Lõuna-Schleswig
Lõuna-Schleswig (saksa keeles Südschleswig, taani keeles Sydslesvig) on ajaloolise Schleswigi hertsogkonna lõunaosa, hilisema Preisimaa Schleswig-Holsteini provintsi osa, mis 1920. aastal jäi rahvahääletuse tulemusel Saksamaale (piirkond ulatub paarikümne kilomeetri kaugusele Taani piirist).
Schleswigi hertsogkonna Schleswigi hertsogi tiitli sai Saksa kuningriigilt Lõuna-Jüütimaa krahv (jarl) Knud Lavard 12. sajandil.
Lõuna-Schleswigi tähtsamad linnad on Flensburg, Rendsburg ja Schleswig.
Rahvahääletus
[muuda | muuda lähteteksti]Juba Praha rahu, mis sõlmiti 1866 pärast Preisimaa võitu Austria üle, nägi ette rahvahääletuse Preisi-Taani piiril. Kui aga Preisimaa 1867 Schleswigi ja Holsteini annekteeris ning provintsina annekteeris, siis seda Praha rahu punkti eirati. See teravdas taanlaste ja sakslaste vahelist konflikti.
Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas määrati, lähtudes USA presidendi Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse põhimõttest, Versailles' rahu artiklitega 109–114 kindlaks, et Põhja-Schleswigi elanikkond saab rahvahääletusega otsustada, kust hakkab jooksma Saksamaa ja Taani vaheline piir.
Rahvahääletus toimus kahes hääletuspiirkonnas. Esimene hääletuspiirkond hõlmas ala Schleswigi põhjapiirist Königsaust kuni Clauseni liinini Tønderist lõuna pool ja Flensburgist põhja pool, mis vastab praegusele Saksa-Taani piirile. Teine hääletuspiirkond hõlmas teatud ala lõuna pool Clauseni liinist (see hõlmas ka Niebülli ja Flensburgi linna). Algselt ettenähtud kolmas hääletuspiirkond veelgi lõuna pool jäeti Taani ettepanekul ära.
Hääleõiguslikud olid kõik enne 1. jaanuari 1900 sündinud isikud, kes olid kas rahvahääletuspiirkonnast pärit või hiljemalt 1900. aastast seal elanud või enne 1900. aastat seal elanud, kuid Saksa võimude poolt välja saadetud. Kumbki rahvusgrupp mobiliseeris väljaspool piirkonda elavaid inimesi.
Hääletuskord tekitas vaidlusi. Taani arvas esimeses hääletuspiirkonnas kõik hääled kokku. See kahjustas eelkõige neid külasid ja linnu, kus sakslased olid ülekaalus, näiteks Tønder, Åbenrå, Haderslev ja Sønderborg. Kuigi Clausen oli õigesti arvanud, et Tønder hääletab Saksamaa poolt, pidas ta Tønderit majanduslikult sõltuvaks selle taanimeelsetest ümbritsevatest körgendikest, seega paigutati Tønder Clauseni liinist põhja poole. Teises hääletuspiirkonnas hääletati linnade ja valdade kaupa.
Esimeses hääletuspiirkonnas anti 10. veebruaril 1920 74,9% hääli Taani kasuks. 14. märtsil 1920 anti 80,2% hääli teises hääletuspiirkonnas Saksamaa kasuks. Nii läks esimene hääletuspiirkond üle Taanile.
Rahvusvähemuste kohtlemine Taanis ja Põhja-Saksamaal
[muuda | muuda lähteteksti]26. septembril 1949 tagati Kieli deklaratsiooniga taani vähemusele Lõuna-Schleswigis õigus rahvuslikule identiteedile. Loodeti, et Taani valitsus tagab saksa vähemusele Põhja-Schleswigis analoogilised õigused. Kuid seda ei juhtunud: põhjašlesviglaste Lõuna-Jüütimaa saksa vähemuse vara jäi konfiskeerituks ning saksakeelsete koolide lõputunnistusi ei aktsepteeritud.
Ka Schleswig-Holsteini poolel kasvas Kristlik-Demokraatlikku Liitu esindava peaministri Friedrich-Wilhelm Lübke ajal (juuni 1951 – oktoober 1954) surve taani vähemusele. Et Lõuna-Schleswigi Valijateühingut (Südschleswigscher Wählerverband, SSW) maapäevast (Landtag; liidumaa parlament) eemal hoida, tõsteti maapäeva pääsemiseks vajalikku künnist 5%-lt 7,5%-le. SSW kaebas Saksamaa LV konstitutsioonikohtule ja võitis. Viieprotsendine künnis taastati. 1953 sai saksakeelsete põhjašlesviglaste liidu esimees Hans Schmidt mandaadi Taani parlamenti Folketingi. 1954 kogus SSW maapäeva valimistel 3,5% häältest.
Enne Saksamaa LV NATO-sse astumist tuli suhted Taaniga korrastada. Liidukantsler Konrad Adenauer alustas Taaniga läbirääkimisi. 23. märtsil 1955 kuulutati välja Bonni-Kopenhaageni deklaratsioonid. Kaotati kooliõiguse kitsendused Põhja-Schleswigis ja valimisõiguse kitsendused Lõuna-Schleswigis. SSW suhtes kaotas kehtivuse 5% künnis.