Maailmamajandus

Maailmamajandus on ülemaailmne majandussüsteem, mis koosneb riikide majandustest, mis on omavahel rohkemal või vähemal määral seotud. Maailmamajanduse üks võtmesõnu on globaliseerumine, mille tõttu on riikide majandused omavahel nii tihedalt seotud, et sündmused ühes riigis mõjutavad enamasti ka teiste riikide majandusi. Globaliseerumine on just viimase sajandi jooksul eriti dominantseks muutunud. Rohkem ja rohkem kaubavahetust tehakse eri riikide vahel ning piirangud selleks on oluliselt vähenenud. Selle tulemuseks ongi maailmamajanduse fenomen. Inimesed saavad müüa kaupu ja teenuseid turgudel üle maailma ning tarbijad saavad valida oluliselt suurema hulga kaupade ja teenuste vahel. Enam ei pea piirduma vaid sellega, mida oma riigis pakutakse.

Maailmamajanduse subjektid

• Inimesed
• Ettevõtted
• Riigid ja regioonid
• Riikidevahelised organisatsioonid

Maailmamajanduse positiivsed küljed

Kaupade ja teenuste vaba liikumine üle piiride on väga oluline faktor parema kvaliteedi suunas. See tuleneb osaliselt suurenenud konkurentsist tootjate vahel. Kohalikud tootjad peavad konkureerima mitte ainult oma riigi piires, vaid rahvusvaheliselt, mis on initsiatiiv nende kaupade kvaliteedi tõstmiseks, säilitades samas konkurentsivõimelise hinna.

Globaalse majanduse tõttu on oluliselt ühtsustunud standardid ja hinnatasemed, mis muudab rahvusvahelise kaubanduse omakorda lihtsamaks.

Maailmamajanduse negatiivsed küljed

Kõige suuremaks ohuks globaliseeruvas majanduses on see, et laienenud võimalustest võidavad eelkõige need riigid, mis on juba varasemast ajast jõukad. Arenenud riikides on rohkem kapitali, paremad transpordiühendused ning kõrgemalt arenenud tehnoloogia ja haridus. Kõik see tähendab, et raha koondumine veelgi süveneb ning vaesemate riikide olukord kas halveneb või jääb samaks.

Üheks viisiks, kuidas jõukamate riikide ettevõtjad globaliseerunud majandust ära kasutavad, on odava tööjõu kasutamine vähem arenenud riikides ehk kaupade tootmine alltöövõtjate juures. See aitab rahvusvahelistel ettevõtetel vähendada oma kulutusi ning suurendada kasumit. Kuna enamik kõrgepalgalisi töötajaid on endiselt ettevõtte asukohariigis, siis saab tegelik tootjamaa ebaproportsionaalselt väikest kasu sellisest majandustegevusest.

Maailmamajanduse praegune seis

Maailmamajanduse kogutoodang langes 2008.–2009. aasta majanduskriisi tõttu esimest korda alates 1946. aastast ja seadis maailma uute ülesannete ette: missuguseid strateegiaid järgida, et taastada majanduskasv ja vähendada tööpuudust, hoides samal ajal aga inflatsiooni ja riigivõlga kontrolli all. Aastatel 2009–2011 alustati ulatuslikke majanduse stabiliseerimise programme, mis aga väheneva maksutulu taustal suurendas riikide eelarvedefitsiiti. Kokku on riikide võlg suurenenud 2008. aastast alates 7,6 triljoni dollari võrra. Selleks, et intressimäärasid madalal hoida, suunasid keskpangad suure hulga raha riikide majandusse, millest johtuvalt kasvas 2008. ja 2012. aasta lõpu vahel ülemaailmselt raha hulk 31% võrra. Praegu tuleb valitsustel teha raskeid otsuseid. Ühest küljest tuleb majandust ergutada, et suurendada kasvu ja luua juurde töökohti, teisest küljest aga tuleb olla ettevaatlik riigivõla suurendamisega, sest see võib pikemas perspektiivis kasvu hoopis pidurdada. Kui majanduskasv aga taastub, siis tuleb keskpankadel hakata aga otsima tasakaalu inflatsiooni ohjeldamise ja madalate intressimäärade vahel.

2012. aastal nihkus riikide fiskaalpoliitika suurema säästmise suunas, et vähendada defitsiiti. Viis riiki kuuest vähendasid valitsuskulutuste kasvukiirust ja iga kolmas riik vähendas avaliku sektori kulutusi. Ülemaailmne eelarvedefitsiit vähenes selle tulemusena 2,7 triljoni dollarini ehk 3,8% maailma SKT-st. Samas vähenes ka majanduse kasvukiirus: 2010. aastal oli see 5,1%, 2011. aastal 3,7% ja 2012. aastal vaid 3,1%. Ülemaailmne tööpuudus suurenes 9,2 protsendini.

Riigid, mis rakendasid avalikus sektoris suuremaid kulutusi, näitasid ka paremaid kasvunäitajaid, madalamat tööpuudust, suuremad maksude laekumise kasvu ja olid edukamad riigivõla vähendamises, kui need riigid, mis avaliku sektori kulutusi piirasid.

Pikaajalised probleemid

Maailm seisab mitmete pikaajaliste majanduslike probleemide ees. Maailm on juba praegu ülerahvastatud, ometi lisandub igal aastal 80 miljonit inimest, mis muudab juba praegusi valukohti hullemaks. Nendeks on õhusaaste, jäätmemajandus, epideemiad, puhta vee puudus, näljahädad, ülepüük, metsade kadu, kõrbete laienemine ja taastumatute loodusvarade kiire kasutamine.

Üha rohkem mõjutab maailmamajandust inimeste, kaupade, teenuste, tehnoloogiate ja kapitali voolamine üle kogu maailma ning järjest vähem suudavad seda kontrollida valitsused. Arenenud riikide halvenenud majanduslik seisukord tähendab seda, et vähem jääb raha ja energiat, et tegeleda vaesemate piirkondade probleemidega.

Hoolimata nendest murekohtadest, on maailmamajanduse edasisel arengul ka positiivseid väljavaateid. Tehnoloogia on teinud suuri parandusi mitmetes eluvaldkondades, näiteks põllumajanduses, meditsiinis, energeetikas, metallurgias ja transpordis.

Maailmamajanduse põhinäitajad

Majanduse kogutoodang

Aasta	GDP PPP	GDP kasv	GDP – elaniku kohta (PPP)
2013	87,18 triljonit USD	2,8%	13 100 USD
2012	84,78 triljonit USD	3,1%	12 800 USD
2011	82,24 triljonit USD	3,8%	12 600 USD

SKT inimese kohta aastatel 1500–2003

SKT jaotus sektorite kaupa (2012)
Põllumajandus	5,9%
Tööstus	30,5%
Teenused	63,6%

Tööjõud

2013. aasta andmete järgi on töölisi maailmas kokku 3,314 miljardit.

Tööjõu jaotus sektorite kaupa (2008)

Põllumajandus	35,4%
Tööstus	22,8%
Teenindav sektor	41,8%

Vaata ka

• Geograafiline tööjaotus