Mine sisu juurde

Idi Amin

Allikas: Vikipeedia
Idi Amin
Idi Amin
3. Uganda president
Ametiaeg
35. jaanuar 1971 – 11. aprill 1979
Eelnev Milton Obote
Järgnev Yusuf Lule
Isikuandmed
Sünniaeg u 1923–1928
Koboko, Uganda protektoraat (tänapäeva Uganda)
Surmaaeg 16. august 2003
Jiddah, Saudi Araabia
Abikaasa Kokku 5, tuntuim Sarah Kyolaba
Karikatuur Idi Aminist presidendi ja sõjaväejuhina

Idi Amin Dada (täisnimi Idi Amin Dada Oumee; umbes 1925 – 16. august 2003 Jiddah)[1] oli Uganda sõjaväelane ja diktaator, Uganda president aastatel 1971–1979.

Uganda loodeosast pärit harimatu ja jõhkra käitumisega Idi Amin tegi Suurbritannia koloniaalarmees kiire karjääri ja temast sai ohvitser juba enne Uganda iseseisvumist. Aastal 1971 korraldas ta sõjaväelise riigipöörde ja kukutas president Milton Obote. Idi Amini ainuvalitsemist iseloomustab erakordne julmus; arvatakse, et aastatel 1971–1979 tapeti Ugandas 80 000 – 500 000 inimest.

1978. aasta lõpus tungisid Amini väed Tansaaniasse. Vasturünnakule asunud Tansaania väed vallutasid aprillis 1979 Uganda pealinna Kampala ja Idi Amin oli sunnitud 11. aprillil riigist lahkuma. Ta elas esialgu Liibüas, kuid 1979. aasta lõpus leidis endale püsiva asüülipaiga Saudi Araabias Jiddah's.

Aastatel 1973–1979 kandis Rutanzige järv Uganda ja Kongo DV piiril tema nime.

Noorpõlv

[muuda | muuda lähteteksti]

Andmed Idi Amini sünniaja ja -koha ning isegi nime kohta on napid ja vastuolulised. Ta ise oma elulugu kirja ei pannud ega palunud ka kellelgi teisel seda teha. Väidetavalt ei teadnud ta ka ise oma sünniaega.[2] Eri allikate väitel sündis ta kas riigi loodeosas Kobokos või pealinnas Kampalas umbes 1925. aastal.[3] Biograaf Fred Guweddeko on Amini sünniajaks märkinud 17. mai 1928,[4] kuid selle kohta ei paista tõendeid olevat.[5] Eri allikates jääb tema sünniaasta üldiselt vahemikku 1923–1928. Amini poja Husseini väitel sündis tema isa 1928. aastal Kampalas.[6]

Fred Guweddeko sõnul oli Idi Amini isa Andreas Nyabire (1889–1976), kes oli pärit Sudaani lõunaosast ja kuulus kakwa'de hulka. Isa oli olnud katoliiklane, kuid 1910. aastal võtnud omaks islami ja vahetanud nime Amin Dadaks.[4] Kakwa'd on sõjakate traditsioonidega väikesearvuline rahvas, kes erineb märgatavalt ülejäänud Uganda rahvastest ja on lähemalt seotud Lõuna-Sudaani hõimudega. Ugandas nimetati neid tihti ekslikult nuubialasteks.[2] Idi Amini ema oli lugbara päritolu Kongo pealiku tütar Assa Aatte (1904–1970). Idi Amini vanemad abiellusid 1921. aastal ja aasta hiljem sündis nende esimene poeg, seejärel tütar ja järgmisena poeg, kelle nimeks pandi Idi Awo-Ongo Angoo. Isa teenis algul Briti armees ja seejärel politseis. Ema oli taimetark, kes ravis eelkõige viljatuse ja rasedusega seotud hädasid. Ta tohterdas teiste seas Buganda valitsejaid. Aastal 1931 läks perekond lahku, sest Amin Dadal oli tekkinud kahtlus oma isaduse suhtes. Idi kasvas üles oma ema perekonna juures Semuto lähedal. Kaks vanemat last surid 1932. aastal.[4] Idi Amin oli juba lapsena suurt kasvu ja talle meeldis endast väiksemaid kiusata.[7] Aastal 1941 läks Amin Bombos islami kooli. Ta jättis pärast neljandat klassi kooli pooleli ja elatus veidi aega juhutöödest, kuni üks Briti ohvitser ta sõjaväkke värbas.[4]

Teenistus koloniaalarmees

[muuda | muuda lähteteksti]

Idi Amin asus 1946. aastal teenima Briti kuninglikus Aafrika laskurrügemendis King's African Rifles, kus temast sai abikokk.[8] Amin ise väitis, et teda olevat sunnitud armeesse astuma juba Teise maailmasõja päevil, mil ta olevat osalenud Birma sõjakäigul,[9] kuid dokumendid lükkavad selle ümber.[2][10][11] Aastal 1947 viidi ta üle Briti Keeniasse Gilgilisse, kus ta teenis reamehena 21. jalaväepataljonis kuni 1949. aastani. Samal aastal saadeti tema üksus Põhja-Keeniasse Shifta sõtta separatistlike somaallastega võitlema. Aastatel 1952–1957 osales Amin Mau Mau mässu mahasurumises. Aastal 1957 ülendati ta kapraliks, aasta hiljem seersandiks.[4]

Idi Amin oli suurt kasvu ja jõuline. Ta oli 193 cm pikk ja tegeles mitme spordialaga. Aastatel 1951–1960 oli ta Uganda raskekaalu poksitšempion. Ta oli ka hea ujuja ja ragbimängija.[12] Armees paistis Amin algusest peale silma oma vapruse, jõu ja julmusega. Säilinud on aga ka andmed talle tehtud märkuste kohta, näiteks heideti talle ette, et ta ei ravinud oma suguhaigust. Hiljem ongi tema ebastabiilset käitumist seostatud kaugelearenenud süüfilisega. Amini süüdistati ka põhjendamatus julmuses ja asjatus tapmises.[2] Eriti taibukaks teda ei peetud.[13] Briti armee major Iain Grahame kirjeldab intervjuus, kuidas ta Aminiga pangas kontot avamas käis. Amin pidi allkirja kirjutamist mitukümmend minutit harjutama, enne kui pangaametnik selle kõlbulikuks tunnistas.[14]

Aastal 1959 ülendati Amin efendiks. See oli kõrgeim allohvitseri auaste ja 1961. aastani üldse kõrgeim auaste, mida Briti armees ühele aafriklasele võidi anda.[15] Amin pöördus samal aastal Ugandasse tagasi. Aastal 1961 ülendati ta leitnandiks ja temast sai üks Briti armee kahest Uganda päritolu ohvitserist. Ta saadeti lahendama Uganda karamodžongide ja Keenia rändrahva turkanate vahel karjavarguste pärast puhkenud tüli.[4] Aasta enne Uganda plaanitud iseseisvumist asusid Briti ohvitserid aafriklasi iseseisva riigi ohvitserideks välja õpetama.[14]

Karjäär Uganda armees

[muuda | muuda lähteteksti]

Amin oli juba enne Uganda iseseisvumist Milton Obotega head suhted loonud ning kui Obotest 1962. aastal peaminister sai, ülendati Amin peagi kapteniks ja 1963. aastal majoriks. Ta sai sõjalist väljaõpet Suurbritannias ja Iisraelis,[2] kust teenitud langevarjuripaberid olid küll väidetavalt saadud ilma eksameid sooritamata. Aastal 1964 sai Amin maaväe ülema asetäitjaks ja 1965. aastal maaväe ülemaks.[4]

Veebruaris 1966 hakkas Uganda parlament uurima kaks aastat varem aset leidnud salajast relvatehingut, mille käigus Obote korraldusel tegutsenud Amin omastas 350 000 dollari väärtuses Sairi mässulistelt relvade eest saadud kulda ja elevandiluud. Amin laskis asja algatanud ministrid vahistada ning Obote tühistas põhiseaduse ja kuulutas ennast presidendiks. Peagi nimetas ta Idi Amini kaitsejõudude juhatajaks. Obote tühistas varasema kokkuleppe võimu jagamisest Buganda kuninga Mutesa II-ga. Amin korraldas rünnaku kuningapaleele ja kuningas põgenes Londonisse.[2]

Aastal 1967 ülendati Amin brigaadikindraliks ja aasta hiljem kindralmajoriks. President Obote asus Amini toel kuninga toetajaid asendama oma hõimukaaslaste atšolite ja langidega.[2]

Võimuhaaramine

[muuda | muuda lähteteksti]

Obote ja Amini suhted hakkasid aga 1960. aastate lõpul jahenema. Amin oli asunud armeed mehitama endale ustavate Lõuna-Sudaanist pärit sõduritega ja Obotet pahandas eriti tema sekkumine Sudaani kodusõtta. Kui Obote 1969. aastal atentaadi tagajärjel vigastada sai, oli Amin kadunud ja hoidis asja uurimisest kõrvale. Amini tegevusetuse paljastanud ja teda argpükslikkuses süüdistanud brigadir Pierino Okoya ja tema naine leiti peatselt mõrvatuna.[16] Obote usaldus Amini vastu oli kadunud ja ta plaanis Amini tagandada. Oktoobris 1970 asus president ise kaitsejõude juhtima ja Aminist sai taas üksnes maavägede juhataja.[17] Jaanuaris 1971 nõudis president Idi Aminilt aruannet kaitsekulutuste kohta ja sõitis ise Singapuri Rahvaste Ühenduse tippkohtumisele. 25. jaanuaril 1971 oli ta parajasti teel koju, kui Amin võimu haaras.[2] Sõjavägi blokeeris Entebbe lennujaama, tõi tankid Kampala tänavatele ja võttis presidendipalee enda valdusse. Obote lennuk maandus Nairobis.[18]

Valitsusaeg

[muuda | muuda lähteteksti]
Idi Amin (vasakul) ja Mobutu Sese Seko (1977)

Rahvas juubeldas uue valitseja üle. Amin lubas demokraatlikke muudatusi, korruptsiooni ohjeldamist ja poliitvangide vabastamist. Ta lubas, et võtab võimu vaid ajutiselt ja korraldab peagi valimised.[17] Ka välismaal suhtuti temasse esialgu pigem positiivselt, osalt seetõttu, et Obotet peeti liiga vasakpoolseks.[14] Et Obote oli lubanud Suurbritannia ettevõtteid riigistama hakata, tundsid ka britid kergendust. Ka Iisraelil oli Ugandas teoksil palju suuri ehitusprojekte ja nende koostöökogemus Aminiga oli seni positiivne olnud.[2] Paljud Aafrika riigid, nende seas Tansaania, olid avalikult vaenulikud ja kritiseerisid ägedalt. Suurem osa Aafrika riike väljendas siiski tugevat toetust. Enamik lääneriike otsustas oma hinnangutega mitte kiirustada ja lasta Aminil riik jalule seada.[7]

2. veebruaril 1971 kuulutas Idi Amin ennast Uganda presidendiks ja vägede ülemjuhatajaks. Ta tühistas osa põhiseaduse sätteid ja asutas endale alluva Nõuandva Kaitsekomitee, mille liikmeteks olid sõjaväelased. Ta allutas kohtumõistmise sõjatribunalile ja pani kõrgetesse riigiametitesse sõjaväelased. Ka tema valitsuse liikmed pidid alluma sõjaväelisele distsipliinile.[19][20] Ta nimetas presidendi residentsi ümber staabiks ning kaotas eelmise valitsuse ajal moodustatud luureagentuuri ja asendas selle Riikliku Uurimisbürooga (State Research Bureau, SRB). Kampala äärelinnas Nakaseros seati sisse SRB piinamis- ja hukkamiskeskus.[21] Amin moodustas oma hävituspoliitika elluviimiseks kokku neli organisatsiooni, mis üksteist kohati dubleerisid ja kontrollisid. Nende seas olid lisaks SRB-le sõjaväepolitsei ja Avaliku Julgeoleku Üksus (Public Safety Unit, PSU).[21]

Milton Obotele pakkus varjupaiga Tansaania president Julius Nyerere. Amini terrori eest põgenes peagi Tansaaniasse ka vähemalt 20 000 ugandalast. Üheskoos püüdsid nad 1972. aastal Amini kukutada, kuid riigipöördekatse kukkus läbi.[22]

Aprillis 1971 korraldas Idi Amin paguluses surnud Buganda kuningale ja Uganda esimesele riigipeale Mutesa II-le riiklikud matused. Ta pidas oma lubadusest kinni ja vabastas osa poliitvange.[17]

Nõukogude Liiduga oli Ugandal kaitsekokkulepe juba 1965. aastast[23] ja 1970. aastatel sai Nõukogude Liidust Amini peamine relvadega varustaja.[24] Saksa DV tegi koostööd Uganda repressiivorganitega, algul General Service Uniti ja Amini ajal State Research Bureauga. Hiljem püüdis ta oma osalust maha salata.[25][26]

Juulist 1975 kuni juulini 1976 oli Idi Amin Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni esimees. Teiste seas ÜRO mõistis tema ametisse valimise hukka.[27] Idi Amin oli aastatel 1971–1975 ühtlasi kaitseminister, 1973 siseminister, 1974–1975 ja 1978 välisminister, 1977–1979 tervishoiu-, informatsiooni- ja ringhäälinguminister. Ta andis endale kaheksa Uganda kõrgemat aumärki.[28] Aastal 1975 nimetas Idi Amin ennast feldmarssaliks ja aasta hiljem eluaegseks presidendiks.[8]

27. juunil 1976 kaaperdasid Palestiina Vabastamise Rahvarinde ja saksa rühmituse Revolutsioonilised Rakud terroristid Air France'i lennuki, mis oli teel Tel Avivist Pariisi. Idi Amin andis terroristidele loa maanduda Entebbe lennuväljal. 4. juulil alustasid Iisraeli eriväelased operatsiooni Entebbe, mille käigus tapeti kaaperdajad ja vabastati pantvangid, ühtlasi hävitati 8 Uganda õhujõudude MIG-i ja tapeti mitukümmend Uganda sõdurit. Kättemaksuks laskis Amin tappa vanema naise, kes oli lennukist haiglasse viidud ja teistest pantvangidest maha jäänud.[2] Lennukikaaperdamisega seoses katkestas Suurbritannia 27. juulil 1976 Ugandaga diplomaatilised suhted.[29]

Aastaks 1977 moodustasid kakwa'd, lugbarad ja Lõuna-Sudaani hõimude esindajad 60% kõrgema väejuhatuse 22 kindralist ja 75% valitsusest. Muslimeid oli juhtpositsioonidel üle 80%, kuigi nad moodustasid Uganda rahvastikust vaid 5%.[30] Amini armee koosnes 1978. aastal umbes 25 000 mehest, kellest suurem osa olid palgasõdurid. Pooled sõdurid olid pärit Lõuna-Sudaanist ja 26% Kongost, ülejäänud olid Ugandast ja needki peamiselt muslimitest kakwa'd.[31]

Majanduspoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Riigivalitsemise rahastamiseks ja isiklike kulude katteks hakkas Amin raha juurde trükkima. Aastal 1972 küsis ta Iisraelilt raha ja hävitajaid, et võidelda Obotet toetava Tansaania vastu. Kui Iisrael ära ütles, hankis Amin endale uue toetaja Mu‘ammar al-Qadhdhāfī näol, Iisraeli kohtles ta edaspidi aga vaenlasena. Ta saatis maalt välja umbes 500 iisraellast ja katkestas nende pooleliolevad projektid.[2]

Idi Amin püüdis populaarsust teenida rahvuslasena, ühtlasi aga ka brittidele kätte maksta. 5. augustil 1972 kuulutas Amin välja nn majandussõja. Ta teatas, et kõik mittekodanikest (peamiselt Suurbritannia passiga) Aasia päritolu inimesed peavad 90 päeva jooksul maalt lahkuma ning maha jätma kogu oma vara, mida nad kanda ei jaksa. Aasialasi elas Ugandas vähemalt 60 000 ja suurem osa neist oli juba mitu põlve Ugandas elanud. Nad kuulusid valdavalt jõukasse keskklassi ja moodustasid Uganda majanduse selgroo.[32] Enamasti olid nende esivanemad tänapäeva India või Pakistani alalt pärit töölised, kelle britid olid 19. sajandil raudteed ehitama toonud. India katkestas seepeale diplomaatilised suhted Ugandaga. Tansaanias eksiilis elavad Obote toetajad püüdsid sekkuda, kuid nende rünnak ebaõnnestus ja tõi kättemaksuna kaasa veelgi suurema vägivallalaine Ugandas.[2] Aasialaste tehased ja kauplused jagas Amin oma toetajatele, kelle käe all need valdavalt kiiresti pankrotti läksid.[14] Samal aastal riigistas Amin 85 Suurbritannia ettevõtet.

Aasialaste äride hävitamine tõi kaasa majanduse kokkuvarisemise. Võimutses must turg, muu hulgas suhkru-, soola- ja võipuuduses elati veel aastaid. Inimesed nälgisid. Uganda peamine välisvaluuta allikas oli kohvioa eksport. Rahapuuduses Amin otsustas kohvikaubanduse täielikult oma kontrolli alla võtta. Kohvikasvatajad jäid tihti oma rahast lihtsalt ilma. Põhiline turg oli Keenias ja farmerid hakkasid kohviuba salaja üle piiri vedama. Kes vahele jäi, lasti maha.[14] Kui USA 1978. aastal Ugandale embargo kehtestas, andis see kohviekspordile suure löögi.[28]

Tapatalgud

[muuda | muuda lähteteksti]

Obotet toetanud atšoli ja langi sõdureid asuti tapma kohe pärast võimuhaaramist.[2] Asemele palgati Aminile lojaalsete hõimude esindajaid peamiselt riigi põhjaosast ja Lõuna-Sudaanist, sealhulgas kakwa'sid ja lugbarasid. Juulis 1971 tapeti massiliselt langi ja atšoli sõdureid Jinjas ja Mbararas, kus sõdurid paraadile kamandati ja seejärel neist tankidega üle sõideti. 1972. aasta alguseks oli teadmata kadunuks jäänud umbes 5000 langi ja atšoli sõdurit ning vähemalt 10 000 tsiviilelanikku.[7]

Inimeste piinamise ja tapmisega tegelesid peamiselt PSU, SRB ja sõjaväepolitsei, mille liikmed olid valdavalt Amini hõimukaaslased riigi loodeosast. Tapeti nii põllupidajaid, üliõpilasi, poepidajaid kui ka ametnikke. Sõduritel olid vabad käed oma ohvreid valida ja tihti otsustatigi selle järgi, kui palju oli ohvril vara, mida omastada. Otsustav oli ka hõimukuuluvus ja tapjate varasem isiklik vaen.[2] Näiteks käidi ülikoolides otsimas teatud päritolule viitavate nimedega inimesi, kes siis peagi teadmata kadunuks jäid.[14] Ohvreid otsides alustati tihti inimestest, kelle nimi algas O-tähega. See on atšoli ja langi nimede tüüpiline tunnus.[7]

Tapatalgud olid avalikud. Need pidid tähelepanu äratama ja inimestes hirmu tekitama. Režiimi vaenlastena tapeti ka palju kõrgetes ametites olevaid isikuid ja välismaalasi, sealhulgas ministreid, kohtunikke, diplomaate, õppejõude, vaimulikke, arste, pankureid, ajakirjanikke.[2] Silmapaistvamate ohvrite seas olid endine peaminister Benedicto Kiwanuka, anglikaani peapiiskop Janani Luwum, keskpanga juht Joseph Mubiru, Makerere ülikooli asekantsler Frank Kalimuzo, näitekirjanik Byron Kawadwa ning kaks Amini valitsuse ministrit, Erinayo Wilson Oryema ja Charles Oboth Ofumbi.[33] Kadunuks jäid teiste seas Ameerika Ühendriikide ajakirjanikud Nicholas Stroh ja Robert Siedle, kes püüdsid massimõrvu uurida.[7] Hukkamisi kanti televisioonis üle. Ohvreid sunniti üksteist sepahaamritega surnuks peksma. Tihti laipu moonutati, need jäeti vedelema või visati jõgedesse ja järvedesse.[14] Aeg-ajalt esines elektrikatkestusi seetõttu, et Nalubaale hüdroelektrijaama pais ummistus laipadest.[7]

Tapetute üle keegi arvet ei pidanud. Eri hinnangutel tapeti Amini valitsusajal vähemalt 80 000 inimest, enamik uurijaid nimetab tapetute arvuks umbes 300 000,[8][2] kuid on ka arvamusi, et neid võis olla üle poole miljoni.

Käitumine

[muuda | muuda lähteteksti]
Idi Amini maja Victoria järve ääres

Idi Amin tegi otsuseid ainuisikuliselt. Tema käitumine oli täiesti ettearvamatu, ta oli tujukas nagu väike laps. Ühel hetkel paistis ta olevat joviaalne naljamees, järgmisel aga julm timukas. Ta võis teha naeruväärset klounaadi, kohelda inimesi ülisõbralikult, hetk hiljem aga jämedalt solvata või tappa. Ta armastas korraldada pompoosseid etendusi ja ennast ülistada. Tal oli kombeks välismaa riigijuhte labaselt solvata.[8][14] Inimesed pidasid teda hulluks. Ta paistis küll vaimselt ebastabiilne, kuid oli samas kaval ja kaalutlev ning tema impulsiivsena mõjunud etendused olid tihti kainelt planeeritud. Amini kontrollimatut käitumist seostati mitme haigusega. Üks teda ravinud arste on väitnud, et Amin sai muu hulgas hüpomaania, skisofreenia ja tertsiaarse süüfilise ravi.[7] Tema käitumisest leiti ka bipolaarse häire sümptomeid.

Amini valitsusaja alguses maalis välisriikide meedia temast ekstsentrilise naljamehe pildi. Teda armastati parodeerida. On väidetud, et Amin lõi meelega endast veiderdaja mulje, et tähelepanu oma tegevuselt kõrvale juhtida.[7]

Idi Amin tavatses oma palees pidusid pidada. Ta mängis ise akordioni ja hirmust kangestunud külalised püüdsid selle saatel tantsida. Tema pidudel osalenud on rääkinud, et neile näidati Amini tapetud vaenlaste päid, mida diktaator külmkapis hoidis.[14][27]

Solvangud ja eneseülistus

[muuda | muuda lähteteksti]

Amin kuulutas, et Hitler tegi hästi, et tappis kuus miljonit juuti. Tansaania presidenti Julius Nyereret nimetas ta argpüksiks, vanamutiks ja prostituudiks. Tollast Sambia presidenti Kenneth Kaundat nimetas ta imperialistide käpiknukuks ja tallalakkujaks, Henry Kissingeri mõrtsukaks ja spiooniks. Kuninganna Elizabeth II troonijuubeli tähistamise ajal teatas Amin, et ootab sel puhul kingituseks kuninganna 25 aastat kantud aluspükse.[2]

Amin kuulutas ennast Šotimaa kuningaks ja lubas Šotimaa Suurbritanniast lahku lüüa.[2] Aastal 1975 ilmus ta Saudi Araabia printsi matustele kildis.[27]

Pärast seda, kui Suurbritannia katkestas Ugandaga diplomaatilised suhted, nimetas Amin enda Briti impeeriumi alistajaks ja hakkas kasutama tiitlit CBE (Conqueror of the British Empire). 1970. aastate keskel hankis Amin endale Makerere ülikoolist õigusteaduse doktori kraadi.[4] Idi Amini enda suust kõlas tema täielik tiitel nii: "Tema kõrgeausus eluaegne president feldmarssal hadži doktor Idi Amin Dada, VC, DSO, MC, kõigi Maa peal elavate elajate ja meredes elavate kalade isand ning Briti impeeriumi alistaja Aafrikas, eriti Ugandas."[34]

Aafrika riikides oli ka heakskiitu tema väljaütlemistele. Oli riigijuhte, kelle arvates Amini rahvuslus oli imetlusväärne ja kes pidasid endistele kolonistidele koha kättenäitamist õigeks. Lääneriikide poliitikuid solvavate väljaütlemistega võitis Amin ka Nõukogude Liidu poolehoiu.[28]

Valitsusaja lõpp

[muuda | muuda lähteteksti]

1970. aastate teisel poolel oli riigi majandus hukatuse äärel. Selles süüdistatuna eemaldati paljud kõrged riigiametnikud. Amini toetajate hulk oli kokku kuivanud ja ka ta ise ei usaldanud enam kedagi. Kõrgete riigiametnike ja sõjaväelaste koosseise paigutati pidevalt ümber. Pärast piiskop Luwumi ning ministrite Oryema ja Oboth Ofumbi tapmist põgenes mitu ministrit välismaale.[17]

Novembris 1978 sai asepresident Mustafa Adrisi autoõnnetuses vigastada ja talle lojalsed üksused hakkasid mässama. Amin saatis oma väed mässu maha suruma, kuid osa mässulisi põgenes üle Tansaania piiri. Amin süüdistas Tansaania presidenti mässajate toetamises, korraldas rünnaku Tansaaniale ja annekteeris osa Kagera piirkonnast. Jaanuaris 1979 mobiliseeris president Nyerere Tansaania kaitsejõudude ja eksiilis elavate ugandalaste vabastusarmee ühised üksused vasturünnakule.[17] Uganda armee sõjakogemused olid napid, sest seni olid nende vastas olnud peamiselt relvastamata tsiviilisikud. Kuigi saadi sõjalist abi ka Liibüast, oldi sunnitud taganema. Tansaania väed jõudsid 11. aprillil 1979 Kampalasse ja Idi Amin põgenes Liibüasse.[2]

Elu eksiilis

[muuda | muuda lähteteksti]

Liibüasse jäi Amin 1980. aastani, mil Saudi Araabia talle varjupaiga pakkus. Saudi Araabia kuningakoda maksis tema ülalpidamise eest heldelt, seades tingimuseks, et ta elab tagasitõmbunult ega kahjusta Saudi Araabiat ja islamit oma poliitiliste väljaastumistega.[8] Amini käsutada oli muu hulgas Jiddah's Palestine Roadil asuva Novoteli hotelli kaks ülemist korrust. BBC ajakirjanik Brian Barron oli esimene, kes 1980. aastal Idi Amini Jiddah'st üles leidis ja temaga intervjuu tegi.[35]

Eksiilis elades kinnitas Amin ajakirjanikele, et Uganda ei saa ilma temata hakkama. Ta ei väljendanud oma tegude pärast kunagi mingit kahetsust.[36]

Jaanuaris 1989 lendas ta võltsitud passiga Kinshasasse, et kolonel Juma Orisi toel võim uuesti enda kätte võtta. Võimuhaaramine ebaõnnestus ja Uganda valitsus teatas, et Amin võib riiki tagasi pöörduda ainult tingimusel, et läheb kohtu alla. Amin hakkas taas endale uut kodumaad otsima. Kuigi Saudi Araabia poleks teda tegelikult tagasi tahtnud, jäi kuningas ikkagi lõpuks nõusse, sest ükski teine riik ei olnud nõus Amini enda juurde võtma. Seejärel elas Amin tagasitõmbunult Ar-Riyāḑis. Aeg-ajalt nähti teda linnas valge Chevrolet' roolis.[2] Teda ei püütud kunagi välja nõuda.[14]

Perekond ja lähikondlased

[muuda | muuda lähteteksti]

Idi Amin abiellus vähemalt viie naisega. Kolm abielu teadaolevalt lahutati. Tema kaks esimest abikaasat olid Malyamu ja Kay, kellega ta abiellus 1966. aastal. Aasta hiljem abiellus Amin Noraga ja 1972. aastal Nalongo Madinaga. 26. märtsil 1974 teatas Amin riigiraadios, et oli abielud Malyamu, Nora ja Kayga lahutanud.[37] Malyamu asus elama Londonisse, kus avas restorani.[38] Kay surnukeha leiti 1970. aastate keskel tükeldatuna. Norast on teada, et ta asus 1979. aastal elama Sairi.[38]

Augustis 1975 Kampalas peetud Aafrika Ühtsuse Organisatsiooni tippkohtumisel viibides abiellus Idi Amin Sarah Kyolabaga, kelle hüüdnimi oli Suicide Sarah. Mees, kellega Sarah oli varem koos elanud, kadus jäljetult. Aastal 1993 elas Amin koos oma nelja noorima lapse ema Mama a Chumaru ja üheksa noorima lapsega. Arvatavasti oli Mama a Chumaru Amini kuues abikaasa. On teada, et 1992. aastal sündis Aminil tütar Iman.[39] Väidetavalt abiellus ta paar kuud enne surma veel ühe korra.[38]

Amini laste arvu kohta on väga erinevaid andmeid. Enamik allikaid pakub laste arvuks 30–45. Henry Kyema väitel on lapsi 34,[40] ajalehe Daily Monitor andmetel jäi Aminist maha 45 last,[38] BBC väitel aga 54.[41] Idi Amini vanim poeg Taban Amin sündis 1955. aastal. Ta oli kuni 2003. aastani valitsusvastase rühmituse West Nile Bank Front liider. Aastal 2005 andis president Yoweri Museveni talle amnestia ja temast sai Uganda sisejulgeolekuorganisatsiooni asedirektor.[42] Teine poeg Haji Ali Amin kandideeris 2002. aastal Njeru linna volikogu valimistel, kuid ei osutunud valituks.[43] Aastal 1967 sündinud poeg Jaffar Amin astus pärast filmi "Šotimaa viimane kuningas" linastumist oma isa kaitseks välja ja lubas kirjutada raamatu, kus valesüüdistused ümber lükkab.[44] 1983. aastal sündinud Amini ja Sarah' poeg Faisal Wangita mõisteti 2003. aastal Londonis süüdi mõrvas osalemises.[45][46]

Üks Idi Amini lähedasi kaaskondlasi oli Briti leitnant Bob Astles, kes oli varem olnud Milton Obote teenistuses. Amin laskis ta pärast võimuhaaramist koos teiste valgetega vangistada, kuid vabastas ta peagi ja palkas oma nõuandjaks Suurbritannia asjade alal. Hiljem sai Astlesist korruptsioonivastase üksuse juht. Astlesi roll Amini aparaadis pole täpselt teada ja temagi suhe Aminiga oli vastuoluline. Kord paistis ta olevat lähim usaldusalune, teinekord aga kartis oma elu pärast. Tema hüüdnimi oli Major, valgete seas Valge rott.[47] Üks mõjukamaid isikuid Amini sõjaväeaparaadis oli kolonel Isaac Malyamungu, kes asus kohe pärast riigipööret hukkamissalkade etteotsa ja kellel väidetavalt olid volitused tappa keda tahes, sealhulgas endast kõrgemal seisvaid ohvitsere.[48]

Surm

[muuda | muuda lähteteksti]

19. juulil 2003 teatas Idi Amini abikaasa Madina, et Amin on Jiddah's Kuningas Fayşali haiglas suremas. Tema neerupuudulikkust ja kõrgvererõhktõbe oli juba mitu kuud ravitud, kuid nüüd oli ta langenud koomasse. Madina palus Uganda presidendilt Yoweri Musevenilt võimalust lasta Aminil kodumaal surra, kuid Museveni teatas, et juhul, kui Amin peaks Ugandasse naasma, peab ta kohe hakkama oma pattude eest vastust andma.[17][49]

Perekond otsustas Amini elus hoidvad aparaadid välja lülitada. Idi Amin suri 16. augustil 2003. Tema surma põhjuseks märgiti hulgiorganpuudulikkus.[2] Ta maeti Jiddah' Ar-Ruwaysi kalmistule. Matustel osales väga vähe inimesi. Idi Amini haud on tagasihoidlikult tähistatud.[36]

Amini kujutamine filmikunstis ja kirjanduses

[muuda | muuda lähteteksti]

Filmid

[muuda | muuda lähteteksti]

Dokumentaalfilmid

[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatud

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ http://www.britannica.com/EBchecked/topic/20642/Idi-Amin Britannica]
  2. ↑ 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 Idi Amin, Murderous and Erratic Ruler of Uganda in the 70's, Dies in Exile, NYT
  3. ↑ Encyclopædia Britannica, Encarta ja Columbia Encyclopedia andmed
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 "Rejected then taken in by dad". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 26. märtsil 2015.
  5. ↑ Separate fact from fiction in Amin stories, Daily Monitor, 1. september 2003
  6. ↑ Chris Elliott. Idi Amin's son complains about the Guardian’s obituary notice, The Guardian
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 7,5 7,6 7,7 Obituary: Idi Amin
  8. ↑ 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 [1], Britannica
  9. ↑ General Idi Amin Dada: A Self Portrait. Le Figaro Films. 1974. ISBN 0-7800-2507-5.
  10. ↑ Patrick Keatley. Obituary: Idi Amin, The Guardian, 18. august 2003
  11. ↑ Why Didn't Amin Rot and Die in Jail?
  12. ↑ Idi Amin
  13. ↑ Death of a despot, buffoon and killer
  14. ↑ 14,00 14,01 14,02 14,03 14,04 14,05 14,06 14,07 14,08 14,09 Idi Amin Documentary
  15. ↑ Thimothy H. Parsons: The 1964 Army Mutinies And The Making Of Modern East Africa (Athens 2003)
  16. ↑ The death of Brigadier Pierino Okoya
  17. ↑ 17,0 17,1 17,2 17,3 17,4 17,5 TODAY IN HISTORY: Idi Amin declares himself president of Uganda
  18. ↑ 1971: Idi Amin ousts Uganda president
  19. ↑ General Idi Amin overthrows Ugandan government, British Council
  20. ↑ Country Studies: Uganda: Military Rule Under Amin
  21. ↑ 21,0 21,1 Country Studies: Uganda: Post-Independence Security Services
  22. ↑ "An Idi-otic Invasion". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. oktoober 2010. Vaadatud 31. märtsil 2015.
  23. ↑ Foreign Assistance in the 1960s and 1970s
  24. ↑ Dale C. Tatum. "Who influenced whom?", lk 177
  25. ↑ Gareth M. Winrow. "The Foreign Policy of the GDR in Africa", lk 141.
  26. ↑ Roland Anthony Oliver, Anthony Atmore. "Africa Since 1800", lk 272
  27. ↑ 27,0 27,1 27,2 Idi Amin
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 Tiit Made. "Rahvusvahelised suhted", ISBN 9985-68-118-5
  29. ↑ Britain breaks off diplomatic relations with Uganda
  30. ↑ Stefan Lindemann. "The ethnic politics of coup avoidance", lk 20
  31. ↑ Andrew Mambo. Julian Schofield. "Military Diversion in the 1978 Uganda-Tanzania War", lk 12
  32. ↑ Idi Amin had targeted Indians in 70s
  33. ↑ "Special report: Who were Amin's victims?". Originaali arhiivikoopia seisuga 13. juuni 2007. Vaadatud 31. märtsil 2015.
  34. ↑ "Biography: Idi Amin Dada". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. oktoober 2007. Vaadatud 1. aprillil 2015.
  35. ↑ The Idi Amin I knew
  36. ↑ 36,0 36,1 Idi Amin, ex-dictator of Uganda, dies, USA Today, 16. august 2003
  37. ↑ "Special Report: Big Daddy and his women". Originaali arhiivikoopia seisuga 18. juuni 2007. Vaadatud 1. aprillil 2015.
  38. ↑ 38,0 38,1 38,2 38,3 "Idi Amin is dead". Originaali arhiivikoopia seisuga 10. juuni 2007. Vaadatud 1. aprillil 2015.
  39. ↑ Not quite a chip off the old block
  40. ↑ African Studies Review (1982) p.63
  41. ↑ Amins row over inheritance
  42. ↑ Return of Idi Amin's son casts a shadow over Ugandan election
  43. ↑ Amin's son runs for mayor
  44. ↑ Idi Amin's son lashes out over 'Last King'
  45. ↑ Idi Amin's son jailed over death
  46. ↑ Idi Amin's son jailed for London gang attack
  47. ↑ Bob Astles
  48. ↑ Not even an archbishop was spared
  49. ↑ Idi Amin back in media spotlight

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Idi_Amin&oldid=6634411"