Mine sisu juurde

Jean Piaget

Allikas: Vikipeedia
Piaget Michigani Ülikoolis (u 1968)

Jean William Fritz Piaget (9. august 1896 Neuchâtel, Šveits16. september 1980 Genf, Šveits) oli šveitsi psühholoog, kognitiivse arengu teooria looja.

Jean Piaget hakkas varakult tegelema teadusliku uurimisega. Ta huvitus mehaanikast, lindudest, väljakaevatud loomadest ja merekarpidest. Juba 1907. aastal ehk 10-aastaselt avaldas ta esimese artikli albiinovarblase kohta.[1] Piaget' teooria on üks laiemalt tuntud teooriaid. Tema tööd on peale psühholoogia mõjutanud ka filosoofiat ja haridusteadust.

1915 – sai bakalaureusekraadi Neuchâteli Ülikoolis.[1]

1918 – kaitses doktoritöö bioloogias Neuchâteli Ülikoolis.[1]

1918 – lahkus Neuchatelist selleks, et omandada psühholoogiaalaseid teadmisi ja kogemusi.[1]

Töötas Wreschneri ja Lippsi laboratooriumides, Bleuleri psühhiaatriakliinikus, Sorbonne’i ülikoolis, Alfred Binet' laboratooriumis.[1]

1921 – asus tööle Jean-Jacques Rousseau instituudi teadusdirektorina.[1]

1923 – võttis vastu ettepaneku töötada kohakaasluse alusel Neuchâteli ülikoolis.[1]

1923–1929 töötas nii Genfis kui ka Neuchâtelis.[1]

1929 – loobus kohakaaslusest ja piirdus ühe töökohaga J. J. Rousseau instituudis.[1]

1929–1939 J. J. Rousseau instituut ühines Genfi ülikooliga, Piaget’ õlul oli reorganiseerimise koormus. Ta sai Rahvusvahelise haridusbüroo (Bureau International d´Education) direktoriks, hiljem liideti see büroo UNESCO-ga ja selle töös osales ta selle esimestest päevadest alates. Teaduslik tegevus avaldus mitmes eri suunas, viis läbi uuringuid laste vaimse arengu valdkonnas.[1]

1929–1945 – Genfi ülikool.[1]

1940 – Genfi psühholoogialaboratooriumi direktor, jätkas koos Rey ja Lambercier’ga "Archives de Psychologie" toimetamist, sai Šveitsi psühholoogiaseltsi esimeseks presidendiks ja "Revue Suisse de Psychologie" (Šveitsi psühholoogia ajakiri) toimetajaks.[1]

Piaget'le andsid oma aunimetused Harvardi, Brüsseli ja Sorbonne ülikoolid.[1]

1955 – asutas Genfis Rahvusvahelise Geneetilise Epistemoloogia keskuse (Centre International d´Epistémologie Génétique’i.[1]

1969 – ameeriklased andsid talle "pühendunud teadlase preemia".[1]

1979 – autasustati Balzani autasuga sotsiaalteadustes ja politoloogias for Social and Political Sciences.[1]

Jean Piaget sündis aastal 1896 Neuchattelis Šveitsis. Piaget oli lapsena huvitatud paljudest asjadest. Tema huvialade hulka kuulusid mehaanika, merikarbid, linnud ja fossiilid. Esimeseks loominguks oli lühike artikkel valgest varblasest. Seda kirjutades oli ta 10-aastane. Piaget huvitus väga kohalikust loodusmuuseumist ja selle tõttu tegeles ka malakoloogiaga. Genfi muuseum pakkus talle molluskite kuraatori kohta, millest Piaget loobus, kuna ta ei olnud veel keskkooli lõpetanud. Piaget huvitus ka filosoofiast ja tema sulest ilmus ka 1917. aastal novell, mis paraku erilist edu ei saavutanud.

Piaget jätkas oma õpinguid limuste erialal Neuchâteli Ülikoolis 1918. aastal, olles 21-aastane. Kuigi ta oli avaldanud 20 artiklit, ei suutnud ta oma elu pühendada limuste uurimisele. Pärast Zürichi laborite külastamist ja mõningast psühhoanalüütiliste teooriatega tutvumist veetis Piaget kaks aastat Sorbonne'is, kus õppis psühholoogiat ja filosoofiat. Seal kohtas ta Theodore Simoni, kes tegeles intelligentsustestidega. Simon palus Piaget'l esialgu tegeleda testide standardiseerimisega, mis talle eriti ei meeldinud. Tema huvi muutus aga siis, kui ta küsitles lapsi, et uurida nende valede ja õigete vastuste põhjusi ning sattus nendest mõtteprotsessidest vaimustusse. 1921. aastal ilmunud kolme artikli põhjal kutsuti Piaget Genfi Rosseau instituuti õpingute juhatajaks. Sel ajal avaldas ka 5 raamatut, mis tõid talle lastepsühholoogi kuulsuse. Aastatel 1929–1945 töötas Genfi Ülikoolis erinevatel ametikohtadel ning hiljem sai temast ka Genfi ja Sorbonne'i Ülikooli professor. Piaget tegeles kuni surmani laste mõtlemise uurimisega. Piaget kirjutas 40 raamatut ja üle 100 artikli lastepsühholoogia kohta. Piaget nägi, kuidas tunnetusprotsesside arengus mängivad suurt rolli olukordade ja inimestevahelised kokkupuuted. Piaget' teooria on üks laialdasemalt tuntud teooriaid. Tema tööd on mõjutanud nii psühholoogiat kui ka filosoofiat ja haridusteadust ning tänapäevane arengupsühholoogia baseerub suuresti just tema teooriatel.[2]

Teadustegevus

[muuda | muuda lähteteksti]

Teaduslik töö kolmes suunas:

1. Aja, ruumi, tõenäosuse, liikumise ja muude selliste kategooriate mõistmine lastel.

2. Tajuküsimused.

3. Geneetiline epistemoloogia.

Etapiline lähenemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Piaget üks vastuolulisemaid väiteid oli see, et kognitiivne areng läbib teatud etapid. Piaget jaoks tähendas etapp ajavahemikku, mille käigus lapse muutumine ja käitumine peegeldab kindlat tüüpi selle aluseks olevat mentaalset struktuuri. Piaget leidis, et iga aste järgneb eelnenud astmele, hõlmates eelmise astme elemente ja valmistudes järgmiseks astmeks. Astmetel tagasi liikumine ei ole võimalik ja kui laps omandab teatud oskused, siis tema roll ja organiseerimisvõimed on jäädavalt muutunud. Etappide eeldus on ka see, et ükski aste ei tohi vahele jääda ja igale astmele eelneb temale eelnev aste. Piaget arusaamise järgi alustab inimene oma elu mitmesuguste inimestele omaste füüsiliste refleksidega ja päritud oskustega, mis teevad võimalikuks keskkonnaga kohanemise ja sellega suhtlemise ning mõttetegevuse organiseerituse.[2]

Arenguperioodid
[muuda | muuda lähteteksti]
  1. Sensomotoorne periood (0–2 eluaastat). Sel ajal mõistavad imikud maailma oma avatuse piires, nad arenevad erinevate astmete kaudu lihtsatest refleksidest keerukamalt organiseeritud skeemideni. Selle perioodi all eristab Piaget veel kuut etappi. Selle perioodi üks olulisemaid tulemusi see, et laps saab aru, et objektid eksisteerivad sõltumatult lapse tegevusest – objektide jäävus.
  2. Operatsioonide-eelne periood (2–7 eluaastat). Selles vanuses lapsed ei kasuta enam ainult motoorseid ja tunnetuslikke kohandumusi objektide ja tegevuste suhtes. Selles vanuses võetakse objektide tähistamiseks kasutusele ka sümbolid nagu mentaalsed kujundid, sõnad ja liigutused. Selle perioodi iseloomulikeks joonteks on egotsentrism, mõtete jäikus ja poolloogiline järeldamine.
  3. Konkreetsete operatsioonide periood (7–11 eluaastat). Selles vanuses lapsed omandavad kindlad loogilised struktuurid, mis võimaldavad sooritada erinevaid mentaalseid operatsioone. Selles vanuses omandatud tegevusi iseloomustab pööratavus.
  4. Formaalsete operatsioonide periood (11–15 eluaastat). Enam ei ole mentaalsed operatsioonid piiratud konkreetsete objektidega, vaid rakendatakse ka verbaalseid ja loogilisi väiteid. Väited võivad käsitleda nii reaalsust kui ka hüpoteetiliselt võimalikke reaalsusi ning neid on võimalik seostada nii oleviku kui tulevikuga.

Eesti keeles

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 [ Kees, P (2007). Järelsõna. Piaget J. "Ajamõiste kujunemine lapsel" (lk. 382 – 387). Tõlge prantsuse keelest Paul Kees. TLÜ Kirjastus, Tallinn ]
  2. 2,0 2,1 Miller, P. H. (1993). Theories of Developmental Psychology. New York: Freeman