Mihhail Krassman

Mihhail Krassman (7. juuni 1909 Peterburi kubermang, Luuga maakond, Ljadõ küla – 12. märts 1976 Tallinn)^[1] oli nõukogude riigiametnik, NSV Liidu ja Eesti NSV Siseministeeriumi juhtivtöötaja ning 1953. aastal Eesti NSV siseminister.

Elulugu

Mihhail Krassman oli pärit Peterburi kubermangust Luuga maakonnast Ljadõ külast keskmiktaluniku perekonnast. Pärast keskkooli lõpetamist töötas ta Ljadõ külanõukogu sekretärina ja lühikest aega ka metsatööstuses. 1930. aastal lahkus ta Leningradi, kus asus tööle tislerina.

1931. aastal asus Krassman ajateenistusse Punaarmeesse ning suunati Ühendatud Riikliku Poliitvalitsuse (OGPU) vägede 108. üksikdivisjoni. Punaarmees astus Krassman komsomoli ja lõpetas polgu nooremohvitseride kooli. Teenistuse lõppedes Punaarmees 1933. aasta aprillis oli ta roodukomandöri asetäitja. Demobiliseerimise järel läks ta tagasi Leningradi ning asus tööle Siseasjade Rahvakomissariaadi Leningradi valitsuse süsteemis, esialgu laoülemana.

1933. aastal suunati ta Moskvasse ametiühingute kooli, mille lõpetas 1935. aastal. Pärast lõpetamist töötas Krassman lühikest aega Novgorodi SARKi linnaosakonna juures tegutsenud administratiivasutuste ametiühingute rajoonikomitee esimehena. 1936. aastal edutati Krassman Leningradi administratiivasutuste ametiühingute oblastikomitee vastutavaks inspektoriks.

1938. aasta jaanuarist kuni 1941. aasta veebruarini töötas Krassman NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures tegutseva Leningradi Riiklike Reservide Territoriaalvalitsuse inspektori ja vaneminspektorina. 1939. aastal võeti Krassman ÜK(b)P liikmekandidaadiks ja juba 1941. aasta veebruaris ÜK(b)P liikmeks.

Tegevus Teise maailmasõja ajal

1941. aasta veebruaris suunati Krassman Balti sõjaväeringkonna SARKi eriosakonda uurijaks, asukohaga sõjaväeringkonna keskuses Riias. Pärast Teise maailmasõja algust reorganiseeriti Balti sõjaväeringkond Looderindeks, kus Mihhail Krassman teenis SARKi eriosakonna uurijana Looderinde koosseisus kuni 1942. aasta maini.

1942. aastal suunati Mihhhail Krassman Nõukogude Liidu tagalas loodavate Eesti rahvusväeosade teenistusse. Temast sai 249. eesti laskurdiviisi eriosakonna vanem operatiivvolinik, eriosakonna ülema asetäitja ning 1942. aasta oktoobrist juba laskurdiviisi eriosakonna ülem. Mihhail Krassman osales diviisi lahingutes Velikije Luki ja Novo-Sokolniki all.

1943. aasta novembris tagandati Krassman eriosakonna ülema kohalt. 1943. aasta detsembrist kuni järgmise aasta juunini töötas Krassman 146. laskurdiviisi vanemoperatiivtöötajana, seejärel 379. laskurdiviisi eriosakonna ülema asetäitjana. 379. diviisi koosseisus osales Krassman ka Kaliningradi oblastis ja Läti territooriumil toimunud lahingutes.

Tegevus pärast Teist maailmasõda

1945. aasta juunis suunati Krassman Eesti NSV-sse 316. kontroll-filtreerimislaagrisse vastuluureosakonna Smerš vanemoperatiivvolinikuks. 1946. aasta veebruaris sai Krassmanist 15. lennutehnika diviisi vastuluureosakonna Smerš vanemoperatiivvolinik ning sama aasta suvel 10. kaardiväe laskurarmee vastuluureosakonna Smerš ülema asetäitja.

1947. aasta veebruarist kuni 1950. aasta juulini töötas Krassman 118. kaardiväe eesti laskurdiviisi (hiljem 22. kaardiväe eesti laskurbrigaadi) riikliku julgeoleku vastuluureosakonna ülema asetäitjana.

Teenistus Eesti NSV RJM-is

1950. aastal asus Krassman tööle Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumis, kus töötas allosakonna ülema asetäitjana ja ülemana ning osakonna ülema asetäitjana.

1953. aasta jaanuaris nimetati Mihhail Krassman Eesti NSV Siseministeeriumi Miilitsavalitsuse ülema asetäitjaks ja 1953. aastal anti Mihhail Krassmanile alampolkovniku auaste.

23. mail 1953 nimetati Mihhail Krassman Eesti NSV Siseministeeriumi siseministriks, kus ta töötas kuni 2. septembrini 1953, mil ta vahetati välja siseministri ametikohal Johan Lombakuga.

Kuna Mihhail Krassman oli Eesti NSV Siseministeeriumi juhiks määratud Lavrenti Beria alustatud reformide käigus, siis pärast Beria vahistamist ning järgnenud "Beria kuritegude paljastamist" heitis EKP KK Krassmanile ette mitteallumist kommunistliku partei juhistele ning vaatamata Krassmani poolt EKP KK Büroo 1953. aasta juunipleenumil tehtud ebaõnnestunud eneseõigustamise katsele tegi EKP KK ettepaneku uuele NLKP KK juhtkonnale Krassman ametist vabastada, mis ka õnnestus.

Pärast kahekuulist viibimist Eesti NSV SM kaadriteosakonna käsutuses määrati 10. novembril 1953 Krassman uuesti Eesti NSV Siseministeeriumi Miilitsavalitsuse ülema asetäitja kohusetäitjaks. Novembri lõpus kinnitati ta lõplikult Miilitsavalitsuse ülema asetäitja ametikohale, kus ta töötas kuni 1956. aastani.

1956. aasta augustis määrati Mihhail Krassman Eesti NSV Siseministeeriumi Raudteemiilitsa ülemaks, kus ta töötas kuni 1960. aastani, mil ta vabastati ametikohalt haiguse tõttu.

Mihhail Krassman suri Tallinnas 12. märtsil 1976 ja maeti 16. märtsil 1976 Metsakalmistule (Mihkel Krassmani nime all)^[2].

Eelnev Valentin Moskalenko (1953)	Eesti NSV siseminister (1953)	Järgnev Johan Lombak (1953–1959)

Viited

↑ Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. Tallinn, 1999. Lk 274
↑ http://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=92556

Välislingid

[1] Valitud ja valitsenud: Eesti parlamentaarsete ja muude esinduskogude ning valitsuste isikkoosseis aastail 1917-1999/ koostanud Jaan Toomla. Tallinn, 1999. Lk 274

[2] ttp://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=92556

[1]

[2]