Kasetoht

Lahtine kasetoht surnud kasel

Kasetoht on kase koore pealmine korgistunud ja surnud osa, mis laseb tüvel jämedamaks kasvada.

Kasetoht koosneb suberiiniga läbi imbunud korgirakkudest ja kihtidest, mille vahed on täidetud õhuga. Valge värvuse annavad sellele betuliinikristalle sisaldavad korgikoe rakud. Toht on poole kergem kui vesi (520 kg/m³), õhu- ja vedelikukindel, samuti halb soojus- ja elektrijuht. Kasetoht on puust eraldatav õhukeste valgete elastsete kihtidena.

Suberiin muudab kasetohu painduvaks ja niiskusele vastupidavaks, betuliinil on antiseptilised omadused. Kasetohtu on kasutatud viiskude, märsside, vakkade, toidu- ja keedunõude jmt valmistamiseks ning veesõidukite, hoonete jmt katmisel ja niiskuskindlaks muutmisel. Laialdaselt on seda kasutanud Põhja-Euroopa, Siberi ja Põhja-Ameerika asukad. Ida-Euroopas oli kasetoht kasutusel märkmete tegemise materjalina ning oli sellega n-ö paberi eellane (vt tohtkiri).

Kasekoorest (kasetohust) valmistatakse kuivdestillatsioonil kasetõrva (pix Betulinae; vt tökat), mida on kasutatud ka rahvameditsiinis ekseemi ja psoriaasi korral. Tohust utmise teel saadav tökat kuulub tuntud Višnevski salvi koostisse.

Pilte

• 
  Kaske kooritakse tavaliselt kevadel, siis on koor lahti.
• 
  Kasetohust valmistatud lihtsakoeline noatupp
• 
  Kasekoorest visiitkaarditasku
• 
  Kaskede koorimine. Kõrvemaa, 2017. aasta aprill
• 
  Enne tänapäevaste materjalide kasutuselevõttu pandi mätaskatusel alumiseks kihiks kasetohtu. Rørosi UNESCO kaitse all kaevanduslinn, 2015. aasta detsember