Leedu suurvürstiriik

	Leedu suurvürstiriik Великое князство Литовъское (vanavalgevene); Wielkie Księstwo Litewskie (poola) 13. sajand – 24. oktoober 1795
	Leedu suurvürstiriigi lipp Leedu suurvürstiriigi vapp
	Leedu suurvürstiriik 13.–15. sajandil
Valitsusvorm	monarhia
Pealinn	Vilnius
Religioon	ristiusk, peamiselt katoliiklus, slaavi elanikkonnaga piirkonnas Vene õigeusk
Pindala	750 000 – 800 000 km²
Rahvaarv	4 000 000
Peamised keeled	leedu keel[viide?], vanavalgevene keel, ladina ja poola keel

Kui ei ole teisiti öeldud, mõistetakse selles artiklis Leedu all kogu suurvürstiriigi alasid, mitte ainult praeguse Leedu Vabariigi maa-ala.

Leedu suurvürstiriik (Lietuvos Didžioji Kunigaikštystė, valgevene keeles Вялікае княства Літоўскае, poola keeles Wielkie Księstwo Litewskie, ukraina keeles Велике Князівство Литовське, ladina keeles Magnus Ducatus Litvania) oli Ida-Euroopas 13. sajandi keskpaigast 16. sajandini eksisteerinud riik. Suurvürstiriik säilis formaalselt Rzeczpospolita (Poola-Leedu) koosseisus kuni likvideerimiseni 18. sajandi lõpus Poola jagamiste käigus.

15. sajandil oli Leedu pindalalt Euroopa suurim riik, kui talle kuulusid kogu tänapäeva Valgevene, valdav osa tänapäeva Leedust ja Ukrainast ning osaliselt ka Poola, Moldova ja Venemaa. Leedulased moodustasid riigis vähemuse, enamuses olid idaslaavlased. Leedu suurvürstiriiki peetakse mitte ainult tänapäeva Leedu, vaid ka Valgevene riigi eelkäijaks. Tänapäeva Leedu riiki kuuluvad ainult Žemaitija ja Aukštaitija.

Leedumaa vürstiriigid

Leedut on ajalooallikais esimest korda mainitud 1009. aastal Quedlinburgi kroonikas nimega Litua.

Kiievi-Vene feodaalsel killustumisel eraldusid temast pärast 1021. aastat Polotski vürstiriik, Kiievi suurvürstiriigi lagunemise järel iseseisvus Polotski vürstiriik 1136. aastal. 12. sajandil eraldusid Smolenski ja Turovi-Pinski vürstiriik, mis hiljem omakorda jagunesid.

Esialgu maksid leedu hõimud Polotski vürstile andamit, aga Kiievi-Vene nõrgenedes hakkas olukord muutuma vastupidiseks. Pöördepunkt oli 1180. aastatel, mil leedulased lakkasid maksmast andamit ja hoopis ise korraldama rüüsteretki Połacki ja Pihkva vürstiriigi vastu, ähvardades isegi Novgorodi. Järelikult pidid leedulased sel ajal hakkama paremini organiseeruma ja omavahel tihedat koostööd tegema.

12. sajandi lõpust on teada umbes 700 maalinna. Feodaalsuhted muutusid valitsevaiks 13. sajandil. 13. sajandi algusest on teada 8 maakonda (Ceklis, Dainava, Deltuva, Karšuva, Lietuva, Medininkai, Nalšia ja Upyte), mille eesotsas olid vürstid. Aastal 1219 on nimetatud 22 vürsti.

Põhjala ristisõdade tulemusena jäi Leedu ainukeseks paganlikuks riigiks Läänemere ääres, mis jäi roomakatoliku kiriku Rooma paavsti poolt suunatud ristisõdade käigus relva jõul vallutamata ja ristiusustamata. Saksa ordu vallutas ja alistas balti hõimud, preislased ning Mõõgavendade ordu Liivimaa. Saksa ordu ja Mõõgavendade ordu/Riia peapiiskopkonna alasid eraldas baltlaste žemaitidega asustatud Žemaitija Lääne-Leedus.

Leedu suurriigi moodustamine

Leedu tekkimist kiirendas Saksa ordu agressiooni ähvardus. Aukštaitija vürst Mindaugas (Leedu suurvürst 1253–1263, teistel andmetel 1254–1258) ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alu. Ta ühendas sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks, Połacki vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast. Edu saavutati ka võitluses Saksa ordu rüütlitega Saule (1236) ja Durbe lahingus (1260). Alates 13. sajandi lõpust alanud pidevates sisetülides Vana-Liivimaal, mis peamiselt käisid Liivi ordu ja Riia peapiiskopi või Riia linna vahel, toetasid Leedu suurvürstid orduvastaseid. Pärast Mindaugase tapmist 1263 jagunes Leedu vürstiriikideks, Leedu suurvürsti võim säilis ainult nimeliselt.

Suurvürstid Traidenis (1270–1282), Vytenis (1293–1316) ja Gediminas (1316–1341) taastasid ühtse riigi. Gediminas tugevdas päriliku suurvürsti võimu. Leedu lõi 13. ja 14. sajandil korduvalt tagasi mongolite rünnakuid. 14. sajandi I poolel ühendati Kiievi-Vene riigi lagunemise, slaavi vürstiriikide Kuldhordi vasallriikideks muutmise järel slaavi vürstiriikide killustumise tulemusel, Gediminase poolt Leeduga Valge-Vene: Połacki vürstiriik (1307), Minsk, Pinsk (1318), Brest (1319), Mogiljov, Turov, Vitebsk (1330), Orša, Mozõr ja Ukrainas, Kiiev (1321).

Gediminas sõlmis ka rahulepingu 1316. aastal Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürsti Danilo Romanovitši järglaste Lev Danilovitši ja Andrei Danilovitšiga ning naitis poja Liubartase, Andrei Danilovitši tütrega. Gediminase tütred abiellusid: Tveri vürstiriigi vürsti Dmitriga, Poola kuninga (1333–1370) Kazimierz III-ga, Masoovia vürsti Płocki Wenzeslausiga ja Galiitsia-Volõõnia kuninga (1323–1340) Bolesław II-ga.

Gediminase ajal muutus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik suurriigiks, mis ulatus merest mereni (Läänemerest Musta mereni). 1320. aastate algul lõi Gediminas Kiievi vürstiriiki Irpeni lahingus, misjärel vallutas Kiievi ja pagendas viimase Rjurikovitšitest Kiievi vürsti. Gediminas lõi riigile ka alalise pealinna, milleks 1321. aastast sai Vilnius, aga juba 1323. aastast Trakai.

Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (1340–1392) käigus liideti Leedu suurvürstiriigiga 1344. aastal Volõõnia, Galiitsia-Volõõnia vürstiriigist, mida valitses Gediminase vend Lubartas ja millega piirnevate alade valitsemisõiguse eest sõdisid leedu vürstid Poola kuningatega. Vend Koriant valitses Podoolias ja vend Kęstutis aga põlistel Leedu aladel Žemaitijas ning hoolitses riigi kaitse eest Saksa ja Liivi orduga piirnevatel aladel.

Suurvürst Algirdase valitsemise ajal (1345–1377) liideti Vitebski vürstiriik, Brjanski vürstiriik (1356). Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi kontrolli all olid tänapäeva Smolenski, Brjanski, Kaluga, Tula, Orjoli, Moskva, Pihkva ja Novgorodi alad. Suurvürst Kęstutis (1381–1382) laiendas riiki Puna-Vene ja Vene vürstiriikide arvel.

Suurvürst Vytautas (1392–1430) laiendas veelgi riiki, ühendas Smolenski vürstiriigi (lõplikult 1404), korraldas 1406–1408 kolm sõjakäiku Moskva suurvürstriigi vastu ja toetas Moskva-vastaseid Tveri ja Rjazani vürstiriiki; sõdis tatarlastega, 1399. aastal toetas ta endist Kuldhordi khaani Tohtamõši, uue khaani Timur Kutlugh vastu Vorskla jõe lahingus. Vytautas Suure väed, kuhu kuulusid suurvürstiriigi väed ning abijõud Poolast ja Saksa ordust, kaotasid aga 1399. aastal Vorskla jõel, Vorskla lahingu khaani Timur Kutlugh ja emiir Edigü vägedele. Aastatel 1401–1404 sõdis koos Poola kuningaga Saksa ordu vastu 1409–1411 (Grünwaldi lahing), 1414 ja 1422, sai Toruńi rahuga 1411 (lõplikult Melno rahuga 1422) tagasi Žemaitija.

13. sajand

13. sajandil preislaste maa alistamise järel Preisimaal kiirendas Saksa ordu agressiooni ähvardus paganliku Leedu ühendamist. Mongolite invasioon Euroopasse ei ulatunud Leedu aladeni ning säästis Leedu ressursse.

Kõige suuremat ohtu Leedule kujutas endast Liivimaa ordu, mis oli Baltimaade sõjalist vallutust alustanud 1201 Riia linnast. Esmalt vallutas ordu tänapäeva Läti ja seejärel Eesti maa-ala, aga Leedu vallutamise katsed tõid suure tagasilöögi.

Mindaugas ühendas 1230. aastail Aukštaitija, Žemaitija ja teisi maid ning osa jatvingide ja kurelaste alasid. 1229. ja 1234. aastal ulatusid leedulaste sõjakäigud Novgorodini.

Sõdades Saksa ordu ja Mõõgavendade orduga tegid Leedu väed sõjakäike Vana-Liivimaale ja pidasid liitlastega võidukad Saule lahing, kui ordu 22. septembril 1236 Saule lahingus otsustavalt lüüa sai. Saule lahing toimus praeguse Läti ja Leedu piirialadel, kus leedulased (koos semgalitega) lõid hävitavalt Leedust rüüsteretkelt naasvat Mõõgavendade ordu väge; surma sai ka ordumeister Volquin. Seejärel liideti Mõõgavendade ordu riismed Saksa orduga ning moodustus selle Liivimaa haru ehk Liivi ordu. Saule lahingus saadud võit aitas säilitada paganliku Leedu iseseisvust, selle mõjul puhkes sakslastevastaseid ülestõuse Zemgales, Kuramaal ja Saaremaal. Viimane allutati ordu ja piiskopi võimule uuesti alles 1241. aastal. Aukštaitija vürst Mindaugas (Leedu suurvürst 1253–1263, teistel andmetel 1254–1258) hakkas võimu enda kätte koondama ning ühendas Leedu üheks riigiks. Kuidas tal see õnnestus, see ei ole teada. Ruteenia kroonikate järgi mõrvas või pagendas ta mitu vürsti, sealhulgas oma sugulasi. Mindaugas ühendas sajandi keskpaiku maa-ala, mida on nimetatud Must-Veneks (Hrodna, Słonim, Navahrudak, Vaŭkavysk), Polotski vürstiriigi osad, Turovi-Pinski vürstiriigi lääneosa, vürstiriigid Prõpjatsi jõe ülemjooksul ja osa Volõõniamaast.

Leedulaste sõjakäigul 1245. aastal Novgorodini vabariigi tugipunkti Toropetsini, kus said kaotuse osaliseks Toržoki ja Bežetski vürsti Jaroslav Vladimirovitši ja Aleksander Nevski vägedelt. Leedulaste sõjakäigud 1246. ja 1247. aastal Galiitsia-Volõõnia vürstiriiki tõrjuti vürstide Danilo Romanovitš ja Vasilko Romanovitši juhtimisel, kes korraldasid ka svastusõjakäigu 1252. aastal Leedu aladele.

Vana-Liivimaa, Leedu, Vene, Ukraina, Valgevene ning Kuldhordi alad 1250

1246. aastal võttis Mindaugas vastu õigeusu, mis oli suurvürstiriigi elanike litviinide usuks. Leedulased olid tollal ristimata. Seda kasutasid ära Mindaugase vennapojad, kes olid tema kõige tulisemad vastased. Nad olid loonud sidemed Riia peapiiskopiga ja lasknud end ristida katoliku kirikus ja said Mindaugase vastases võitluses endale liitlaseks roomakatoliku kiriku. Mindaugas asus omakorda otsima sõprust Saksa ordu Liivimaa haru meistrilt. 1251. aastal läks ta katoliku usku, aga leedulaste üldist ristimist veel ei toimunud.

Mindaugase linnus
(Viktar Staščaniuki rekonstruktsioon)

1252. aastal mainiti Navahrudakki Leedu suurvürsti Mindaugase residentsina. Navahrudaki linn kujunes samanimelise vürstiriigi keskuseks, mida valitses Mindaugase ja Morta poeg Novogorodoki vürst 1239–1254, Leedu suurvürst 1254, 1258–1263 Vaišvilkas. Mindaugase ja Morta tütar Mindowhowna (1201–1264), oli abielus Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürsti Danilo Romanovitši poja Švarn Danilovitšiga ning oli Galiitsia-Volõõnia kuninganna 1255–1264.

Mindaugas oli osav valitseja, kes ei valinud vahendeid oma eesmärkide saavutamiseks. 6. juulil 1253 krooniti ta Rooma paavsti Innocentius IV õnnistusel Kulmi piiskopkonna Chełmno piiskopi dominiiklase Heidenreich poolt esimeseks Leedu suurvürstiks (leedu keeles kunigaikštis).

Mindaugase valitsusajal oli Leedu sõjas edukas. 1259. aastal võitis Vykintase juhitud Leedu vägi Liivi ordut Skuodase lahingus, kus langes 33 ordurüütlit ja võitis (1260) Durbe lahingus Burchard von Hornhauseni juhitud Liivi ordu sõjaväe. Durbe lahing oli ordurüütlite kõige suurem kaotus 13. sajandil. Lahingu tulemusena aeti ordurüütlid Žemaitijast minema. Zemgales, Kuramaal, Saaremaal ja Preisimaal puhkes ülestõus. Leedu suurvürst Mindaugas, kes oli hakanud kalduma ristiusu vastuvõtmise poole, loobus sellest plaanist ja jäi paganaks. 1263. aastal Nalšia vürst Daumantas liitus Mindaugase vastase, paganliku Žemaitija vürsti Treniotaga ja tõenäoliselt tappis 1263. aastal Mindaugase ja tema kaks poega. Treniota sai järgmiseks Leedu suurvürstiks, kuid juba järgmisel aastal tappis Mindaugase vanim poeg Vaišvilkas Treniota ning Daumantas koos mitmete teiste Mindaugase-vastaste ülikutega põgenes Pihkvasse, kus ta võitis Pihkva vastu tulnud leedulasi ja valiti järgmisel aastal Pihkva vürstiks.

Pärast Leedu suurvürst ja kuningas Mindaugase tapmist 1263 jagunes Leedu vürstiriikideks, Leedu suurvürsti võim säilis ainult nimeliselt, riigis valitsesid Mindaugase poeg Vaišvilkas ja väimees Galiitsia-Volõõnia Švarn (1264–1267). Mongolite riigi Kuldhordi poolt vasalliseisusse sunnitud Galiitsia-Volõõnia vürstiriigi vürsti 1264–1301 Lev Danilovitš toel sooritasid Mengu-Timuri ja Nogai mongolite väed ka korduvaid rüüsteretki Leedu aladele.

Suurvürstid Traidenis (1270–1282), Vytenis (1293–1316) ja Gediminas (1316–1341) taastasid ühtse riigi.

14. sajand

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi alad 1316–1341

Poola kuningriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi piirialad, aastatel 1333–1370

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi alad 1345–1377

14. sajandil piirnes suurvürstiriik põhjas Pihkva ja Novgorodi vabariigi, kirdes Tveri vürstiriigi, idas Moskva suurvürstiriigiga ja Rjazani vürstiriigiga ning lõunas Krimmi khaaniriigiga. Edelas piirnes riik Moldova vürstiriigi, läänes Poola kuningriigi ja loodes Saksa ordu Preisimaa valdustega. Suurvürstiriigi territooriumil olid asulad Raseiniai (esmamainimine 1253), Kernavė, Trakai (1337), Vilnius (1323), Grodno (1005), Minsk (1067), Polotsk (862), Vitebsk (1021?), Kaunas (1361), Słuck (1116), Navahrudak, Lutsk (1095), Kiiev.

Viimase Viciebski vürsti tütar, Vitebski Maria, abiellus 1318. aastal hilisema Leedu suurvürsti Algirdasega ja nii läks linn viimase Viciebski vürsti surma järel Leedu suurvürstiriigi koosseisu.

14. sajandi keskel pidas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik sõdu ja tegi sõjaretki Poolaga piirialade pärast. Galiitsia-Volõõnia pärilussõja (1340–1392) käigus liideti Leedu suurvürstiriigiga 1344. aastal Volõõnia, Galiitsia-Volõõnia vürstiriigist, mida valitses Gediminase poeg Lubartas ja millega piirnevate alade valitsemisõiguse eest sõdisid leedu vürstid Poola kuningatega. Koriant valitses Podoolias ja Kęstutis aga põlistel Leedu aladel Žemaitijas ning hoolitses riigi kaitse eest Saksa ja Liivi orduga piirnevatel aladel.

Aastal 1359 vallutas suurvürst Algirdas Mscisłaŭ, kes andis selle oma pojale Karigailale, kes rajas sinna oma dünastia (Mstislavskid). Aastal 1386 üritasid smolensklased suurvürst Jogaila kroonimist ära kasutades linna tagasi vallutada. Üksteist päeva kestnud piiramise järel jõudsid kohale Vytautase ja Skirgaila juhitud Leedu väed, mis lõpetasid piiramise ja purustasid Smolenski sõjajõud; Smolenski vürstiriik tunnustas aga leedulaste ülemvõimu.

1362. aastal lõid Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi väed otsustavalt Kuldhordi Siniste Vete lahingus Lõuna-Bugi ääres, misjärel liideti tänapäeva Ukraina Podoolia piirkonnad kuni Dnepri suudmeni ja Kuldhord lakkas endast Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile ohtu kujutamast. Algirdas (1345–1377) liidendas suurvürstiriigiga Tšernigov-Severskimaa, Volõõnia, Podoolia ja Kiievimaa, luues Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi impeeriumi, mis ulatus Läänemerest Musta mereni ja 50 miili kaugusele Moskvast ning oli üks Euroopa suuremaid riike. Valduste laienemise järel Dnepri ülem- ja keskjooksul asuvate alade üle moodustus järgnevaks kahesajaks aastaks piir Leedu ja hilisema Poola-Leedu riigi ning Kuldhordi ja hilisema Krimmi khaaniriigi vahel.

Püüdes takistada Moskva vürstiriigi tugevnemist, toetas Leedu suurvürst Tveri vürste ja suurvürst Algirdas korraldas kolm sõjakäiku Moskva vürstiriigi vastu (1368, 1370, 1372). Sõjas Moskva vürstiriigiga sõlmisid suurvürstid sõjalisi liite ka tatarlastega ning Jogailo sõlmis sõjalise liidu tatarlaste sõjaretkes osalemises, mis lõppes Kulikovo lahingu (1380) ja Moskva suurvürsti Dmitri Donskoi vägede võiduga.

1377. aastal, suurvürst Algirdas surma järel, sai sellele järgnenud Algirdase poegade vahelise kodusõja tulemusel uueks suurvürstiks (1377–1381) tolle poeg 2. abielust Tveri Julianaga Jogaila, keda toetas Saksa ordu. Suurvürstiks saanud Jogaila läks tülli onu Kęstutisega, kes oli ta isa ajal olnud kaasvalitseja riigi lääneosas ning puhkes kodusõda, mille võitis Kęstutis, kes soovis paganlikku riigikorda säilitada. Kęstutis jättis Jogaila küll suurvürstivõimust ilma, kuid säilitas talle ühe vürstkonna, mistõttu viimasele jäi niipalju võimu, et ta sai 1382. aastal liidus Saksa ordu ja vendadega riigipöörde korraldada ning Kęstutise ja Vytautase vangi võtta. Kęstutise lasi ta tappa, Vytautas pääses aga põgenema ning leidis varjupaiga Saksa ordu juures. Jogaila lasi Kęstutise aga auavalduste saatel paganlikult põletada, kuigi ta ise oli Kestutise tapnud. Saksa ordualadele põgenenud Vytatutas võttis vastu 1383. aastal katoliku usu ning sai Saksa ordumeistrilt lääniks Jogailo poolt Dubysa lepinguga ordule antud Žemaitija. Liidus Saksa orduga alustas Vytautas sõjategevust Jogailo vastu ning saavutas aastatel 1383–1384 toimunud sõjategevuses edu.

Leedu suurvürst Jogaila, Poola kuningana Władysław II Jagiełło

Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija pärast Krevo uniooni 1387. aastal

Tingituna ebaedust sõjategevuses, asus Jogaila looma kontakte Poolaga, kus valitsejannaks oli Anjou dünastiast Poola (1370–1382) kuninga Ludwig I (Ungari kuningana Lajos I Anjou) tütar Jadwiga. Jogailo võttis vastu katoliikluse ja abiellus Jadwigaga ning kuulutati Poola kuningaks (1386–1434) Władysław II Jagiełłona. Jogailo järglased Jagelloonide dünastia valitses Leedut 1377–1572, Poolat 1386–1572, Ungarit 1440–1444 ja 1490–1526 ja Böömimaad 1471–1526.

Leedu suurvürstiriigi territoorium, aastatel 1386–1434

Suurvürst Jogaila saamise järel Poola kuningaks 1386, 1386. aastal loodud Krevo uniooniga tekkis sisuliselt Poola-Leedu personaalunioon, järgmisel aastal viidi läbi ka Leedu ametlik ristimine rooma-katoliku usku. Krevo uniooni kindlustamiseks lubas Jogailo leedu aadlikele neile varem suurvürsti poolt lãänideks annetatud valduste pärusvaldusteks andmist. Kuid leedulased ja litviinid polnud veel valmis aadliprivileegide nimel Poolaga ühinema ja katoliku usku üle minema. Nii tekkis Leedus peagi Jogaila-vastane mäss ning selle etteotsa tõusis Vytautas (1392–1430).

Kodusõjas Leedu suurvürstiriigis Kęstutise ja Algirdase järglaste vahel, Leedu suurvürsti trooni pärast võitis Kęstutise poeg, Vytautas, kes sõlmis Algirdase poja Poola kuninga Władysław II Jagiełłoga 1392. aastal Ostrówi lepingu, millega Vytautasest sai Jogaila suveräniteedi all Leedu tegelik valitseja. 1401. aastal loobus Władysław II Jagiełło ka ametlikult Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi valitseja tiitlist ning Poola-Leedu personaalunioon lakkas olemast. Vytautas sai lepinguga 1401 eluaegse, 1413 päriliku suurvürstivõimu). Võimuvõitluse kaotanud, Algirdase poeg Skirgaila, sai valitsemiseks Kiievi vürstiriigi.

1398. aastal sõlmiti Leedu suurvürstiriigi ja Saksa Ordu vahel Salynase leping, mille kohaselt anti muuhulgas Žemaitia (Samogitia) alad Saksa ordule. Žemaitia omandamisega sai Saksa Ordu luua maismaaühenduse Liivi ordu maadega Vana-Liivimaal. Maismaaühendus Saksa ordu põhiterritooriumi ja Liivimaa vahel jäi kestma 13 aastaks. Pärast Grünwaldi lahingut 1410. aastal võttis Leedu Žemaitia piirkonna endale tagasi.

Vytautas Suur sõdis ka tatarlastega, 1399. aastal toetas ta endist Kuldhordi khaani Tohtamõši, uue khaani Timur Kutlugh vastu Vorskla jõe lahingus. Vytautas Suure väed, kuhu kuulusid suurvürstiriigi väed ning abijõud Poolast ja Saksa ordust, kaotasid aga Vorskla jõel khaani Timur Kutlugh ja emiir Edigü vägedele.

15. sajand

1409. aasta 6. augustil kuulutas Saksa ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen sõja Poolale ning vallutas osa Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi piirialasid, välja kuulutatud maakaitseväe kogunemise järel vallutasid Poola väed tagasi Bydgoszczi kuid 1409. aasta sügisel sõlmiti orduga vaherahu.

1410. aasta sügiseks kogusid mõlemad tugeva sõjaväe ning 1410. aastal sügisel asusid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi sõjakäigule senise võimsama sõjalise jõu vastu Ida-Euroopas Saksa ordule, kelle väed purustati Grünwaldi lahingus Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürsti Vytautase ja Poola kuninga Wladyslaw II juhtimisel. Langesid ordu kõrgmeister Ulrich von Jungingen, suurkomtuur, suurmarssal, suurvarahoidja jt. Nädal pärast lahingut suundusid Leedu ja Poola väed saksa ordu keskuse Marienburgi lossi piirama, kuid lõpetasid selle 18. septembril. Grünwaldi ehk Tannenbergi lahing nõrgestas Saksa ordut.

Saksa ordu ja Poola vahelise sõja lõpetas 1411. aastal sõlmitud Thorni rahu. Vytautas Suur sõdis 1414 ja 1422 Saksa orduga, sai Toruńi rahuga 1411 (lõplikult Melno rahuga 1422) tagasi 1398. aastal loovutatud Žemaitija. Vytautas Suur sõlmis ka dünastilise abielu, naites 1391. aastal oma tütre Sofia, Moskva suurvürsti Vassili pojaga. Aastatel 1425–1462 oli Moskva suurvürsti troonil Vytautase tütrepoeg Vassili II Pime.

Vytautas Suur laiendas riigi valdusi (lisaks Valge-Vene ja Must-Venele) ida suunas: ühendas Smolenski vürstiriigi (lõplikult 1404), korraldas 1406–1408 kolm sõjakäiku Moskva suurvürstriigi vastu ja toetas Moskva suurvürstiriigi vastaseid Tveri ja Rjazani vürstiriike.

1413. aastal sõlmiti Gorodlo unioon, millega Leedu suurvürst Vytautas ja Poola kuningas Władysław II Jagiełło moodustasid liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga.

Leedu suurvürst 1440–1492 Kazimierz IV püüdis Poola kuningriiki ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriiki omavahel lähendada, kuid mitte liita. Kazimierz IV sai ta oma venna Wladyslaw III hukkumise tõttu aastal 1444 sõjas türklastega Poola kuningaks.

1454. aastal alustasid Poola ja Leedu, Vene ja Žemaitija ühine sõjavägi Kolmeteistkümneaastast sõda Saksa orduga, mis lõppes Poola kuningale eduka Thorni teise rahuga, millega Saksa ordu loovutas Poolale Kuningliku Preisimaana poole oma territooriumist (Ida-Pommeri ja Lääne-Preisimaa) ning Saksa ordu kõrgmeister tunnistas end Leedu suurvürsti ja Poola kuninga Kazimierz IV vasalliks.

Kazimierz IV toetas ta Moskva suurvürstiriigi vastast poliitikat, kus Moskva suurvürst Ivan III valitsemisajal (1462–1505) liidendati 1478. aastal Novgorodi Vabariik, 1456 sõlmiti Moskva ja Novgorodi vabariigi vahel leping, millega välispoliitika allutati Moskvale ja Moskva suurvürst sai endale kõrgeima kohtuvõimu. Kazimierz püüdis Leedu mõjuvõimule allutada nii Novgorodi kui ka Pihkva vürstiriike. Kui Novgorod hakkas välismaalt, eriti Leedu suurvürstilt kaitset otsima, pidas Moskva seda lepingu rikkumiseks ja tungis oma sõjaväega Novgorodimaale. 1478. aastal vallutas Ivan III lõpuks Novgorodi ja Novgorodimaa sai osaks Moskva suurvürstiriigist. 1485. aastal liideti Moskooviaga ka Tveri vürstiriik.

1470. aastatel algasid Oka jõe ülemjooksul asuvate Verhovski vürstiriikide vürstide üleminekud koos oma valdustega Moskva ja Vladimiri suurvürsti teenistusse. Moskva suurvürsti alamaks minekut soodustas ka nende riikide vürstide vene (Rjurikovitšid) päritolu, vene õigeusutunnistus). Lisaks sõlmisid riike pidevalt sõjaretkedega rüüstanud Krimmi khaaniriik ja Moskva 1474. aastal liidulepingu, mille tulemusel suutis Moskva riik vältida rüüsteretki nendele maadele. 1480. aastal uues liidulepingus määratlesid osapooled konkreetselt oma sõjalised vastased: Suurhord ja Leedu suurvürstiriik. Osastisvürstiriikide üleminekuprotsessid tugevnesid vastavalt Moskva suurvürstiriigi järjekordsetele välispoliitilistele õnnestumistele (Novgorodi Vabariigi, Pihkva vürstiriigi, Tveri vürstiriigi jm ühendamine, vabanemine Kuldhordi sõltuvusest) ja massilise iseloomu võttis aastal 1487, kui Ivan III saavutas võidu Kaasani khaaniriigi üle.

Moskva suurvürstile eduka sõja lõpetas 1494. aasta "Igavene rahu", mille järgi läks suur osa Verhovski vürstiriikide maid ja Vjazmamaa Moskva suurvürstiriigile, kes tagastas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigile Ljubutski, Serpeiski, Mosalski, Opakovi ja ütles lahti nõudmistest Smolenskile ja Brjanskile.15. sajandi lõpuks teostus täielikult kirdevene maade ühendamine Moskva suurvürstiriigi võimu alla. Moskva vürstide kõigi vene maade ühendamisele suunatud poliitika viis vastasseisuni Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigiga läänevene maade valitsemise pärast.

16. sajand

16. sajandi esimesel poolel jätkusid Moskva suurvürstiriigi ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vahel toimusid territooriumite valdamise eest sõjad.

Aprillis 1500 läksid vürstid, kellele kuulusid maa-alad Tveri linnast loodes ja Belaja, Mtsenski ja Serpeisk, Novgorod-Severski ja Tšernigiv, Starodub, Gomel, Ljubetš, Karatšev ja Hotiml, koos oma valdustega Moskva suurvürst Ivan III teenistusse. Valdused moodustasid märkimisväärse territooriumi Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaosas, koos linnadega Belaja, Novgorod-Severski, Rõlsk, Radogoštš, Starodub, Gomel, Tšernigov, Karatšev, Hotiml. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik nõudis maade tagastamist, Ivan III keeldus ja otsustas esimesena mais 1500 alustada sõjategevust Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi vastu.

1501 sõlmiti Liivi ordu ja Leedu vahel Vendenis liiduleping ning Liivi ordu astus Leedu, Vene ja Žemaitija poolel sõtta Vana-Liivimaaga. 27. augustil lõid Liivimaa väed Wolter von Plettenbergi juhtimisel Vene vägesid Seritsa lahingus ja 8. septembril võtsid Ostrovi. Siiski pidid nad alanud epideemia tõttu taganema. 17. juunil 1501 suri Poola kuningas Jan Olbracht, Jan Olbrachti surma järel võeti vastu ka Melnitski privileeg, millega määratleti, et sellest ajast moodustavad Poola ja Leedu ühise riigi, mida valitses üks kuningas. 12. detsembril 1501 krooniti Aleksandras Poola kuningaks ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi suurvürstiks. Seni erinevate vaenlaste vastu Poola-Krimmi khaaniriigi ja Osmani impeeriumi ning Leedu-Moskva suurvürstiriigi vastu võidelnud riigid liitusid ühiseks Poola-Leedu riigiks.

Pärast seda tegid Moskva väed rea rüüsteretki Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi sügavusse (Krimmi khaani Mengli I Girei vägi ründas Leedu, Vene ja Žemaitijat ja Poolat. Sõtta Leeduga liitus ka Moldova vürst Ştefan cel Mare. Sõjaline olukord sundis Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürsti Aleksandrast suunama oma pingutused rahulepingu sõlmimisele. 25. märtsil 1503 sõlmiti kuueks aastaks Blagoveštšenski vaherahu. Selle järgi sai Moskva suurvürstiriik suure territooriumi Dnepri ja Okaa ülemjooksul 19 piirilinnaga, nende hulgas Tšernigov, Gomel, Novgorod-Severski ja Brjansk. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik jäi ilma 70 vallast, 22 linnast ja 13 külast – ligikaudu 1/3 oma territooriumist.

Leedu suurvürsti Žygimantas II Senasise ja Poola kuningas Zygmunt I valitsemisajal (1505–1548) valitsesid Jagelloonid Kesk-Euroopas. Tema vanim vend Vladislav valiti Böömimaa (1471–1516) ja siis ka Ungari kuningaks (1490–1516).

1507.–1508. aasta Moskva-Leedu sõjale eelnes 1507. aasta veebruaris Moskva suurvürst Vassili III keeldumine täita Leedu uue suurvürsti Zygmunt I ultimaatum Blagoveštšenski vaherahuga saadud maade tagastamise kohta, millele järgnes Leedu, Vene ja Žemaitija seimi otsus sõda alustada. Sõjategevus algas 1507 suvel üheaegsete rünnakutega leedulaste poolt Tšernigovi ja Brjanski maadele ning krimmitatarlaste poolt Verhovski vürstiriikidesse. Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaosa slaavlastest elanikkond oli moskvameelne. Üheks põhjuseks oli religioosne pinge, slaavlastest õigeusklikud püüdlesid õigeuskliku riigi koosseisu. Moskva toetas õigeuskliku elanikkonna väljaastumisi. Selles olukorras teatasid vürstid Glinskid ja teised šlahta liikmed üleminekust Moskva valitseja teenistusse koos oma valitsetavate maavaldustega. Rahuleping allkirjastati 1508. aastal ning selle järgi tunnistas Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürst kõiki eelnenud Moskva suurvürsti Ivan III vallutusi.

1561. aastal alistus Liivi ordu Poola kuningale ja Leedu suurvürstile Zygmunt II Augustile, sellega kaasnes suurvürstiriigi sekkumine Liivimaa sõtta, Moskva tsaaririigi ja Rootsi kuningriigiga. 1561–1569 hõlmas suurvürstiriik ka Liivimaa hertsogkonna (Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti).

Moskva tsaaririigi peajõud olid suunatud Leedu vastu, kuhu kevadel 1562 suundusid sõjaretkele (Vene-Poola sõda) Smolenskisse koondatud Moskva väed "leedu aladele". Suvel 1562 tegid Moskva väed rüüsteretke Viciebski piirkonda ning Mstsislau ja Lääne-Dvina aladele. Vana-Liivimaal vallutasid Moskva väed Tarvastu ja Põltsamaa.

Leedu vägede vastusõjakäikudena mindi kevadel 1562 Smolenski, Veliže alla ja Pihkvamaa valdadesse ning augustis rünnati Nevelit Pihkvamaal. Sügisel 1562 vallutas Leedu suurhetman Mikołaj Radziwiłł Must tagasi Tarvastu ordulinnuse ning võttis vangi hulga Moskva vojevoode ja seejärel tegi ka sõjakäigu Pihkvamaale. Moskva väed vallutasid kahenädalase piiramise järel 15. veebruaril 1563 strateegiliselt tähtsa Polotski, pärast seda algasid läbirääkimised Moskva ja Leedu vahel.

Rzeczpospolita (1569), Lublini uniooni järel

Magnus Ducatus Lithuania, Tobias Lotter, 1780

Läbirääkimise ebaõnnestumise järel alustas Moskva tsaaririik sõjavägede kogumist ja sõjakäiku Leedu vastu, kuid Pjotr Šuiski juhitud väed kaotasid 1564. aasta alguses Tšašniki lahingu Orša all, Mikołaj Radziwiłł Musta vägedele. Lahingu kaotuse tulemusena taganesid Moskva väed Smolenski taha, lahingus langes ka väejuht Pjotr Šuiski. Edasine kohaliku tähtsusega sõjategevus: juunis 1564 tegid Leedu väed sõjakäigu Liivimaale, hetman Aleksander Hilary Połubiński väed ründasid Tartumaa valdu, 22. juunil alustasid vojevood Juri Tokmakovi väed Leedu vägede valduses oleva Ozerištše linnuse piiramist, kuid välilahingu järel Viciebski vojevoodi Stanisław Paci vägedega taganesid. Juulis tegi Vassili Buturlini ratsavägi koos tatari, nogai ja mordvalaste salkadega rüüsteretke Smolenskist, Mstsislau, Kritševi ja Mogiljovi piirkonda. Sõjategevus lõppes pärast 1569. aastat, kui ühinesid Poola kuningriik ja Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriik Lublini uniooniga Rzeczpospolitaks. 1570. aastal sõlmiti Moskva tsaaririigi ja Rzeczpospolita vahel kolmeks aastaks vaherahu.

16. sajandil hakati rääkima^[viide?], justkui oleks Leedu esimene pealinn olnud (tänapäeva Valgevenes Hrodna oblastis asuv (Novogorodok. Varasematest sajanditest pole selle kohta siiski mingeid andmeid. Leedu koosseisu sattus Novogorodok 13. sajandi keskel, kui Mindaugas selle vallutas.

Riigivalitsemine

Leedu ja Poola personaalunioon

Võitluseks Saksa ordu vastu sõlmisid paganast suurvürst Jogaila (1377–1392) ja katoliku usku Poola kuninganna Jadwiga 1385 Krevo uniooni. Need riigid moodustasid ühise monarhi kaudu Leedu ja Poola personaaluniooni. 1387. aastal ristiusustas Jogaila leedulastega asustatud Aukštaitija ja Žemaitija.

1392. aastal taastas suurvürst Vytautas Krevo uniooni raames suurvürstiriigi iseseisvuse, sõlmides Poola kuninga Władysław II Jagiełłoga Ostrówi lepingu. 1410. aastal purustasid Poola, Leedu ja ida-slaavlaste väed Grünwaldi lahingus Saksa orduväed ja liitsid riigiga taas Žemaitija, mis kuulus 1398–1410 ordule, ordu ja Leedu suurvürsti vahelise lepingu alusel.

1413. aastal sõlmiti Gorodlo unioon, millega Leedu suurvürst Vytautas ja Poola kuningas Władysław II Jagiełło moodustasid liidulepingu Poola-Leedu riigi liitmiseks. Leedu suurvürst tunnistas Poola kuninga ülemvõimu, osa Jogaila valdustest Leedus läksid Poola kuningriigi valdusse, Leedu suurvürsti tiitel kuulus järgnevalt Poola kuninga tiitlisse. Leedu suurvürsti tiitel muudeti päritavaks. Leedus viidi sisse analoogne haldusjaotus Poolaga, asutati ka Vilno, Trakai vojevoodide ja kastellaanide ametikohad; leedu aadlikele anti samad õigused poola šlahtaga.

Meesjärglasteta 1430. aastal surnud Vytautas Suure surma järel toimunud võimuvõitluse järel, ja tema vendade ja lühiajalise valitsemise (Švitrigaila ja Žygimantas Kęstutaitis)järel, sai Leedu suurvürstiks (1440–1492) Władysław II Jagiello (Jogaila) noorim poeg, Kazimierz IV. Kazimierast peetakse viimaseks Leedu suurvürstiks, kes oskas leedu keelt. 1444. aastal hukkus tema vend, Poola kuningas Wladyslaw III sõjas türklastega ning 1447. aastal ta valiti ka Poola kuningaks. Enne Poola kuningaks valimist andis suurvürst Kazimiers IV välja Leedu suurvürstiriigi autonoomiat kinnitava privileegi, mis oli ka hilisema Leedu iseseisva valitsuskorralduse aluseks, ühise valitseja võima all.

1447–1492 ja 1501–1569 olid Leedu ja Poola personaalunioonis. 1499. aastal võeti Vilno sejmil vastu otsus, mille kohaselt ei võinud valida edaspidi Leedu suurvürsti ilma poola šlahta nõusolekuta ja samuti ka Poola trooni valitsejat ei võidud valida ilma Leedu-poolse nõusolekuta. 1499. aasta mais, enne Moskva-Leedu sõda (1500–1503) uuendati ja kinnitati Leedu suurvürst Aleksandrase ja Poola kuningas Jan Olbracht poolt Gorodlo uniooni põhimõtteid.

Lublini uniooniga (1569) liitusid Leedu ja Poola üheks riigiks Rzeczpospolitaks, kus võim kuulus Poola-Leedu ühisele seimile, kuid Leedu säilitas esialgu omaette haldus- ja kohtuorganid, sõjaväe ning riigikassa. Alates Lublini unioonist 1569 oli Leedu Rzeczpospolita osa. Suurvürstiriigil olid liitriigis oma seadused, omaette seim, sõjavägi ja riigikassa. Liitriigi kuningas valiti Poola ja Leedu ühisel seimil, mille moodustasid Leedu ja Poola aadlikud (šlahta).

Rzeczpospolita ja Leedu suurvürstiriigi alad 1764

Rzeczpospolita Leedu suurvürstiriiki kuulusid:

Poola kolmanda jagamisega 1795 läks Leedu Venemaa keisririigi koosseisu ja Leedu suurvürsti tiitel sai üheks Vene keisri tiitlitest.

Majandus

Käsitöö ja kaubanduse arenedes kasvas suurvürstiriigi linnade majanduslik tähtsus, suuremad neist said Magdeburgi õiguse alusel omavalitsuse (Lviv (1356), Kamenets-Podolski (1374), Vilno (1387), Brest 1390, Hrodna (1391), Lutsk (1432), Słuck (1441), Kiiev (1494–1497), Połack 1498, Minsk 1499), Brasłaŭ (1500), Rēzekne (1511), Slonim (1531), Mahiloŭ (1561), Viciebsk (1597), Druja (1620), Kazimir (1643), Gluhhov (1644), Stanislav (1662), Homiel (1670) jt. Magdeburgi linnaõiguse alusel oli linnad vabastatud feodaalkohuststest, -kohtust ja vojevoodide ning riigiametnike võimu alt, ning omasid õigust moodustada omavalitsusorgani raadi.

16. sajandi keskpaigaks said 13 Žemaitija ja Aukštaitija asulat linnaks (Klaipėda 1253, Vilnius 1387, Kaunas 1408).

16. sajandil arenesid feodaalsuhted: II Leedu statuut 1566 võrdsustas benefiitsid ja alloodid.

Rahvastik

1260. aastal hõlmas suurvürstiriik enam-vähem tänapäeva Leedu maa-ala. Seal elas 0,4 miljonit inimest, kellest kaks kolmandikku olid leedulased. Sedamööda, kuidas vallutati järjest uusi slaavlastega asustatud alasid, leedulaste osakaal vähenes järjest. 1340. aastal oli neid umbes 30%. Suurima ulatuse ajal oli Leedu pindala 800–930 tuhat km², elanikkonnast oli leedulasi 10–14%.

1493. aastal elas Leedus ja Poolas ühtekokku hinnanguliselt 7,5 miljonit inimest, kelles laias laastus pooled ehk 3,75 miljonit olid idaslaavlased (valgevenelaste ja ukrainlaste eellased), 3,5 miljonit poolakad ja kõigest 0,5 miljonit leedulased.

17. sajandil Leedu vähenes. Hinnanguliselt elas Leedus 1770. aasta paiku 4,84 miljonit inimest, kellest 1,39 miljonit ehk 29% olid leedulased. Leedu pindala oli sel ajal 320 tuhat km².

Keeled

Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi idaslaavlastega asustatud aladel kasutasid nii ülem- kui alamkiht vanavalgevene keelt, mis veel polnud lahknenud ukraina ja valgevene keeleks. Leedulased, kes asusid elama riigi slaavlastega asustatud ossa, võtsid paari põlvkonna jooksul üle nende keele ja kultuuri. 16. sajandini ei olnud leedu keel kirjakeel.

Vanavalgevene keel oli kirjakeel juba enne Leedu võimu alla sattumist. Kirjakeelt nimetatakse kirikuslaavi keeleks. See, kui palju seda kasutati, sõltus ajast ja kohast. Esialgu pandi seadusi kirja peamiselt ladina ja saksa keeles, aga hiljem tõrjus kirikuslaavi keel nad sellelt positsioonilt välja. 1588. aastal koostatud Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi statuut ja karistusseadustik – tribunal – oli koostatud vanavalgevene keeles.

16. sajandil algas, pärast Leedu, Vene ja Žemaitija suurvürstiriigi ja Poola kuningriigi ühinemist Lublini uniooniga, Leedu poloniseerimine ehk poolapärastamine, leedu ja kirikuslaavi keele asemel hakati keskvalitsuse survel leedu ja kirikuslaavi keele asemel kasutama poola keelt, mis sai 1697 Rzeczpospolita ametlikuks asjaajamise keeleks. Poloniseerumise tulemusel suurenes poola keele kasutus majandussuhetes ja ususasjades, aadel (šlahta) kasutas suhtluskeelena poola keelt, samal ajal kui talupojad aga leedu keelt, vm. Leedu aadel identifitseeris ennast läbi Poola kultuuri.

Kolm põhiliselt leedulastega asustatud vojevoodkonda, nimelt Vilniuse, Trakai ja Žemaitija vojevoodkond, jäid peaaegu täielikult leedukeelseteks nii alam- kui ülemkihi seas. Trakai vojevoodkonna lõunaosas ja Vilniuse vojevoodkonna kaguosas elas ka idaslaavlaste kogukondi.

Vilnius hakkas kujunema paljurahvuseliseks linnaks. Riigi lõpuperioodil räägiti seal lisaks leedu, poola ja valgevene keelele veel jidišit ning saksa, tatari ja karaiimi keelt.

Vaata ka

Litviinid, Valge-Vene
Vilno kubermang Leedu kindralkubermangu koosseisus

Kirjandus

Entsüklopeedia "Вялікае Княства Літоўскае", Minsk: "БелЭн" (Valgevene Entsüklopeediakirjastus), 2005–2010, kolmes köites, valgevene keeles; ISBN 978-985-11-0393-1 (I köide), ISBN 978-985-11-0394-8 (II köide), ISBN 978-985-11-0487-7 (III köide).

Välislingid

Leedu suurvürstiriik – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis