Mine sisu juurde

Mägi-Karabahh

Allikas: Vikipeedia
Kaardil tumedamana kujutatu on ligikaudne ala, mis oli kuni 2020. aasta sõja lõpuni armeenlaste poolt okupeeritud Aserbaidžaanis; lisaks on tähistatud endise Mägi-Karabahhi AO piirid
Mägi-Karabahhi Vabariik aastatel 1994-2020.
██ Mägi-Karabahhi Vabariik kuni 2020. aasta sõjani
██ Aserbaidžaanile kontrolli all olnud alad, mida Mägi-Karabahhi Vabariik samuti endale nõudis.
Latšini koridor

Mägi-Karabahh (aserbaidžaani keeles Dağlıq Qarabağ, armeenia keeles Լեռնային Ղարաբաղ Lernajin Gharabagh; mitteametlikult Արցախ Artshahh) on piirkond Kaukaasia Karabahhi mägismaal. See on vaidlusalune territoorium, mis on rahvusvaheliselt tunnustatud Aserbaidžaani osana.[1]

Mägi-Karabahh oli autonoomne oblast (AO) Aserbaidžaani NSV koosseisus, mille staatuse ümber puhkes 1980. aastate lõpus relvastatud konflikt aserite ja armeenlaste vahel. Selle konflikti üheks katalüsaatoriks said märtsis 1988 Aserbaidžaanis Bakuu lähistel Sumgaidis toimunud armeenlaste ja aserite vahelised kokkupõrked, mille käigus aserite enamus tarvitas ulatuslikku vägivalda armeenlaste suhtes.

2020. aastal puhkenud teise Mägi-Karabahhi sõja võitis Aserbaidžaan. 2023. aasta septembris alustas Aserbaidžaan uut sõjalist operatsiooni, mille käigus võttis piirkonna enda kontrolli alla. Mägi-Karabahhi separatistid teatasid Karabahhi vabariigi tegevuse lõpetamisest alates 2024. aasta 1. jaanuarist.[2]

Ajaloost

[muuda | muuda lähteteksti]

Mägi-Karabahhi piirkond, kus asusid rändhõimud, kaasati provintsina Suur-Armeenia kuningriigi koosseisu hiljemalt 2. sajandil eKr.[3]

Aastal 387, pärast Armeenia jagamist Rooma keisririigi vahel ja Sassaniidide riigi vahel, jäi Artsahh Sassaniidide satraapia osaks, kuid oli tugeva Armeenia usulise ja kultuurilise mõju all.[4]

Umbes 7. sajandi keskpaigas vallutasid piirkonna sissetungivad moslemitest araablased ning seejärel valitsesid seda kalifaadi poolt heaks kiidetud kohalikud asevalitsejad. Aastaks 1000 kuulutati välja Artsahhi kuningriik, mis jäi aastast 1261 eksisteerima iseseisva vürstiriigina.[5]

15. sajandil jäi Mägi-Karabahhi territoorium türgi rahvaste konföderatsiooni mõjupiirkonda. Aastatel 1501–1736 Safaviidide riigi eksisteerimise ajal, valitses Karabahhi provintsi Pärsia šahhidünastia esindaja. 18. sajandi keskel jäi Artsahh kuuluma moodustatud Karabahhi khaaniriiki, mis on üks suurimaid Iraani ülemvõimu all olevaid khaaniriike.[6]

Pärast Vene-Pärsia sõja (1804-1813) lõppu loovutas Pärsia ametlikult Karabahhi piirkonna koos Mägi-Karabahhiga Venemaa Keisririigile. Aastal 1823 oli viiest piirkonnast koosnev ala, mis vastas ligikaudu tänapäevasele Mägi-Karabahhile, asutatud 90,8% ulatuses armeenlastega.[7]

Pärast 1917. aasta Venemaa revolutsiooni sai Karabahhist Taga-Kaukaasia Demokraatliku Föderatiivse Vabariigi osa, kuid see piirkond jagunes peagi eraldi Armeenia, Aserbaidžaani ja Gruusia vahel. Järgmise kahe aasta jooksul (1918–1920) toimus Armeenia ja Aserbaidžaani vahel sõjalisi kokkupõrkeid mitme piirkonna, sealhulgas Mägi-Karabahhi üle. Aastatel 1918–1920 vaidlustati Mägi-Karabahhi de jure seotus Armeenia või Aserbaidžaaniga, kuid Rahvasteliit selle kohta otsust ei langetanud.[8]

1920. aasta veebruaris nõustus Karabahhi rahvusnõukogu esialgselt Aserbaidžaani jurisdiktsiooniga, samal ajal jätkasid Karabahhis armeenlased sissivõitlust. Lepingu enda tühistas peagi üheksas Karabahhi ​​assamblee, mis kuulutas aprillis välja liidu Armeeniaga.[9] 1920. aasta aprillis võtsid Aserbaidžaani üle bolševikud. 10. augustil 1920 sõlmis Armeenia bolševikega eellepingu, millega nõustus Mägi-Karabahhi alade ajutise okupeerimisega bolševike poolt kuni lõpliku lahenduseni jõudmiseni. 1921. aastal läksid bolševike võimu alla ka Armeenia ja Gruusia. Seejärel otsustas Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Kaukaasia büroo, et Karabahh jääb Aserbaidžaani NSV koosseisu laia piirkondliku autonoomiaga (halduskeskuseks jäi hiljem Stepanakert). Autonoomse oblasti piirid olid tõmmatud nii, et need hõlmaksid Armeenia külasid ja jätaksid välja nii palju kui võimalik Aserbaidžaani külasid. Tekkinud ringkond tagas armeenlaste enamuse.[10]

Konflikt piirkonna pärast vaibus aastakümneks kuni Nõukogude Liidu lagunemise alguseni 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate algul, mil taas kerkis esile Mägi-Karabahhi küsimus. Süüdistades Aserbaidžaani NSV valitsust piirkonna sunniviisilises aserifikatsioonis, alustas enamus oblasti armeenia elanikkonnast Armeenia NSV ideoloogilise ja materiaalse toetusega liikumist autonoomse oblasti üleandmiseks Armeenia NSV-le. 1987. aasta augustis saatsid Karabahhi armeenlased Moskvale kümnete tuhandete allkirjadega avalduse Armeeniaga ühinemiseks.[11] Sel ajal elas oblastis 77% armeenlasi, 21,5% asereid, 1% venelasi jne.

13. veebruaril 1988 alustasid Karabahhi armeenlased Stepanakertis meeleavaldusi Armeeniaga ühinemise poolt. Konflikti esimene otsene vastasseis leidis aset, kui suur rühm asereid suundus Agdamist armeenlastega asustatud Askerani linna. Aserite ja politsei vastasseis Askerani lähedal arenes üle kokkupõrkeks, milles hukkus kaks aserit ning sai hulgaliselt vigastada nii asereid kui armeenlasi. Armeeniast ja Aserbaidžaanist lahkus seejärel suur hulk põgenikke, kuna algas vägivald vastavate riikide vähemuste vastu.[12]

Armeenia Ülemnõukogu ja Mägi-Karabahhi seadusandliku kogu Rahvusnõukogu ühisistung kuulutas välja Mägi-Karabahhi ühendamise Armeeniaga. 26. novembril 1991 kaotas aga Aserbaidžaan Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti staatuse, korraldas ümber haldusjaotuse ja viis territooriumi Aserbaidžaani otsese kontrolli alla. 10. detsembril 1991 kiitsid Mägi-Karabahhi armeenlased kohalike aserbaidžaanlaste boikoteeritud referendumil heaks iseseisva riigi loomise. Laguneva Nõukogude Liidu ettepanek suurendada Mägi-Karabahhi autonoomiat Aserbaidžaanis ei rahuldanud kumbagi poolt ning seejärel puhkes Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhi vahel täiemahuline sõda, kusjuures viimane sai Armeenia täieliku toetuse.[13]

Võitlus Mägi-Karabahhi pärast eskaleerus pärast seda, kui Armeenia ja Aserbaidžaan saavutasid iseseisvuse Nõukogude Liidust. Tekkinud võimuvaakumis mõjutas Aserbaidžaani ja Armeenia vahelist sõjategevust tugevalt Venemaa sõjavägi. 1993. aasta lõpuks oli konflikt põhjustanud umbes 30 000 inimohvrit[14] ja tekitanud mõlemal poolel tuhandeid põgenikke. 1994. aasta maiks oli armeenlaste kontrolli all 14% Aserbaidžaani territooriumist. Sel etapil tunnustas Aserbaidžaani valitsus esimest korda konflikti jooksul Mägi-Karabahhi sõjas kolmanda osapoolena ja alustas otseläbirääkimisi Karabahhi võimudega. Selle tulemusena saavutati 12. mail 1994 Venemaa vahendusel relvarahu.

Meeleavaldused Istanbulis 2020. aastal Aserbaidžaani toetuseks

25. jaanuaril 2005 võttis Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee vastu resolutsiooni, milles mõisteti hukka aserbaidžaanlaste vastu suunatud etniline puhastus.[15] 2008. aasta 14. märtsil võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni, mis "nõuab kõigi Armeenia vägede viivitamatut, täielikku ja tingimusteta väljaviimist kõigilt Aserbaidžaani Vabariigi okupeeritud aladelt".

Armeenia vabatahtlikud 2020. aasta Mägi-Karabahhi konfliktis

2. aprillil 2016 toimusid piirkonnas taas kokkupõrked Aserbaidžaani ja Armeenia vägede vahel. Armeenia kaitseministeerium väitis, et Aserbaidžaan alustas pealetungi piirkonna territooriumi hõivamiseks. Lahingutes hukkus vähemalt 30 sõdurit.[16]

2020. aasta Mägi-Karabahhi konflikt, aseri sõdur varemete vahel

27. septembril 2020 puhkes Mägi-Karabahhis ja seda ümbritsevatel aladel taas sõjaline konflikt. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon mõistis konflikti karmilt hukka ja kutsus mõlemat poolt üles viivitamatult alustama sisulisi läbirääkimisi. Sõjategevus lõppes 10. novembril 2020, kui Aserbaidžaani, Armeenia ja Venemaa osavõtul sõlmiti kolmepoolne relvarahu. Vastavalt relvarahulepingule sai Aserbaidžaan tagasi kõik Mägi-Karabahhi ümbritsevad Armeenia poolt okupeeritud territooriumid ning vallutatud ühe kolmandiku osa Mägi-Karabahhist.[17]

2022. aasta detsembris blokeerisid end keskkonnaaktivistideks väitnud aserbaidžaanlased Latšini koridori, ainsa tee, mis ühendab Mägi-Karabahhi Armeenia ja välismaailmaga. Alates 15. juunist 2023 tugevdas Aserbaidžaan blokaadi, tõkestades Punase Risti ja Vene rahuvalvajate poolse toidu, kütuse ja ravimite liikumise läbi Latšini koridori.[18] 19. septembril 2023 alustas Aserbaidžaan Mägi-Karabahhis uue sõjalise operatsiooniga.

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aastal elas Mägi-Karabahhis umbes 145 000 inimest. Rahvastiku enamuse (~99%) moodustavad selles piirkonnas põlisrahvana elavad armeenlased.[19] Neile lisaks elab seal vähesel määral assüürlasi, kurde (nende peamine asuala on Armeeniat ja Mägi-Karabahhi eraldavas nn Laçıni koridoris) ning kreeklasi. Enne 1980. aastate lõpus toimunud konflikti Mägi-Karabahhi territooriumil ning sellest Armeenia ja Iraani poole jäänud aladel elanud aserid on põgenenud mujale Aserbaidžaani.

Enamik usklikke on kristlased ja kuuluvad Armeenia kirikusse. On ka õigeusklikke ja evangeelseid kristlasi. Teiste religioonide hulgas on levinuim judaism.

Karabahhi murre ( armeenia: Ղարաբաղի բարբառ , Ġarabaġi barbař), tuntud ka kui Artsahhi murre on kasutusel Mägi-Karabahhi Vabariigis ja osaliselt Armeenia Vabariigi lõuna- ja kirdeosas. Seda murret rääkis varem enamik Aserbaidžaani NSV–s elanud armeenlasi, eriti Bakuu ja Kirovabadi (Ganja, Gandzak) linnades. Murret peetakse üheks enim räägitavaks Armeenia murdeks.[20]

Karabahhi mägismaa oli sajandeid võõrvõimu all ning vallutajate keeled (araabia, türgi, pärsia, vene keel) mõjutasid piirkondlikku armeenia keelt. Karabahhi murre erineb armeenia keelest märgatavalt, sest sisaldab palju laensõnu ja väljendeid teistest keeltest.[21]

Nõukogude Liidu lõpupäevil elas Mägi-Karabahhi AO-s 192 000 inimest. Nende seas oli armeenlasi 76% ja asereid 23%, lisaks venelasi ja kurde. 1990. aasta paiku asus sinna elama ligikaudu 40 tuhat armeenlasest põgenikku mujalt Aserbaidžaanist.

1924. aastal, mil Nõukogude Liit lõi Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti, oli armeenlaste osakaal seal 94%.

Staatus

[muuda | muuda lähteteksti]

Piirkonda võrdsustatakse tavaliselt endise Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti halduspiiridega, mille pindala oli 4400 ruutkilomeetrit, piirkonna ajalooline ulatus hõlmab aga ligikaudu 8223 ruutkilomeetrit.[22]

Aserbaidžaani haldusüksusena Mägi-Karabahhi ei eksisteeri. Tema territoorium on jagatud rajoonide vahel, mille piirid alati ei järgi (näiteks põhjaosas) endise Mägi-Karabahhi Autonoomse Oblasti piire.

Hoolimata Armeenia ja Aserbaidžaani vahelisest relvarahust, jätkub nende vahel Mägi-Karabahhis madala intensiivsusega sõda, millega kaasnevad inimohvrid. Ameerika Ühendriigid, Prantsusmaa ja Venemaa vahendavad Armeenia ja Aserbaidžaani valitsusdelegatsioonide läbirääkimisi. Välja on käidud ettepanek korraldada rahvahääletus, mille toimumise aeg määratakse kindlaks edaspidi, et lõplikult otsustada piirkonna staatus, tuua mõned maa-alad tagasi Mägi-Karabahhi kontrolli alla ja tagada julgeolek piirkonnas.

Aserbaidžaani president Ilham Alijev ja Armeenia president Serž Sargsjan kohtusid 2. novembril 2008 Moskvas Venemaa presidendi Dmitri Medvedeviga. Kõneluste lõppedes kirjutati alla deklaratsioonile, milles kinnitati soovi jätkata läbirääkimisi. Pärast seda ongi pooled omavahel kohtunud, sealhulgas Peterburis.

2016. aasta aprillis algas Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani piiril taas sõjategevus. 2020. aasta 27. septembril teatati uuesti ägenenud relvakonfliktist.[23] Seejärel teatas Armeenia peaminister Nikol Pašinjan, et ta ei välista võimalust tunnustada Mägi-Karabahhi iseseisvust.

2020. aasta 27. septembrist kuni 10. novembrini toimus Aserbaidžaani pealetung, mille tulemusena läksid Mägi-Karabahhi ümbritsevad alad tagasi Aserbaidžaani kontrolli alla. Mägi-Karabahhi Vabariiki Armeeniaga ühendavasse Lachini koridori paigutati Vene rahuvalvajad.

 Pikemalt artiklis 2020. aasta Mägi-Karabahhi konflikt

19. septembril 2023 alustas Aserbaidžaan rünnakut Mägi-Karabahhi Vabariigi vastu.[24] 20. septembril Mägi-Karabahhi separatistid alistusid ja nõustusid relvarahuga Aserbaidžaani tingimustel. [25] Lepiti kokku alustada 21. septembril Yevlaxi linnas taaslõimumise läbirääkimisi.

Mägi-Karabahhi Vabariik

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Mägi-Karabahhi Vabariik

Mägi-Karabahhi Vabariik (ka Artsahhi vabariik) oli aastatel 1991-2023 tunnustamata riik Kaukaasias Mägi-Karabahhis. Kuni 2020. aasta sõjani piirnes see läänes Armeeniaga, põhjas ja idas Aserbaidžaaniga ning lõunas Iraaniga.

Peale 2020. aastat on Mägi-Karabahhi Vabariik olnud enklaav Aserbaidžaanis. Selle ainus maismaa ühendustee Armeeniasse oli toimiv 5 km laiuse Lachini koridori kaudu.[26]

Mägi-Karabahhi Vabariik ei ole ÜRO ega ühegi tema struktuuri kuuluva organisatsiooni liige või vaatleja. Ta on üksnes Tunnustamata Riikide Ühenduse liige koos Transnistria, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga.

2023 aasta 19.–20. septembril vallutas Aserbaidžaan kogu Mägi-Karabahhi Vabariigi territooriumi ja likvideeris kohaliku valitsuse. Mägi-Karabahhi vabariigi president Samvel Šahramanjan allkirjastas 28. septembril määruse, millega saadetakse 2024 aasta 1. jaanuariks laiali kõik institutsioonid ja seega lakkab riiklik moodustis eksisteerimast.[27]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ GENERAL ASSEMBLY ADOPTS RESOLUTION REAFFIRMING TERRITORIAL INTEGRITY OF AZERBAIJAN. United Nations. 14 March 2008.
  2. ↑ "Karabahhi vabariik lakkab olemast" ERR, 28. september 2023
  3. ↑ Hewsen, Robert H. Armenia: a Historical Atlas. Chicago, IL: University of Chicago Press, 2001
  4. ↑ Azerbaijan. Encyclopædia Britannica.
  5. ↑ Hewsen, Robert H. "The Kingdom of Artsakh", in T. Samuelian & M. Stone, eds. Medieval Armenian Culture.
  6. ↑ Bournoutian, George A. (2016). The 1820 Russian Survey of the Khanate of Shirvan.
  7. ↑ Bournoutian, George A. A History of Qarabagh.
  8. ↑ Nagorno-Karabakh: Balancing Standards? Democratic Governance and Non-State Actors, New York.
  9. ↑ Conflict in Nagorno-Karabakh, Abkhazia, and South Ossetia: A Legal Appraisal by Tim Potier.
  10. ↑ No Evidence that Stalin “Gave” Karabakh to Azerbaijan. armenian.usc.edu. 10 December 2018.
  11. ↑ Black Garden, Thomas de Waal, page 292.
  12. ↑ Lieberman, Benjamin (2006). Terrible Fate: Ethnic Cleansing in the Making of Modern Europe.
  13. ↑ The former Soviet Union. Human Rights Developments. Human Rights Watch.
  14. ↑ Armenia, Azerbaijan clash as ceasefire fails to stick. Dawn.com, Agence France-Presse. 12 October 2020.
  15. ↑ No End in Sight to Fighting in Nagorno-Karabakh. Weekend Edition Sunday, 23 April 2006.
  16. ↑ Dozens killed in Nagorno-Karabakh clashes. www.aljazeera.com. Retrieved 3 April 2016.
  17. ↑ Russia Steps In To End War Between 2 Former Soviet Republics. NPR.org. Retrieved 10 November 2020.
  18. ↑ Nagorno-Karabakh again faces shortages as Azerbaijan closes Lachin Corridor. OC Media. 20 June 2023.
  19. ↑ The demography of the Caucasus according to 1989 Soviet census data. Central Asian Survey.
  20. ↑ Karapetyan, Samvel; Karapetyan, Bakur (1998). Тайны Гандзака (Кировабада) и Северного Арцаха [Secrets of Gandzak (Kirovabad) and Northern Artsakh]] (in Russian). Detskaya kniga. "Из 51 диалекта армянского языка самым распространенным, по мнению лингвистов, является арцахский (карабахский) диалект."
  21. ↑ Krivopuskov, Viktor (2006). Армения, Армения...: 200 вопросов--200 ответов о стране и народе с библейских времен и до наших дней [Armenia, Armenia...: 200 questions-200 answers about the country and the people since biblical times to modern days] (in Russian). Golos-Press. "Любопытно, что карабахский диалект армянского языка включает русские слова и даже целые фразы."
  22. ↑ Robert H. Hewsen (2001). Armenia: A Historical Atlas. The University of Chicago Press.
  23. ↑ Tarmo Maiberg, Merili Nael, Merilin Pärli (27. september 2020). "Armeenia kuulutas välja sõjaseisukorra ja mobilisatsiooni". ERR Uudised. Eesti Rahvusringhääling. Vaadatud 15. septembril 2022.{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  24. ↑ Aserbaidžaan teatas "terroritõrjeoperatsioonist" Mägi-Karabahhis ERR 19. sept. 2023
  25. ↑ Mägi-Karabahhi separatistid alistusid ja nõustusid relvarahuga ERR 20. sept. 2023
  26. ↑ Violence Flares in Nagorno-Karabakh. Foreign Policy. Washington.
  27. ↑ Presidendi seadluse järgi lõpetab Mägi-Karabahhi vabariik olemasolu 1. jaanuariks. delfi.ee, 28. september 2023.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Armeenlaste seisukohad

[muuda | muuda lähteteksti]

Aserite seisukohad

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Mägi-Karabahh&oldid=6699129"