Heinrich Schliemann
Johann Ludwig Heinrich Julius Schliemann (6. jaanuar 1822 Neubukow – 26. detsember 1890 Napoli) oli saksa päritolu harrastusarheoloog, Trooja linna varemete leidja.
Noorpõlv ja tegevus kaupmehena
[muuda | muuda lähteteksti]Heinrich Schliemanni noorpõlv möödus Hollandis Amsterdamis.
Noorena asus ta elama Venemaale Peterburi, et hakata seal äri tegema, sest Lääne-Euroopas toodetud kaupade kasumimarginaal oli Venemaal kõrgem. Äri alustas Schliemann indigoäriga. Kui algas Krimmi sõda, hakkas ta varustama Venemaa sõjatööstusettevõtteid püssirohu tootmiseks vajaliku salpeetriga ja kuulide valmistamiseks vajaliku seatinaga. Kuulujuttude järgi olevat kuni kolmandik salpeetrist, mida Venemaa selles sõja tarbeks kasutas, Schliemanni tarnitud[viide?]. Sõjavarustust müües teenis ta märkimisväärse varanduse.
Pärast abielu lahutamist 1869. aastal lõpetas Schliemann äritegevuse ning pani teenitud kapitali panka. Dividendide varal alustas ta 1870. aastatel arheoloogilisi uuringuid.
Tegevus arheoloogia alal
[muuda | muuda lähteteksti]Heinrich Schliemann juhtis ja finantseeris esiajalooliste asulapaikade Trooja, Mükeene ja Tirynsi väljakaevamist.
Koostöös Wilhelm Dörpfeldiga andis ta neile kaevamistele teadusliku järjekindluse. Schliemann tõestas, et seni müütiliseks peetud muinasajal oli Kreekas tegelikult kõrge kultuur.[1]
Schliemanni kulla saatus
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast Saksamaa alistamist 1945. aastal teise maailmasõja lõpus riisus Punaarmee Berliini muuseumist Schliemanni leitud mälestised ning need toimetati Nõukogude Liitu, kus neid säilitatakse A. Puškini nimelises Kujutava Kunsti Muuseumis Moskvas. Nende omandiõiguse üle toimuvad vaidlused päritolumaa Kreeka, leidja kodumaa Saksamaa ja Venemaa Föderatsiooni vahel[2].
Tunnustus
[muuda | muuda lähteteksti]- 1885 – Kuninglik kuldmedal
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Pärast rikastumist abiellus Schliemann 1852. aastal venelanna Jekaterina Lõžinaga. Neil sündisid lapsed Nikolai, Natalja ja Nadežda.
Kirjelduste järgi oli Schliemann väikest kasvu, kiilastuv, ilmetu näoga ning kitsi, kuid ülirikas. Abielu oli vastastikuse armastuseta. Jekaterina Pavlovna Schliemanni vabameelne käitumine Peterburi seltskonnas avaldas masendavat mõju Schliemannile, kes eraldus seltskondlikust elust ning pühendus ajaloouuringutele.[2]. Seoses Schliemanni sagedaste reisidega jäi side perekonnaga nõrgaks, abielu lõppes 1869. aastal lahutusega.
Hiljem abiellus Schliemann kreeklanna Sofia Estramentosega.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Antiigileksikon, 2. köide, Tallinn: Valgus 1983, lk 163.
- ↑ 2,0 2,1 Русская страсть немца Генриха Шлимана
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Heinrich Alexander Stoll, "Unistus Troojast. Romaan Heinrich Schliemanni elust" (kaanepealkiri: "Schliemann"). Saksa keelest tõlkinud Riina Mägi. Biograafiline sari. Eesti Raamat, Tallinn 1971, 520 lk