Kuldhord

'Altın Urda Kuldhord' 1240. aastad – 1502
Lipp
Kuldhord umbes 1300. aastal
Pealinn	Sarai-Batu Sarai-Berke
Religioon	Šamanism, hiljem islam, kristlus
Rahvaarv	6 000 000 (1310)
Peamised keeled	Mongoli Tatari

Kuldhord ehk Kiptšakkide khaaniriik oli khaaniriik, mille rajas 1240. aastal Mongoli impeeriumist läänes asuvatele aladele laienedes tšingisiid Batu-khaan.

Hordi pealinn oli algul Sarai-Batu (nüüdse Astrahani lähedal), 14. sajandi I poolest Sarai-Berke (nüüdse Volgogradi lähedal).

Mongoli impeeriumi vallutused ja laienemine kuni 1294. aastani

Kuldhordi moodustamine

Esialgsete vallutuste ja riigi rajamise järel otsustas Tšingis 1223. aastal jagada impeeriumi oma esimese naise poegade ja lähedaste vahel ära, mis muutis kogu riigi kuningliku perekonna omandiks, kes koos mongoli aristokraatiaga moodustasid valitseva klassi. Kõige noorem, Tolui sai Mongoolia kesk- ja lääneosa; teine poeg, Tšagatai sai Ile jõe basseinis asuva endise Karakitai riigi alad; kolmas poeg Ugedei, sai Džungaaria ja Irtõši ülemjooksul asuvad alad ning vanimale pojale, Džutšile määrati uued vallutatud alad Araali merest põhja pool (tänapäevased Kasahstani alad).

Kuid Džutši suri enne Tšingis-khaani ja temale määratud alad said tema pojale Batule. Polovetside ehk kiptšakkide alade ja Venemaa vürstiriikide vallutamise järel moodustas Batu osana Džutši järglaste valdusest ehk Džutši ulussist ehk Läänekhaaniriigist, Kiptšakkide khaaniriigi ehk Kuldhordi, keskusega Sarais Volga alamjooksul.

Hiina sõjaretkel suri Mongolite riigi suurkhaan Möngke 1259. aasta 11. augustil ja algas uus peatükk mongolite ajaloos, sest järjekordselt tuli valida uus khaan. Mongoli väed üle kogu riigi lõpetasid sõdimise ja kogunesid kurultaile. Mönkge vend Hulagu lõpetas oma eduka kampaania Süürias, jättes vallutatut kaitsma väikse üksuse kindral Kitbuqa juhtimise all. Mönkge ja Hulagu kolmas vend Hubilai oli Möngke surma ajal Huai jõe juures Hiinas. Selle asemel et pealinna naasta, jätkas ta pealetungi Wuchangi piirkonda Hiinas, Jangtse jõe lähedal. Tolui-khaani poegadest noorim vend Arig Böke kasutas ära Hulagu ja Hubilai puudumist ning lasi end kõigi perekonna esindajate poolt suurkhaaniks kuulutada. Saanud sellest teada, korraldas Hubilai omakorda kurultai Kaipingis, kus peaaegu kõik Mandžuuria ja Põhja-Hiina mongolid ta kandidatuuri toetasid.

Toluiidide tüli eskaleerus peagi täiemahuliseks sõjaks, Hubilai armee hävitas Arig Boke toetajad ja vallutas Lõuna-Mongoolia. Hubilai blokeeris vilja sisseveo Mongooliasse, põhjustades näljahäda. Hubilai vallutas kiirelt Karakorumi, kuid Arig Böke kogus end ja vallutas pealinna tagasi aastal 1261. Ilkhanaadis tegutsev Hulagu jäi Hubilaile lojaalseks. 1262. aastal algasid Kuldhordi valitseva nõo Berke-khaaniga kokkupõrked Ilkhanaadis tegutsev Hulagul. Hulagu suri 1265. aastal ning Kuldhordi khaan Berke-khaan tahtis seepeale Hulagu maid vallutama minna, kuid suri teel olles.

Riiki valitses khaan, eriti tähtsate asjade otsustamiseks kutsuti kokku kurultai, ülikkonna moodustasid mongolid-tatarlased. 1312. aastal võeti riigiusuna vastu islam.

Mongolite dominioonid 1300–1405: Kuldhord, Sinine hord, Valge hord, Suurhord, Siberi khaaniriik, Tšagatai khaaniriik, Ilkhanaadi Timuri kontrollitud alad 1405 ja Suurkhaanide Hiina impeerium

Kuldhordi valitsejad

• 1242–1255 Batu-khaan
• 1255–1256 Sartak-khaan
• 1257–1266 Berke-khaan
• 1266–1282 Mengu-Timur
• 1282–1287 Tuda Mengu
• 1287–1290 Talabuga
• 1291–1312 Tokhta-khaan
• 1312–1342 Uzbek-khaan
• 1342–1357 Džanibek-khaan
• 1357–1359 Berdibek-khaan
• võimuvõitlus ja isehakanud khaanid: Kulpa (1359–1360), Nauruz (1360), Hizir (1360–1361), Timur-Hodža (1361) jt
• 1376–1377 Urus-khaan
• 1380–1395 Tohtamõš
• 1397–1399 Temür Qutlugh
• 1399–1407 Šadibek-khaan
• 1407–1410 Pulad-khaan
• 1410–1412 Timur-khaan
• 1412–1413 Jalal al-Din
• 1413–1414 Karim Berdi
• 1414 Kepek-khaan
• 1414–1416 Tšokre
• 1416–1417 Jabbar-Berdi
• 1417–1419 Derviš-khaan

Territoorium

Giovanni de Plano Carpini andmetel, kes 1244–1247 reisis Mongoolias, asus Batu-khaani residents algselt Volga jõe alamjooksu deltas (umbes 100 km kaugusel tänapäeva Astrahanist), hiljem asutas ta residentsina Sarai-Berke (nüüdse Volgogradi lähedal).

Kuldhordi, Poola, Vana-Liivimaa, Leedu, Vene, Ukraina, Valgevene alad 1250

Džutši uluss tervikuna hõlmas laiema maa-ala – Lääne-Siberi, Kasahstani ja Sõr-Darja jõe alamjooksu, mida valitses Batu vanem vend Orda. Kuldhordi rahvastiku enamuse moodustasid turgi rahvad, kuid majanduslikult ja kultuuriliselt oli riik ebaühtlane, sellesse kuulus palju rahvaid (tatarlasi, türkmeene, kirgiise, Volga bulgaare, polovetse, mordvalasi, venelasi, kreeklasi).

Kuldhordi läänepoolset osa, Valgehordi valitsesid Džutši vanem poeg Batu-khaan ja tema järglased. Kuldhordi idapoolset osa valitses Džutši noorem poeg Orda (surnud 1280). 14. sajandil hakkas Kuldhord, mis alguses oli olnud kogu Džutši ulussi nimi, tähendama ainult Valgehordi.

Kuldhordi khaani valduste hulka kuulusid otseselt läänes Bulgaaria, idas Horezmi alad, lõunas ulatusid alad Krimmini ja Põhja-Kaukaasiani. Khaani vasallidena allusid talle endise Kiievi-Vene Kirde-, Kesk- ja Lõuna-Venemaa vürstiriigid ning Ukraina alade Kiievi ja Galiitsia-Volõõnia vürstiriik jt.

Riigi õitseaeg oli khaan Uzbeki ja Džanibeki (1342–1357) ajal. Kuldhordi khaani vasallideks oli ka suurem osa Vene vürste ja suurvürste (Vladimiri suurvürst, Tveri suurvürst, Rjazani suurvürst jt). Riiki nõrgestasid lakkamatud sisetülid ja -sõjad. Pärast Džanibeki tapmist vahetus aastatel 1357–1380 üle 25 khaani.

Kuldhordi lagunemine

Kuldhord 1389. aastal

Timuri sõjakäik Kuldhordi

Tšingisiidist Berdibek-khaani tapmise järel (1359) paleepöörde tulemusel kujunenud võimuvõitluses kuulutasid end khaaniks khaaniriigi kõrgemad ametnikud emiirid ja riigiosade valitsejad, kes sõdisid omavahel, omamata absoluutset võimu riigi üle.

1362. aastal lõid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi väed Kuldhordi Siniste Vete lahingus Lõuna-Bugi ääres, misjärel liideti tänapäeva Ukraina Podoolia piirkonnad kuni Dnepri suudmeni ja Kuldhord lakkas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile ohtu kujutamast.

14. sajandi teisel poolel haaras Mongolite impeeriumi Tšagatai ulussis 1369. aastal Samarkandis võimu Timur, kes pärast Ilkhanaadi alistamist pööras oma tähelepanu ka Kuldhordile. Seal oli khaan Usbek-khaan (Uzbek) edukalt valitsenud aastatel 1313–1346, kelle valitsusajal oli Kuldhord jõudnud oma vägevuse ja kuulsuse tippu. Kui ta aga 1357. aastal suri, algasid võitlused aujärje pärast ja Kuldhordi võimsus vähenes kiiresti. Batu-khaani otseseid järeltulijaid enam ei olnud, viimase valitseja kolme venna pärijad tahtsid igaüks Kuldhordi trooni endale saada. Ühed neist valitsesid kirgiisi stepis, Araali järvest kirde pool, teised lääne pool, usbekkide maal, ja kolmandad kalmõkkide maal, Araali järve ümbruses. Kuldhordis ei olnud rahu ligi 20 aastat; 15 valitsejat oli seal selle lühikese ajaga, kuni viimaks kalmõkkide khaan, Tšingisiid Tohtamõš (Tohtamõš) 1376. aastal Timuri abiga võimu enda kätte haaras.

Krimmis, Musta mere põhjaranniku, Aasovi mere äärsetes ja Doni steppide aladel valitsel piirkondliku valitsejana Berdibek-khaani valitsusajast Bekljar-bek Mamai, kes oli khaani lähedane ning ka tema väimees. Kuna aga Mamai ei olnud Tšingisiid, ei olnud tema valimine kurultail khaaniks võimalik. 1363. aastal vallutas Mamai Sarai ning tõstis Kuldhordi lääneosa, Valge hordi ja seejärel ka Kuldhordi (1367–1368 ja 1369–1370) valitsejaks Usbek-khaani poja, nõrga Abdullah-khaani - olles ise reaalseks valitsejaks. Abdullah-khaani surma järel (1370), tegi ta khaaniks (1370–1372 ja 1375) tolle poja Bulak-khaani, kelle eest valitses regendina Berdibek-khaani tütar ja Mamai naine. 1380. aastal Moskva suurvürstiriigi suurvürsti Dmitri Donskoi ja musttuhatnik Mamai kogutud vägede vahel toimunud Kulikovo lahingu tulemusel Mamai vägi purustati täielikult. Mõlema poole kaotused olid suured.

Kuldhordi aladel toimunud võimuvõitluses oli Timuri toetatud Tohtamõš Moskva liitlane ning Tohtamõš võitis lõplikult Mamaid 1380. aasta Kalka lahingus ning Tšingisiid Tohtamõš taastas Kuldhordi ainuvalitsemise.

Moskva suurvürst, kes oli segaduste ajal andamimaksmisest vabanenud, sunniti taas Tohtamõši sõjakäigu tulemusel (1382. aastal Tohtamõš rüüstas Moskva, mille järel suurvürst Dmitri Donskoi nõustus taas Kuldhordile andamit maksma) tunnistama Koldhordi khaani ülemvalitsust. Edasi püüdis Tohtamõš aga nihutada piire lõuna poole ja tema väed tungisid Horezmi, mis seisis Timuri valitsuse all. See tänamatus vihastas Timurit. Ta asus 1390. aastal Samarkandist suure sõjaväega teele, põrkas Tohtamõši vägedega Volga (Etil'i) ääres kokku ja lõi ta väe puruks. Tohtamõš taganes Venemaale, kogus sealt oma vasallidelt uue sõjaväe, et uuesti tugevale vastasele vastu astuda, sai aga 1395. aastal uuesti lüüa. Timur võttis talt ta riigi ja ta võimu ning nimetas Kuldhordile uue khaani. Tohtamõš aga taandus Siberi aladele, kus valitses järgnevalt Tjumeni khaaniriiki.

1395. aastal algas ka Kuldhordi lagunemine, jagunemine erinevateks khaaniriikideks: Tjumeni khaaniriigiks, Astrahani khaaniriigiks (1466–1556), Kaasani khaaniriigiks (1445–1557), Qasimovi khaaniriigiks (1452–1681) ja Krimmi khaaniriigiks (1430–1783).

1399. aastal toetas Leedu suurvürst Vytautas Suur endist Kuldhordi khaani Tohtamõši võimuvõitluses uue khaani Timur Kutlughi vastu Vorskla jõe lahingus. Vytautas Suure väed, kuhu kuulusid suurvürstiriigi väed ning abijõud Poolast ja Saksa ordust, kaotasid aga Vorskla jõel khaan Timur Kutlughi ja emiir Edigü vägedele.

Kuldhord lagunes lõplikult pärast tähtsuse kaotamist 15. sajandi alguses sisemise võimuvõitluse tulemusel Suurhordiks, Nogai hordiks, Astrahani, Krimmi, Siberi ja Kaasani khaaniriigiks ning Moskva suurvürstiriigiks. Kuldhordi viimased jäänused (Suurhordi alad, keskusega Sarais) hõivas 1502. aastal Krimmi khaaniriik.