Maagaas
Maagaas on orgaanilise aine lagunemise tagajärjel tekkinud gaasiliste süsivesinike segu, mis asub maakoore tühikuis ja poorseis kihtides. Suurema osa maagaasist moodustab metaan.
Tekkimise järgi jaotatakse maagaasi biokeemiliseks, vulkaaniliseks, metamorfoosseks, atmosfääriliseks, keemiliseks, radioaktiivseks ja termotuumseks. Maagaas on harilikult tekkinud orgaaniliste ainete biokeemilisel lagunemisel ja sellele järgnenud muundumisel geokeemiliste tegurite mõjul.
Maagaasi leidub peamiselt kas koos naftaga naftamaardlates (naftagaas) või gaasikondensaadiga (gaasikondensaadigaasid) või eraldi gaasimaardlates (kuiv põlev gaas). Vähemal määral ka söemaardlates kaevandusgaasina. Maagaasi tekib ka märgalade, prügimägede jms hapnikuvaestes tingimustes orgaanilise aine mittetäielikul lagunemisel. Kuivade põlevate maagaaside põhikomponent on metaan, nafta ja gaasikondensaadigaasid sisaldavad märgatavas koguses ka kõrgemaid süsivesinikke.
Maagaas kuulub fossiilkütuste hulka. Suurim majanduslik tähtsus on põlevatel maagaasidel. Maagaasi kasutatakse elektri- ja soojusenergia tootmiseks, kütusena mootorsõidukites, pliitides ja lokaalsetes kütteseadmetes; samuti keemiatööstuses mitmesuguste toodete (väetised, kangad, klaas, teras, plastid, värvid jne) valmistamisel. Maagaas on puhas ja küllaltki keskkonnasõbralik energiaallikas, sest tema gaasiline olek tagab kütuse täieliku põlemise ilma kahjulike põlemisjääkideta. Maagaasi torutransport säästab loodust – väheneb auto- ja raudteetranspordi koormus ning heitgaaside ja müra hulk.[1]
Maagaasi kasutavad Eesti tarbijad peamiselt soojusenergia saamiseks, elektri tootmiseks, tootmisettevõtetes mitmesugusteks tehnoloogilisteks vajadusteks ja kodumajapidamises. Eestisse tuleb maagaas läbi torustike Leedust Klaipėda terminalist ja Venemaalt.[1]
Maagaasi eripõlemissoojus on olenevalt koostisest 32,5–54,5 MJ/m³.[2]
Maagaasi ülemaailmne varu on umbes 15×1013 m³.
Suured maagaasi leiukohad asuvad Venemaa territooriumil. Neist suurim on Urengoi gaasimaardla, mis asub Jamali Neenetsi autonoomses ringkonnas. Seal leidub umbes 1013 m³ maagaasi. Maardla kuulub Vene nafta- ja maagaasitööstuse gaasikontsernile Gazprom.
Lisaks Venemaale kuuluvad peamiste maagaasi tootjate hulka Ameerika Ühendriigid, Kanada, Suurbritannia, Alžeeria, Holland, Norra, Indoneesia, Iraan ja Usbekistan.
Eestis on maagaasi kätte saadud Keri, Prangli, Aksi, Kihnu, Rammu ja Koipsi saartelt ning Ihasalu lahest. Gaas on tekkinud viimasest jäävaheajast pärinevate taimejäänuste ja turba lagunemisest ning on suletud savikas moreenis asuvatesse väikestesse läätsedesse. Kihnu puhul aga arvatakse paiknemist aluspõhjaliste Devoni savikihtide vahel. Küll on aga Eestis leiduva gaasi hulk väike ja koostis ebaühtlane ning selle kasutamine ei ole majanduslikult otstarbekas.[3][4]
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ 1,0 1,1 http://www.gaas.ee/Maagaas 30. aprill 2012
- ↑ EE 6, Tallinn: Eesti entsüklopeediakirjastus, 1995
- ↑ Maagaasi leiukohad Eestis Tartu Ülikool
- ↑ Kristiina Kebbinau: Kas Kihnu saarel leidub maagaasi? eestigeoloog.wordpress.com, 9. juuni 2017
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti] |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Maagaas |
 |
Tsitaadid Vikitsitaatides: Maagaas |
- Siiri Velling ja Taavi Vaasma: Energiaallikas maagaas Tartu Ülikool, 2013