Lysis
"Lysis" on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis filosoofiline teos.
"Lysises" kohtuvad Ktesippos ja Sokrates; esimene neist kurdab, et Hippothales on armunud Lysise nime kandvasse noormehesse. See koostab Lysise auks luuletusi, mis toob kaasa Sokratese küsimuse, kas taolised luuletused ei ole koostatud mitte luuletaja enda auks, kui too peaks armastatu südame võitma. Ta lisab, et mida enam taolistesse luuletustesse panustada, seda naeruväärsem on autor, kui ta peaks ebaõnnestuma. Ühtlasi soovitab ta Hippothalesel, et see korraldaks tema kohtumise Lysisega, et ta võiks demonstreerida, kuidas vestlus välja nägema peaks.
Selgub, et see pole kuigi raske, kuna Lysis viibib sealsamas lähedal palestras oma sõbra Menexenose (tõenäoliselt samanimelise dialoogi peategelase nimekaim) seltsis. Sokrates alustab vestlust, ent Menexenos on sunnitud lahkuma. Sokrates viib jutu vanemlikule armastusele ja sellele, et Lysisel pole lubatud teha kõike, mida ta sooviks. Seega pole tõeline sõprus ja armastus (philia) nagu lipitsemine, vaid arvestab sõbra ja armastatu võimetega.
Menexenos tuleb tagasi ja Lysis avaldab soovi, et Sokrates väljendaks neid mõtteid ka Menexenosele. Sokrates alustabki Menexenosega vestlemist, küsides, kas sõprus ja armastus on vastastikkune või mitte. Algse idee, et see on vastastikkune, lükkab ümber see, et armastaja tunded ei muutu ka siis, kui armastuse objekt teda vihkab. Seega peab tõene olema hoopis vastupidine, mida kinnitab see, kuidas vanemad oma lapsi armastavad.
Seejärel liigub arutelu sellele, milliste isikute vahel sõprus olla saab. Algse idee kohaselt on sõbrad sarnased ja kuna ebavooruslike vahel taolist sõprust olla ei saa, siis on sõbrad kaks vooruslikku isikut. Sealt tekib aga küsimus, milleks seda vaja peaks olema, kuna kahel voorustes täiuslikul inimesel pole teineteist ja seega ka sõprust vaja. Vastandid tõmbuvad just seetõttu, et täiendavad teineteist. Samas ei saa õiglane isik olla ebaõiglase sõber ega mõõduka mõõdutundetu sõber. Pigem võib sõprus eksisteerida selliste vahel, kellest üks on hea, teine ei ole aga ei hea ega halb.
Edasi liigub arutelu sõpruse põhjustele. Sokrates väidab, et põhjuseks on mingi puudus. Terved arsti ei vaja, küll aga vajavad arsti sõprust haiged. Sealt järeldab ta, et sihiks on tervis ehk pigem on sõpruse põhjuseks mingi hüve, nii et sõprus jääks ka püsima maailmas, kus halba ei ole. Seega kuulub sõprus loomuste juurde, kes teineteist täiendavad. See aga viib vastuoluni algsete järeldustega, mille kohaselt sõprus ei pea olema vastastikkune.
Nagu Platoni varasematele dialoogidele üldiselt omane, nii jääb ka selles dialoogis lahendus leidmata ja sõprus määratlemata.