Kelk

See artikkel räägib sõiduvahendist, mehhanismi osa kohta vaata artiklit kelk (tehnika), perekonnanime kohta vaata artiklit Kelk (perekonnanimi).

Kelkusid kasutatakse ka kaupade veoks. Ekspeditsioon Tartu Ülikool 350 mäetipule

Kelk (lõunaeesti murdes ka reekene või riikene) on enamasti käsitsi veetav jalassõiduk lumel või jääl sõitmiseks^[1]. Kelgutada on võimalik kas mäest alla lastes, kelku tasasel pinnal lükates või järel vedades.

Kelk on ka jääpurjeka jalastega alus.

Ajaloost

Eestis oli kelk 19. sajandini samasuguse ehitusega nagu suur regi, seda kasutati toobri, küttepuude, hagude vedamiseks või muudeks väiksemateks vedudeks, aga ka kelgutamiseks^[2]. Eraldi vedudeks kasutati palgikelku ja äkkekelku. 19. sajandi lõpul tulid kasutusele laud- ja raudjalastega ning kodaratega kelgud^[1].

Tänapäev

Praegusel ajal kasutatakse kelke põhiliselt kelgutamiseks, harva millegi vedamiseks. Kasutusel on plastist, metallist või puidust tõuke-, laste-, beebi- ja saanikelgud, rooliga ning piduritega kelgud, kokkukäivad ja täispuhutavad kelgud jne. Uuteks kelgutamise vahenditeks on liulauad, lumerõngad ja Snowtube`id.

Uut tüüpi on kelk-liugur Skidrifter, mis on valmistatud suure tihedusega polüetüleenist. Skidrifteril on ainulaadne mehaanilise stabiliseerimise süsteem MSP ning võimalik on reguleerida istme kõrgust. Lisaks on Skidrifteril suurema turvalisuse saavutamiseks juhtkang ja libisemisvastane iste.

Koerarakendiga sõitmiseks sobivate kelkude valik on lai, alates algupärastest kelkudest kuni kaasaegsete, ülikergete võistluskelkudeni. Rakendisõiduks kasutatakse tõukekelke (1–2 koera rakend), klassikalisi kelke, tobbogan-tüüpi kelke (rohkem transpordikelgud) ja võistluskelke (vahetatavate jalastega). Koerte rakenditega sõitmisele korraldatakse mitmesuguseid võistlusi kuni maailmameistrivõistlusteni välja.

Kelgusport on mäespordiala, kus võisteldakse kelgutamises spetsiaalsetel kelkudel kurvilises kaldjäärennis. Eestis on asutatud Kelguspordi, Bobi ja Skeletoni Liit, mille tegevuskeskus asub Tõrvas.

Vaata ka

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 79
↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 177

Välislingid

Kelk, Eesti Põllumajandusmuuseum

[Rahvakultuuri_leksikon-1] 1,0 ^1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Tallinn, Ühiselu AS trükikoda. Lk 79

[Etnograafia_sõnaraamat-2] Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 177

[1]

[2]