Vana-Märjamaa mõis

See artikkel räägib Märjamaa kihelkonna rüütlimõisast; Märjamaa kihelkonna Vana-Kasti kõrvalmõisa kohta vaata artiklit Uue-Märjamaa mõis; Märjamaa kihelkonna kirikumõisa kohta vaata artiklit Märjamaa kirikumõis

---

Vana-Märjamaa rüütlimõis
Rittergut Alt-Merjama
Vana-Märjamaa mõis pärast 1905.a ülestõusu käigus toimunud mõisate põletamist. Nikolai Königsfest, 1906.
Asukoht	Rangu küla
Piirkond	Märjamaa vald
Koordinaadid	58° 55′ 36″ N, 24° 24′ 39″ E
Ajalugu
Rajaja	Moritz von Wrangell
Rajatud	1688
Uurimine ja seisund
Seisund	Varemetes

Vana-Märjamaa mõis (saksa keeles Alt-Merjama) oli rüütlimõis Märjamaa kihelkonnas Läänemaal. Mõisakeskus jääb tänapäeval Rangu küla aladele, mis asub Märjamaa vallas, Rapla maakonnas.

Ajalugu

Märjamaa mõisa rajamisele pandi alus aastal 1666, mil Päädeva (saksa keeles Pedua) mõisnik Jürgen (ehk Georg) von Wrangell jagas enda valdused testamendis perekonna vahel ära. Päädeva mõisast eraldati 9,5 adramaa suurune maa-ala Märjamaa ümbert ning anti mõisniku poja, kohtunik Moritz von Wrangelli († 1713), omandisse, kes asutas sinna Märjamaa poolmõisa. 17.01.1688 vabastati mõis reduktsioonikomisjoni otsusega reduktsiooni alt.

Pärast Moritz von Wrangelli surma päris mõisa 1715. aastal viimase väimees, leitnant Georg Gustav von Hastfer, kes selle omakorda 1720. aastal enda pojale Otto Jürgen von Hastferile pärandas. 15.03.1724 sõlmis Otto Jürgen von Hastfer oma emapoolse tädi Anna Dorothea von Lodega (sünd. von Wrangell) († 1725) pärandusekokkuleppe Märjamaa ja Kuusiku mõisade asjus, mille tulemusena läks Märjamaa mõis 2000 riigitaalrise tasu eest Anna Dorothea von Lode omandisse.

Pärast Anna Dorothea von Lode surma aastal 1725 läksid tema varad, sealhulgas Märjamaa mõis, eri pärijate kätte, kelle hulka kuulus ka Christina Johanna von Brümmer (sünd. von Lode), kelle kaudu sattus mõis aastal 1733 tema mehe, leitnant Wolmar Heinrich von Brümmeri omandusse. Pärast viimase surma satub mõis aastal 1750 lesestunud Christina Johanna von Brümmeri ainuomandisse. Aastal 1761 pärib mõisa viimaste poeg, haagikohtunik Georg Gustav von Brümmer, kes selle 04.05.1773 kinnistunud lepinguga 35 000 rubla ja 200 tukati eest leitnant Johann Hans Heinrich von Bistramile maha müüs. Viimane sattus aga juba peatselt pankrotti, mistõttu Märjamaa mõis temalt justiitskolleegiumi otsusega, mis jõustus 24.01.1778, ajutiselt sundvõõrandati ning mõisa valdajaks immiteeriti Georg Gustav von Brümmeri lesk, Christina Eleonora von Brümmer (sünd. von Rosenthal). Immissioon lõppes 03.07.1778, mil sundoksjonile pandud Märjamaa mõisa ostis 16 600 rubla eest kapten Woldemar Christian von Brümmer, Christina Eleonora von Brümmeri poeg. Aastaks 1804 loovutab ta mõisa oma pojale, haagikohtunik kapten Wilhelm Heinrich von Brümmerile, kellele see 26.05.1804 ka ametlikult kinnistati.

20.03.1823 pantis kapten Wilhelm Heinrich von Brümmer Vana- ja Uue-Märjamaa mõisad 80 000 bankorubla eest haagikohtunik ja rittmeister Heinrich August Wilhelm von Huenele († 21.01.1851). 25.03.1825 ostis von Brümmer Uue-Märjamaa mõisa 10 000 bankorubla eest tagasi, kuid Vana-Märjamaa mõis jäi von Huene omandisse – Uue-Märjamaa mõis eraldati Vana-Märjamaast ning kinnistati 23.06.1833 von Brümmerite pärusomandiks.

Heinrich August Wilhelm von Huene sõlmis veel eluajal ja kõikide laste nõusolekul loovutuslepingu (29.07.1845), millega loovutas Vana-Märjamaa mõisa 30 000 hõberubla eest oma teisele pojale Wilhelm Georg von Huenele, kes aga mõisa tegelikuks valdajaks sai alles pärast isa surma, 19.03.1852. Wilhelm Georg von Huene müüs 17.04.1892 Vana-Märjamaa mõisa 120 000 rubla eest Tallinna I Gildi kaupmehele Georg Scheelile. 1893. aasta seisuga kuulusid Vana-Märjamaa mõisale Märjamaa uus kõrts (hilisem Kaitseliidu Kodu maja) ning vallakool.

28.02.1897 ostis mõisa 114 000 rubla eest Rakvere kodanik Max Drögemüller († 25.11.1915). Drögemüller sponsoreeris mõningaid ühiskondlikke institutsioone Märjamaal, sealhulgas vallakool, pritsimeeste selts ning pasunakoor.

1905. aasta revolutsiooni käigus põletas mässuliste salk Vana-Märjamaa mõisa, nagu ka kõik ümberolevad mõisad, maha. Mõisa hävitamine toimus neljapäeval, 15. detsembril 1905. Ajalehe Revalsche Zeitung kohaselt olevat härrastemaja ja selle mööblit esmalt lõhutud ning seejärel põlema süüdatud; samuti oldud hävitatud viinaköök ning sealt valatud ära üle 1000 pange jagu viina. Pärast põlengut mõis taastati.

Pärast Max Drögemülleri surma aastal 1915 päris Vana-Märjamaa mõisa ringkonnakohtuotsusega 19.12.1916 viimase ema, Leontine Julie Drögemüller (sünd. Heftler), kes müüs selle 21.04.1917 hinnaga 255 000 rubla Peter von Clapier de Colongue'ile, kelle käest mõis maareformi käigus 06.02.1919 riigistati.

Nõukogude ajal põles mõisa härrastemaja ning seejärel seda algsel kujul ei taastatud, vaid katustati säilinud paekivist esimene korrus. Tänapäevaks on hoonelt katus kadunud ning häärber on varemetes. Erinevates seisundites on muuhulgas säilinud peahoone lähiümbruses asuv ait, laut ja valitsejamaja.

Lõige Johann Heinrich Schmidti 1884. aasta Eestimaa kaardist, kus on näha Märjamaa alevi („MERJAMA“) ümbruses asuvate mõisade piire (kollasega). Muuhulgas on kujutatud Vana-Märjamaa mõis („Merjama“; ülalpool), Annemõisa karjamõis („Annenhof“), Märjamaa kirikumõis („Merjama“; keskel), Uus-Märjamaa mõis („Neu Merjama“), Päädeva mõis („Pedua“) ning Orgita mõis („Rosenthal“).

Karjamõisad

Vana-Märjamaa mõisa juurde kuulusid Annemõisa (saksa keeles Annenhof) ja Katlepa (saksa keeles Baldewill) karjamõisad. Mõlema karjamõisa asukohad jäävad tänapäeval Rangu küla piiridesse.

1825. aastal eraldati Märjamaa mõisast Uue-Märjamaa poolmõis (saksa keeles Neu-Merjama), mis muutus aastast 1849 (Vana-)Kasti mõisa kõrvalmõisaks.

Lisa

• Pildid Vana-Märjamaa mõisa hoonetest veebikeskkonnas Ajapaik.