi toob leevendust tervisehädadele ja aitab aiapidajal kahjuritega võidelda". Delfi. Vaadatud 11.03.2021.
- ↑ https://web.archive.org/web/20160304122624/http://mesindus.ee/meetaimed/harilik-raudrohi Vaadatud 23.03.2021
- ↑ McVicar, J., Suuri yrttikirja, Helsinki, 2004
- ↑ Maitsetaimede leksikon, Maalehe raamat, 2005, lk 18
- ↑ Loore Ehrlich (4. august 2006). "Taimetark: Harilik raudrohi". Õhtuleht. Vaadatud 22.03.2021.
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Harilik raudrohi andmebaasis eElurikkus
