Mine sisu juurde

Kavilda vasallilinnus

Allikas: Vikipeedia

Kavilda vasallilinnus (saksa keeles Kawelecht) oli Tartu piiskopkonnas asunud kivist vasallilinnus, mis tänapäevase haldusjaotuse järgi asetseb Tartumaal Kavilda ürgoru läänenõlval, praeguse Elva valla territooriumil[1].

Vaade loodest linnuse maa-alale ja sinna viivale ühendusteele

Nimekujud

[muuda | muuda lähteteksti]
Arheoloogiamälestise teabetahvel linnuse maa-ala lõuna-kagunurgas

Muinasajal nimetati seda piirkonda Püha, Põhja või Puhja kihelkonnaks (Puha, Pohja[2]), XVI–XVII sajandil tuli kasutusele Kavilda nimi ilmselt sellenimelise linnuse ja mõisa järgi. XX sajandil võeti taas kasutusele vana Puhja nimi kiriku asukohaküla järgi. Linnusekoha juures olevat mõisat kutsuti hiljem ka Vana-Kavildaks (Alt-Cawelecht).

  • 1397 – Puyen[3],
  • 1449 – Pujen,
  • 1495 – Pugen, Puigen[4], Cawelecht[5],
  • 1543 – Puggen, Kawelecht[6],
  • 1564 – Gorod Kawlet[7],
  • 1573 – Kauelinge[8],
  • 1582 – Kaulicht[9],
  • 1585 – Bochia, Puia[10],
  • 1610 – Cawelet[11],
  • 1636 – Cawelecht[12],
  • 1638 – Poyhakyll[10],
  • 1656 – Kannelerks, Kannelicht[13],
  • 1782 – Kawelti mõis,
  • 1839 – Puchja[10].
Vaade edelast linnuse maa-ala lääne-edelanurgale

Asukoht ja paiknemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Kavilda vasallilinnus asetseb vana muinasaegse Ugandi maakonna lääneosas, kunagise suurema Puhja kihelkonna põhjaosas, paiknedes täpselt selle asustuspiirkonna keskel. Sealne kõrgustik on kolmest küljest ümbritsetud suurte sooalade, jõgede ja rabadega – umbes 5 km jääb nii läänes paikneva Puhja rabani, kui ka põhja pool asuva Soova soo ja Emajõeni ning idas asuva Keeri soo ja Elva jõeni (saksa Elbe Fluss[14]). Sama kaugele kirdesse jääb ka suur Laugesoo. Kunagise keskuse – Tartu piiskopilinnuseni tuleb otsejoones ida suunas 21 km (u 3 Saksa miili), põhja pool voolava Emajõeni 6 km ning Võrtsjärv jääb 12 km läände. Puhja põllumajanduspiirkonda ja suuremat osa kihelkonda poolitab võimsas ürgorus lõunast põhja Emajõkke voolav Kavilda ehk Soova jõgi (Sova)[15]. Linnusease paiknebki selle ürgoru läänenõlva lael, 71 m üle merepinna, Emajõe veetase jääb 33–35 m kõrgusele merepinnast. Linnuseaset kaitses idaküljelt Soova/Kavilda ürgorg, lõunast ja põhjast aga selle kõrvalsälkorud, lääne poolt pidi keskajal olema kaitseks läbi tõmmatud vallikraav. Puhja Püha Dionysiuse Kihelkonnakirik seisab ligi 3 km kaugusel linnusekohast läänes. Linnuseala ja väheste müüripiirjoonte järgi arvates võis nelinurkne linnus asetseda nurkadega põhiilmakaarte suundades, kerge nihkega vastupäeva. Lõunapoolsest sälkorust jookseb tänapäeval läbi Tartu – Viljandi – Kilingi-Nõmme maantee nr 92.[16]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
Buxhoevdenite aadlivapp

Linnuse ajalugu kuni Liivi sõjani

[muuda | muuda lähteteksti]

Enne ristisõdijate ekspansiooni XIII sajandi algul olevat hilisema vasallilinnuse asemel olnud kohalike paganate muinaslinnus, mida kutsuti Siidrelinnaks või lihtsalt Siidreks[17]. Arheoloogiliste uuringutega ei ole seda veel tõestatud.

1223[18], kui Tartu piiskop Hermann I oma kaaskonnaga Otepää muinaslinnuses viibis ja Tartusse edasi liikuda ei saanud, hakkas ta temale valitseda antud Ugandi maakonnast tähtsamatele abilistele maid välja jagama. 5 kihelkonda läksid tema õukonna suursugustele rüütlitele – oma vennale Theoderich de Ropale Otepää, õemehele Engelbert von Tiesenhausenile Puhja, Johann von Dolenile Rannu, Helmoldile Lüneburgist (arvatavasti hilisemad Rosenid) Sangaste ja Karula ning endale ja oma toompraostist vennale Rothmar von Buxhövdenile jättis Tarbatu[19]. Suured läänistused andsid võimaluse linnuste tekkeks. Esialgu elasid Tiesenhausenid koos teiste vasallidega tõenäoliselt Otepää piiskopilinnuse tugipunktis[20].

Tiesenhausenite rüütliperekonna väikese vapi rekonstruktsioon

Ürikute järgi kuulus Puhja kihelkond 1224. aastal Tiesenhausenitele. Linnuselääni (Borchsokinge) moodustas kogu hilisem Puhja kihelkond, kuhu kuulusid keskajal Konguta, Kavilda, Teilma (Ulila), Teedla, Uderna (Piuski[21]) ja Hellenurme mõis (Congota, Cawelecht, Theomal, Detlamoise, Uddern, Hellenorm)[22]. Ilmselt markeerisid need Tiesenhausenite mõisavaldused ka enam-vähem kunagise muinaskihelkonna piire[23].

1260. aastat peavad baltisaksa ajaloolased Konguta vasallilinnuse (Kongota) rajamisdaatumiks Wolter von Tiesenhauseni poolt[24], kes oli arvatavasti piiskopkonna esimese läänisaaja Engelberti poeg. Kavilda tugipunkti rajamiseni kihelkonna põhjaossa jõuti pea sada aastat hiljem. Tiesenhausenite piirkonna keskusest Kongutast jäi Kavilda otsejoones 13,5 km kaugusele, maanteed mööda tuli üle 16 km, mis on enam-vähem hobuse poole päeva teekond.

Vaade ida suunast linnuse kagukülje sisehoovi vundamentidele

1354. aastal alustas mõnedel andmetel linnuse ehitust ühtlasi ka Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanik Bartholomäus von Tiesenhausen[25]. Siinkohal tuleb märkida, et Bartholomeus oli küll Riia peapiiskopi vasall, kuid samaaegselt võis ta olla ka Tartu piiskopi teenistuses. Samas on Tiesenhausenite osalus linnuseehituse algetapis selgusetu[26].

1361. aastat loevad baltisaksa ajaloolased Kavilda vasallilinnuse (Kawelecht) rajamisdaatumiks ordumeister Arnold von Vietinghoffi korraldusel[27], "et kaitsta piiskopkonna piire" ilmselt siis põhja poolt lähtuvast ohust. Alles 15 aastat tagasi oli raskustega maha surutud Jüriöö ülestõus. Linnuse ehitamist võisid mõjutada kindlasti sisepoliitilised olud, 1362 korraldas Vietinghoff Tartus ordu nõupidamise, millel osalesid piiskopid, linnakodanikud, rüütlid ja sõjasulased kogu Vana-Liivimaalt. Seal süüdistas meister Tartu piiskoppi Johannes I Fünfhausenit (Viffhusen) enda vastu vaenu õhutamises ja salakaebustes ordu kohta Euroopa kuningatele ja vürstidele, samuti ordu mittetoetamises ajal, kui tema ja ordu pidasid rasket võitlust Leedu vastu. Meister käis peaaegu kogu oma ametiaja Leedus sõjaretkedel. Tartu piiskop vastas, et temal on ordu suhtes ainult lojaalne hoiak, mida küll alati ei mõisteta ja lubas anda ordule abivägesid võitluseks leedulaste vastu. Hiljem aga kaebas siiski ordu ja maameister Arnoldi peale paavst Urbanus V. Linnus oli ehitatud Puhja kihelkonda (Kavilda), Tiesenhausenite maadele ja läks hiljem selle vasalliperekonna omandusse. Ka vasallid tegid Vana-Liivimaal sageli orduga koostööd just oma senjööride vastu, millised nende eesmärgid siis ka polnud. Tollal kahtlustatakse ordu abi teistegi Tartu piiskopkonna linnuste ehituste algatamisel ja läbiviimisel – 25. märtsil 1342, Maarja kuulutamise päeval alustati teadaolevatel andmetel Vastseliina piiskopilinnuse ehitamist 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel, keda toetas ilmselt ka 1341–1345 Viljandi komtuuriks olnud Goswin von Herike. Samas oletab A. W. Hupel, et Kavilda linnuse ehituse algatajaks piiskopkonda võis olla pigem siiski piiskop Fünfhausen[28]. Kavilda linnuse vapil olevat olnud aastaarv 1361[10].

Vaade idast linnuse sisehoovi alale

1362. aastat on peetud varemalt Puhja puitkiriku rajamisajaks, 1862. aastal tähistati 500 aasta möödumist nimetatud sündmusest. Varem arvati, et linnus ja kirik ehitati sinna samal ajal, kuigi Puhja kivikirikut peetakse kolme kõige vanema Lõuna-Eesti maakiriku hulka kuuluvaks, mis tähendab, et see pidi püstitatama juba XIII sajandil. Puhja on olnud vana muinasaegne kihelkond ja saksa ristisõdijad ehitasid vallutatud aladel kirikuid igasse kihelkonda. Tavapäraselt algatasid kihelkonnakiriku rajamise või aitasid piiskopil seda sinna ehitada piirkonda suurima lääni saanud vasallisuguvõsa, kellest sai n-ö kiriku patroon. Puhja puhul siis Tiesenhausenid. Kabel oli aga ka Kavilda linnuses[29].

Kavildas võis olla varem kasutusel ka puidust muinaslinnus, kuid poliitilised mõjutegurid kivilinnuste väljaehituseks kulmineerusid XIV sajandi lõpuks. Piiskopkondadel oli lisaks välisvaenlasele vaja kaitsta end ka Liivi ordu ambitsioonide eest. Viimane püüdis Liivimaa konföderatsioonis toimunud pidevas võimuvõitluses piiskoppe endale allutada ja piiskopkondi ordumaadega liidendada. Kogu XIV sajandi jooksul toimus pidev pingete kruvimine, mis tipnes 1396 ordumeister Wennemar von Brüggenei sissetungiga Tartu piiskopkonda, selle linnuste vallutamisega ja viimase piiskopi Dietrich III Damerowi alistumisega ordu nõudmistele. Piiskopkonna läänepiiri kaitseks oli neljast vasallilinnusest koosnev grupp: Rõngu, Konguta, Rannu ja Kavilda; lõuna pool seisis samuti neli suuremat: Antsla, Vaabina, Sõmerpalu ja Kirumpää; mida juhtisid piiskopkonna mõjukamad vasallisuguvõsad: Tiesenhausenid, Üxküllid ja Dolenid[30]. Paljud neist vallutati, või kas vasallilinnuseid üldse puututi, ei ole täpsemalt teada, küll aga purustasid orduväed Otepää piiskopilinnuse.

1397. aastal on Bartholomeus Tiesenhauseni (Koknese rüütel, kes asutas 1354 Berzaune) testamendis annetuse tegemisel kirjalikult esmamainitud Puhja kirikut (der kerke to Puyen)[31], mis pidi siis ilmselt juba kivist eksisteerima. Võimalik, et Puhja kirik ja piirkond sai kannatada venelaste 1481. aasta sõjaretke käigus. Aastatel 1495–1499 käisid ilmselt kiriku taastamistööd[29]. Kirik asus linnusest 3 km lääne pool ja läbi viis seal neid töid tookordne Kavilda valdaja Fromhold von Tiesenhausen[32]. Ehitajana või taastajana on tema nimi ka Puhja kiriku kroonikas.[33]

Vaade lõunast linnuse maa-ala sisehoovi loodekülje müüridele

1449 on mainitud Puhjat (Pujen)[34] Siis läänistati Kavilda linnus koos poole Konguta linnusega ning Tänassilma ja Ängu küladega Dietrich von Tiesenhausenile (...mit Schloss Congental auch Dorf Tynsilme und Dorf Enge dem Diedrich von Tisenhusen verlehnt)[35]. Tegemist peaks olema esmakordse linnuse kirjaliku mainimisega. Ergli suguvõsaharru kuuluvalt Dietrichilt läks Kavilda pärimisõigus mingil ajajärgul Berzaune Bartholomeusile, mõlemad surid 1486.

Kindlamaid teateid linnusest on 1495. aastast, kui Bartholomäus von Tiesenhausen müüs oma õe ja naise soovil 30. märtsil linnuse, mõisa (das Stenwerk und den Hof Cawelecht – stenwerk mit dem have) ja lähedal oleva Sova veski (Söwenmöle) 16 500 Riia marga eest oma sugulasele Frommholdi pojale Vromholdile (Frommhold von Tiesenhausen)[36] Berzaunest. Müüja isa oli samuti rüütel Bartholomäus, kellele oletatav linnuse asutaja Bartholomäus oli omakorda vanaonu (Urenkel). Lisaks kuulusid kauba sisse: Puhja kihelkonnast Nasja (Nassye), Womeli, Puhja (Pugen) ja Kobelu (Kobbelitz) külad, Kode väikelään ja ordule kuulunud Palupõhja (Pallenpe) talu; Rõngu kihelkonnast Lappentückeni küla, Hohenheides asuv Harpenlandi mõisakoht koos Mühlenlande maatükiga, kus elasid koos saksa ja eesti rentnikud; ning Otepää kihelkonnast Waynell (Wayvel), Heidene ja Beybatzi külad, Gossehofi mõisakoht Otepää külje all ja maja Otepääl[37]. Sellest ja ka järgnevatest pärimisürikutest on näha, et võimsatel Tiesenhausenitel oli pidevalt ka n-ö alamvasalle, kellele mõni küla välja läänistati.

Teistel andmetel müüsid Bartholomäusi (Berzaune Peter Tiesenhauseni poeg) pojad Bartholomäum ja Reinhold Tiesenhausenid juba 1493. aasta paiku Tartu stiftis oleva Kavilda (Haus Kawlecht) koos selle alla kuuluvate mõisatega oma nõole Fromholdi poeg Fromhold Tiesenhausenile (Vromholdile). Lisaks kuulusid vendadele mõned mõisad ka Riia peastiftis. Varsti pärast müügikokkulepet suri Reinhold pärijateta[38], mõni aeg hiljem ka Bartholomäum.

Kastellilaadne torniga ja ligi 1,5m paksuste müüridega linnus asetses kõrgel künkal Kavilda ürgoru lääneserval ja selle tornist pidi olema avar vaade suurte kauguste taha. Kavilda puhul paistab silma Tiesenhausenite suguvõsa Berzaune haru seotus selle ajalooga.

Vaade põhjast linnuse maa-ala põhja-loodenurgale

1515 ja 1546 on Kavilda linnust mainitud Tiesenhausenite omandusena[4]. Tiesenhausenitel olid suured ja sageli lasterikkad suguvõsaharud ning mõnikord tuli ette ka lähisugulaste abielusid. Paljud linnused ja mõisad olid jaotatud kinnispäranditeks või rahalisteks kohustusteks, mida siis omavahel vahetati, panditi ja kus ka koos elati ning seetõttu võis ühel linnusel või mõisal olla pärandi tõttu samaaegselt ka mitu omanikku.

1522. aastal omandas Kavilda Fromholdi poeg Fromhold Tiesenhausen[39], kes kinkis ka Puhja kirikule 2 adramaad valdusi[33]. Lisaks kuulusid talle Riia stiftis Berzaune, Kalsnava ja Tirza vasallilinnus ja Fehdeni mõis ning Tartu stiftis peale Kavilda Vaabina vasallilinnus ja Restu, Uderna, Teedla ja Korwelshofi mõis. 1522 surnud vanem Fromhold oli abielus Straupe (Roop) Kersten von Roseni tütre Gertrudiga ja neil oli 9 last: 5 poega ja 4 tütart[40]. 9. septembril väljastatud ürikus on juttu teisele pojale Fabian von Tiesenhausenile (Fabiann vann Tysenhusen)[41] kuuluvast päranduseosast Kavildas ja Vaabinas, milles linnust mainitakse, kui "Hus" ehk tavapärase tolleaegse linnusemärksõnaga. Lepingu järgi sai Fabian Vaabina (Ültzen) linnuse, vaidlusalused Kavilda ja Uderna jäid Fromholdile[42].

1543. aasta 7. veebruaril välja antud ürikus müüs Fromhold (abielus Anna Maydelliga) linnusmõisa (Haus und Steinwerk zu Kawelechti linnus ja kaitsetorn) oma vennale Jacob von Tiesenhausenile (Berzaune Fromholdi poeg) Kalsnavast[43] (Kalzenau-Bersohn-Erlaa – Tiesenhausenite suured valdused kunagise Riia peapiiskopkonna kaguosas.) koos mõisate ja küladega 60 000 Riia marga eest: Puhja, Nasja ja Kobilu külad (Puggen, Nasja ja Kobbelep) ning Sova veski[44]. Teise loendi järgi olid lepingu objektiks: Puhja (Pugen) küla Sonle veskiga, Nasja (Naesgen) küla Waemeli ja Konde taludega, Kobilu (Kobbelys) küla, Lappentucki küla veskiga ja Waugelli ja Heide külad veskiga[42].

Vaade põhja suunast linnuse maa-ala kirde-idanurgale. Taamal on Kavilda (Soova) jõe ürgorg

1550. aasta paiku jaotasid Fromhold Tiesenhausen (eelmise vennapoeg), kes abiellus Elisabeth Fahrensbachiga, koos oma "vennapoegade" Bruno ja Detlofiga endi vahel kihelkonna linnuseid ja mõisaid (tõenäoliselt olid Bruno ja Detlof siiski Tiesenhausenite Ergli suguvõsaharust pärit Konguta Dietrichi pojapojad). Fromhold jättis omale Kavilda linnuse ja Uderna mõisa, Konguta sai Bruno, ning Detlofile jäi palju külasid kihelkonna lõunaosas, mille hulgas olid näiteks Nausküla või Napsküla (Nawskülla), Hellenurme (Hellenorm) ja Väike-Uderna (Klein-Uddern). Napskülla asemele rajas omanik mõisa (Wartz), mida hiljem hakati tema nime järgi Teedlaks kutsuma (Detla-Moisa)[45].

Kavilda Liivi sõjast tänapäevani

[muuda | muuda lähteteksti]

1558. aastal algas Liivi sõda, 18. juulil alistus Tartu Pjotr Šuiski juhitud Vene vägedele. Järgnevalt võttis vaenlane ära Rõngu, Konguta ja Rannu vasallilinnused. Aadlikud olid põgenenud ega kaitsnud omi linnuseid. Ilmselt hõivati sama aktsiooni käigus ka Kavilda. Oktoobris vallutas ordumeistri koadjuutor Gotthard Kettler eespool mainitud kolm linnust tagasi. Viimaseid põletati ja lõhuti[46]. Kõige põhjapoolsemat, Kavildat, pole mainitud, arvatavasti jäi see purustamata.

Vaade idast linnuse maa-ala ida-kirdenurgale

1564. aasta septembris sõlmiti Venemaa ja Rootsi vahel 7 aastaks Tartus vaherahuleping, millega Venemaa tunnistas Tallinna, Pärnu, Paide ja teiste Eestimaal asuvate alade ja linnuste Rootsi võimu alla minekut. Lepingu üks koostajatest on olnud ka venelane Schafirov, kes on linnuste ja tähtsamate punktide seas nimetanud ka Kavilda linnust (Gorod Kawlet)[7]; ja seda ilmselt koos asulaga.

1568 suri Kavilda Fromhold Riias ja ta maeti Riia toomkirikusse, sealsesse Tiesenhausenite hauakambrisse. Abikaasa Anna Maydelliga oli neil üks laps, kes aga suri noorelt. Kavilda pärandas ta oma vennale Jacobile ja tolle järglastele, kuid määras oma testamendis kindlaks põhjalikud pärimistingimused ja õiguste ülemineku ühe meesliini katkemise puhul teisele[47]. Kuna aga testament oli tehtud varem ja Jacob suri samuti lastetult enne Fromholdi, siis jõudis viimane teha uue testamendi oma järgneva venna Reinholdi pojale Heinrichile[42]. Ka Fromholdi enda poeg Fromhold suri enne oma isa – 1564.

1582 paavsti legaadi Antonio Possevino vahendusel sõlmitud Jam Zapolski vaherahuga said Rzeczpospolita poolakad Moskva Suurvürstiriigilt endise Tartu piiskopkonna alad omale. Omandatud varade üle, mille hulgas oli üles märgitud jälle ka Kavilda linnus (taas "Gorod Kawlet"), korraldati otsekohe revisjone. Märgitakse, et väike linnus, mis varemalt (Liivi sõja algul enne venelaste kätte langemist) kuulus Fromhold Tiesenhausenile, on nüüd peaaegu täielikult purustatud (bis auf den Grund zerstört); kuid siiski leidis 1587. aastal veel vähemalt osa ruume kasutust[48]. Kuna varasemas Liivi sõjas ei ole linnuse purustamist mainitud, kuid poolakate kätte minnes see seda juba oli, siis võib oletada, et venelased lõhkusid linnuse enne üleandmist varemeteks. Poola kuningas Stephan Bathory muutis Kavilda krooni majandusmõisaks (folvark).

1584 on Kavildat mainitud mõisana (Hof Kavlicht)[49]

Vaade lõunakagust linnuse maa-ala kaguküljel oletatavalt asetsenud väravakohale

1588 läänistati (tagastati) Rannu kihelkonna mõisad (Rannu vasallilinnuse piirkond) koos Kavilda, Konguta ("Kavilda-Konguta mõisad" Puhja kihelkonnast) ja Vaabina linnustega (mõisad-majandusüksused) kuningas Zygmunt III Waza poolt tänapäeval Lätis asuva Berzaune vasallilinnuse omanikule Heinrich von Tiesenhausen zu Bersonile[50]. Tiesenhausenitel olid ulatuslikud maavaldused ka kunagise Riia Peapiiskopkonna ida- ja keskosas. Heinrichil oli Poola krooni ees suuri teeneid – ta oli orduajal olnud piiskop Wilhelmi nõunik ja orduriigi sekulariseerimise ning tugeva Poola-orientatsiooni pooldaja. 1577 põletasid venelased maha Heinrichile kuuluvad Riia peapiiskopkonna mõisad ja linnused, ning ilmselt andsid poolakad talle kunagised Tiesenhausenite Tartu piiskopkonna valdused kompensatsiooniks. Heinrich suri aastal 1600. Samas märgitakse ka, et Kavilda oli 1590 küll veel eraomand, aga ei kuulunud siis enam Heinrichile[4].

1590. aasta 21. jaanuaril määras Heinrich Kavilda linnuse ja mõisa pärijaks, juhul kui ta ise on sunnitud jälle maalt lahkuma või muude õnnetuste korral, oma poja Johann von Tiesenhauseni; tingimusel, et viimane maksab igal järgneval aastal igaühele oma kuuest vennast 2000 Riia marka. Johanni vennad olid: Heinrich, Fromhold, Fabian, Georg, Christoff ja Engelbrecht. Ühe osalise surma puhul pidid teised tema osa omavahel võrdselt jagama. Kas ja kuipalju Johann enne selle rootslaste kätte minekut Kavildat pidada ja valitseda jõudis, ei ole teada[42].

1591. aastal pidi linnus olema veel kasutus- ja elukõlbulik, kuna seda mainiti tollal Heinrich von Tiesenhauseni testamendis[51].

Vaade loodest linnuse maa-ala põhjaküljest piiravale sälkorule

Kavilda vasallilinnus purustati lõplikult 1600 alanud Poola-Rootsi sõja käigus[52]. Kuna see Tiesenhausenite suguvõsaharu hoidis poolakate poole, siis rootslaste saabudes viimased põgenesid maalt ja jäid oma valdustest ilma.

1626. aasta 16. veebruaril annetas Rootsi kuningas Gustav II Adolf "Kavilda-Konguta mõisad" (koos Teedla (Detlofmoisa) ja Taydelma mõisatega) riiginõunikule, maamarssalile ja vabahärrale Lars Eriksson Sparrele, kes rentis 1628 Kavilda ja Konguta 2000 taalri eest välja[53].

1627 on Puhja kirikust vaid neli seina järel. 1634 oli kivikirikul laudkatus, 1649. aastaks oli jõutud ehitada ka juba uus torn (ilmselt puidust)[37]. Kiriku taastamine pidi toimuma vanade traditsioonide järgi kas Kavilda või Konguta omanike eestvõttel.

1628. aasta rootslaste revisjoniprotokollis on Kavilda mõisas (ilmselt linnuse kohal) mainitud elamut kambri ja eeskojaga ning sauna, 3 rehehoonet ja ühte hobusetalli, mis on olnud arvatavasti puithooned. Linnuse juures on olnud 6 kaevatud tiiki, millest veel 2 on alles. Töötab ka linnusele kuulunud Sova veski (Sowa Wessky)[54]. Võimalik, et elamu tähenduses on kasutatud endist linnusetorni-elumaja, kuid enamus linnusekompleksi varemeid on ilmselt täiesti kasutuskõlbmatud. Linnusekompleksides oli tavaliselt kõige paksemate seintega ja kõige hoolikamalt ehitatud kesksed elutornid või elumajad, mis pidasid sõjategevusele hästi vastu ja mis "Rootsi ajal" kohandati mõisate peahooneteks, kuna pärast kurnavat sõjategevust enamikul mõisnikel uute häärberite ehituseks lihtsalt vahendeid ei jätkunud.

1649 oli Kavilda omanik ja ka ühtlasi Puhja kiriku patroon Rootsis Gotlandil elav Erich Sparre, kes annetas siis kirikule 1/2 adramaad[10].

1655 kuulusid need mõisad Tartu õuekohtunikule Lars Claesson Flemmingule[42].

1656–1658 kestnud Vene-Rootsi sõjas kannatas ka Puhja-Kavilda piirkond. Kirik põletati uuesti maha. Veel 1670. aastaks ei oldud seda jõutud täielikult taastada. Kavilda läks mõisate reduktsiooniga XVII sajandi lõpus jälle Rootsi kroonile tagasi[55]. Vana pärimisõiguse järgi kuulus Kavilda küll Berzaune Heinrich von Tiesenhauseni järglastele, kuid viimased elasid Poolas maapaos.

Tsaariajal jäi Kavilda samuti riigi kätte – kroonumõisaks.

1781. aastal koostatud Kavilda ja Ulila mõisa vahelisel piiriplaanil on peale Uue-Kavilda mõisa veel märgitud hoone Cawelecht Schlossi nime all ka endise Kavilda linnuse asukohas[56]. Ei saa kinnitada, kas seal siis ka reaalselt eluks sobilik mõisahoone leidus.

1789 mainib A. W. Hupel oma kirjelduses, et üht-teist varemetest on veel säilinud ja selle järgi saavat öelda, et tegemist ei ole olnud väga suure rajatisega.[57]

XVIII sajandi lõpuks olid linnusemüürid peaaegu täielikult laiali kantud Kavilda mõisa majandushoonete püstitamiseks[58].

1802 kirjeldab tollane muinsusteuurija Eduard Philipp Körber Kavilda linnuseaset kui kohta, kus ainult kraavid on säilinud, ning et varemalt olla see olnud Tiesenhausenite nelinurkne linnus müüride, vallide ja kraavidega[59].

Ehitus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kunstiajaloolase Armin Tuulse määratlusel, kes 1930. aastatel linnuseala uuris, oli tegemist vabakujulise laagerkastellilaadse rajatisega[60], mille juures asus ka tornilaadne eluhoone. Linnuseala suurimad mõõtmed on 57*72 meetrit ehk 4100 m2. Täpsemalt ei saa seda öelda, sest suuremaid väljakaevamisi ei ole seal toimunud ja ehkki linnusehoovi piirkonnas on näha mõnda 1,6 m paksust ohtra mördiga laotud vundamendimüürijuppi, siis linnuse väliskaitsemüüri asukoht on umbmäärane[61]. Rusuala väikseimad üldmõõtmed on 40*40 meetrit[62]. Tuulse arvates ääristasid nelinurkset kastellimüüri kolmest küljest majandushooned, mis moodustasid linnuse keskele siseõue. Ida-kaguküljele jäi väravaehitis, mis avanes ürgoru suunas ja raskendas sissetungi linnusesse. 1495. aastal mainitud "Steinwerk" viitab ka linnuses seisnud kõrgele paksude seintega ja tugevate võlvkorrustega elutornile, mille areng selleks ajaks oma kõrgtipu oli saavutanud. Selline bergfried-tüüpi elamu kaitses omanikku hästi nii tulekahju korral, pakkus viimset pelgupaika sõjaolukorras ja oli ka heaks vaatluspunktiks. Sellist tüüpi kaitserajatis oli selleks ajaks ka maapiirkondade mõisates edukalt kasutusele võetud[63] – seda eriti Põhja-Eestis. (Aga kõrgem "bergfried" rajati ka näiteks Vastseliina piiskopilinnusesse – ja seda esmase ehitisena.). Arvatavasti müügitehingu tärmini ajaks XV sajandi lõpus oli linnus lõplikul kujul välja ehitatud ning sama meister võis jätkata lähedaloleva Kavilda kiriku (Puhja) taastamist. Tollal selles kirikus uuest üleslaotud läänefassaadi petiknišisüsteem ja kooriruumi tähtvõlv kuuluvad samasse ajajärku[64]. Linnuseasemest lääne poole, põllule oletatakse ka keskaegse Kavilda aleviku asukohta[65]

Seisukord tänapäeval

[muuda | muuda lähteteksti]

2019. aasta seisuga on linnusest säilinud rusukuhjas vaid poolteist korrust, mis asuvad peamiselt maapinnast allpool. Linnuseala on tugevasti võsastunud, ümberringi on põllumaa. Linnuseala serva on majandite ajal ilmselt kallatud ka kivikoristamisel põllukive. Võimalikust läänepoolsest vallikraavist ei ole maapinnal mingit märki. Juurdepääsutee ligineb loodest kohalikult Mõisanurme–Kasumetsa külateelt.

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2923347.56-8035316.83-10/f___p-VntR0RcUV6/fmob___p-2934527.39,8039965.52/bl___cl Lõuna-Eesti kaart
  2. ↑ Napiersky I, lk. 79
  3. ↑ Liv-, Est- und Curländisches Urkundenbuch VI, F. G. von Bunge, Riga 1873, nr. 2941
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Kawelecht, lk. 69
  5. ↑ Brieflade I, nr. 475
  6. ↑ Brieflade I, nr. 1220
  7. ↑ 7,0 7,1 https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&pg=PA473&lpg=PA473&dq=Hof+Randen&source=bl&ots=yhJPATUT78&sig=ACfU3U2PwOMDKeXHL-iuSuDugtP25dyX0w&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwiZm8LD4p7oAhXtkYsKHbWEAo44ChDoATAAegQICRAB#v=onepage&q=Hof%20Randen&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, August Wilhelm Hupel, Drückerei Hartknoch, Riga 1789 lk. 471
  8. ↑ Theatrum Orbis Terrarum, Abraham Ortelius; LIVONIAE NOVA DESCRIPTIO, Joanne Portantio, Antwerpen 1573-1598, vasegravüür
  9. ↑ Inventar der Starostei Dorpat, koopia TA Kirjandusmuuseumis, lk. 20
  10. ↑ 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 EELK Puhja koguduse infovoldik - Puhja, Liina Lõhmus, KÜSK-Kodanikuühiskonna Sihtkapital
  11. ↑ Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1611", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk 52, ISBN 978-9985-876-83-1
  12. ↑ https://books.google.ee/books?id=T7XEBNSgjloC&pg=PA482&lpg=PA482&dq=schloss+randen&source=bl&ots=kNws95nwsG&sig=ACfU3U3f-TyV4OGXrMBPyULE9WOihr8nbQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj41ujSuZroAhWp16YKHcOhBqM4ChDoATAAegQIBxAB#v=onepage&q=schloss%20randen&f=false Baltisches historisches Ortslexikon: Estland (einschliesslich Nordlivland), Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, Böhlau Verlag, Köln 1985, lk. 205; samuti Tartumaa, lk. 363
  13. ↑ Regnorum Sueciae, Gothiae, magnique ducatus Finlandiae, ut et Livoniae, Bremensis ducatus, partis Pomeraniae ad Suecos pertinentis, et urbis Wismariae, descriptio nõva, Martin Zeiler, 1656
  14. ↑ Der Dörptsche Kreis No VI, L. A. Graf Mellin, 1796, AS Regio 1991
  15. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2936408.84-8037047.20-12/f___p-VntR0RcUV6/fmob___p-2934527.39,8039965.52/bl___cl Puhja piirkonna kaart
  16. ↑ https://balticmaps.eu/lv/c___2934544.30-8039955.78-17/f___p-VntR0RcUV6/fmob___p-2934527.39,8039965.52/bl___pl Kavilda kaart
  17. ↑ Die mittelalterlichen Bischofs- und Vasallburgen im Bistum Tartu, Armin Neumann, Tartu Ülikooli Kunstiajaloo Instituut, Tartu 1934, lk. 48
  18. ↑ https://books.google.fi/books?id=JUECAAAAYAAJ&rview=1&pg=RA5-PA22&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Hagemeisters Geschichte II, Riga 1836, lk 22
  19. ↑ Henriku Liivimaa Kroonika. Richard Kleis. Tallinn, Eesti Raamat, 1982, lk 253–255
  20. ↑ Verfassungsgeschichte des Bistums Dorpat bis zur Ausbildung der Landstände, Reval 1836
  21. ↑ https://books.google.ee/books?id=7BFYAAAAcAAJ&pg=PA266&lpg=PA266&dq=Cawelecht&source=bl&ots=IQ8czhYtw8&sig=ACfU3U1yHC9Dk8WckVt5PX24R7Y5Civ6cQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBnoECAkQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false) Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland III, August Wilhelm Hupel, Riga 1782, lk. 271
  22. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 15
  23. ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 111, ISBN 978-9949-38-861-5
  24. ↑ https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=onepage&q=Congota&f=false Die gegenwärtige Verfassung..., August W. Hupel, lk 471
  25. ↑ https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 10; samuti Gadebusch I, lk. 13
  26. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Randen, lk. 69
  27. ↑ https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&printsec=titlepage&hl=en#v=snippet&q=Cawelecht&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen…, August W. Hupel, Riga 1789, lk 471; samuti Arndt II, lk. 342
  28. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 109
  29. ↑ 29,0 29,1 101 Eesti pühakoda, Kaur Alttoa, kirjastus Varrak, Tallinn 2015, lk. 182, ISBN 978-9985-3-3531-4
  30. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 262
  31. ↑ Livländische Güterurkunden I, lk. 147
  32. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=6458 KRR, Puhja kirik kirikaiaga. Arhitektuurimälestise pass, Villem Raam, Kaur Alttoa, 1983
  33. ↑ 33,0 33,1 Kurze Chronik der Sankt-Dionysius - Kirche zu Kawelecht 1834-1891, RAKA, fond 1262, säilik 48
  34. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=5517 KRR, Puhja kirik, väliuurimistööd 1984, Kaur Alttoa, lk. 10, samuti Urkundenbuch X, lk. 573
  35. ↑ https://books.google.ee/books?id=T7XEBNSgjloC&pg=PA482&lpg=PA482&dq=schloss+randen&source=bl&ots=kNws95nwsG&sig=ACfU3U3f-TyV4OGXrMBPyULE9WOihr8nbQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwj41ujSuZroAhWp16YKHcOhBqM4ChDoATAAegQIBxAB#v=onepage&q=schloss%20randen&f=false Baltisches historisches Ortslexikon: Estland (einschliesslich Nordlivland), Hans Feldmann, Heinz von Zur Mühlen, Gertrud Westermann, Böhlau Verlag, Köln 1985, lk. 66, 589, ISBN 3-412-07183-8; samuti Brieflade I, lk. 198
  36. ↑ https://dom.lndb.lv/data/obj/file/17728664.pdf Karl von Löwis of Menar, "Burgenlexikon", Riga 1922, Kawelecht, lk. 69; samuti Livländische Brieflade I, lk. 475
  37. ↑ 37,0 37,1 https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 10
  38. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 63; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  39. ↑ https://www.geni.com/people/Fromhold-von-Tiesenhausen/6000000010141793460?through=6000000001272069278 Geni, Fromhold von Tiesenhausen
  40. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 80; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  41. ↑ https://www.geni.com/people/Fabian-von-Tiesenhausen-of-Jerwakant/6000000010141586473?through=6000000010141793460 Geni Fabian von Tiesenhausen
  42. ↑ 42,0 42,1 42,2 42,3 42,4 https://bildsuche.digitale-sammlungen.de/index.html?c=viewer&bandnummer=bsb00001239&pimage=26&v=100&nav=&l=de Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands, I Theil - Der ehstnische District, Leonhard von Stryk, Dorpat (Tartu) 1877, Das Kirchspiel Cawelecht lk. 11
  43. ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 111, ISBN 978-9949-38-861-5; samuti Livländische Brieflade I, lk. 1220
  44. ↑ Est- und Livländische Brieflade I, F. G. von Bunge ja R. von Toll, Reval (Tallinn) 1856, lk. 677
  45. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 16
  46. ↑ Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk 57-74
  47. ↑ https://books.google.ee/books?id=SKdKAAAAcAAJ&pg=PA109&lpg=PA109&dq=Cawelecht&source=bl&ots=Xy3XGb4GgA&sig=ACfU3U2hGu_jdwKXDkTe2vNK12cQief64g&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATASegQIBhAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Neue nordische Miscellaneen XVIII, August Wilhelm Hupel, Leipzig 1798, lk. 86-87; samuti (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  48. ↑ Hefte zur Landeskunde Estlands V, Polnische Akten I 1582-1591, O. Roslavlev, München 1970, lk. 201, 294
  49. ↑ Polnische Akten I, lk. 125
  50. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 14
  51. ↑ Des Bannerherrn Heinrich von Tiesenhausen des Aelteren von Berson Ausgewählte Schriften und Aufzeichnungen. Leipzig 1890, lk. 180, (Berzaune Heinrich von Tiesenhausen Vanema poolt väljavalitud kirjad ja joonistused - sealhulgas Geschlechts-Deduction 1575)
  52. ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 114, ISBN 978-9949-38-861-5
  53. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 16-17
  54. ↑ Hefte zur Landeskunde Estlands I, Das Dorpater Land 1624/27, O. Roslavlev, Wolfratshausen-Waldram 1965, lk. 141
  55. ↑ https://books.google.ee/books?id=3vNKAAAAcAAJ&pg=PA16&lpg=PA16&dq=Cawelecht&source=bl&ots=_exc9u18Jb&sig=ACfU3U0vtU9n2Q5w4Lnax0lgIH-UrTVVnQ&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwjUnpjfvL_oAhUJtYsKHZSiDBcQ6AEwBXoECAoQAQ#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, II köide, Heinrich Hagemeister, Alt-Drostenhof 1836, lk. 17
  56. ↑ Grenz-Delineation von Ullila und Neu-Kawelecht 1781, O. G. Dreijer, RAKA, fond 2072, säilik 40
  57. ↑ https://books.google.ee/books?id=TKpKAAAAcAAJ&pg=PA445&lpg=PA445&dq=Cawelecht&source=bl&ots=yhJQCO_T76&sig=ACfU3U0JCtEyh1QRe_2y2A9RG_KsFRCI0Q&hl=et&sa=X&ved=2ahUKEwimppv6tMDoAhWRuIsKHa-4BsQ4ChDoATAQegQIChAB#v=onepage&q=Cawelecht&f=false Die gegenwärtige Verfassung der Rigischen und der Revalschen Statthalterschaft zur Ergänzung der topographischen Nachrichten von Lief- und Ehstland, August Wilhelm Hupel, Drückerei Hartknoch, Riga 1789 lk. 471
  58. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4399 KRR, Kavilda linnus, ajalooline ülevaade, Uno Hermann, Tallinn 1973, lk. 7
  59. ↑ käsikiri Vaterländische Merkvürdigkeiten I, E. P. Körber, 1802
  60. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 431
  61. ↑ https://register.muinas.ee/public.php?menuID=archivalmaterial&action=view&id=4399 KRR, Kavilda linnus, ajalooline ülevaade, Uno Hermann, Tallinn 1973, lk. 8
  62. ↑ Ants Hein, Stenhusid, arxid, torned-Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus, Õpetatud Eesti Selts, Tartu 2016, lk 112, ISBN 978-9949-38-861-5
  63. ↑ Die bürgerliche Baukunst Niedersachsens I, K. Eicke, Strassburg 1919, lk 41
  64. ↑ Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag, 1942, lk 264-265
  65. ↑ käsikiri Vaterländische Merkvürdigkeiten I, E. P. Körber, 1802, lk. 135

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Kavilda_vasallilinnus&oldid=6706107"