Koadjuutorivaenus
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Aprill 2020) |
| Koadjuutorivaenus | |||
|---|---|---|---|
| Toimumisaeg | 1556–1557 | ||
| Toimumiskoht | Riia peapiiskopkond | ||
| Tulemus | Riia peapiiskopi ja tema koadjuutori õiguste kinnitamine | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
Koadjuutorivaenus (ka: koadjuutoritüli, koadjuutorisõda) oli viimane suurem sisekonflikt Vana-Liivimaal, mis leidis aset aastatel 1556–1557 Riia peapiiskopi ja Liivi ordu vahel. Selle põhjusteks olid lisaks sisepingetele aga ka välismaiste valitsejate, eestkätt Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga Zygmunt II Augusti huvid, Christoph von Mecklenburgi Riia peapiiskopi koadjuutoriks määramisel.
Eellugu: koadjuutoriplaan ja konflikti teke
[muuda | muuda lähteteksti]Konflikti põhjustas Riia peapiiskopi Wilhelmi ning tema välismaiste liitlaste: tema venna, Preisimaa hertsogi Albrechti, Mecklenburgi hertsogi Johann Albrecht I ja Poola kuninga ning Leedu suurvürsti Zygmunt II Augusti tegevus, mis läks vastuollu Liivi ordu ja Liivimaa piiskoppide poliitikaga. 1546. aastal olid Liivimaa seisused (maaisandad: Liivi ordu, peapiiskop, Saare-Lääne, Tartu ja Kuramaa piiskop; nende vasallid ning kolm suuremat linna Tallinn, Tartu ja Riia) Liivimaa maapäeval otsustanud, et ilma kõigi maaisandate nõusolekuta ei või kohalike riikide abilisteks ja järglasteks (koadjuutoriteks) saada ilmalikud valitsejad või nende pärijad (vürstisoo esindajad), selle lepingu kinnitas ka peapiiskop Wilhelm.
Esialgu peeti lepingust kinni, kuid 1550. aastate alguses hakkas peapiiskopi venna hertsog Albrechti mõjuvõim Läänemere ääres tänu keisrivõimu nõrgenemisele (Karl V oli 1552. aastal sunnitud sõlmima protestantlike vürstidega Passau rahu, 1555 sõlmiti Augsburgi usurahu ja reformiti keisririigi valitsemist nõnda, et keisri mõjuvõim oluliselt vähenes) ja headele suhetele uue Poola kuninga Zygmunt II-ga taas kasvama. Ta otsustas uuesti sekkuda jõulisemalt ka Liivimaa poliitikasse. 1553. aasta sügisel pakkus Mecklenburgi hertsog Johann Albrecht peapiiskopile välja, et esimese vennast Christophist võiks Wilhelmi koadjuutori teha. Peapiiskopi esialgne reaktsioon oli küll pigem äraütlev, sest ta kartis ordu vastutegevust, kuid vend Albrecht veenis teda 1554. aasta alguseks plaani toetama. Pole päris selge, kas Albrecht ja Johann Albrecht olid koostööd teinud juba 1553. aasta sügisel, kuid igal juhul asusid nad 1554. aasta jooksul tihedale ühistegevusele ning püüdsid Christophi koadjuutoriks tegemise plaanile kõikjalt toetust saada. Sama aasta sügiseks lubas seda Zygmunt II, kes oli hertsog Albrechtile juba 1553. aastal teinud ülesande leida vahendeid Liivimaa mõjutamiseks, et teda enda poliitika kiiluvette tõmmata. Kuningas uskus tõenäoliselt, et koadjuutoriplaani abil see ka õnnestub.
Pärast seda, kui Venemaaga oli 1554. aastal sõlmitud ebasoodus rahu (Ivan IV hakkas nõudma Tartu maksu), otsustas peapiiskop Wilhelm lõplikult koadjuutoriplaani kasuks. Ta asus taotlema Christophi kiiret maalesaatmist ja esitas koos Turaida stiftifoogti Georg Taubega koguni plaani Liivimaa ründamiseks: Taani ja Poola peaksid Preisimaa abil maa vallutama ja seejärel poliitilise olukorra peapiiskopile soodsalt ümber korraldama. Zygmunt II, veel vähem aga Taani kuningas Christian III, sellist plaani ei toetanud. Ka Mecklenburgis ei kiirustatud Christophi teelesaatmisega. Ordu sai vahepeal plaanist teada ja püüdis Wilhelmit sellest loobuma sundida. See siiski ei õnnestunud ja 1555. aasta novembris saabus 18-aastane Mecklenburgi hertsog Christoph maale. Christophi positsioon polnud siiski kuigi tugev, sest tema vastu olid kõik Liivimaa maaisandad peale peapiiskopi ja isegi Riia toomkapiitel ei tahtnud teda ametlikult koadjuutoriks valida. 28. jaanuaril 1556 lubas kapiitel teda küll koadjuutoriks valida, ent ametlikku kinnitust sellega arvatavasti siiski ei kaasnenud. Seejärel püüti konflikti lahendada maapäeval.
Maapäevale peapiiskop Wilhelm ja Christoph ise ei läinud, kuid neid esindasid Riia vasallid ja kapiitli liikmed, kes nõudsid 1546. aasta otsuse tühistamist ja Christophi heakskiitmist. Lisaks võis peapiiskop loota ordu Poola-meelsele maamarssalile ja oletatavale tulevasele ordumeistrile Jasper von Münsterile. Münster pooldas liitu Poola-Leedu ja Rootsiga, et Venemaale vajadusel ka relva jõul vastu seista, kuid ülejäänud ordu eesotsas ordumeister Heinrich von Galeni ja Viljandi komtuuri Wilhelm Fürstenbergiga ei soovinud liitu Poolaga, kartes selle sõltlaseks muutuda, ja püüdsid seetõttu Venemaaga iga hinna eest rahu säilitada. Maapäeval ilmneski, et vastuolud olid suured ja üksmeele leidmine osutus võimatuks. Ordu ja piiskopid ütlesid peapiiskopile, et Christoph kinnitatakse koadjuutoriks ainult juhul, kui peapiiskop nõustub nendepoolsete tingimustega; need oleksid tähendanud aga Wilhelmi ja tema välisliitlaste poliitilise mõju kadumist Liivimaal. Peapiiskop ei saanud nendega nõustuda ja palus kiiret abi Poola kuningalt. Suhted teravnesid veelgi, kui ordu koadjuutoriks valiti Wilhelm Fürstenberg ja selle tõttu solvunud Jasper von Münster Poola poolele üle läks. Münsteri alamad jäid aga ordumeistrile truuks ja marssal pidi mais 1556 Liivimaalt põgenema.
Selleks ajaks olid peapiiskopi ja ordu suhted eriti halvad ka seetõttu, et ordul õnnestus kinni pidada mõningaid Wilhelmi läkitatud salakirju oma vennale, kus ta palus uuesti Liivimaa ründamist. Ordu otsustas seepeale kokku kutsuda maapäeva, mis juuni alguses peapiiskopile vaenuse kuulutas. Maapäeva lõppotsuses väideti, et Wilhelm polnud kunagi tõeliseks peapiiskopiks olnud, vaid püüdnud ainult oma dünastia (Wilhelm ja Albrecht kuulusid Hohenzollernide ehk Brandenburgi ja Ansbachi valitsenud suguvõsasse) huve teiste liivimaalaste kahjuks läbi suruda.
Ordu sõjakäik ja olukord 1556. aasta suvel
[muuda | muuda lähteteksti]Ordu oli sõjaks valmistunud tegelikult juba varem: 1556. aasta veebruaris saadeti Dünaburgi komtuur Gotthard Kettler Saksamaale vägesid koguma, kuid polnud selge, kas ta kogub neid Venemaa või peapiiskopi vastu. Wilhelm oli samal ajal Danzigist (Gdańskist) 10 000 taalrit laenu võtnud, kuid sellegi puhul polnud selge, milleks ta raha täpselt kasutada tahab. Juuni alguseks olid aga asjaolud selgunud. Peapiiskopil polnud sisuliselt mingit sõjaväge, ordu tugevdas oma ridu aga Saksamaalt saabuvate palgasõduritega.
Ehkki Poola ja teised välisjõud püüdsid ordut mõjutada peapiiskopivastasest sõjakäigust loobuma, algas see siiski 18. juunil 1556. Juba 24. juuniks oli peapiiskopi üks pealinnustest, Rauna, alistatud. Seejärel liikus orduvägi koadjuutor Fürstenbergi juhtimisel Koknese alla, kus olid ka peapiiskop ja hertsog Christoph. Pärast lühikesi läbirääkimisi end ordu kätte andnud Christophiga 29. juunil andis ka peapiiskop alla. 30. juunil võttis ordu Koknese üle, Wilhelm viidi aga vangi. Esialgu oli ta Smiltenes, hiljem Koivaliinas (Gaujienas). Christophit kohtles ordu paremini: ta oli ametlikult vaba ja võis resideerida Turaidas, kuid ei tohtinud maalt lahkuda, sest ta ei lubanud orduvastasest tegevusest loobuda.
Wilhelmi ja Christophi vennad Albrecht ja Johann Albrecht alustasid aga nii keisririigis kui ka mujal massiivset kampaaniat peapiiskopile toetuse saamiseks. Samas võitles Saksamaal enda huvide eest ka ordu, sest Kettler kogus seal jätkuvalt mehi ja toetust. Keiser asus tänu Albrechti ja Johann Albrechti kampaaniale esialgu siiski pigem peapiiskopi poolele, nõudes tema vangistusest vabastamist ja ametisse ennistamist. Kuid diplomaatilistel vahenditel esialgu erilist mõju polnud. Pommeri hertsogite saadikud püüdsid konflikti juba sama aasta juulis-augustis küll lahendada, kuid vastaspoolte seisukohad olid selleks liialt erinevad. Järgmisena võttis teatepulga üle Taani, kes saatis oma saadikud esialgu Preisimaale, kust nad liikusid edasi Liivimaale, jõudes sinna novembriks.
Taani vahendus ja Poola vastuseis. Sõjaoht 1557. aasta suvel
[muuda | muuda lähteteksti]Taani saadikute eesmärgiks oli ära hoida nii ordu ülemäärane tugevnemine kui ka Poola sekkumine Liivimaa asjadesse. Seega pakkusid nad liivimaalastele välja kompromissi: peapiiskop Wilhelm küll ennistataks, kuid ta peaks oma kohast kohe loobuma ja oma koadjuutorile Christophile loovutama, kes aga pidi nii 1546. aasta retsessi kui ka teisi Liivimaa lepinguid tunnustama ning ei tohtinud peapiiskopkonda sekulariseerida. Ordu nõustus selle pakkumisega ilmselt seetõttu, et noort Christophit oli endale soodsas suunas lihtsam mõjutada kui Wilhelmit, pealegi oli tema vend Johann Albrecht tunduvalt kaugemal kui Wilhelmi vend Albrecht. Lisaks sellele loodeti, et Taani kuningas suudab Liivimaaga lepitada ka Poola kuninga, kes oli Wilhelmi vangistanud ordule ainsaks otseseks ohuks.
Kuid Zygmunt II keeldus Taani vahendust aktsepteerimast ja nõudis 1557. aasta aprillis Wilhelmi ja Christophi täielikku ennistamist ning liitu endaga. Hertsog Albrecht läks nõudmistes isegi kaugemale: Liivimaast pidi tehtama sarnaselt Preisimaaga Poola-Leedu protektoraat. Taani projekt oli seega mõlemale vastumeelne ja neid huvitas taanlaste kõrvaletõrjumine asjaajamisest. Et kuningas Christian III polnud valmis Zygmunt II-ga vastuollu minema, siis tõmbusidki taanlased 1557. aasta suvel tagasi. Liivimaa lõunapiirile koondusid aga suured Poola-Leedu väed, mille suuruseks on kaasaegsetes kroonikates peetud 70 000 – 80 000 meest, kuid tõenäoliselt oli neid umbes kolm korda vähem (umbes 20 000 – 25 000). Nende vastu suutsid liivimaalased panna arvatavasti umbes 5000 sõjaväelast, kindlasti aga mitte rohkem kui 7000. Seetõttu otsustas pärast Heinrich von Galeni surma ordumeistriks saanud Fürstenberg järgi anda ja Zygmunt II-ga rahuleping sõlmida. Kuningas oli sellega ka nõus, mistõttu võib arvata, et tal tegelikult ei olnud tõsisemat plaani Liivimaaga sõda alustada.
Posvoli lepingute sõlmimine
[muuda | muuda lähteteksti]5. septembril 1557 jõuti Zygmunt II sõjalaagris Posvolis (tänapäeva Pasvalys) nii kaugele, et Saksa-Rooma riigi saadikute vahendusel esitati liivimaalastele kaks rahulepingut: esimene taastas peapiiskopi ja Christophi positsioonid ja varad, kuigi keelas neil maad sekulariseerimast, teisega sõlmiti aga Zygmunt II ja Liivimaa vahel rahuleping, lahendades nende pikaajalise piiritüli ja kaubandusvastuolud. 14. septembril, kui ordumeister Fürstenberg lepinguid kinnitama tuli, sõlmiti kuninga ja tema vahel ka kolmas, salajane leping, liit Venemaa vastu. See ei rakendunud aga enne ellu, kui mõlema rahuleping Venemaaga oli lõppenud, seega sai see realiseeruda mitte varem kui alles viie aasta pärast. Seega oli liidu tähendus suhteliselt tühine, ent see aitas Liivimaad tihedamalt siduda Zygmunt II poliitikaga. Hoolimata kõigest ei saanud Liivimaast Posvoli lepingute järel Zygmunt II sõltlast. 7. oktoobril, kui hertsog Christoph pidulikult koadjuutoriks valiti, oli ka koadjuutorivaenus lõplikult läbi.
Traditsioonilise arusaama järgi näitas koadjuutorivaenus naaberriikidele selgelt, et Vana-Liivimaa sisekorraldus on nõrk ning selle osariigid ei suuda enam kuidagi vastu seista välissurvele. On ka arvatud, et see kiirendas Ivan IV otsust alustada Vene-Liivi sõda. Siiski tundub, et Venemaa-Liivimaa sõja vallapäästmises polnud Posvoli lepingul otsustavat rolli, kuna tsaar ei saanud lepingu sisust detailsemat teavet.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Alexander Bergengrün, Herzog Christoph von Mecklenburg, letzter Koadjutor des Erzbistums Riga: Ein Beitrag zur livländischen und mecklenburgischen Geschichte. Reval: Verlag von Franz Kluge, 1898
- Iselin Gundermann, Grundzüge der preussisch-mecklenburgischen Livlandpolitik im 16. Jahrhundert. In: Baltische Studien; NF, Bd 52, 1966; S. 31–56.
- Stefan Hartmann, Neue Quellen zur livländischen Koadjutorfehde 1555/6. In: Aus der Geschichte Alt-Livlands: Festschrift für Heinz von zur Mühlen zum 90. Geburtstag. Herausgegeben von Bernhart Jähnig und Klaus Militzer. Münster: Lit, 2004. Schriften der Baltischen Historischen Kommission; Bd. 12, lk-d 275–306.
- Salomon Henning, Salomon Henning's Chronicle (esimene osa, kuni aastani 1561).
- Hans Kruus, "Vene-Liivi sõda: (1558–1561)". Tartu, 1924.
- Margus Laidre, Dorpat 1558–1708: linn väe ja vaenu vahel. Tallinn: Argo, 2008.
- Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556–1561". Tallinn, 1995; 2006.
- Knud Rasmussen, "Die Livländische Krise". Kopenhaagen, 1973.
- Erik Tiberg, Zur Vorgeschichte des Livländischen Krieges: die Beziehungen zwischen Moskau und Litauen 1549-1562. Uppsala: Academia Upsaliensis, 1984.
Allikapublikatsioonid
[muuda | muuda lähteteksti]- Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1551-1557): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Toimetaja Stefan Hartmann. Köln: Böhlau, 2005.
- Herzog Albrecht von Preussen und Livland (1557-1560): Regesten aus dem Herzoglichen Briefarchiv und den ostpreussischen Folianten. Toimetaja Stefan Hartmann. Köln: Böhlau, 2006.
- Index corporis historico-diplomatici Livoniae, Esthoniae, Curoniae; oder: Kurzer Auszug aus derjenigen Urkunden-Sammlung, welche für die Geschichte und das alte Staatsrecht Liv-, Est- und Kurland's. Th. 2, vom Jahre 1450 bis zum Jahre 1631 incl. Toimetaja Karl Eduard Napiersky. Riga; Dorpat: Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1835.
- Monumenta Livoniae Antiquae, Bd. 5: Die letzten Zeiten des Erzbistums Riga, dargestellt in einer gleichzeitigen Chronik des Bartolemäus Grafenthal und in einer Sammlung der auf jene Zeiten bezüglichen Urkunden. Toimetaja Friedrich Georg von Bunge. Riga und Leipzig: Verlag von Eduard Frantzen's Buchhandlung, 1847.