Miljöö
Miljöö (prantsuse keeles milieu ’kesk-, pool-’ + lieu ’koht’; ladina keeles medius – ’keskel olema’) on materiaalset ja tunnetuslikku keskkonda ühendav, meelte kaudu kogetav nähtus, mis hõlmab nii loodus-, sotsiaal- kui ka kultuurikeskkonda, mis tahes ümbrust, aga ka meeleolu ja atmosfääri. Miljöö on kogum väliseid elutingimusi, milles inimene või muu organism asub ja mis teda mõjutab.
Linnauuringutega tegelenud Kadri Kasemets on miljööd tõlgendanud sotsiaalset ja materiaalset maastikku kujundava sotsio-ruumilise võrgustikuna.[1] Linnamiljöö puhul on peale tunnetusliku keskkonna oluline ka arhitektuuriline ümbrus, näiteks ehitised.[2]
Miljöö mõiste kirjanduses
[muuda | muuda lähteteksti]Miljöö on kirjandusteoses kujutatav olustik, nii looduslik, materiaalne kui ka sotsiaalne keskkond. Keskkonna all mõeldakse loodustingimusi, suhteid omaste ja sõpradega, kasvutingimusi, ajastu kõlblusnorme, sotsiaalkultuurilisi olusid – kõike seda, milles tegelane elab ja mis teda mõjutab.
Anne Nahkuri kirjandusterminite koolisõnastikus on miljööd defineeritud kirjandustegelast ümbritseva ja mõjutava olustikuna.[3]
Jüri Talvet on kirjandusteose olustikulist ruumi tõlgendanud materiaalse keskkonnana, mis aeglustab süžee aega ehk sündmuse kulgu. Olustiku mõistega seostub kunstilise aegruumi mõiste, mis hõlmab nii aega kui ka ruumi ja võimaldab neid traditsiooniliste kirjandusteose osiste (tegelane, süžee, idee, kompositsioon, sümbol) kõrval kunstiliselt modifitseerida.[4]
Kirjandusteadlase Elle-Mari Talivee järgi tuleb miljöö mõiste kirjandusteoses mängu esmajoones maastiku lähemal vaatlemisel. See on aistiline lähimaastik, kirjandustegelase lähiümbrus, mis väljendab ja tõlgendab tegelase kaudu kogemust ning loob ümbritsevat.[5]
Kokkuvõttes hõlmab miljöö maailma, mille autor oma loo jutustamiseks välja mõtleb ning milles tegutsevad teose tegelased. Miljööd kirjeldatakse peamiselt selleks, et iseloomustada tegelasi või põhjendada nende käitumist.
Näiteks leiab A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" teisest osast miljöökirjelduse, kus ümbritsevat ruumi loovad helid ja lõhnad, mis väljendavad omakorda Indreku kogemust ning seostuvad tema ootuste ja mälestustega: „See oli kõik hoopis teisiti, kui ta oli väljas seistes endale kujutlenud. Liiga harilik, liiga igapäevane! Oli ainult üks asi, mis teda huvitas, liiatigi sedavõrd, et ta jäi keset treppi seisatama. Ja ta oleks ehk kauemgi seisnud, kui ta poleks ülal ukse avamist ja toatuhvlite põrandal lohistamist kuulnud. Jah, muidu ta oleks võinud siin hulga aega seista ja nuusutada, nuusutada – nii magusasti lõhnas kogu trepiruum.“[6]
Miljöö mõiste muinsuskaitses ja arhitektuuris
[muuda | muuda lähteteksti]Miljöö on keskkond, mis hõlmab nii ühetüübiliste kui ka eritüübiliste hoonete kooslust ning neid ümbritsevaid aedu, parke, tänavaid jne. Miljööd kujundab eluviis, mida omakorda mõjutab keskkond. Muinsuskaitse ja arhitektuuri kontekstis on miljööga tihedalt seotud mõiste miljööväärtuslik ala.[7]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Kasemets, Kadri (2014). "Visual meaning-making in an underprivileged neighbourhood landscape: milieus and atmospheres". Visual Communication. 13 (4): 459-470.
- ↑ Hansar, Lilian (2004). Miljööväärtused linnas. Tallinn: Keskkonnaministeerium. Lk 16.
- ↑ Nahkur, Anne (2011). "Kirjanduse mõisted gümnaasiumile". Keeleveeb.
- ↑ Talvet, Jüri (1980). "Sissejuhatus aegruumi poeetikasse". Keel ja Kirjandus. 11: 641-648.
- ↑ Talivee, Elle-Mari (2017). Kuidas kirjutada linna. Eesti proosa linnamaastik aastail 1877–1903. Tallinn: Tallinna Ülikool. Lk 22-23.
- ↑ Tammsaare, A. H. (1954). Tõde ja õigus II. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. Lk 12.
- ↑ Preem, Martti (2008). "Miljööalad – mis ja milleks?". Eesti Arhitektide Liit.[alaline kõdulink]