Laminiit
Laminiit[1] ehk kabjajooksva ehk kabjanaha põletik on sõraliste ja kabjaliste haigus, mis esineb tihti veistel ja hobustel. Tänapäeval peetakse laminiiti kliiniliseks sümptomiks,[2] kuigi sageli käsitletakse seda eraldiseisva diagnoosina.
Laminiit põhjustab loomadel ühe või mitme jäseme longet, jalgade pulsi tugevnemist, kapjade temperatuuri tõusu ja kabjaluu deformeerumist. Raskematel juhtudel võib vajalikuks osutuda looma eutaneerimine.[3]
Diagnoosimine ja kulg
[muuda | muuda lähteteksti]Laminiit diagnoositakse kliiniliste tunnuste põhjal, kuigi kergematel haigusjuhtudel võib see osutuda keeruliseks.
Laminiidil eristatakse tavaliselt kolme faasi: arenev, äge ja krooniline.
Arenev
[muuda | muuda lähteteksti]Arengufaasis saab alguse kabjalamellide kahjustumine. Tavaliselt loomad kliinilisi tunnuseid välja ei näita, ehkki esmased patoloogilised muutused juba toimuvad.[4]
Äge
[muuda | muuda lähteteksti]Selles faasis on märgatavad esimesed lonke tunnused. Võib aset leida kabjaluu nihkumine ja rotatsioon võivad toimuda, kuid kõikidel hobustel luu asend ei muutu. Hobusel võib esineda tugevnenud pulss jäsemetes. Lisaks võib esineda kapjade temperatuuri tõus, turse jäsemetes, pidev tugijala vahetamine, vaevumärgatav või ka ilmselge lonkamine, ebamugavust väljendav seisak, soovimatus liikuda ja vastumeelsus püsti tõusta.[4]
Krooniline
[muuda | muuda lähteteksti]Kauem kui nädala kestnud kliiniliste tunnuste korral diagnoositakse krooniline laminiit. Selles faasis põhjustab valu ja longet kabjaluu nihkumine, mille ulatust saab määrata radiograafia abil. Hobusel võib kapjades esineda tugevnenud pulss, erineva tugevusega longe ja kaalulangus. Kabjapiirdesse võib tekkida lõhe ja iseloomulik nõgus profiil. Pikema aja peale võivad kabjale tekkida märgatavad kasvurõngad. Osal hobustest võib valgejoone eralduda, kabjatohl rabestuda ja tekkida abstsessid. Raskematel juhtudel võib kabjaluu tungida läbi kabja põhja.[4]
Prognoos
[muuda | muuda lähteteksti]Prognoos sõltub konkreetsest hobusest ja võib olla erinev. Kerge laminiidiga hobused võivad taastuda, eriti kui kabjaluu nihet pole toimunud. Kui aga luu on deformeerunud, kulub pärast ravi taastumiseks palju aega ja prognoos on ettevaatlik. Mõnel juhul eutaneeritakse hobune valu tõttu, mida pole võimalik leevendada. Mida varem haigus tuvastatakse, seda tulemuslikum on ravi ja tõenäolisem on taastumine.[4]
Põhjused
[muuda | muuda lähteteksti]
Laminiidi teke on seotud mitmete teguritega. Üheks põhiliseks laminiidi põhjustajaks peetakse endokriinhaigusi, eriti metaboolset sündroomi.[2]
Laminiiti soodustavate tegurite hulka kuuluvad ka näiteks liigne süsivesikute kogus söödas, endotoksiinide moodustumist põhjustavad seisundid, halb verevarustus ja ebaadekvaatne kabjahooldus.
Hobuste metaboolne sündroom
[muuda | muuda lähteteksti]Metaboolne sündroom on kompleksne endokriinhaigus, mille puhul esineb ülekaalulisus, insuliiniresistentsus, hüperinsulineemia ja eelsoodumus laminiidile. Kõrge insuliini tase veres võib põhjustada muutusi kapjade verevarustuses ja kabjalamellide kasvus. Kui metaboolset sündroomi ei ravita, on laminiidist taastumine ebatõenäoline.[5][6]
Endotoksiinide vabanemine
[muuda | muuda lähteteksti]Endotoksiinid vabanevad gramnegatiivsete bakterite lagunemisel. Kui endotoksiine vabaneb vereringesse korraga massiliselt, tekib intensiivne põletikuvastus, mis avaldub eriti tugevalt kapjades, kus põletikumediaatorid kahjustavad lamellaarse epiteeli basaalmembraani ja põhjustavad rakkude eraldumist. Endotoksiinid võivad vabaneda mitmel põhjusel.[5][7]
- Mittestruktuursete süsivesikute ületarbimine on üheks peamiseks laminiidi tekkepõhjuseks. Sahhariidide, eriti fruktaani ülejäägid ei seedu maos ja peensooles täielikult. Seedumata süsivesikud liiguvad jämesoolde, kus need fermenteeruvad. Selle tulemuseks on piimhappebakterite hulga suurenemine ja sellest tingitud happesuse tõus. Algab kiudaineid seedivate bakterite lagunemine. Bakterite lagunemisega kaasnev toksiinide eraldumine põhjustab veremürgistust ja põletikku.[5] Ohtlik võib olla rohu söömine külmal karjamaal. Suvine rohi sünteesib päikeseliste ilmadega süsivesikuid, mida öösel kasvamise jaoks kasutatakse. Külma õhutemperatuuri juures piisavalt kiiret kasvu ei toimu ja süsivesikutevarud jäävad kasutamata, mistõttu sisaldab rohi tavalisest rohkem sahhariide.[8][9]
- Laminiit võib avalduda peale ägedaid koolikuid, kuna suur hulk endotoksiine satub vereringesse.
- Kauakestvad ravimata infektsioonid (eriti bakterite poolt põhjustatud) võivad olla endotoksiinide allikaks. Sagedaseks põhjuseks on pärast sünnitamist mära kehasse jäänud platsenta, millest võib tekkida bakteriaalne mürgistus.
Amiinid
[muuda | muuda lähteteksti]Kuigi herbivooride seedeelundkond on võimeline seedima teatud toksilisi mittevalgulisi lämmastikuühendeid (nt amiine), siis suurtes kogustes võivad nad olla organismile ohtlikud, toimides sarnaselt endogeensete amiinidega. Vasokonstriktsiooni põhjustades soodustavad amiinid laminiidi arengut. Amiidide ületarbimise risk on suurem kevadisel perioodil, kui loomadel on juurdepääs rohurikastele või lämmastikku sisaldavate väetistega rammutatud karjamaadele. Ohtlikuks võivad osutuda ka liblikõielistest valmistatud söödad.[10]
Halb verevarustus
[muuda | muuda lähteteksti]Halb verevarustus ja ebapiisav liikumine võivad tekitada jäsemete hüpoksiat, mis on laminiidi riskiteguriks. Tihti on see tingitud traumast, mis piirab jäseme kasutamist ja mille tõttu looma peetakse rahurežiimil. Vereringlust võib halvendada ka näiteks transpordi ajal pikka aega veotreileris seismine, mis piirab looma tavapärast liikumist.[11]
Kaua kestvad äärmuslikud õhutemperatuurid (nii madalad kui ka kõrged) võivad samuti olla halva verevarustuse ja seetõttu ka laminiidi põhjuseks.
Kapjade ebaadekvaatne hooldus
[muuda | muuda lähteteksti]Kabjalamellide mehaanilist eraldumist (ingl road founder) esineb hobustel, kelle kapju ei värgita regulaarselt, kuid kes liiguvad palju kõval pinnasel. Kõva pinnase ja värkimata kapjade kombinatsioon põhjustab kabja sarvseina mehaanilist eraldumist. See nähtus oli varem laialdaselt levinud näiteks veohobuste seas, kelle kabjad hoiti pikkadena selleks, et tagada nende jäsemete kõrgemad esteetiliselt „ilusamad“ liigutused. Nüüdisajal esineb kabjahoolduse probleeme tavaliselt ülekaalulistel ponidel ja tiinetel märadel, kelle kabjad on jäetud hooldamata.[11]
Komplekspõhjused
[muuda | muuda lähteteksti]- Hobuste Cushingi sündroom (PPID) ja hobuste metaboolne sündroom (EMS) on laminiidi riskitegurid, kuna need haigused mõjutavad ainevahetust ja tekitavad insuliiniresistentsust.[2]
- Agrokemikaalidega kokku puutunud loomad olenemata nende üldisest tervisest on samuti laminiidi riskigrupis. Eriti ohtlikud on mõned väetised ja herbitsiidid.
Riskitegurid
[muuda | muuda lähteteksti]Tõug, turjakõrgus ja kaal mängivad rolli laminiidi tekkimisel. On leitud, et madala turjakõrgusega (< 1,45 m) loomad, loomad kaalu-kasvu indeksiga > 295 kg/m ning emasloomad on suurema riski grupis. Statistika kohaselt on enamik haigeid loomi ülekaalulised ja kroonilist laminiiti põdevad loomad on tavaliselt vanemas eas. Need andmed toetavad oletust, et näiteks ponidel on laminiidile suurem kalduvus kui suurematel hobustel. Siiski tuleb arvestada, et tähtsamaks teguriks on looma kaal, mitte kõrgus. Soolisi eelsoodumusi veel uuritakse.[12]
Dieet ja toitumisega seotud hormoonide (nagu insuliin ja adiponektiin) tase on samuti laminiidi tekketeguriteks. Tihtipeale peetakse karjamaal vabalt pidamist laminiidi soodustajaks, kuid seda on raske tõestada. Praegused uuringud on leidnud, et laminiiti põdevatest loomadest on umbes 50% olnud vabapidamisel.[5]
Ennetamine
[muuda | muuda lähteteksti]Põletiku või sepsisega seotud laminiiti on võimalik ära hoida põhihaigust kiiresti ravides. Hobustel, kellel on risk haigestuda põletikuga seotud laminiiti, soovitatakse jalgu jääga ennetavalt jahutada.[13]
Endokriinse häirega seotud laminiiti saab ennetada endokriinhaigust ravides, näiteks metaboolse sündroomi puhul vähendades koplis rohuga mittestruktuursete süsivesikute tarbimist.[13]
Mehaanilise ülekoormuse tagajärjel tekkinud laminiiti saab vältida, kasutades suurema riskiga hobustel talla- ja kabjapäkatugesid.[13]
Ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Äge laminiit on meditsiiniline hädaolukord, kuna luu nihkumine võib toimuda kiiresti. Meetodeid laminiidi raviks on mitmeid.
Rautamine
[muuda | muuda lähteteksti]Esimese 2–3 nädala jooksul pärast laminiidi ilmnemist on oluline eemaldada hobuselt tavalised rauad, sest need asetavad suurema osa hobuse kehakaalust kabjaseintele ja läbi selle ka kabjalamellidele.[14]
Kabja värkimine
[muuda | muuda lähteteksti]Kabjaluu roteerumise korral järkjärguline kabja ravivärkimine – lühendades kabja esimest otsa ning tehes tallaosa madalamaks – ja luu positsiooni regulaarne jälgimine röntgenipiltide abil aitab kabja viia kabjaluu suhtes hobusele mugavamasse asendisse. Hobustel, kellel on kabjaluu roteerunud või vajunud, võib kombineerida kabja ulatuslikku värkimist ja eriraudu operatsiooniga, et lõigata läbi varba süva painutaja kõõlus, takistades edasist rotatsiooni. Juhtudel, kui kabjaluu on vajunud läbi kabja nahktalla, on prognoos lootusetu ning hobune tuleb eutaneerida.[15]
Medikamentoosne ravi
[muuda | muuda lähteteksti]Enamikule laminiiti põdevatest hobustest manustatakse mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid. Varajases kroonilises staadiumis, kui hobune lonkab, kuid tal ei ole süsteemse haiguse tunnuseid, kasutatakse sageli fenüülbutasooni. Tähelepanu tuleb pöörata mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite võimalikule toksilisusele. Kuna fenüülbutasoon akumuleerub kudedes (erinevalt näiteks fluniksiinist ja enamikust teistest mittesteroidsetest põletikuvastastest ravimitest), soovitatakse iga 5–7 päeva tagant manustada ühel päeval mõnda muud ravimit. Mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid tuleb kasutada vastavalt veterinaari ettekirjutusele, ravimite kombineerimisel tuleb annuseid vastavalt vähendada. Hobustele, kellel on risk neeru- või seedetrakti tüsistuste tekkeks, võib olla ohutum manustada COX-2-selektiivseid toimeaineid. Valuvaigistamise võimaluste hulgas on veel detomidiin, butorfanool, morfiin või CRI (ühtlasel kiirusel intravenoosselt manustatav infusioon).[14]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ "IATE terminoloogia andmebaas". Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Patterson-Kane, J.C., Karikoski, N.P., McGowan, C.M. (jaanuar 2018). "Paradigm shifts in understanding equine laminitis". The Veterinary Journal. Vaadatud 31.10.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Martin, U (2001). "Eesti hobuse põhilised terviseprobleemid". Kogumikust "Meie hobune", EHKÜ. Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 Young, A (2020). "Laminitis". Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Geor, Raymond J. (aprill 2009). "Pasture-Associated Laminitis". Veterinary Clinics of North America: Equine Practice. Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ Morgan, R.; Keen, J.; McGowan, C. "Equine metabolic syndrome". The Veterinary Record. 177 (7): 173–179.
- ↑ Mitchell, Colin F.; Fugler, Lee Ann; Eades, Susan C. "The management of equine acute laminitis". Veterinary Medicine: Research and Reports. 6: 39–47.
- ↑ Watts, Kathryn A. (märts 2004). "Forage and pasture management for laminitic horses". Clinical Techniques in Equine Practice. Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ "Cold Weather". The Laminitis Site. Vaadatud 10.01.2022.
- ↑ Crawford, C. , Sepulveda, M. F., Elliott, J.,. Harris, P. A, Bailey, S. R. (november 2007). "Dietary fructan carbohydrate increases amine production in the equine large intestine: Implications for pasture-associated laminitis". Journal of Animal Science. Vaadatud 31.10.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 11,0 11,1 Rooney, J. "Nonclassical Laminitis". Originaali arhiivikoopia seisuga 24. jaanuar 2008. Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ Geor, Raymond J., Harris, Patricia A. (2013). Equine Applied and Clinical Nutrition. Health, Welfare and Performance. Elsevier Ltd. Lk 469-486.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ 13,0 13,1 13,2 Royal Veterinary College (N.d). "Laminitis". Vaadatud 31.10.2021.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend) - ↑ 14,0 14,1 Belknap, J. K (2015). "Laminitis in Horses". Vaadatud 31.10.2021.
- ↑ Deidre M. Carson, BVSc, MRCVS & Sidney W. Ricketts, LVO, BSc, BVSc, DESM, DipECEIM, FRCPath, FRCVS (N.d). "Laminitis in Horses". Vaadatud 31.10.2021.
{{netiviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aeg=(juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)