Mater Matuta

Mater Matuta. Museo archeologico dell'antica Capua.

Mater Matuta ehk Matuta oli vanarooma mütoloogias jumalanna. Ta oli algupärane jumalanna, keda hiljem samastati koidujumalannade Aurora ja Eosega. Georges Dumézili arvates olid temale pühendatud rituaalid Indoeuroopa koidujumalanna rituaalide järelkaja.

Arvatavasti oli ta naiste jumalanna ning vastsündinute jumalanna, kevade, sünni ja kasvu jumalanna. Teda seostati ka mere ja meresadamatega, kus olid tema templid.

Tema kultus on teada mitmes kohas Latiumis. Kõige kuulsam tema tempel oli Satricumis. Roomas oli tal tempel Forum Boariumi põhjaserval. Selle ehitamine omistatakse Servius Tulliusele. Aastal 506 eKr tempel lõhuti; aastal 396 eKr see taastati^[1]. Praegu on sel kohal Sant'Omobono kirik.

Tema kui heasüdamliku jumalanna auks peeti 11. juunil matraaliaid (Matralia). Tema templis Forum Boariumil palvetasid vallalised ja esimeses abielus naised oma õdede laste vahel. Sellesse templisse ei tohtinud orjatarid muidu siseneda, aga tol päeval viidi templisse orjatar ning aeti ta peksuga sealt välja ^[2] Mater Matutat samastati Ino Leukotheaga ning seda rituaali seletati meenutusena sellest, et Ino kasvatas oma õe Semele poega ning kannatas oma abikaasa liignaiseks olnud orjatari tõttu. Ino poega Melikertest samastati Mater Matuta poja, sadamate jumala Portunesega.

Mater Matuta kultust on seostatud ka Juno Sororia kultusega, mille rajas üks vendadest Horatiustest pärast õe surma. Need kultused võisid olla järelkaja unustatud suguluskultusest (orjatari väljaajamine võis tähendada abielu kaitsmist liignaiste vastu, kui Mater Matuta oli abielu kaitsja nagu Juno).

Viited

↑ Titus Livius. Ab urbe condita libri V, 14.
↑ Ovidius.Fasti, VI, 475jj.

Kirjandus

I. Gage. Matron-ilia, Bruxelles 1963.
Georges Dumézil. La religion romaine archaïque, Paris: 1966, lk 334

Välislingid

Sissekanne teatmeteoses "Мифы народов мира"

[1] Titus Livius. Ab urbe condita libri V, 14.

[2] Ovidius.Fasti, VI, 475jj.

[1]

[2]