Kultuuriajalugu

Kultuuriajalugu on ajalooteaduse valdkond, mis uurib tähendusloomet minevikus. Kitsalt mõistetuna tegeleb kultuuriajalugu möödaniku kõrgkultuuri, kaunite kunstide ja teaduste ajaloolise uurimisega. Avaralt mõistetuna mahub kultuuriajaloo alla kõikvõimalike minevikus aset leidnud tähendusloome praktikate uurimine.

Mõiste ja määratlus

Tänapäevases arusaamas uurib kultuuriajalugu neid tähendusi, mida inimesed on leidnud oma elus, suhetes ja ümbritsevas maailmas, samuti neid protsesse, mille käigus tähendusi luuakse, kohandatakse, väljendatakse ja taasluuakse. Üks tänapäeva tuntumaid kultuuriajaloolasi, Cambridge’i ajaloolane Peter Burke on kirjutanud: "Kultuuriajalugu tuleks käsitada [...] kui teatud kindlast vaatenurgast kirjutatud ajalugu, mis keskendub sümboolsele elemendile kõikides inimtegevuse valdkondades." Niisiis huvitub kultuuriajalugu inimtegevuse erinevatest tahkudest minevikus, fookusega nende sümboolsel ja kujutluslikul mõõtmel.

Kujunemine

Kultuuriajaloo varane käekäik on tihedalt seotud kultuuri mõiste kujunemisega. Kuigi väljend "kultuuriajalugu" ulatub tagasi 18. sajandi saksa keelde, siis võib valdkonnast ante litteram rääkida juba alates 16. sajandist, mil hakkas kujunema arusaam kultuurist kui seotud tervikust. Tollane kultuuriajalugu oli ennekõike keele ja kirjanduse ajalugu, samas kui näiteks kunst ajaloolaste huvi suuremat ei pälvinud. Kui 17. sajandil nihkus "kultuur" individuaalselt tasandilt kollektiivsele, sai sellest oluline väärtuskategooria, mis lubas eristada kultuurrahvaid barbaarsetest ehk kultuuritutest rahvastest. Sellest käsitusest sündinud kultuuriajalookirjutus pööras põhitähelepanu kultuuri ja tsivilisatsiooni lineaarsele arengule.

Nimetus "kultuuriajalugu" välmiti 18. sajandi viimastel kümnenditel, kui Johan Christoph Adelung avaldas "Uurimuse inimsoo kultuuri ajaloost" ("Versuch einer Geschichte der Kultur des menschlichen Geschlechts", 1782) ja Johan Gottfried Eichhorn "Kultuuri üldajaloo" (Allgemeine Geschichte der Kultur, 1796–1799), mis mõlemad teevad katset esitada inimkonna ajalugu teleoloogilise kultuuriajaloona.

Kultuuriajaloo läbilöök jääb 19. sajandi teise poolde, mil kultuuriajaloost kujunes ülikoolidistsipliin, sajandi lõpuks oli Saksamaal vähemalt 18 kultuuriajaloo professuuri 14 ülikoolis, samuti suur hulk erialaseltse ja sariväljaandeid. Samal perioodil hargnes kultuuriajalugu kahte mõttelisse suunda, millest üks seadis eesmärgiks argielu ja ainelise kultuuri arenguloolise kirjeldamise (selle suuna varane esindusnäide on Gustav Friedrich Klemmi 10-köiteline "Inimkonna üldine kultuuriajalugu" – "Allgemeine Cultur-Geschichte der Menschheit", 1843–1852), teine aga inimvaimu suurte saavutuste, eeskätt kaunite kunstide ja ideede ajaloolise uurimise.

Teise suuna, ühtlasi varase kultuuriajaloo kõige tuntum ja mõjukam esindaja on šveitsi ajaloolane Jacob Burckhardt (1818–1897). Kultuuriajalugu käsitas Burckhardt uuritava ajastu sisemiste seoste otsimisena, katsena rekonstrueerida ajastu valitsevat maailmataju (sks Weltanshauung). Sissejuhatuses postuumselt ilmunud "Kreeka kultuuriajaloole" ("Griechische Kulturgeschichte", 1898–1902) kirjutab ta: "Kultuuriajalugu uurib inimmineviku sisemust ja kirjeldab, kuidas inimesed elasid, mida nad soovisid, mida mõtlesid, tajusid ja milleks nad võimelised olid." Ta lisab: "Soovitu ja eeldatu on seega sama tähtsad kui toimunu, kujutlus sama tähtis kui tegevus." Burckhardti tähtsaim teos on 1860. aastal ilmunud "Itaalia renessansikultuur" (ee 2003), mis suutis korraga põlistada arusaama [[renessanss<renessansist]] kui omaette selgepiirilisest ajastust ja pakkuda köitva näite ühe ajajärgu "maailmataju" rekonstrueerimisest.

Järgmise tähtsa panuse kultuuriajaloo kujunemisse andis saksa ajaloolane Karl Lamprecht (1856–1915), seda nii oma kirja- kui ka korraldustööga. Saades inspiratsiooni oma kaasaegsete psühholoogide töödest, käsitles Lamprecht ajalugu "rakendusliku psühholoogiana", mis peab keskenduma kollektiivsete vaimuhoiakute uurimisele. Möödaniku liigendas Lamprecht iseseisvateks "kultuuriajastuteks" (Kulturzeitaltern), mille on kujundanud inimeste side (Bund) ümbritsevaga. Oma monumentaalses, 12-köitelises "Saksa ajaloos" ("Deutsche Geschichte", 1891–1909) eristas ta viit kultuuriajastut, sümbolismist subjektivismini, mis ta hiljem laiendas kogu maailma ajaloole. 1909. aastal asutas Lamprecht Leipzigi ülikooli juurde kultuuri ja üldajaloo instituudi, millest kujunes rahvusvahelises plaanis oluline kultuuriajaloo institutsionaalne keskus.

Kahe maailmasõja vaheline periood märgib kultuuriajaloo levikut saksakeelsest keeleruumist laia maailma. Suuri lugejahulkasid peibutas Oswald Spengleri (1880–1936) spekulatiivne kultuuriajalooline uurimus "Õhtumaa allakäik" (1918–1922, ee 2012), mis käsitles kultuure elusorganismidena, mille paratamatuks saatuseks on pärast õitsemist kuhtuda.

Olulise jälje kultuuriajaloo arengusse jätsid hollandlase Johan Huizinga (1872–1945) tööd. 1926. aastal pidas ta Utrechti ajalooühingus programmilise ettekande "Kultuuriajaloo ülesanne", milles pakkus välja valdkonna uue, morfoloogilise määratluse: "Kultuuriajaloo esmane ülesanne on morfoloogiliselt mõista ja kirjeldada kultuure nende erilises ja tegelikus käigus." Lisades täpsustuseks: "Kultuuriajaloo objektid on kultuuri mitmekesised vormid ja funktsioonid, nagu neid võib välja lugeda rahvaste ja sotsiaalsete rühmade ajaloost, nagu nad tihenevad kultuurikujudeks, motiivideks, teemadeks, sümboliteks, ideedeks, ideaalideks, stiilideks ja tunneteks." Huizinga morfoloogilise kultuuriajaloo suurepärane näide on 1919. aastal ilmunud "Keskaja sügis" (ee 2007), uurimus hiliskeskaja elu-, mõtte- ja tundevormidest, mida üksmeelselt peetakse tänapäeva kultuuriajaloo üheks alustekstiks.

Sõdadevahelisel perioodil sai Prantsusmaal alguse ajalooteaduse uuenemislaine, mida tunneme ennekõike Annaalide koolkonnana, 1929. aastal asutatud uue ajalooajakirja "Annales d’histoire économique et sociale" nime järgi. Kahe ajaloolase, Marc Blochi (1886–1944) ja Lucien Febvre'i (1878–1956) asutatud ajakirjas ei olnud kultuuriajalugu eraldi esile toodud, ent siiski kujunesid annalistide tööd kultuuriajaloo arengus teedrajavaks. Nii Bloch kui ka Febvre rõhutasid, et mentaalsete tegurite arvestamine mineviku mõtestamisel on esmajärgulise tähtsusega. Bloch rääkis selles seoses "tunde- ja mõtteviisidest" (pr façons de sentir et penser), Febvre seevastu iga ajastu "vaimsest varustusest" (pr outillage mentale), mis seab raamid sellele, mida ja kuidas on mingil ajaperioodil võimalik mõelda.

Varaste annalistide töödest kasvas 1960.–1970. aastatel välja oluline kultuuriajaloo suund, mida võis mõnda aega pidada kogu valdkonna sünonüümiks, nimelt mentaliteediajalugu (pr histoire des mentalités). Selle suuna määratles 1961. aastal ilmunud Georges Duby samanimeline entsüklopeediaartikkel, mis kutsus üles uurima möödaniku ühiskondade kollektiivseid kujutelmi, lähtudes veendumusest, et mentaliteet on samasugune realiteet nagu kõik käegakatsutav.

Teise maailmasõja järel sotsiaalajaloo varju vajunud kultuuriajaloo uus tähetund saabus sajandi viimastel kümnenditel. Sümboolseks verstapostiks võib valida 1987. aastal California ülikoolis Berkeleys peetud konverentsi, mille ettekanded ilmusid kaks aastat hiljem Lynn Hunti toimetatud kogumikus, mis kandis ambitsioonikat pealkirja "Uus kultuuriajalugu" ("The New Cultural History", 1989). Koguteos, mis on kantud kriitilisest dialoogist Annaalide koolkonna pärandiga üldiselt ja mentaliteediajalooga kitsamalt, otsis arenguks uusi inspiratsiooniallikaid kultuuriantropoloogiast, kirjandusteooriast ja Michel Foucault’ loomingust. Algatus langes viljakale pinnasele, nii et järgmistel kümnenditel juurdus "uus kultuuriajalugu" valdkonna uue katusmõistena, seda eriti ingliskeelses maailmas.

Kultuuriajaloo uue populaarsuse taga tuleb näha üleüldist "kultuurilist pööret", mis 20. sajandi lõpul humanitaar- ja sotsiaalteadusi tabas ning mille tulemusena hakati suuremat tähelepanu pöörama kultuurilisele vahendatusele. Peter Burke on kirjeldanud seda "kultuurilise pöörde" järgset olukorda ajalooteaduses järgmiselt: "Hulk teadlasi, kes kümmekond aastat tagasi oleksid end nimetanud kas kirjanduskriitikuteks, kunsti- või teadusajaloolasteks, eelistavad ennast nüüd määratleda kultuuriajaloolastena, kes uurivad "visuaalkultuuri", "teaduskultuuri" jne."

Uue huvi institutsionaliseerumisest andis märku Rahvusvahelise Kultuuriajaloo Ühingu (International Society for Cultural History) asutamine 2007. aastal. See ühing korraldab regulaarseid konverentse ja koordineerib nii uue ajakirja Cultural History kui ka uue raamatusarja "Studies for the International Society for Cultural History" (Routledge) väljaandmist.

Olulisemad suunad

Kultuuriajalugu ei ole tänapäeval ühtne ja selgepiiriline uurimisvaldkond, vaid jaguneb mitme kitsama suuna vahel, mis on kõik omavahel rohkem või vähem seotud.

Ajalooline antropoloogia

Kultuuriajaloo kõige viljakam dialoog on viimastel kümnenditel arenenud antropoloogiaga, täpsemalt sotsiaal- ja kultuuriantropoloogiaga. Juba 1960. aastate keskpaiku jõudis võrdlemisi sõltumatult mitu ajaloolast ja antropoloogi arusaamiseni, et tegelikult on nende distsipliinid väga sarnased. Mõlemad uurivad "kultuurilist teist" – võõraid rahvaid ja kultuure, taotledes nende tegude, tavade ja uskumuste kirjeldamist ja tõlgendamist. Peamine erinevus seisneb vaid selles, et kui ühed uurivad ajas, siis teised peamiselt ruumis kaugeid kultuure. Ja kui ajaloolased teevad seda enamasti kirjaliku, siis antropoloogid suulise teabe põhjal. Sellest äratundmisest sündinud uus uurimisvaldkond, mille nimetuseks sai ajalooline antropoloogia (ingl historical anthropology, pr anthropologie historique), võttis üsna erilaadseid vorme, sõltuvalt varasematest rahvuslikest teadustraditsioonidest.

Dialoog antropoloogiaga on võimaldanud kultuuriajaloolastel oluliselt rikastada oma mõistevara erinevate tähendusloome praktikate uurimisel ajaloolistes ühiskondades (siirderiitused, kingivahetus, maagilised toimingud jm), laenata uusi meetodeid (tihe kirjeldus, strukturaalanalüüs jm) ning arendada uusi uurimisteemasid (pereelu, suguline läbikäimine, kehatehnikad, surmakombed jm). Antropoloogiast on õpitud sedagi, et esmapilgul teisejärguliste nähtuste või pisiasjade uurimine võib aidata mõista minevikku uue nurga alt ja omada tähendust üldise ajaloopildi adekvaatsemal rekonstrueerimisel.

Hea varase näite ajaloolise antropoloogia võimalustest pakub Emmanuel Le Roy Ladurie klassikaline uurimus "Montaillou, prantsuse küla 1294–1324" (1975, ee 1996). See on inkvisitsiooniprotokollidel põhinev monograafia ühest Lõuna-Prantsusmaa väikesest külast, selle elanikest, nende kommetest ja maailmavaatest 13.–14. sajandi vahetusel, kus Le Roy Ladurie esitab haruldaselt põhjalikele ülekuulamisprotokollidele neidsamu küsimusi, mida antropoloogid esitavad tavaliselt välitöödel oma informantidele.

Teise hea näite pakub Robert Darntoni tuntud artikkel "Tööliste mäss: Suur kassitapmine Saint-Séverini tänavas" (1984, eesti keeles 1996). Darnton analüüsib kirjalikult talletatud vahejuhtumit, kuidas 1730. aastate Pariisis korraldasid ühe trükikoja õpipoisid suure kassitapmise: nad püüdsid kinni hulgaliselt kasse, kellest osa tapeti kohe, sh trükikoja perenaise kass, teise osa üle mõisteti "kohut" ja poodi seejärel karistuseks. Darnton otsib sellele esmapilgul irratsionaalsele aktsioonile kultuuriantropoloogilist seletust ja leiab, et kassitapuga maksid õpipoisid sümboolselt kätte trükikoja meistrile iseenda kurnamise ja halvasti kohtlemise eest.

Mikroajalugu

1970. aastate lõpus pakkusid mõned ajaloolased Itaalias välja, et minevikunähtuste uurimine vähendatud mõõtkavas või n-ö suurendusklaasiga võib pakkuda teinekord enam kui panoraamsed käsitlused. Suund sai nimetuseks "mikroajalugu" (it microstoria) ja seda aitas põlistada aastatel 1981–1991 Einaudi kirjastuses ilmunud samanimeline raamatusari, mida koostasid uue suuna kaks liidrit Carlo Ginzburg ja Giovanni Levi.

Nagu mikroajaloolased ise sõnastasid, on nende eesmärk analüüsida n-ö tavapäraseid erandeid või "erandlikke tavapärasusi" (it eccezionalmente normale), s.t väga hästi dokumenteeritud episoode ja isikuid, kes on ühtaegu nii erakordsed kui ka tüüpilised. Sealjuures tuleb rõhutada, et eesliide "mikro" ei viita uurimisobjekti suurusele, justnagu huvituks mikroajalugu vaid pisiasjadest, vaid uurimismetoodikale – valitud uurimisainese võimalikult detailsele analüüsile.

Mikroajaloo tähtsaim õppetund on eri uurimisskaalade teadvustamine mineviku uurimisel. Kuigi mikroajaloolased rõhutasid vajadust laskuda skaala kõige alumisele tasandile, et uurida seda, mida varasemad ajaloolased polnud märganud, siis peatselt astus selle kõrvale arusaam skaalade vahel liikumisest ja nendega mängimisest.

Kuigi mikroajalugu kui kindel metodoloogiline perspektiiv ei ole tingimata seotud üksnes kultuuriajalooga, siis pärinevad mikroajaloo peamised saavutused kummati kultuuriajaloo valdkonnast. Suuna kõige varasem ja tuntum näide on Carlo Ginzburgi raamat "Juust ja vaglad: Ühe 16. sajandi möldri maailm" (1976, ee 2000), mis on inkvisitsiooniprotokollidel põhinev uurimus ühe 16. sajandil Friuli maakonnas elanud möldri Domenico Scandella (hüüdnimega Menocchio) elust, lugemusest ja arusaamadest. Menocchio jälgedele sattus Ginzburg juhuslikult, tänu ootamatule arhiivileiule, ja tema sooviks oli ühelt pool rekonstrueerida ühe varauusaegse Itaalia külainimese originaalne maailmapilt, mille nimel ta oli valmis tuleriidale minema, teiselt poolt aga heita selle juhtumi abil valgust tolle ajastu Lääne-Euroopa rahvakultuurile üldisemalt, sh selle toimimisele pingeväljas õpetatud ehk kirikliku kultuuriga.

Argiajalugu

Möödaniku argielu on pälvinud kultuuriajaloolaste huvi hiljemalt 19. sajandi algusest peale, ent pikka aega peamiselt kirjeldaval, etnograafilisel tasandil. Omaette metodoloogiliseks platvormiks kujundasid argiajaloo (sks Alltagsgeschichte) Lääne-Saksa ajaloolased 1980. aastatel. Sarnaselt mikroajalooga huvitub argiajalugu eeskätt tavainimeste tähendusloome praktikatest, kuid rõhuasetus on ennekõike argikäitumise subjektiivse kogemuse, igapäevaste toimingute ja aineliste vahendite analüüsil.

Argiajaloolased peavad oluliseks uuritavate inimeste endi vaatenurga arvestamist, teisiti öeldes, ajalooliste subjektide agentsust ehk teovõimet – seda, kuidas inimesed ise oma tegevust mõtestavad, sh esitavad ja narrativeerivad. Samuti on üheks argiajaloolaste püüdeks siduda olulised ajaloolised arengusuunad ja sündmused argipäeva kogemusega. Nii on uuritud näiteks seda, milline oli 19. sajandi industrialiseerimise mõju argipäevale, mil moel kujundas uusaegne bürokratiseerumine kodanike suhet riigiga ja kuidas mõjutas natsismi võidukäik tavainimeste eluilma.

Üks argiajaloo eestvedajaid Alf Lüdtke on hiljuti sõnastanud küsimused, millele argiajaloolased ennekõike vastuseid otsivad: "Mida inimesed teevad ja kuidas nad teevad seda, mida teevad, seda nii töö- kui ka puhkepäevadel? Kuidas nad teenivad oma igapäevast leiba? Kuidas nad puutuvad kokku aja ja ruumiga ning kuidas nad omastavad ajalisust ja ruumilisust? Kuidas nad loovad (või kaotavad) sõprus- või vaenusuhteid töökaaslaste või naabritega, perekonna ja sugulastega?"

Argiajaloo programmiliseks teoseks võib pidada 1989. aastal Lütdke koostatud kogumikku "Argiajalugu: Ajalooliste kogemuste ja eluviiside rekonstrueerimine" ("Alltagsgeschichte: Zur Rekonstruktion historischer Erfahrungen und Lebensweisen"). Seitsmest artiklist ja pikast sissejuhatusest koosnev koguteos selgitab argiajaloo teoreetilisi ja empiirilisi uurimisperspektiive. Praktiliste näidetena on analüüsitud natsismi vastuvõttu saksa tööliste seas ja idasakslaste argielu pärast 1945. aastat.

Õnnestunud näite argiajaloo tänapäevastest võimalustest pakub Paul Steege’i monograafia "Must turg, külm sõda: Argielu Berliinis 1946–1949" ("Black Market, Cold War: Everyday Life in Berlin, 1946–1949", 2008), mis kirjeldab suure põhjalikkusega berliinlaste argielu sõjajärgsetel aastatel, raskusi toidu ja muu eluks vajaliku hankimisel, ent näitab samuti, kuidas igapäevatoimingute käigus võttis kuju külma sõja ideoloogia.

Tundeajalugu

Kultuuriajaloo üks uuemaid ja kiiresti arenevaid suundi on tundeajalugu. Sellelgi suunal on oma eelkäijad ja ettekuulutajad. Nii sõnastas vajaduse tunnete ja tundmuste uurimise järele Lucien Febvre juba 1941. aastal.

Tundeajalugu on õigupoolest katustermin omavahel põimunud uurimisharudele, mille seas võib selguse huvides eristada tundmuste ajalugu (ingl history of sensibilities), meelte ajalugu (ingl history of senses) ja emotsioonide ajalugu (ingl history of emotions). Kui esimene uurib ajalooliselt üldisi psühholoogilisi hoiakuid ja kogemusi (naudingud, kannatused, nägemused, kired jm), siis teine vaatleb konkreetsemalt kuue inimmeelega seotud tähendusloomet ajas ning kolmas keskendub peamiste emotsioonide (viha, rõõm, kurbus, hirm jm) ajaloolisele analüüsile.

Tundeajalugu lähtub veendumusest, et inimeste tajud ja tunded on olulises osas kultuuriliselt konstrueeritud ja ajas teisenevad. Tunded ei ole pelgalt bioloogiline nähtus, mida saab analüüsida vaid neurokeemiliste protsessidena. Tunded on ka kultuuriline nähtus: aistingulisi teateid tajutakse eri aegadel erinevalt, nende väärtustamine, tõlgendamine ja neist hoolimine on ajalooliselt muutuv. Igal ajastul valitseb oma "tunde- ja tajurežiim", mille raames me võtame vastu, näitame välja ja tõlgendame oma emotsioone ja tundmusi.

Kõige üldisemalt saab tundeajalugu uurida kahel tasandil: ühelt poolt võib keskenduda tunnete uurimisele nii, nagu allikad lubavad neid mõista ja rekonstrueerida; teiselt poolt saab aga uurida tunnetesse suhtumist, seda, kuidas aegade jooksul on tunnetega seotule erinevalt reageeritud, milliseid tundeid on väärtustatud, varjatud või tõrjutud.

Üks kõige viljakamaid ja uuendusmeelsemaid tundeajaloo uurijaid on viimastel kümnenditel olnud prantslane Alain Corbin. Alates 1980. aastate algusest on ta peamiselt 18.–19. sajandi prantsuse materjalide põhjal käsitlenud näiteks haistmise ja lõhnade ajalugu, analüüsides, kuidas 18. sajandi teisel poolel tärkas uus tundlikkus, mis ei talunud enam "halba" lõhna ja soosis üha rohkem õhupuhtust ja mitmesuguseid parfüüme; maastike ja keskkonna tajumise ajalugu, tuues välja selle, kuidas 18. sajandi keskpaiku sündis Euroopas uus kollektiivne rannaihalus; helide ja kuulmiskultuuri ajalugu, võttes aluseks 19. sajandi Prantsuse külakirikukellade tähtsuse inimeste "helilise identiteedi" kujunemisel; seksuaalnaudingute ja nendest rääkimise ajalugu ajavahemikus 1760–1880 ning päris viimati vaikuse ajalugu, pakkudes põgusa ülevaate suhtumisest vaikusesse renessansist tänapäevani.

Kirjandust

• Alessandro Arcangeli, "Cultural History: A Concise Introduction", New York: Routledge, 2011.
• Peter Burke, "Kultuuride kohtumine. Esseid uuest kultuuriajaloost", Tallinn: Varrak, 2006
• Peter Burke, "Mis on kultuuriajalugu?" Tallinn, Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2011
• Johan Huizinga, "Kultuuriajaloo eesmärk" (Tallinn, 2013)
• Anna Green, "Cultural History", New York: Palgrave Macmillan, 2007.
• Peter Gabriel McCaffery; Ben Marsden (eds.), "The Cultural History Reader", New York: Routledge, 2014.
• Philippe Poirrier, "Les Enjeux de l’histoire culturelle", Paris: Seuil, 2004
• Marek Tamm, "Kultuuriajalugu". – Marek Tamm (toim.), "Kuidas uurida kultuuri? Kultuuriteaduste metodoloogia", Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2016
• Karl J. Weintraub, "Visions of Culture: Voltaire, Guizot, Burckhardt, Lamprecht, Huizinga", Chicago: University of Chicago Press, 1966.

Välislingid

• International Society for Cultural History